Unusual bloody strong storm - thunderstorm

Oi bljääd, 40 tundi tasakaaluta olekut on jäänud seljataha, aga ka kuival maal tundub, et maapind jätkuvalt kõigub. Vana Neptun vist tõesti vihastas, et tulin siinseid lobstereid kargutama, igastahes oli ka kohaliku kapteni arvates ebatavaline põhjatorm puhumas. Kuna olime kahepäevasel retkel, siis ööseks jäime 30 miili kaugusel rannikust ankrusse. Lootus, et öösel jääb vaiksemaks loomulikult ei täitunud. Koiku peale magama keerates oli tunda, et merel pani vaid tuult juurde. Vat nüüd oleks olnud vaja seda lennuki turvavööd, millega oleks end voodi külge kinni tõmmanud. „Shake it up“ täiega, liigesed liikusid iga lainega kaasa, ega sügavalt unne jäänudki. Hommikul kostitas meid äikesetorm, mida pidavat aastas korra olema. Magedaveeline äikesevihm oli päris mõnus, sest oli vaheldus pidevalt üle parda käivale soolasele veemöllule. Ütleme nii, et ookeanil käib kõva andmine. Kui homseks ilm ei parane, siis me homme välja ei lähe ning saan pikemalt Geraltoni raamatukogus kirjutada sellest, mis tööd lobsteri kinnipüüdmiseks pardal teha tuleb, lisaks sellele, et püüda ennast hoida vertikaalasendis. Muide andsime sadamas naastes ära 682kg lobstereid, nii et head isu.

Nüüd läheb lahti!!!

29. märts läheb maailma ajalukku sellega, et David Non-ist sai India ookeani merivähkide hirm. Nimelt saabus Geraldtoni küllalt tuuline ja pilvine ilm. Pohmakaga Ann ja Iris käivitusid suht madalatel pööretel, aga mina läksin taaskord sadamasse luurama ja maad kuulama. Antud piirkond merivähkidele e. lobsterile

Lobster e. merivähk

keskendunud, mida käiakse püüdmas siinses mõistes väiksemat tüüpi laevadega. Suuremale laevale saades oleks koheselt lahendatud ka ööbimise ning söömise mured, mida väikesemale laevale saades pole mitte loota. Midagi käegakatsutavat sadamas koheselt pakkumisel polnud ning küpses minu peas mõte hääletada veelgi edasi põhja suunas Carnarvoni, kust käivad väljas suured scallopi (kammkarbi) laevad ja kus vajadusel saaks banaanikorjamist harrastada, et suusahuvilistel Eestis oleks Viru Maratonil midagi TP-s ikka hamba alla pista. Hääletussilt valmis maalitud viskasid tüdrukud mind tee äärde. Pisarad valatud alustasin hääletamist, muide esimene auto ei peatunudki, kui helistas ei keegi muu, kui Tim Bogle ja pakkus töökohta oma lobsteri laeval,

James Jourdan

James Jourdan. Sellega minu hääletamine seekord ka piirdus. Homme kell 5.30 suundume kahepäevasele püügiretkele. Peale kapteni Tim-i meeskonnas veel kaks tüüpi, Steve ja Bon-Bon, täpse nime uurin veel välja. Seda ma luban kallid lugejad, et lobsteripüügist tuleb edaspidi veel ohtralt detailseid sissekandeid. Hoolimata minu pingutustest leida ka tüdrukutele tööd kohalikus lobsteri vabrikus need vilja ei kandnud ning kallid kaaslased suundusid tagasi lõunasse Perthi suunas.

What`s up?

Pühadejärgne aeg on olnud kiire Rottnesti saarel vedelemisega võrreldes. Kõigepealt pean ma tegema väikese piinliku ülestunnistuse, et meie esimesel kalastusretkel jäin mina tühjade pihkudega ning eestlastest sai kalakese kätte vaid Ann.

Aga nädala tegijaks tuleb pidada Toyota Taragot, kellest sai nüüd meie meeskonna neljas liige. Ostsime peale mõningast luuramist tema Itaalia seiklejapaarilt Silviolt ja Danielalt $3200 eest. Lõplik ostutehing sai sõlmitud 26. märtsi viimastel tundidel. Plusspoolele tuleb kindlasti kanda see, et van on juba kohandatud seiklemiseks, enamus istmeid välja loobitud ning voodi sisse ehitatud. Samuti saime koos bussiga suure hulga matkavarustust. Nõrkadeks kohtadeks paremale kiskuv rool, tantsib väheke, puudub signaal ja küljeuks sulgub trikiga.

Oma äsja soetatud "Tarakan"-iga käisime Veronnil ja Londol samuti abis äärelinnas autot ostmas. Liisk langes neilgi Toyotale. Peale seda oli meie missioon Perthis täidetud ja nii sai Perthi tolm jalgadelt pühitud.

Reisisihiks sai Jurien Bay, mis Nathi sõnade järgi hea kalastuspiirkond, kust kalalaeva pardal tööd leida. Seal lähistel asub ka Pinnaclesi kõrb, oma kuumaastikuga.

