Kord kalalaeva pardal ...

Suvi kestab veel

2012-02-11T10:05:00.001+08:00

Avalikkusele seni teadmata põhjuseil seiskus hetkel minu karjäär veiniaias ja laadisin oma isikliku varanduse taas ratastel kodusse ning olin taas TEEL. Jätsin Marlborough väina möned önged likku ning kuna Cantenbury tasandikul on lahti minemas kiire vilja- ning kartulikoristus, siis reisisuund oli taas lõuna, sedakorda kolmandat korda. Kolmandat korda kohtusin siis ka Frindo ja Sia-ga Kaikouras, kes olid end vahepealse ajaga sisseseadnud Kaikoura arendatavas uuselamurajoonis, mis senini roheline ning rahulik. Sedakorda olen ma samuti kulgenud märksa rahulikumalt, kui aastavahetusel kogu lõunasaarele ringi peale tehes ning ma olen seekordset reisimist enam nautinud. Eks põhjus ka selles, et vörreldes aastavahetusega on löppenud koolivaheaeg ning kohalikud puhkajad on tagasi koolipinkides või ametipostidel. Maavärinast rusutud Christchurch jättis samuti seekord palju parema mulje, sest veetsin oma aega sedakorda kinos, rannas, botaanikaaias, suveteatris ja köige krooniks leidsin ennast kergejõustikuvõistlustelt, kus olid kohal NZL tähed Valerie Adams (OM kuld, MM kuld, kuulitõuge), Nick Willis (OM hõbe, 1500m) ja tulevane staar Jacko Gill (juunioride maailmameister kuulitõuge ja kettaheide). Kergejõustikuõhtuga meenutati 50 aasta möödumist Peter Snell-i poolt püstitatud sentsatsioonilisest maailmarekordist 800m jooksus. Sarnaselt 50 aasta taguse ajaga jooksti ka seekord mururajal, sest ka kergejõustikustaadion on peale maavärinat kasutuskõlbmatu. Sedakorda suundusin ka Banks poolsaarele, kus asub nn. prantslaste asuala Akaroa ning osalesin Okains Bay-s Waitangi päeva tähistustel. Peale tööalaseid kohtumisi Ashburtonis tajusin ma, et olen "sunnitud" edasi reisima. Samas Ashburton tundus suurepärase lähtepositsioonina suundumaks avastama Mt.Cook-i, maori keeli Aoraki. Milliseid suurepäraseid hetki ning paiku ma sedakorda olen külastanud, lausa lust tödeda, et need hetked veiniaias sedakorda peatusid, kesse rumal siis suvel tööd teeb:-) Ja mäejumal oli sedakorda samuti minu vastu armulik ning oli pühkinud kõik pilved Mt.Cook-i ümbert, aga järgmisel hommikul ärgates avastasin ennast nii tihedas udus-pilvemassis, et sain vaevalt bussiukse avada ning kulgeda tagasi tuldud teed mööda. Nüüd aga suundun suurt kala konksu otsa oodates ühte tee peale jäävasse orgaanilisse farmi wwoofima. WWOOF (ingl k World Wide Opportunities on Organic Farms) on ülemaailmne vabatahtlike liikumine mahetaludes.Vabatahtliku töö eest pakub mahetalu majutust, toitlustust ning õppimisvõimalust. http://www.wwoof.ee/

Waitangi Day

2012-02-08T04:33:00.001+08:00

Sarnaselt austraallastele oskavad ka uus-meremaalased elust mönu tunda ning tööaastasse on pikitud hulganisti riigipühasid. Ja kui mingi kuupäevaline riigipüha peaks langema nädalavahetusele, siis nädalavahetusele järgnev esmaspäev on samuti vaba päev. Sedakorda oli riigipüha nimi Waitangi Day, mis mulle enne wikipeediast järgivaatamist ei öelnud mitte midagi ning tundus sellise tööluusi eesmärgil pühana. Aga selgus, et tegemist siis Uus-Meremaa riigi asutamisaastapäevaga. Nimelt 6. veebruaril 1840. aastal sölmiti Waitangi linnas briti kuninga esindajate ning üle 500 maoori pealiku vahel lepe, millega Uus-Meremaast sai Briti Impeeriumi osa ning garanteeris maooridele õiguse oma maaomandile ning õiguse saamaks Briti alamateks. Erinevalt aborigeenidest austraalias on maoorid ilmselgelt integreeritud siinsesse ühiskonda. Maooridel on kaks poliitilist erakonda, kellest üks kuulub hetkel ka valitsusse ning mängib seal nn. kaalukeelt. Loomulikult tegutseb ka marumaoori rahvuslasi, kes senini süüdistavad, et selle Uus-Meremaa asutamisdokumendiga andsid maoorid oma vabaduse ära. Kuid erinevalt aborigeenidest Austraalias on maooride puhul Uus-Meremaal tegu rahvaga, kes jöudis vaid tiba enne valget eurooplast sinna saarele. Igatahes suundusin ma Banks-i poolsaarel, Okains Bay-s asuvasse Maoori muuseumisse Waitangi päeva tähistustele. Programm keskendus siis maoori kultuurile ning improviseeriti ka maooride ning valgete eurooplaste vahelist lepet maooripärase tervitusega. Aga köige huvitavam osa oli ikkagi löuna, hāngi löuna. Tegemist siis maooride traditsioonilise toiduvalmistamisviisiga, mis siis meie keeles maa-ahi. Juttu tehes selgus, et kell 4 hommikul tegid nad kivide alla tule, 4.5 tundi hiljem kühveldasid siis kuumad kivid maahju ning laadisid liha- ja juurviljad sinna peale. Erinevalt maa-ahjust Kiikri juures Asva külas ulatus see kuhi maa-ahju süvendist väljapoole, seega katsid nad selle kuhja riidega ning kühveldasid liiva peale. Minu kohalejöudes nägi see välja nagu kellegi äsjamaetud kalme. Aga 4 tundi hiljem oli siis aeg see kalme taas lahti vötta ning isuäratavad lihavaagnad välja tösta. Kaugele autoparklasse looklev näljaste pidupäevaliste parv samas ei olnud kuigi isuäratav, seega lahkusin ja asusin oma leivakoti kallale. God Defend New Zealand – Manaakitia mai Aotearoa!!!

Käsi ka kalanduse pulsil

2012-01-29T08:15:00.000+08:00

Hoolimata sellest, et üks minu kätest on olnud höivatud traktori roolimisega olen hoidnud teist jätkuvalt ka kalanduse pulsil. Meenusid mulle head ajad lobsterilaeva pardal, kui laekus minu postkasti elektronkiri Friends of the Sea-lt, milles teatati, et Uus-Meremaa lõunasaare idakalda lobsteripüük on saanud nendepoolse tunnustuse, kui igati säästlik püügiviis. Seda vöin oma kogemustest igati kinnitada, sest lobsteripüügiga ei kaasne merepöhja kahjustamist, puudub soovimatute liikide kaaspüük, ei häirita mereimetajaid ning merelinde ning iga kinnipüütud lobster möödetakse üle ning alamöödulised isendid rändavad elujöust pakatuvatena tagasi oma elukeskkonda. Saatsin CRA 5 piirkonna lobsteripüüdjate eestkönelejale elektronkirja, kus uurisin vöimaluste kohta, kuidas saada taas lobsterilaevale. Kohe järgmisel päeval saabus mulle pikk vastuskiri, mis oli kirja positiivne osa, samas negatiivse poole pealt tuleb nentida, et siin peab juhtuma ime, kui ühel heal päeval seilaksin taas lobsteripüügile. Aga imesid siiski veel juhtub!
New Zealand rock lobster harvested by members of the CRA 5 Rock Lobster Industry Association Incorporated (CRAMAC 5) has been certified by Friend of the Sea. CRA 5 is a rock lobster fishery located on the east coast of New Zealand’s South Island. The bulk of the catch is exported live into Hong Kong and China. The lobsters are caught by potting, which has minimal by-catch and a very low impact to the seabed. Commercial fishing is regulated by the New Zealand Ministry of Fisheries within the quota management system. The annual total allowable catch is 350 metric tons. Size limits include a minimum tail width of 60 millimeters for females and 54 millimeters for males. Measurement devices approved by MFish are held aboard each vessel. Rock lobsters caught below these limits are returned to the sea alive. The production chain is short, as the catch is taken by an owner-operated vessel and generally landed to a processor who is also an exporter.  “We are proud that our fishery has obtained international certification and thank you to all our members for their support,” said CRAMAC 5’s Larnce Wichman.
So I asked from Larnce Wichman, is it possible to get a deckhand position on crayfish boat here and in his e-mail he wrote me Thank you for making contact with CRAMAC 5. I do have very good knowledge of the CRA 5 region and those that fish it, I will circulate your email to the fis¬her¬men but would not like to raise your hopes in getting a position on a lobster vessel as a deckhand in the region. CRA 5 has 26 lobster vessels operating and it has been at this level for well over 15 years and most vessels are crewed by family or have had long term relationships with their crew members, for example in Ward (south of Blenheim) the three ves¬¬sels here have had the same crew for over 28 years and most of the crew hold skippers tic-kets. The dynamics of the CRA 5 vessel fleet tends to be two or three small localised vessels supporting small communities up and down the coast (unlike WA large fleet in towns) with this they tend to take care of the crew so there is not the problem of crew rotation and getting people to settle in the small communities to work for them. The other problem that exists in CRA 5 is that nearly all the vessels harvest in a split season and only harvest when there is better market opportunities to obtain maximum price for their lobster, vessels harvesting 20mt may only be in the water for say 25 days then stop and get back in the water four months later for another 15-20 days and the season is finished for them and this is all due to having a high abundant resource. Nearly all vessel owners/skippers provide alternative work for their crew when not fishing or they change species and go lining, netting or charter work.I would suggest getting in touch with a Malcolm Lawson Executive Officer for CRA 8 which is in Southland, the area is lot bigger fishery than CRA 5 with many more vessels.
I am very impressed with your time at sea which would be the envy of many deckhands to have such a vast and varied experience. I wish you luck in seeking a position on a vessel and if any of the CRA 5 skippers get back to me with a response I will pass them on to you (I have provided them with your email address).

Esimesed sammud veinimaailmas

2012-01-22T19:31:00.001+08:00

Tänaseks päevaks olen juba 50 tundi kogenenum veinimaailmas kui ma olin eelmisel nädalal. Samas saavad minu lisanduvad teadmised pärinema suures osas viinamarja kasvatamisest, sest töötan siin ju traktoristina. Veinisöpradele tundub ju kohatu mainida, aga üldjuhul peetakse veini puhul silmas viinamarjadest fermentatsiooni tulemusena saadud alkohoolset jooki. Archaeological evidence suggests that the earliest known production of wine, made by fermenting grapes, took place as early as 8,000 years ago in Georgia. Viinamarjapöösad vajavad aastaringset hoolt ning saagikoristus on vaid üks etapp töödeahelas. Meil kontoris on tore töödekalender, kus siis ühtekokku 15 rida ning me oleme siis hetkel 2/3 peal. Osa töid on ühekordsed, mitmed aga korduvad. Üks töö, mis pole kunagi löplikult tehtud on siis rohu niitmine pöösaste vahelt. See siis sisustas ka esimesel kolmel päeval minu tööpäevad ning oli käesoojenduseks harjumaks kitsaste koridoridega viinamarjapöösaste vahel. Viimased 4 päeva olen ma aga olnud viinamarjapöösaste enda kallal. Eelnevalt on üks meie teistest traktoritest kärpinud pöösaid niiöelda hekikääridega peale mida tegelen mina lehtede kitkumisega (leaf pluck) viinamarjakobarate ümbert, et nad saaksid rohkem päikesevalgust ning tooks esile häid maitseomadusi. Minu traktori ees olev mehhanism siis imeb viinamarjaväädil kasvava lehe endasse, kus siis pöörlevad terad selle maha löikavad. Plucking! (http://birthofawine.blogspot.com/2010_01_01_archive.html)
I have been talking about 'plucking' for the last few months, and have recently been asked to clarify the term. Well, OK. It has nothing to do with chooks - that's the first thing. It's all about showing the grapes to the sun and wind. As always, pictures tell a thousand words, so here's a 'before' shot:

And here's the 'after' shot: In the first image, the grapes are hidden by the leaves. In the second shot we have pulled off all the leaves around the bunches to let air circulate which reduces the risk of mildew and disease and to let sun in; again to reduce disease risk. Both also result in the grapes developing thicker skins, which gives us more to work with when fermenting. Thicker skins allow us to extract more flavours and tannins.

Ma ei ole turist, ma elan siin II

2012-01-16T03:53:00.000+08:00

Kolme esimese kuu jooksul Uus-Meremaal olen maha söitnud 6000km, ära käinud punktis, kus tee saab otsa, ulpinud 40 päeva Uus-Meremaa majandustsoonis, ära matkanud miniatuurse osa kiivi matkarajadest – aeg on peatada rännumehekarussell ning hakata ristiinimese moodi elama. Elan nüüd majas, magan voodis, valmistan toitu köögis, söön noa ja kahvliga laua taga, vaatan öhtul diivanilt televiisorit, hommikuti suundun tööle, laupäeval käin ostukeskuses shoppamas ja mul on auto, mille ma rookisin tühjaks kogu rännumehe kolast. Backpackerite kontsentratsioon siinses veinipiirkonnas on küllalt körge, sest hooajaline vähetasustatav töö on seljakotlase leib. Nii on siis ka minu töö- ja majakaaslasteks välismaalased – 2 iirlast, 1 jänki, 1 juut. Masinapargi ühes tiivas elavad mingid tsehhid, aga nendega pole ma kohanud, olen vaid kuulnud lugusid nende umbejoomistest ning peale löunapausi löhnadega tagasi tööleilmumistest. Nädalavahetusel toimus siis meil basseini ääres bavaarialase ärasaatmispidu, kuhu siis ilmus kohale ka mitmeid teisi sakslasi, mis on domineeriv rahvus seljakotlaste hulgas. Könetasin siis samuti ühte Dresdeni sakslast ning mainis ta, et kohtas Austraalias mitmeid eestlasi. Olevat töötanud lausa koos ühe eestlastest paariga. Täpsustasin siis, et kas töötas samuti veiniaias Austraalias, aga ei hoopis oliiviistanduses. Rääkisin siis selle peale oma loo, et esimesel korral Austraalias lobsterilaeval töötades töötasid minu söbrad samuti oliiviistanduses traktoriga oliive raputades Frankland River Farmis. Sakslane siis lisas omalt poolt, et ta töötas samas paigas. Libistasime ölut ja möni aeg hiljem ma siiski igaks juhuks küsisin, et mis aastal ta seal oliivisalu möllas. Saades vastuseks juuni 2008 – sept 2008 olin ma väga otsekohene. Kas see eesti paar oli Veronica ja Hannes? Jah sain ma vastuseks ning palus tervitada oma ekskolleege, kes nüüdseks juba önnelike lapsevanematena önnelikus abielus Tartus, mitte kaugel Õnne tänavast.

In vino veritas

2012-01-14T11:18:00.001+08:00

Kui üdini aus olla, siis veinis peitub töde. Juba eelmisel aastal tuunilinnas Port Lincoln-is kalalaeva pardale tööd otsides saatsin ma oma CV mönedele Barossa oru veinikodadele, sest vein on mulle juba pikemat aega huvi pakkunud ning koos sellega on tärganud huvi ka selle tootmise vastu. Nüüd siin Uus-Meremaal kalalaeva pardale kohta otsides jäi mulle taas silma veiniistanduse töökuulutus ja just eelköige seetöttu, et tegemist oli bio-orgaaniliselt sertifitseeritud veiniistandusega. Panin oma CV taas teele ning erinevalt Austraaliast helistati koheselt ka tagasi ning oodati tööle, aga jöudis siiski kalalaeva kapten Al mind enne juba kalalaeva pardale kutsuda. Peale elu pikimat merereisi taas kuivale maale naastes ning ümber Uus-Meremaa lõunasaare rännakule asudes jöudsin ma jöululaupäeva õhtuks Invercargilli linna, kus siis suundusin öhtal ka kirikusse teenistusele. Seal istus aga minu körvale vana Jumal ise ning ütles mulle, et kui ma ka uuel aastal tahan edaspidi seda va jumalate jooki juua, siis pean ka selle heaks tööd tegema. Veinist loobumine ei tulnud kuidagi köne alla, seega helistasin järgmine päev koheselt veiniistanduse manager-ile Brad-ile ning küsisin, kas ma saaksin jätkuvalt tööle tulla. Vastus oli positiivne. Olen nüüdsest Isabel Estate Vineyard-i traktorist. Isabel Estate is not only one of the largest family owned vineyards in Marlborough, it also has some of the oldest vines in Marlborough producing exceptional quality grapes and wines from: Sauvignon Blanc, Chardonnay, Pinot Noir, Pinot Gris and Riesling. Located in the Wairau Valley in the heart of Marlborough, Isabel Estate Vineyards receives the full benefit of extended sunshine hours combined with a long, relatively cool growing season. Long, brilliantly sunny, mild autumns allow for the development of intense flavours and aromas in the fruit. Isa Mike ja ema Robyn ning nende 4 last töötavad siis köik veiniistanduses ja minu otsene ülemus on siis poeg Brad - a recent Bachelor of Science graduate from the University of Auckland, Brad is keen to put into practice much of his previous 4 years of research and study into the family business. With the degree-box ticked and the city life behind him, Brad is back at his roots – out in the vineyard, where he was found most of his childhood – playing on tractors, riding motorbikes, fixing things that weren’t even broken, and chasing around his Dad. Keen to continue Isabel’s reputation as one of Marlborough’s leading vineyards, and with a double major in Environmental Management and Physical Geography, Brad is the driving force behind Sustainable and Organic certification and constantly adapting newer technologies into the vineyard. Muide lennates Emirates Airline-ga soovitan teil stjuuardesside käest küsida joogiks Isabel Sauvignon Blanc. Hetkel villime veinikojas 187ml pudelitesse seda suurepärast joovastavat jooki. In vino veritas!!!

Enormous crayfish

2012-01-10T06:07:00.002+08:00

This is a tale of a (cray)fish that didn't get away. Eight-year-old William MacKenzie, from Blenheim, was in a boat with family in Queen Charlotte Sound fishing for blue cod when he pulled up a 4.4 kilogram (9.8 pound) crayfish on his fishing line. The catch astonished everyone on board who at first thought William had got his hook caught on the sea floor. The colossal crustacean even stunned a man with 30 years of experience in the lobster industry who said it was the biggest he had heard of. William's dad said the family were on their 5.5 metre boat on December 23 looking for blue cod and Maori chief (sea perch) when William got his hook caught on what they thought was the sea floor. But it came up and he thought it might have been seaweed, but once the group realised what it was they scrambled to get a landing net, he said. William landed the beast, aka a spiny red rock lobster, on his own, his dad said. The crayfish was weighed back at shore. The family were in an area where they fish regularly and was not renowned for lobsters or as a spot for diving. Cramac 5 executive officer Larnce Wichman said the lobster was the biggest he had heard of and was stunned when shown the photos. "I don't know if there are any records kept [for crayfish sizes], but it'd be damn close to it." It was "near impossible" to tell the age of a lobster once it grew to more than 800 grams because its size depended on where it lived and the food sources available to it. "The problem with ageing anything over 2kg is that it doesn't necessarily moult every year, but [this lobster] could easily be 50 years old." It was not uncommon to snag a lobster on a fishing line, but the more popular methods were diving or bobbing. Bobbing involves lowering a stocking filled with bait and weighed down by a sinker which catches the spiny legs of the lobsters as they feed. Mr Wichman said if he had known about the lobster he would have offered to swap it for several others so it could be stuffed. However, the family had already eaten the lobster on Christmas Day. They said it tasted delicious

Ring on täis

2012-01-08T03:41:00.000+08:00

Teada kõigile tösiasi, et käies ringimööda jõuame alati alguspunkti tagasi. Nii sai ka minul 2012. aasta esimesel päeval ring peale Uus-Meremaa lõunasaarele. Aga kindlasti ei tähendanud see seda, et ma oleksin lõunasaarega lõpetanud, kaugeltki mitte. Juba esimesel pilgul Uus-Meremaa kaardile jäi mu silm pidama lõunasaare põhjatipul, mis koosneb mitmetest väinadest ja poolsaartest-saartest ning kannab nime Marlborough Sounds. Marlborough Sounds moodustab 1/5 mitte just lühikesest Uus-Meremaa rannajoonest. Juba laevaga põhjasaarelt tulles saab sellest ilust osa ning sissesöitu Picton-i sadamasse vöib vörrelda Stockholm-i omaga. Poolsaared ning saared pakuvad hulganiselt varjulisi lahesoppe, mis hetkel pungil köikvöimalikest veesöidukitest ning paljud majapidamised siin ongi ligipääsetavad vaid veeteed mööda. Mägine maa pakub matkarajal matkates suurepäraseid vaateid kaunitele lahesoppidele. Nii matkasin minagi 2 päeva 71km pikkusel Queen Charlotte matkarajal. Matka teisel päeval muutus päike muutkui eredamaks ning mööda matkarada mäkke ründamine tundus ummikteena, sisetunne ütles, et aeg suunduda rannale ning peale seda jäätis ja külm ölu. Aga Marlborough on vast enimtuntud just veinikasvatuspiirkonnana tänasel päeval. Eelarvamused, et Uus-Meremaa on liiga külm viinamarja kasvatamiseks ei osutunud tõeseks. 1973. Aastal istutati esimesed viinamarja taimed Wairau jõetasandikul laiunud lambakarjamaadele. Tänaseks päevaks on viinamarjaaiad vallutanud kogu Wairau ning Awatere jõeoru ja ühtekokku tegutseb nüüd siin 65 winery-t. The area is widely considered by many critics to produce the world's best Sauvignon Blanc. One wine critic said that "no other region in the world can match Marlborough, the northeastern corner of New Zealand's South Island, which seems to be the best place in the world to grow Sauvignon blanc grapes. Ja lisaks sellele. Based on the number of hours of sun recorded, in more recent years the title of "New Zealand's Sunniest Town" has gone to Blenheim, mis on siis Marlborough piirkonna keskuseks. Historically, Nelson has been the Sunniest. Suur suvi on ees ning jään siia nüüd möneks ajaks paigale.

Läänerindel muutustega

2012-01-07T06:37:00.000+08:00

Uus-Meremaa adrenaliinipealinnast Queenstown-ist Wanakasse sõites viis tee mind 1076 meetri körgusele (Crown Range Saddle), mis on Uus-Meremaal kõige kõrgemal asuvaks asfaltteeks hetkel. Päev hiljem aga kulgesin ma üle Haast Pass-i (562m), mis kõige madalam kolmest Lõuna-Alpe ületavast mäepääsust. Eelmisel korral ületasin Lõuna-Alpid Arthur Pass-il (920m) ja taas olin ma jõudnud oma teel läänerindele. West Coast of Southern Island on Uus-Meremaa kõige höredamalt asustatud piirkond ning põhjuseid ei pea kaugelt otsima. Lõuna-Alpide ning Tasmaania mere vahele jääv maa-ala on suures osas väga järsk, mis takistas pikka aega ka autotee rajamist läänerannikule ning asustus tekkis rannikutasandikele, kuhu oli võimalik laevaga randuda. Loodustingimustest tuleb kindlasti mainida veel suurt sademete hulka 2575mm ning väga raevukat Tasmaania merd, 4meetrine swell ehk ummiklainetus on üsna tavapärane. Nendes inimese jaoks rasketes tingimustes on siinne metsik ning samas maaliline loodus suutnud samas köige enam säilida. Kui mujal Meremaal on madalikel kunagi asunud parasvöötme vihmamets juba ammu maha saetud ning põllumajandusmaaks muudetud, siis lääneranniku järskudel nölvadel leiab veel piisavalt seda metsikut, lopsakat parasvöötme vihmametsa. Sellele lisaks kanduvad lausa sinna vihmametsa mäeliustikud, mille keeled asuvad madalamal kui Suur-Munamägi ning on arvatavasti kõige lihtsamini ligipääsetavad liustikud maailmas. Enamasti tuleb liustikule jõudmiseks organiseerida pikk mägimatk, aga siin tuleb söita rannamaanteelt vaid 4km orgu mööda mäestiku suunas ning juba autoparklast avaneb vaade liustikule. Seda juhust ei jäta kasutamata ka jaapani turistid, kes bussitäite kaupa sinna saabuvad ning kolonnis liustiku poole marsivad. Altais Beluhha jalamil matkal käinuna samas mulle nende liustike nägemine sellist AHHAA vaimustust ei pakkunud. Minu eesmärk oli ära näha Okeaania körgeim tipp Mt.Cook. Selleks sõitsin Lake Matheson äärde ning jäin tipuilma ootama, et näha seda maalilist vaadet – järv,liustik,Mt.Cook-i tipp. Ootasin siis tipuilma kaks päeva, järve ja liustiku vaate nägin ära, aga oma silmaga jäi tipp nägemata. Tuleb siis leppida teiste fotojäädvustustega. Kui liustikul ristus minu tee pilvedega, siis linna nimega Hokitika jõudes sai mind lõpuks ka vihm kätte, täpsemalt uduvihm – drizzle. Aeg oli suunduda muuseumisse ning tutvuda whitebaitingut puudutava väljapanekuga. West Coast on nimelt peamine whitebait-ingu püügiala ning see kalapüügiharrastus kuulub kindlasti suure tähega Uus-Meremaa kultuuripärandisse. Üle hulga aja ööbisin ma ka hostelis ning magasin backpackeri kombel naris. Vana-aasta plaanisin ära saata läänekalda suurimas linnas Greymouth-is, aga kuna olin seal juba eelnevalt olnud, siis viis minu tee mind vana-aasta öhtuks juba Nelson Lakes National Park-i, kus ma tervitasin uut olümpiaaastat matkaga Mt.Robert-i otsa vaatega Rotoiti mägijärvele. Head olümpia-aastat kõigile!

Southern Scenic Route

2011-12-30T05:43:00.002+08:00

The Southern Scenic Route is a tourist highway in New Zealand linking Queenstown, Fiordland, Te Anau and the iconic Milford Road to Dunedin via, Riverton, Invercargill and The Catlins. An Australian travel magazine labelled it "one of the world's great undiscovered drives" in 2008. Selle imelise teekonna pikkuseks on ligi 900 kilomeetrit, mille jooksul jouab tuhandeid kordi ahhetada selle kandi looduse ilu yle. Ilus oled, Meremaa!

Järjekordsed sandaalijöulud

2011-12-25T07:28:00.000+08:00

Masinavärk töötab kellatäpsusega ning löpetab töö kellatäpsusega, nii ka masinlik meremees David Non astus täpselt kell 14.30 sadamakaile ning kehastus ümber taaskord rännumeheks. Oo milline kergendus, olin taas oma aja ning jalgade peremees, suundusin sinna kuhu meel mind viis. Esmalt pint ölut lähimas pub-is, kus juba paar tuttavat nägu laevalt laua taga istusid ning peale seda käppelt kodule järgi. Tänutäheks Andrew-le pudel viskit minu busskodu hoidmise eest ja nii ma taas teel olingi – sedakorda lõunasse. Aga oli pärastlõunane aeg ning viimased 38päeva olin ma teinud sel ajal lõunauinakut seega ei jõudnud ma esialgu kaugemale, kui 60km kaugusel olevasse järgmisse linna Oamaru-sse, capital of penguins. Maandusin Chillawhile Backpackers – Art Gallery-s ning järgmised 24 tundi lebasin isukalt lihtsalt voodis, ilma et keegi tuleks ukse vahele ning höikaks – wake up!! Järgmisel päeval jõudsin ma siis ka löpuks niikaugele, et ostsin endale bussi 10 madratsi. Kui vaimustus voodislesimisest oli üle läinud jätkasin oma teekonda lõuna suunas. Peale Moeraki Boulders-ite külastamist trehvasin tee ääres hääletamas ühte vanemat härrat sildiga – S.African-Invercargill. Korjasin siis George-i peale ning söidutasin ta siis viia läbi Dunedin-i , kust siis tal hea hääletada edasi Invercargilli poole. Dunedin on siis vana soti asundusala ning kutsutakse teda ka – Edinburgh of the South. Minu suurimaks ettevötmiseks selles tudengilinnas sai osalemine 1876. Aastal asutatud Speights brewery tour-il, mis siis löppes ölletehase 6 erineva öllemargi testimisega. Järjekordse sammukese astusin ka oma kodu seadmisel, nimelt soetasin 12 dollari eest voodipesukomplekti ning teki. Loodetavasti saan oma bussi enne sisustatud, kui on aeg saareriigist lahkuda. Jöulutest pöördesse aetud rahvast täidetud ostukeskusest haarasin endale miskit köhupoolist ning kimasin linnast välja, kus mind ootas vörratu, väga vörratu ja vörratuim Uus-Meremaa loodus. Pole ise Sotimaal käinud, aga vahest saab neid lammastest asustatud rohelisi mäenölvu vörrelda just sellega. Ohtralt jugasid, pingviine, albatrosse, hülgeid, fossiilmetsasid, liivarandasid, kaljuservasid, maalilisi järvesid – see siis saatmas teelisi, kes kulgevad mööda Southern Scenic Route-i kuni sadamalinnas Bluff saab tee otsa. Lõunapoolusele jääb siit veel 4800km ning Uus-Meremaa lõunapoolseimale saarele Stewart Island 35km, aga minu järgmine sõidusuund on Nord, mida hoides jõuan Southland-i suurimasse linna Invercargill-isse, mis on kuulus oma halva ilma poolest. Mind ootab aga seal ees suurepärane suveilm ning kohalikult farmerite turult ostan siinsete jöulude ühte hitttoodet – värskeid kirsse. Valgeid jöule pole siin kunagi nähtud, aga kaunilt punased kirsimarjad tekitavad hetkeks töesti illusiooni, et käes jöulud. Tömban traati eespool mainitud lõuna-aafrika härra George-ile, kelle pool siis peatun kuni öhtul tömban jalga sandaalid ning suundun läbi sooja suveöhtu kirikusse jöuluteenistusele. Järjekordsed sandaalijöulud on kätte jõudnud – MERRY CHRISTMAS!

Factory vessel - kalatööstuslaev

2011-12-20T12:23:00.036+08:00

Peale paaripäevalist sigimist ja sagimist suundusin siis FV San Enterprise pardal oma senise elu pikimale merereisile. Aga liides FV – factory vessel ei ole tollel laeval ilmaasjata. Tegemist siis lisaks kalapüügilaevale ka ujuva kalatööstusega, mis töötleb kogu saagi koheselt laeva pardal. Samas olin veendunud, et deckhand-ina ehk tekimadrusena mind alumisel tekil tööstuses toimuv ei puuduta, aga selles osas eksisin ma rängalt. Peale esimese traaliloomuse pardale vinnamist ning traali uuesti püügile seadmist saadeti ka meid kui tekimadruseid alla tööstusesse. Endalegi ootamatult oli saanud alguse minu kalatöötleja karjäär. Eks ma ole kodus oma eluaja jooksul küllalt kalu puhastanud, aga kogu see vaev on saanud tasutud maitsva köhutäiega. Aga seal tööstuses tegid kala puhastamise ning fileerimise töö ära masinad, nii et inimtööjõudu vajati kvaliteedikontrolliks ning toodangu pakkimiseks. Ühte ära karda - Tööd ära karda! Ei karda ma tööd teha, aga pakkimistöö on olnud kindlasti minu no-no nimekirjas. Nii ma siis seisin seal keset Vaikset Ookeanit silmitsi selle pakkimisliiniga ning reaalsusega, et järgmised 38 päeva tuleb hambad ristis teha seda monotoonset pakendamist, sest kui omal ajal sai krevetilaevalt põgenetud, siis sedakorda seda valguskiirt tunnelis ei olnud. Eks siis esimene nädal oli vaimselt raske, sest iseenesest füüsiliselt oli seal töötamine tublisti kergem kui tavaliselt kalalaeva pardal. Töötasime kahes vahetuses, 2 korda päevas 6 tundi tööl, 6 tundi vaba. Süüa sai laevas väga hästi, kolm korda päevas oli buffet, mis andis kindlasti silmad ette paljude hotellide buffet laudadele. Lisaks sellele oli iga vahetuse poole peal SMOKO ehk meie mõistes kohvipaus, kui sai samuti midagi näksitud. Mis eriliselt rõõmustas oli see, et iga päev pakuti söögilauas ka mönda meie poolt püütud mereandi. Minu lemmikuks olid scampid, Deep water lobster, with very white, sweet flesh. Minu teine suur etteheide sellele süvaveetraalile oli see, et kuigi oli tegemist minu senise elu pikima merereisiga ega ma eriti tundnud, et viibin merel. Enamuse ajast viibisin kas alumisel tekil tööstuses vöi puhkehetkel oma kajutis koikus. Nönda suurt ei näinudki, millal meri naeratas ja säras, millal kurjalt lainetas. Aga kurjalt lainetava ookeani tundis ära ka seda nägemata. Suurima tormi ajal oli kapteni väitel suurim laine miskit 10-12 meetrit, mis palju asju laevas laiali pillutas. Kui tavaliselt on kalalaev üdini maskuliinne seltskond, siis meie kalatööstuslaevas olid mölemad sood võrdselt esindatud. Töökollektiiv oli kindlasti positiivne nähtus, vandumine ning kurjade sönade pildumine puudus, olime söbralik tiim. Nii ma seal aeg-ajalt aina rohkem kohanesin oma uue eluga ning kohati lausa nautisin seda pakendamist ning tundsin röömu kuidas fileekastid muudkui vähenevad, aga säilitasin siiski teravat mõtlemist, et elus on palju fun-imaid ettevõtmisi kui pakendamine. Kokkuvõttes oli see 38 päeva masinlikku elu hea kogemus, aga sellega ka minu süvaveetraalerikarjäär ka piirdub. Uued väljakutsed ootavad.

Järgneb nimekiri liikidest, mis me kinni püüdsime ning toodanguna kaldale töime. Üle parda ei läinud ükski kala, sest kõik kalatöötlemisjäätmed ning muud kalad töötleti samuti kalajahuks pardal. Kokkuvõttes naasesime sadamasse pardal 454 tonni kalafileed ja 160 tonni kalajahu.

Peamine liik mida püüdsime oli HOKI, ülejäänud liigid olid esindatud väikestes kogustes kaaspüügina.

HOKI -The blue grenadier, hoki, blue hake, New Zealand whiptail, whiptail or whiptail hake, Macruronus novaezelandiae, is a merluccid hake of the family Merlucciidae found around southern Australia and New Zealand at depths of between 10 and 1,000 m (33 and 3,300 ft). Its length is between 60 and 120 cm (24 and 47 in). The meat of the fish is white. The hoki is one of the species used in McDonald's Filet-O-Fish, Fish Fingers and McFish sandwiches. The blue grenadier is the subject of a large commercial fishery industry in New Zealand, which has been certified by the Marine Stewardship Council as well-managed and sustainable in March 2001.

LING - The pink cusk-eel, Genypterus blacodes, is a cusk eel of the genus Genypterus, found in southern Australia, Chile, Brazil, South Africa and around New Zealand except the east coast of Northland, in depths of a few metres to 1000 metres. Their length is between 80 and 200 centimetres, and they live for up to 30 years. Other names in English include ling, Australian rockling, kingklip, pink ling, and northern ling.

HAKE - Southern hake (Merluccius australis)

SILVER WAREHOU - The silver warehou, Seriolella punctata, is a medusafish of the family Centrolophidae found in the southern Indian and southern Pacific oceans, at depths of between 100 and 650 m. Its length is up to about 65 cm.

WHITE WAREHOU - The white warehou, Seriolella caerulea, is a medusafish of the family Centrolophidae found in the southern Pacific and southern Atlantic oceans, at depths of between 500 and 800 m. Its length is up to about 75 cm.

DORY - The king dory or lookdown dory, Cyttus traversi, is a dory, in the genus Cyttus, found around South Africa, southern Australia, and New Zealand, over the continental shelf at depths of between 200 and 800 m. Its length is between 20 and 40 cm.

STARGAZER - The stargazers are a family Uranoscopidae of perciform fish that have eyes on top of their heads (hence the name). The family includes about 50 species in 8 genera, all marine and found worldwide in shallow waters.

RIBALDO - The common mora, Mora moro, is a deep-sea fish, the only species in the genus Mora. It is found worldwide in temperate seas, at depths of between 300 and 2,500 m. Its length is up to about 80 cm. Other names in English include goodly-eyed cod, googly-eyed cod, and ribaldo.

GHOST SHARK - Chimaeras^[1] are cartilaginous fish in the order Chimaeriformes, known informally as ghost sharks, ratfish (not to be confused with the rattails), spookfish (not to be confused with the true spookfish of the family Opisthoproctidae), or rabbitfishes (not to be confused with the true rabbitfishes of the family Siganidae). They may be the "oldest and most enigmatic groups of fishes alive today."

SCHOOL SHARK - The school shark, tope shark, soupfin shark or snapper shark, Galeorhinus galeus, is a hound shark of the family Triakidae, the only member of the genus Galeorhinus, found worldwide in subtropical seas at depths of up to 550 metres (1,800 ft). It grows to 2 metres (6 ft 7 in) long.

SEA PERCH

SKATE

Working holiday

2011-11-10T15:24:00.000+08:00

Saabusin Uus-Meremaale Working Holiday viisaga ehk töötamispuhkusviisaga. Puhkus jätkub, aga sedakorda Vaikse ookeani kalavetel kalalaeva San Enterpraise pardal.

FV San Enterprise is a stern type deep sea trawler and has the ability to produce fillets (block and shatter-pack), H&G, squid tubes and fishmeal. These products are processed, packaged and labelled to export standards including the EU and US markets. The vessel targets Hoki, Ling, Hake, Warehou species and squid.
Particulars of the FV San Enterprise are:

Call Sign:	ZMA3161
MOF Number:	63755
Pack House Number:	PH512

Built:	1990 by Sterkoder Norway, Class DNV *IAI, ICE C
Length:	64m
Beam:	13m
Tonnage:	1900 tons
Maximum Speed:	14 kts

Accommodation:	49 Crew
Freezer Hold:	940 m3
Meal Hold:	178 m3
Fuel Oil:	562m3
Fresh Water:	83m3
Main Engine:	Wartsila Vasa 6R32E – 3342 BHP at 750 RPM

Uus algus

2011-11-10T13:05:00.001+08:00

Kui Port Lincoln-is rääkisin tervelt 8 kuud vaid tuunikeelt, siis viimase 3 kuu jooksul, kui olen olnud rännus, olen oma teel kohtunud paljude eestlastega ning rääkinud palju ka emakeeles. Uus-Meremaal kasutasin esimest korda eesti keelt, et teretada oma kodumajanaabrit Seki-t, tänu kellele önnestus mul oma silmaga näha Rugby World Cup-i pronksimängu 60 000 pealtvaatajat mahutaval Eden Park-is ning kaasa elada sadu tuhandeid inimesi mahutavas Aucklandi keskklinnas kodumeeskonna triumphile. Teel maavärinast räsitud Christchurchi lõunasaarel kohtusime kaunis mereäärses linnas Kaikouras Seki söbra Martini ja tema tüdruksõbraga, kes siis pärit minulegi kodusest Tartu linnast. Aga peale Seki mahapanekut Christchurchi lennujaamas ei olnud minu kohtumised eestlastega veel löppenud. Päev hiljem maandus samal lennurajal nimekaim Rakverest, kellega olime hetkeks kohtunud Townsvilles, Queensland-is. Kui esimesel ööl ChCh-s couchsurfisin linnaosas, mis ei saanud väga tublisti kannatada siis järgmistel päevadel linnas ringi liikudes-söites ning lehti lugedes sain aimu tegelikest kahjustustest. Maavärina tõttu oli suurem osa linna piirava mäeaheliku peal kulgevast maalilisest teest samuti suletud, aga kauneid vaateid linnale lumiste mäetippude taustal ning sadamalinnale Lytteltonile lahesopis kogesime sellest hoolimata hulganisti.

Ligemale kolm kuud olen nüüd järjest reisinud ning hing ja vaim nõuab vaheldust. Ja seda suurepärast vaheldust pakub working holiday ehk siis liikuda reisimisfaasist elamise-töötamise faasi. Aga köigepealt nautisin ma 50km kaugusel ChCh-st 3 päeva mittemidagitegemist nelja seina vahel. Selleks andis võimaluse minu järjekordne hea vöörustaja Joe, kes palus mul tunda ennast nagu kodus ja seda ma ka tegingi. Joe on ka ehe näide linnas üleskasvanud, aga nüüd maal elamisest võlutud kodanikust. Kui enne maavärinat oli tal ChCh-s oma juurviljaäri, siis peale maavärinat oli ta sunnitud naasema kunagise job-i lambapügamise juurde, aga TALLE meeldib ta töö. Ja kindlasti kandus seda tema maakoha fanatismi ka lambachopsidele, mida ta praadis.

Iga päev püüan usaldada enda sisetunnet, sest üsna esimest korda elus reisin ma ringi üksi ning vajadus reisiplaaniks puudub. Otsused ning ettevõtmised sünnivad spontaanselt sisetunde najal. Nii ka seekord, 3 päeva rahulikult kodus oli minus tekitanud taas tahtmise kuhugi liikuda. Suundusin siis linna nimega Timaru, mille ma olin välja peilinud tuunikalalaeva pardal, kus üks tüüpidest oli siis seal kalalaeva peal töötanud. Uus-Meremaal on kalandus suuresti kolme gigantfirma halduses: Sanford, Sealord ja Talley's. Täitsin mina siis ära Sanford-i ankeedi ning soovisin järgmisel päeval isiklikult laevastiku managerile üle anda, aga ei võetud jutule. Telefonivestluses manager Darren mainis, et hetkel midagi saadaval pole. Mis siis ikka, jätsin ankeedi sekretärile. Järgmisel päeval peale lambapügamisvõistlustelt naasemist otsustas sisetunne, et tuleb minna kindla peale välja ning suunduda Australasia suurimasse kalasadamasse – Port Nelsonisse. Samas on tegemist ka Uus-Meremaa kõige päikselisema linnaga lõunasaare põhjarannikul. Teel sinna läbisin ja kohtasin ma taas hulganiselt kauneid paiku-linnu ning hakkasin tundma, et ma hakkan sellesse meremaasse armuma. Eestis püüab iga linn nuputada, millise aastaaja pealinn ta on. Siin ollakse konkreetsemad, teele jäi lõhepealinn Rakaia, kõrgeim asustus Arthur's Pass, greenshell mussels capital Havelock , maailma kaunimate rannikuteede hulka valitud Westcoast road, jne... Teisel päeval sain kustutada ka pisut oma hääletamiskreediti kui korjasin tee äärest peale kaks Kanada tüüpi, kes olid tagasiteel põhjasaarele. Nendega koos jõudsin siis tõotatud linna, Nelson-i. Ja kui oma telefoni välja otsisin teatas see, et mul üks uus voicemail. Ja oligi, Sanford-i manager Darren palus tagasi helistada, nüüd siis juba kutsus vestlusele, aga kuna olin juba Nelsonis, siis pidi kalalaeva kapten mulle järgmisel päeval helistama hommikul. Kui juba Nelsonisse tuldud, siis inspekteerisin ka teisi kalandusgigante. Talley's sekretär ütles mulle koheselt ei, kuuldes et mul working holiday viisa, mis annab õiguse töötada kuni 3 kuud ühe tööandja jaoks. Kui keskpäevaks ei olnud Sanford tagasi helistatud hakkasin uuesti ise ringi vaatama. Arvestades asjaolu, et kalalaeva peale saamine vöib vötta aega, otsustasin oma CV saata ühele organic wineryle, kes otsis traktorijuhti, kelle ülesandeks eelkõige niita viinamarjapöösaste aluseid. Sisetunne ütles, et kes tahab elus veini juua, peab selle heaks ka tööd tegema. Kui olin oma CV ära saatnud helistas siis Sanford-i skipper. Jutt kulges libedalt kuni ta küsis, kas ma olen kokku puutunud mingi vintsiga, inglisekeelset nime ei suutnud ma ära tabada. Eks ma sel kohal keerasin oma jutu keerdu ning skipper lubas 10minuti pärast uuesti helistada. 10 minuti, ega tunni pärast kõnet ei tulnud, küllap helistas kellelegi teisele. Suundusin vallutama Uus-Meremaa keskpunkti, Botanical Hill-i. Mäevallutuselt tagasi kevadpäikeses lesides helises taas telefon, helistas vineyard-i manager Brad ja nad huvitatud mind tööle vötmast, aga lubas hommikul veel üle helistada. Väga hea, lubasin siis vähemalt ülejärgmisel päeval Blenheimi, mis siis veinipiirkonna keskus kohal olla jutuajamiseks. Juba õhtul otsustasin siis sõita välja linnast ning alustada uue eluga ehk elamisega van-is. Tõotas tulla soe öö ning ööbisin esimest korda siis oma uues kodus. Soolaleivapidu sai ka koheselt ära peetud loojuva päikesega merekaldal külalisteks lainejänesed ja punane vein. Hommikul kulgesin siis kohvi jooma ning kõnet ootama green-shell mussel capital of the world Havelock-i. Kohalikus pagaris pakutud ahjusoe mussel-pie oli tõesti suurepärane ning kell 10 heliseski telefon. Aga köne käigus selgus, et polegi tegemist veiniistanduse manageriga, hoopis kalalaeva kapten. Tahad kala tulla püüdma, ole homme Timarus, ülejärgmisel päeval 6-ks nädalaks ookeanile minek. Veini armastan ma palavalt, merd meeletult ja salaja. Oma auto annab vabaduse, pole midagi öelda. Timaru oli ju vaid 500 kilomeetri kaugusel Havelock-ist. Öhtuks olen ju seal. Otsustasin siis söita mööda rannikut ning juba teist korda jäi tee peale Kaikoura. Ja väike nagu see maailm ole, siis Kaikourast läbisõites silmasin tee servas Martinit ning tema tüdrukut. Ja et kokkusattumus suurem oleks siis tüdruk oli kulgemas bussiga hiljem ChCh-i, kuhu suundusin minagi. Lubasin siis lõunatades oodata kuni nad bussibroneeringu tühistavad, aga kohvi juues helises taas telefon. Seekord siis veiniistanduse manager Brad, et nad jah, arvestades minu kogemusi pakuks ikka kohe mitte casual, aga ikka püsivat töökohta. Eks pidasin neid siis kurvastama, et meremees suundub siiski merele. Õhtu möödus siis vihmas, eesti keeles ja india restos, aga järgmisel hommikul olin ma tagasi Timarus, kust ma 4 päeva tagasi lahkusin, peale enam kui 1000nde maalilise kilomeetri läbimist sellel kaunil meremaal.

Whitebaiting - the great kiwi tradition

2011-11-05T08:29:00.000+08:00

Metropol Auckland-ist minemasaades oli aeg hakata avastama tõelist Uus-Meremaad koos tema tõeliste kulinaarsete eripäradega. Aucklandis igal tänavanurgal pakutav kebab, falafel, burger, sushi, jne... kuuluvad ju päritolult hoopis teistele rahvastele. Minu erilise huvi osaliseks said koheselt siinsed mereannid ning kohalik seafood. Nii ei tekkinud mul Kaikouras pub-is menüüd sirvides kahtlustki, mida tellida. Rooga nimega "Whitebait fritters with mash" oli omistatud tiitliga "Kaikoura best seafood". Kui juba parim meretoit, siis pole ju $23 liiast. Aga suur oli minu üllatus, kui uhke kalaprae asemel toodi minule praad, mis nägi välja nagu omlett kartulipüreega ja maitses ka täpselt nagu omlett kartulipüreega. Hämmelduses uuristasin siis selles omleti sarnases objektis leidmaks viiteid kalapraele, kuid lahkusin siiski teadmises, et olin lihtsalt haledalt petta saanud.

Järgmisel päeval rannikumatkal jäi meile tee peale "The original ja world famous seafood BBQ" putka, kust ma siis koheselt pärisin parimaid nippe, kuidas valmistada kiwi meretoidu delikatessi whitebait. Eelmisel õhtul mulle serveeritud omletiollust pidasin ma siis lihtsalt pubikoka tööönnetuseks. Aga isegi Lonely Planet-is kiidetud meretoidu putka serveeris whitebait fritter-it ehk seda omletiollust. Kuna whitebait-i näol on tegemist sisuliselt kalamaimudega, siis eraldi neid kalamaime valmistada pole võimalik ning segatakse need siis klopitud munaga. Jutu järgi on sellel whitebait-il väga hõrk maitse, aga kuidas sa seda tunned, kui ajju jõuab vaid omleti maitsesignaal. Proovisin siis kohalike suureks imestuseks ühte kalamaimu toorelt ja vist tõesti tundsin pisut hõrku kalamaitset, aga edaspidiseks kriipsutasin siis selle kiwi delikatessi oma lemmikute hulgast maha.

Sama imestusväärne on ka selle kalaliigi elutsükkel. Nimelt koevad suguküpsed whitebait-id, mis uus-meremaal kuuluvad galaxiids perekonda, jõgedes, kust siis nende vastsed kantakse voolu poolt ookeani. Ookeanis siis arenevad nendest vastsetest kalamaimud, kes oma geneetilise koodi sunnil alustavad tagasirännakut kodujõgedesse. Kodujõgede suudmetesse jõudes, aga ootavad neid juba suurepärast suutäit ootavad kohalikud, kes siis maimuparve nähes vibutavad oma marlipõhjalist sirbakut ning hagevad siis ämbrite viisi seda kiivi delikatessi.

Christchurch

2011-10-31T04:13:00.000+08:00

8 kuud peale Christchurchi tabanud maavärinat jõudsin siia lõunasaare suurimasse linna. Kamraad Seki jätsin lennujaama ning suundusin siis linna couchsurfima. Seekord oli vöörustajaks pensionärist Jim. Hommikul Jim-i juures värsket ajalehte lugedes leidsin röömsa sönumi, et keskpäeval avatakse pidulikult esimene osa linna mall-ist ehk jalakäijate tänavast taas peale maavärinat. Ja et linti tuleb lahti lõikama John Key isiklikult. Muide John Key on Uus-Meremaa peaminister. Arhitektide ja kõigi teiste entusiastlike inimeste suure tööna on siis loodud hetkel suuresti merekonteinerite abil uus ajutine linnaruum kuni uued majad kerkivad. Et kuigi maavärina käigus jäid välisel vaatlusel enamus hooneid püsti, siis ehituskonstruktsioonid said siiski niipalju kesklinnas kahjustada, et suur osa maju tuleb siiski maha lammutada ja uued asemele ehitada. Aga siinsed inimesed on positiivsed ja ma usun, et ka Christchurch toibub sellest looduskatastroofist

Down south again - this time to South Island

2011-10-29T06:38:00.000+08:00

Ragbi maailmameistriks krooniti Uus-Meremaa

2011-10-24T05:55:00.000+08:00

Uus-Meremaal toimunud ragbi maailmameistrivõistlused võitsid väljakuperemehed, kes alistasid Aucklandis toimunud finaalis 8:7 (5:0) Prantsusmaa.
Uus-Meremaale oli see teiseks MM-tiitliks. Esimene saavutati samuti kodus 1987. aastal, mil peeti esimesed maailmameistrivõistlused. Prantslastele oli see aga juba kolmandaks hõbedaks. Uus-Meremaaga kohtuti finaalis ka esimesel MM-il, siis jäädi Okeaania riigile alla 9:29. Tänavuse MM-i pronks kuulub Austraaliale, kes oli kolmanda koha matšis tulemusega 21:18 üle Walesi meeskonnast.

Welcome to Auckland - the City of Sails

2011-10-23T07:36:00.002+08:00

Haere Mai

Hea meel oli saabuda troopilisele Fijile, aga hea meel oli ka lahkuda troopiliselt Fijilt, sest pöhjamaine keha ja vaim siiski väsib ära sellest troopilisest niiskusest. Olgugi, et termomeeter palju üle 30 kraadi ei tõusnud, siis õhuniiskus isegi istudes sadeneb keha pinnale. Aeg oli suunduda tuulduma kevadisse Aucklandi. Ja ma ei pidanud pettuma. Auckland-is tervitas mind 16 kraadiga pilvealune ilm ja millest ma troopilisel fijil puudust tundsin oli isegi siinses suurlinnas olemas – see oli kevade löhn, värskus. Troopika on küll roheline, aga selles niiskusepilves on raske tunnetada löhnu. Esimesel hommikul näitas minu uus meremaa kohe oma ka teist palet, nimelt sadas arvatavasti oavarrest ladinal vihma. Önneks sai CBD-is varikatuste all liikuda ning üle hulga aaaaaa olla asjalik. Ajada asju, et seada ennast sisse – pangakonto, IRD number (inland revenue), kohalik mobiilinumber. Uus-Meremaad peetakse sageli Austraalia väikeseks vennaks, aga see väikene vend teenis minu silmis esimese pluss punkti juba esimesel päeval pangakontoris, kust ma juba pool tundi hiljem väljusin pangakonto ning pangakaardi omanikuna – good job! Järgmise boonuspunkti teenis NZ järgneval päeval, mil liitusin ühe backpacker-bussifirma Stray tasuta linnatuuriga ja mille raames väisasime lõunapausi aal lõunasaare pruulikoja Speights pub-i. Erinevalt enamustest aussie pubidest oli saadaval ligemale 10 erinevat kohalikku kesvamärjukest õllekraanist ning nad köik ka väärisid kandma nime – beer. Teadupärast on NZ bungy sünnimaa. Peale paari lõunaõlut suundusime me siis kohalikule Harbour Bridge-ile, kus soovijatel oli siis võimalik sooritada 40m benji hüpe. Süüdistage mind argpükslukses või milles iganes, sain kinnitust oma eelarvamusele, et mina vabatahtlikult kuskilt alla hüppama ei hakka. Miks ma peaksin tundma rahuldust hirmu tundmisest. Üks lahedatest hollandi tüdrukutest, kellega sai koos lõuna ajal lõbusasti pub-is õlut maitstud, ronis siis ka elus esimest korda benjit hüppama ja kuskil 6-ndal katsel ta sealt siis löpuks alla ka sadas, aga hiljem veendusin oma silmaga, et hirmul on SUURED silmad. Lõbusus ja naeratus oli hiljem kut luuaga pühitud – kahju oli teda vaadata.

Rääkides Aucklandist tänasel päeval tuleb siiski esmalt mainida – RUGBY, RUGBY, RUGBY!!! Rugby on ülekaalukalt kõige populaarsem spordiala Uus-Meremaal ning peale esimesi rugby maailmameistrivõistlusi 1987. aastal on Rugby MM jõudnud taas niiöelda koju. Ning peale tiitlivöitu esimestel maailmameistrivöistlustel on maailma parim tiim ALL BLACKS peale korduvaid ebaönnestumisi taaskord Rugby MM-i finaalis. Tänasest öhtust võib saada uusmeremaalaste uus rahvuspüha, kui finaalis önnestub alistada sinna teenimatult jõudnud prantslased. Alagrupi faasis All Blacks juba korra alistas Les Bleus ja isegi väike saareriik Tonga suutis alistada Prantsusmaa, aga kuidagi kobistades on need konnasööjad finaalis. Aga ma ei näe võimalust, kuidas saaks All Blacks täna õhtul kaotada, GO ALL BLACKS!!!! Minu jaoks on spordihuvilisena kindlasti tegemist esimese maailmaspordisündmusega otse sündmuste keskel. Hoolimata sellest, et Eesti spordiuudistes ei leia Rugby MM kajastamist on tegemist vaadatavuselt olümpia, jalgpalli MM-i ja Tour de France-i järel neljanda spordisündmusega. Ja Rugby World Cup sisaldab endas tohutult muid festivale, väljapanekuid, sündmusi. Sest erinevalt jalgpalli MM-ist toimuvad rugby MM-il mängud suuresti vaid nädalavahetustel ning ülejäänud aja sisutavad siis kõiksugu muud ettevõtmised. Eelmisel nädalavahetusel elasin siis põnevatele poolfinaalidele kaasa Aucklandi waterfrontile rajatud Queens Wharf-i fännitsoonis ning peale All Blacks (Uus-Meremaa) võitu Wallabies (Austraalia) üle andsid juubeldavad meremaalased juba märku, mida võib oodata tänaselt õhtult. Suurvöistluse aura oli mind haaranud endasse, aga oli tal pakkuda minu jaoks veelgi enamat. Nimelt saabus vahetult enne pronksimängu rugbymekasse saarlasest kamraad Seki, kes kutsus mind vaatama staadionile live-is mängu Wales-Austraalia. Nii me siis kulgesime kevadpäikesest önnistatud päeval mööda fantrail-i koos hulga teiste fännidega staadioni poole (Eden Park), peatudes aeg-ajalt tee peale jäävates rugbyfännidest kubisevates pub-ides õllepeatusteks. Olgugi, et ligemale 60 000 pealtvaatajat mahutav Eden Park ei olnud puupüsti rahvast täis, sai minu senine publikurekord Lillekülas kuhjaga löödud. Ning mängu löppedes oli ka rohkearvulisem ning häälekam Wales-i toetajaskond kaotusest löödud ja austraallastele oli see pronks vaid lohutuseks - suurt voidutantsu veel ei löödud.

Suurvõistlus meelitab kohale hulganiselt pealtvaatajaid, uudistajaid ning osa vöistluse aurast on rahvamassid, järjekorrad. Vaimu värskendamiseks sooritasin ma siis ühel ilusal päeval jalutuskäigu Vaikse ookeani kaldalt (Waitemata harbour) Tasmaania mere (Manukau harbour) kaldale ehk siis Uus-Meremaa idakaldalt-läänekaldale. Teekonna pikkuseks tuli 16km, just niipaljukest seda meremaad siin kahe suure veekogu vahel ongi. Aga see-eest asub Auckland-is 48 vulkaani, mille viljakatel vulkaanilise mullaga nölvadel laiuvad kaunid pargid tänasel päeval.

Köige selle möllu sees ei ole ma unustusse jätnud ka tulevikku ning parema homse nimel soetasin endale ka oma meremaa kodu – Mitsubishi L300 van-i. Loodame, et me saame koos hästi hakkama, sest peale rugbyfinaali pohmelusest toibumist on aeg suunduda Aucklandist päris Uus-Meremaale.

GO ALL BLACKS!!! GO ALL BLACKS!!! GO ALL BLACKS!!! GO ALL BLACKS!!! GO ALL BLACKS!!!

Savusavu - the hidden paradise

2011-10-15T10:58:00.001+08:00

Inimene vajab vaheldust, tsivilisatsioonis olles ihkad vabasse loodusesse, tsivilisatsioonist eemal olles tekib mingi aeg taas igatsus selle järele. Nädal aega ei lülitanud ma enda notebook-i sisse, rääkimata interneedusest, aga lahkumispäeva lähenedes hakkas mulle üha enam meeldima idee istuda kusagil internetikohvikus tassi kohviga. Taveunilt Vanua Levule ei suundunud ma enam mingi vanaraualogu, vaid justkui mõne multifilmikangelasega Amazing Grace. Avaookeanile sellega ei kipuks, aga kahe saare vahel oli väga lahe selle põksuda üle reef-i. Peale 1,5 tunnist laevasõitu ootas ees veel 3 tundi bussisõitu, mitte et tee oleks olnud nii pikk, aga ega bussi keskmine kiirus olnud enamat 50-nest ja tee peal tegime ka 30min kehakosutuspeatuse.

Siin ma siis olin, Savusavu – the hidden paradise. Nimele kohaselt suundusin Hidden Paradise Guest House-i. Kui esimene öhtu möödus uniselt ning tuimalt, siis järgmisel hommikul hakkasid asjad hargnema, kui kuulsin hommikusöögilauas kedagi väga agaralt seletamas oma seiklustest. Astusin siis samuti ligi ning sain tuttavaks sakslase Holgeriga, kes oli Fiji-le laekunud hääletades Lõuna-Ameerikast, hääletades siis purjelaevu. Tahhiitile kohtas ta siis ka purjelaeva Nordea meeskonnaliikmeid. Avas tema ka minu silmad võimaliku hääletamise osas tagasi Euroopasse, oleks see kindlasti aste kõrgemale hääletamisel. Nordea sugusele Jaani ja Marko telepoe projektpurjekale pole lootust saada, aga seilamas siinsetes vetes palju üle keskea paare, kes pikemateks ülesõitudeks otsivad tikutulega lisameeskonda. Lisaks Holile sain tuttavaks Kesk-Aafrika päritolu prantslanna Marlene-iga. See oli siis alguseks 10-le sotsiaalsele päevale Savusavus. Järgmisel öhtul tutvusin ööklubis oma venna Sunny-ga ning mitmete muude fijilastega. Järgmisel päeval tutvusin oma teise venna Simos-i ja cousin-i Finny-ga ja harrastasin siis esimest korda oma vendade lemmikhobi. Soetada poest kast õlut ning suunduda beach-ile seda jooma. Pühapäeval olime tunnistajaks, kuidas Wales lihtsalt lömastas Fiji rugbykoondise. Uuel nädalal kutsuti mind siis elama juba koju, oma koju. Minu vendade maja on ka minu maja, see on Fiji perekonnaloogika. Perekonnasidemetel on Fijil suur roll ja perekond ei piirdu siin kaugeltki mitte ema-isa-tütar-poeg. Terve Nukunuve settlement oli minu perekond ja loomulikult ei suutnud ma nädala jooksul täpselt selgeks teha, kes-kuidas sugulane. Kui eelnevalt olin plaaninud külastada Viti Levul asuvat Navala küla, mille chief otsustas 1960-ndatel, et külla on lubatud ehitada vaid traditsioonilisi Fiji bure-sid, siis päev-päevalt sai mulle selgeks, et minu ehe Fiji elamus on elada siin oma perekonna keskel nende elu. Mummy hoolitses ja muretses meie eest nagu oma lihaste poegade eest. Tõin siis turult värsket kala ning mummy valmistas traditsioonilisi fiji toite, mis suures osas põhinevad kookospiimal. Coconda – vaieldamatu lemmik, värske kala kookospiima-sidruni marinaadis. Fish lolo – kookospiimaga kalahautis. Traditsioonilised fijilased suurt tööd ei raba teha, chill out ja relaxed kandev eluviis. Omal ajal kui Fijile rajati suhkrurooistandused toodi selleks tööjõudu Indiast, sest fijilased ei viitsinud tööd teha. Nüüd on siis Fijil 30-40 suurune india kogukond, kui enamus maast kuulub küladele, sest suur osa äridest ja kaubandusest ettevõtlikumatele indialastele. Oma esimesel päeval alustasime siis vennas Simos-iga seale tara ehitamisega. Tunnikesega saime postid paika ja paar põrandalauda samuti, siis tegi Simos ettepaneku, et ei tasu liialt rabada ning jõime kookospähklit kosutuseks. 5 päeva hiljem minu lahkudes oli seasulg samas seisus. Paadikuuris töötav Sunny kirjeldas samuti töötamist, et kui tunned et vaja randa minna või relax-ida, siis teed seda. Nii siis nad tulidki mingi aeg tööpäeval paariks tunniks koju bändiproovi tegema. Kapitalistlikus maailmas on inimesed töökohta kaotades murest murtud ning suures masenduses, suurel osal fiji külaelanikel pole kunagi töökohta olnudki, elatakse niiöelda banaanidest ja armastusest. Ja töötav Sunny ostis siis oma nädalase pisku teenistuse eest laupäeval kõigile kaks kasti õlut, suitsu ja rahatu ta taas oli ja järgmise palgapäevani oli ju veel 7 päeva, aga see fijilast morjenda. Lõbusus ja chill-out seetõttu kao. Lödvestuda aitab fijilastel ka nende looduslik droog kava. See siis üks pipraliste perekonda kuuluv taim, mille juuri kuivatades saadakse pulber, mida siis vees lahustudes juuakse. See siis samuti üks külafijilaste lemmiktegevusi. Pühapäeval mil lahkusin toimus siis suur perekonna söömaaeg. Valmistati siis suur hulk erinevaid rooge ning joodi kavat. Ühtlasi oli see siis ka minu lahkumishetkeks, aga olen alati oodatud tagasi koju, Nukunuve-le. Järgmisel korral on loodetavasti ka paat valmis ning vees ja saab suunduda kalale.

What happened in Fiji

2011-10-13T08:24:00.000+08:00

Peale 6 kuud tuunikarjatamist sai suundutud Austraalias Far-North Tropical Queensland-i, aga see tõeline troopiline holiday oli siiski planeeritud troopilisele Fijile, Okeaania ühele suurematest turismimekadest. Troopiliselt niiske õhk oli mind koheselt lennujaamas tervitamas ning ega ta minu siinoleku jooksul minust väga lahkunud. Lisaks troopilisele õhule oli lennujaamas mind tervitamas ja vastuvõtmas ka minu couchsurfingu host (diivanisurfajast vöörustaja) Oripa, kahe lapse ema, armastav abikaasa ning turismiettevõtja. Küllap selles viimases peitus ka põhjus, miks sai sellest minu senine kõige ebamugavam couchsurfingu kogemus, aga siiski kindlasti positiivne. Lennujaamast kojusõites Oripale oma plaanidest rääkides tema huvi minu kui persooni vastu praktiliselt lakkas. Vast oli ta siis lootnud mulle pakkuda mönda oma turismipakettidest. Sellest hoolimata sai peres veedetud 3 päeva ja 4 öö jooksul juttu puhutud möne teise noorema pereliikmega ning vöörustasid nad samal ajal ka sakslasest vabatahtlikku noort õpetajannat. Õhtuti sai teleekraani kaudu tehtud tutvust rugby ning Rugby World Cup-iga, sest fijilased suured rugbyhuvilised. Ja oma kuuajalise Fiji seikluseks mittevajalikud talveriided sain jätta samuti nende manu, seega olin valmis avastama troopilist paradiisi. Kahjuks mitte täiel rinnal, sest kas aklimatiseerumise vöi taeva tahtmise tõttu tabas mind nohu ning umbes kanalitest pöhjustatud uimasus. Eelnevalt olin otsustanud, et esmalt soovin teha suuruselt kolmandal saarel Taveunil Advanced Open Water sukeldumiskursuse seega asusin kiirele taastumisele lootes teele. Kuna pealinnast Suvast Taveunile väljuva laevani oli 4 päeva aega, siis teel Suvasse peatusin kaheks ööks Coral Coast-il Beachhouse resortis, mida nimest hoolimata vöis pidada backpackersiks. Päike, palmid, troopiliselt soe ookeanivesi ning vörkkiik – eeldused nautimaks "Fiji time-i" olid loodud. "Fiji time" ehk meie möttes lihtsalt vedelemine on täiesti tunnustatud termin rahvusvaheliselt. 15min rannaliival, 15min ookeanis, pisut aega hammock-is ehk vörkkiiges ja tundus mulle juba küllalt sellest Fiji time-ist, aga nagu hiljem selgus vajas meel ja vaim lihtsalt kohanemist sellega. Kuna fijilased on väga religioosne rahvas,siis sai endalgi ette võetud järgmisel pühapäevasel päeval ette tee kirikusse. Jalakäigutee kaugusel lähimas külas asus metodisti kirik, aga hoolimata et metodistide protsent usklikest on maailmas suurim Fijil, otsustasin hääletada külla, kus paiknes katolik kirik. Kui enamus keskajal Euroopasse ehitatud pühakodadest on tolleaegase arhitektuuri ning ehituskunsti tippsöna ja tänasel päeval sageli turismimagnetiteks,siis Fiji pühakodade puhul on välisel vaatlusel suuri raskusi neid pidada jumala teenimise rajatisteks. Aga jah erinevalt massiivsetest Eesti paekivist kirikutest, kus näiteks Ruhnu kirikuõpetaja peab iganädalast teenistust vaid Jumalale taevas, siis Fijil kirik rahvast pungil, kes suures osas kõik annavad ka oma panuse, et lauluga panna pühakoda kölama. Jalas Eesti sokigigandi "Suva" etnosokid saabusin ma Fiji pealinna Suva. Ja Eestile sarnaselt domineerib pealinn Fiji eluolus tugevasti ja vöib teda pidada riiki riigis. Reisimine on tore, aga kui väsimus ning haigusevimm naha vahel ning siis pole mingit soovi ringi kapata. Seetöttu veetsin oma 1,5 päeva Suvas hostelivoodis ning kinotoolis kuni sadamas ootas mind tee üle vee. Üle vee pidi mind viima alus, mis omal ajal peale pöhjaminekut Kreeka vetes müüdi vanarauaks, aga pandi nime all Spirit of Fiji (SOFI) teenindama fijilasi ja nende külalisi. Kaheldamata oli tegu minu halvima laevasõidukogemusega ning Taveunile jõudes sai minu missiooniks hoiatada kõiki selle vanaraua logu eest. Kõigest hoolimata olin ma jõudnud teisele poole maakera. Poleks olnud vahet kas oleksin suundunud itta või läände, Greenwichi observatooriumisse oleks olnud sama tee ehk 180° meridiaan. Taveuni, tuntud kui "The Garden Island", kubises troopilisest rohelusest, kuid mind oli siia toonud eelkõige Taveunit ning Vanua Levut eraldav Somosomo väin, kus paikneb siis "soft corals capital" of the world Rainbow reef. Kuna nohu ei olnud mul jätkuvalt taandunud, siis plaanisin veeta paar päeva sukeldumisresorti Vuna külalistemajas, kuhu ma siis peale 180 meridiaani ületust teele asusin. Peale asfalttee lõppemist kätt vibutama asutades korjasid peale mind inglane John ning hollandlane George, kes mõlemad uhkete troopilisest puidust majade omanikud endises copra plantationis – Taveuni estate. John siis uuris minu Dolphin Bay Divers Resorti omanikult Violalt, mis olukord on. Selgus, et peale eelmisel nädalal toimunud traagilist õnnetust koolibussiga saarele saabunud transpordikomisjon kõrvaldas saare 7-st bussist 6, mis tähendas ühistranspordi seiskumist teadmata ajaks. Päikeseloojangul sõidutas siis väike laevuke mind siis tõrvikutuledes Dolphin Bay Divers Resorti, mis ligipääsetav siis paadi või langevarjuga. Küünlavalguses troopilisel rannaliival meeldivate inimestega õhtustades lummas mind selle paiga aura kiirelt. Järgneval päeval käisin ma siis tutvumas Bouma national pargis asuvate waterfall-idega ning kosutasin hiljem ennast maalilises restoranis külma öllega. Aga peale seda haaras aina enam ja enam relaxed fiji time mind endasse. Meel laseb ennast vabaks ning lihtsalt naudid lainete uhtumist randa, palmikohinat, suure tähega – DOING NOTHING. Suur panus oli kindlasti inimestel kellega koos ma seal eraldatud paigas viibisin, nii kaugelt maalt tulnud, kui kohalikud lahkus kuubis fijilased. Peale paari päeva taastumist tegin siis algust oma Advanced Diver kursusega, mis siis sisaldas 5 erinevat sukeldumist: Navigation, Naturalist, Drift, Deep, Night. Kõige enam ma nautisin nendest deep dive-i, sest sooritasin selle Rainbow reef-i kõige kuulsamas sukeldumispaigas The White Wall. Sukeldumine on lahe – trust me! Kuigi jah, võimalik sukeldumine Läänemere sogases, külmas, pimedas vees sügaval asuvale laevavrakile ei tömba mind mitte. Päev-päevalt saadeti kuulsa fiji lahkumislauluga teele viibitud ajaga ka minule armsaks saanud inimesi ning peale 8 päeva ütles mu meel – on aeg lahkuda.

180° idapikkust vöi 180° läänepikkust – selle üle tuleb veel aru pidada

2011-10-03T07:21:00.000+08:00

Th The 180th meridian or antimeridian is the meridian which is 180° east or west of the Prime Meridian passing through the Royal Observatory, Greenwich. It is common to both east longitude and west longitude. It is used as the basis for the International Date Line because it for the most part passes through the open waters of the Pacific Ocean. However, the meridian passes through Russia and Fiji as well as Antarctica.

Of interesting note is that the island of Taveuni crosses the east-west Antimeridian so the north-eastern portion of the island is located at +179 degrees longitude and the south-western part at -179 degrees longitude. This is often an example that causes havoc to GIS software in which a polygon geometry around the perimeter of the island is incorrectly rendered and wraps around the globe.

Püha päev – Sun day!

2011-09-18T13:03:00.000+08:00

Ahoi, ristirahvas! Nagu ütleb laulusalm: aastad mööduvad, tuuled pöörduvad, Jumal alati jääb! Ammu pole enam teile kirjutanud, aga täna teeme selle tembu ära.

Fijilased on usklik rahvas. Isegi valgetelt turistidelt raha äravõtmiseks loodud kuurortites ei viida läbi sel pühal päeval erinevaid tegevusi, sest on aeg Jumalat teenida. Kuigi Sun day viitab päikselisele päevale, siis reaalsuses tervitas mind hommikul pilvealune ning püha päeva suurimaks atraktsiooniks sai planeeritud kirikusse minek. Lähimasse külla kõmpisin siis jala, aga sealne metodisti kirikule viitav maja ei suutnud kuidagi jätta mulle muljet, et tegemist pühakojaga. Kohalikega suheldes sain tääda, et järgmises külas asub katoliku kirik, kuid sinna 5-6 km maad. Tegin siis tutvust hääletamisega Fiji moodi. Iseenesest on Fijil hääletamine igapäevase elu osa, sest suurel osal elanikest oma auto puudub, aga küüdi eest siis kombeks anda juhile bussipileti vääringus raha. Seega ei peatunud esimene väikebuss, sest see oli juba rahvast täis tuubitud vaid järgmine tagumise kastiga sõiduauto. Ronisin siis samuti taha kasti seltsiks siis erinevas vanuses kohalikele kirikusse suunduvatele fijilastele. Lahtises kastis sõitmine vist siiski päris lubatud ei ole, sest külla sissesõites varjus muidu püstiseisev pereisa samuti kabiini varju. Pühale päevale kohaselt domineerisid riietuses kaunid valged särgid meesterahvastel ning igas värvis lillelised kleidid naisterahvastel. Nagu ka Austraalias oli ka siinsel katoliku kirikul oma kool, kus tundub pööratakse teravat tähelepanu laste kõrvalehoidmiselt elupahedelt. Teenistus ise algas minu jaoks meeldiva üllatusega, sest kui eesti jumalateenistustel sageli lauluosas domineerib kirikuõpetaja hääl ning ülejäänud heal juhul vaikselt ümisevad kaasa, siis Korolevu katolikus kirikus löödi koheselt kõigi kohaletulnute poolt ruum kajama. Ning veelgi, lauludes oli mitmeid jagunemisi mees- ja naishäältel ja hea tahtmise puhul oleks need sobinud lausa jalakeerutamiseks. Omal ajal Põhja-Iirimaal Blackwatertownis samuti pühal päeval peatus kohalik jumala sulane oma jutluses kohaliku county Tyron-i Iiri jalgpallimeeskonna eelseisval finaalmängul ja palus kõiki pöörduda kõigevägevamapoole, et see annaks võidu nende meeskonnale. Fiji jumala sulasel aga ei olnud tänasel päeval kirikus enam muud teha, kui nentida vaid fakti, et Fiji rugbykoondis sai eile hävitava kaotuse osaliseks world cup-il. Kaotati Springboksidele e. Lõuna-Aafrika Vabariigile.

Take a bus

2011-09-17T13:36:00.000+08:00

Fiji suuruselt kolmandast linnast Nadist (42 000) suuruselt teise Lautoka (52000) poole suunduv tänav kubiseb liiklusvahenditest ja suur osa nendest on kohalikud liinibussid. Arengumaale kohaselt ei ole oma mootorsõiduki soetamine paljudele jõukohane ja kui arenenud riikides panustatakse suuri summasid, et meelitada inimesi sõitma isikliku auto asemel ühistranspordiga, siis siinsed tossavad aknaklaasideta bussiollused täituvad iseenesest. Ja bussisõit on odav. Bussipilet maksab ühe fiji dollari, mis siis kuskil 5 eesti krooni ja buss peatub praktiliselt igas tänava otsas,kui kellelgi tekib soovi maha minna või peale tulla.

Sama tihe on ka bussiliiklus läänekaldal paikneva Nadi ning idakaldal paikneva riigi pealinna Suva (87000) vahel. Igal täistunnil väljub siis igati moodne klaasakendega buss Suva suunas ja 4 tunnilise bussisõidu eest küsitakse $15 ehk siis 70 EEK-u. Mina pidasin 4 tunnilist bussisõitu liiga pikaks ning soetasin pileti poolel teel oleva Beachhouse resorti juurde. Sellest hoolimata sõitis bussijuht resortist mööda ning bussi etteotsa jõudes olime pool kilomeetrit eemale jõudnud. Aga ei jõudnud ma bussist maha astudes veel lõpetadagi kohalikele selgitust kuhu suundun, kui tuldud suunas suunduv sõiduauto peatati kinni ning pakiti mind autosse ja juhile lausuti vaid – Beachhouse, Beachhouse. Here I am now – Beachhouse.

Flying Fijians

2011-09-15T10:50:00.000+08:00

Lako Viti

Enne olümpiamänge ja muid spordimaailma suurvöistlusi tulevad köik telekamüüjad välja oma kampaaniatega , et vaata seda suurvöistlust juba uuelt laialt teleekraanilt. Okeaania piirkonna telekakaupmeestel on see hetk just hetkel käsil, sest käimasolev Rugby World Cup Uus-Meremaal on Okeaania riikidele olümpiamängude järel kindlasti spordimaailma suurüritustest kindlal teisel positsioonil. Kui Uus-Meremaa koondist kutsutakse All-Blacks, Austraalia oma Wallabies, Lõuna-Aafrika Vabariik Springboks, siis Fiji tiimi hüüdnimi Flying Fijians. Küllap siis nende mängustiili tõttu, sest nad röhuvad läbijooksudele, aga ülakeha neil nõrk, seega jäävad positsioonimängus nõrgaks. Rugbyt tundvale inimesele on minu kommentaarid kindlasti üdini blondiinilikud, aga järgneva kuu jooksul minu teadmised rugbyst plahvatuslikult kasvavad.

Eilne maabumine Fijile oli ülimalt pehme, sest minu couchsurfing host Oripa võttis mind lennujaamast auto peale ning söidutas oma koju. Aga kui tavaliselt couchsurfides saab ikka vähemalt esimesel õhtul juttu aetud, siis eile söime kiirelt õhtust ning ülejäänud õhtu sisutas rugby. Scotland-Georgia , mille gamarjoba pojad kaotasid. Täna teeb oma debüüdi rugby world cup-il Russia ja ei kellegi muu kui USA vastu.

Kui kohalike väitel on veel talvine ja hommikuti jahe, siis minul oli õhtul ilma tekita magamajäädes palav ning hommikupoole saabus siis meeldiv temperatuur tuppa. Aga kui Eesti suves on värske kala turustamine sageli suur probleem, siis troopilises Fijis seda probleemi ei ole. Hommikul püütud värske kala lebab turul lihtsalt letil bambusest läbitorgatuna ning jääd või jahutuskonteinerit need troopilised kaunitarid oma eluteekonnal elavalt või surnult ei kohta. Järgneva kuu jooksul saavad siinsed mereannid suureks osa minu menüüst. Ja austraaliast tulijana on $1.5 ölu baaris ikka hinnasokiks.

Sydney

2011-09-13T17:43:00.001+08:00

Peale 540 päeva Austraalias jõudsin Austraalia suurimasse linna Sydneysse. Kahtlemata seostub enamuste inimeste jaoks Austraalia kolme sümboliga – känguru, ooperimaja ning Harbour Bridge. Sydney eeslinnadesse jõudes olin ma meeldivalt üllatunud kuivõrd vähe oli sõitjaid Pacific Highway-l, sest kohalikud sõidavad kõik linna mööda freeway-d ning 60-nega loksuvad linna poole vaid turistid, aga eks peagi linnastusse jõudes haaras mind ka suurlinna traffic. Harbour Bridge-ile lähenedes tee muudkui paisus ning erinevaid sõiduridu muudkui lisandus, seega hakkasin ma üha enam tähelepanu pöörama, et ma ikka ületaks Sydney Harbour-i silda mööda mitte tunnelit mööda. Aga jah, sadamasilla postide vahelt sillale söites oli aukartustäratav tunne küll.

Üldjuhul mulle suurlinnad ei meeldi ning kindlasti ei rända ma ajas ja ruumis eesmärgiga külastada mingeid linnasid, aga tahes tahtmata ristub mu tee nendega ja eks ma siis tutvu ka nendega. Aga Sydneysse jõudmise-olemise tegi kindlasti eriliseks kohtumine Helle-Mai-ga. Alati on hea reisida, kui sa tead, et sind kusagile oodatakse. Nii siis tegingi söbralikus eestikeelses keskkonnas esmatutvust selle maailma suurlinnaga. Kohalikku know-how-d kasutades maandusime vaatega meremuuseumile pubisse, kus suure erandina Austraaliale pakuti maitsega ölut. Maitse asi, aga esmamuljel elementaarne humala maitse ju enamustel Austraalia ölledel puudub. Meeldiva erandi nimi siis James Squire. James Squire (1754 - 16 May 1822), a convict transported to Australia, is credited with the first successful cultivation of hops in Australia at the turn of the 19th century, and is also considered to have founded Australia's first commercial brewery in 1798. Squire was convicted of stealing in 1785 and was transported to Australia as a convict on the First Fleet in 1788. Üks koheselt silmaga märgatav erinevus Sydney puhul Minu Austraaliast on kitsaste silmade rohkearvulisus tänavatel ning odavatest söögikohtadest kubisev Chinatown, mille road on kindlasti kordades mitmekesisemad, kui Austraalia köögi fish and chips, steak vöi T-bone. Peale janu ning nälja kustutamist sai tehtud kohustuslik tiir Ooperimajale. Järgmisel õhtul käisime Eesti Maja iganädalasel puhvetiüritusel, kus pakuti sülti pitsi tervaga. Umma hää sült oli, ega kodumaalgi naljalt nii hääd sülti leia. Peale mitmeid pudeleid Saku Kulda aastavahetusel Adelaide-is Eesti Majas olin ma vaimselt valmis üle hulga aja maitsma Eesti Majas eesti ölut, kuid kurvastuseks tuli leppida Stratopameniga. Eesti aukonsul lubas olukorda uurida ning vahest kunaski edaspidi saab ka Sydney Eesti Majas eesti ölut maitsta ja kui juba siis vast A Le Coq-i.

Esimesel päeval linna jalutades ei asunud ma esmalt tutvuma mitte vaatamisväärsustega vaid sattusin 25 000 osavötjaga riigiteenistujate demonstratsioonile. Eestvötjateks olid siis öpetajad, kes olid välja kuulutanud tolleks päevaks streigi ning kellega olid siis ühinenud hulk teisi riigiteenistujaid ja ametiühinguid – a la tuletörjujad, Sydney Ferries laevapere. Streigi pöhjuseks oli loomulikult raha.

Juba eelnevalt olin planeerinud, et terve nädal suurlinnamelu ja kära ei pruugi minu meelele ja vaimule hästi mõjuda, seega suundusin nädalavahetuseks Sinimägedesse (Blue Mountains). Lausa uskumatu, kuivörd erinevasse keskkonda on vaid kahetunnilise rongisõiduga Sydney kesklinnast võimalik jõuda. No esmalt tervitas mind 1000m körgusel asuv Wentworth Falls mind vaid napi viie soojakraadiga. Ookeaniäärses Port Lincolnis oli meil isegi köige külmemal talvepäeval 12 kraadi sooja, aga eelköige just see väikelinnalik atmosfäär. Kuigi piirkond on tuntud kui Blue Mountains, siis maalilised vaated avanevad seal mitte mägedele vaid orgudele ja kanjonitele, mille nölvadel on siis kümneid ja kümneid erinevaid matkaradasid. Aga järskudele nölvadele kohaselt on enamus nendest tegelikult suures osas trepistikud. Kuna tegemist oli nädalavahetusega siis tegelesin oma hobi ehk couchsurfinguga. Ei saa salata, et mind töi couchsurfingu juurde soov leida vööras linnas tasuta majutust, siis mida enam ma diivansurfan seda enam olen ma hakanud vöörduma sellest materiaalsest väärtusest ning hindama selle hobi vaimsest-sotsiaalset poolt. Sellekordseks vöörustajateks olid siis nii 50-ndatest Scotty ja Fiona, kellel siis läbi käidud etapp lapsed, pangalaen, abielu, lahutus ja kes olid niiöelda minemas uuele ringile. Avastama maailma, kohtuma inimestega. Nii et hoolimata vanuseerinevusest oli meil palju ühist. Suurepärane. Külalislahkus sai kiirelt järje Sydneys, kus Helle-Mai ja Jarek kutsusid öhtusöögile nende elamisse Sydney Ülikoolilinnaku külje all. Linnaosa rajatud Tartu Karlovale sarnaselt töölisklassi majutamiseks ning selle näitlustamiseks- HM kodutänavale jöudes oli esimene maja nr. 121, aga sellest hoolimata jöudsin nii 10-15 minutiga nende maja nr.396 ukse taha.

Minu muljed Sydneyst kui linnast positiivistusid tuntavalt kui ma astusin järgmisel päeval ühe kuulsate Sydney laevade pardale sõidusihiga Sydney Olympic Park. Suur osa Sydneyst paikneb ju ikka sopistunud lahtede ning Paramatta jöe ääres ning Sydney laevastik ning veeliiklus tihe ja elav. Vat siin laeva pardal ma tundsin ennast tösiselt koduselt ja Sydney tundus märksa armsam. Sydney Olümpiastaadion kannab tänasel päeval nime ANZ Stadium ning kergejõustikurajad on asendatud pallimängudeks kasutatava murukattega, aga sellest hoolimata on oma koha säilitanud autasustamispoodium, kus 11 aastat tagasi säras meie Erki. 11 aastat hiljem püüdis samas paigas särada lihtsalt Nuum. Selleks tuli soetada pilet staadioniekskursioonile, mille esimesele 60minutilisele tuurile suundusin vaid mina personaalse giidiga. Nii ma siis tutvusin seal nii VIP-loozide, meediaruumide kui ka sportlaste riietumisruumidega ja mitte ei kuulanud giidi äraleierdatud teksti vaid sain informatsiooni oma küsimuste ning arutelude käigus. Pole paha!

Aga täna ootab mind lahkumine Austraaliast ja kui paljud siia laekunud eestlased kindlasti teevad kõik et siia jääda, siis hoolimata sellest et olen siin kogenud suures osas vaid positiivset, lahkun ma heal meelel, sest veelgi positiivsemad elamused-nägemused ootavad mind ees. Ela hästi, Austraalia!