Sõnumit sellest, et kogenud kalur David Non otsib tööd tekimadrusena sai levitatud mitmetes väikestes sadamalinnades: Jurien Bay, Green Head, Leeman, Dongara. Vahepeal peaaegu näkkas, sest oli kuulda et Leemanis keegi otsib deckhandi, aga meie sinnajõudes oli kedagi juba leitud. Vajalikul hetkel, kui oli vaja skipperitega businessit ajada, siis loomulikult puudus soetatud Optus mobiilil levi ning pidin kasutama Telstra mündiõgijaga telefoniaparaati. Õhtuks jõudsime Geraldton-i linna (400km Perthist), kus sadamas sai kuulatud maad ning jäetud maha endast elumärke. Tidrikud otsustasid ennast õhtul korralikult vinti võtta, nii et kui öösel van-i uks avanes, siis olid krapsti korralikud etanooliaurud ringlemas.

Mis linnukesel muret?

Peale nädalat Austraalias hakkab mulle tunduma, et "chillimisega" siinmaal probleeme ei teki. Selle saime juba selgeks saabudes lennujaamast taksot võttes, sest taksojuhiks oli meil serblasest Bosnia sõjapõgenik Niko, kes jõudis sõidu ajal maani kiita siinset elustiili, mis ei ole sugugi tormakas vaid just "relaxed". Aga ärge nüüd sellest liiga eufooriasse samuti sattuge, meil siin on ka omad mured:-)

1. Oma auto soetamine

Peale pühadeperioodi tegime täna esimese tõsisema tööpäeva, mille eesmärk oli leida sobilik liiklusvahend, millega suunduda kunagi avastama 25 760 kilomeetri pikkust Austraalia rannajoont. Auto leidmiseks on abivahenditeks ajalehekuulutused , internetiportaalid ning teiste päkkpäkkerite jäetud kuulutused travellers klubides ja hostelites. Tundub et ostamegi homme endale 3200$ eest 1990. aasta Toyota Tarago Milanist pärit seiklejapaarilt Silviolt ja Danielalt

2. Töökoht

Kaua see pidu ei kesta, kui ei leia endale töökohta. Homme hommikul sõidan varakult Fremantle sadamasse, kus ootavad pääsu merele krevetilaevad. Lähen kuulan maad, kas 20 aastase kogemusega Nasva kalureid samuti pardale oodatakse, sest sai ju ometi lubatud: kord kalalaeva pardal ...

3. Elukoht  

Hosteleid on siin tõesti palju, aga esiteks ei ole need just odav mäng pikemaks ajaks $20-$30 öö ning näiteks pühade ajal ei ole vabu kohte samuti suurt seal. Meid on siiani lahkelt majutanud hospitality club-i liige Nath, kes päästis täna meie õhtuse maarjapäeva söömaaja, sest kell 19.30 lõpuks supermarketi ette jõudes oli Woolworths juba ammuilma kinni. Mingist poest barbecue jaoks kaubad saime, siis veinist võis vaid unistada. Aga siin tuli taaskord appi Nath oma pudeli punase veiniga. Thanks Nath!

Aga mis on vahet tavalistel Van-idel ja matkavanidel, on see, et matkavanil on tagant istmed välja visatud ja voodi sisse ehitatud, nii et on võimalik selles van-is rahulikult elada. Seega pöidlad pihku, sest homne päev võib anda lahendusi paljudele eluliselt olulistele asjadele siin Austraalias: auto, töökoht, elukoht.

Munadeta munadepühad

 

Kogu kristlik maailm elas viimased päevad paastudes ja rõõmustades. Paljude lihtsurelike jaoks oli see võimalus vabaneda paariks enamaks päevaks töökohustustest ning põgeneda linnakärast. Erinevalt Eestist oli siin Austraalias siis ka ülestõusmispühade teine püha vaba päev, seega ühtekokku neli vaba päeva. Suur vabadus saabus juba neljapäeval, kui kella viiest suleti kõik supermarketid ning tarbimisühiskonnast pärit eestlasi ähvardasid juba tõelised paastupühad. Perthi ööelu mekast Northridge-ist mingist foodstore-ist siiski midagi sai kaasa haaratud, mis tagatakka ei osutunudki väga vajalikuks.

Plaan, mis sai töötatud välja koos Veronni ja Londoga oli veeta pühad Rottnesti saarel (30km Perthist India ookeanis asuv omapärane saar). Projekti toetas suurepäraselt meie host Perthis Nath, kes andis meile kolm jalgratast ja kaks paari snorgeldamisvarustust ning Suurel Reedel viis pealekauba oma autoga meid Fremantle sadamasse, kust siis juba kiirlaev meid saarele viis. Thanks, Nath!

Quokka

Kõigepealt saare nimest - Rottnest. Võtame lahti inglise-eesti sõnaraamatu ja mis me leiame. Rott on rott, ja nest on pesa. Rottnest=Rotipesa. Oli vast aasta 1658 kui Hollandi maadeavastaja Volkersen sattus esmakordselt kõnesolevale saarele ja kohtas seal suurel hulgal pildilolevaid loomi, keda ta pidas rottideks ja andis sellest tulenevalt saarele nime, mis käibel siiani. Aga tegemist ei ole siis mitte rottidega seal saarel vaid väikeste kukkurloomadega - quokkadega, kes enamuses mandriosas välja surnud ning kes on seal saarel suure kaitse all.

Avatud sai samuti snorgeldamishooaeg tänu Nathi antud varustusele. Nähtud kalaliike oli kümneid, kuid vanu tuttavaid ei ühtegi. Tuleb hakata uuesti õppima ning poest endale kohalik kala-aabits hankida. Ja järgmine aste oleks korraliku kalapüügivarustuse hankimine, sest iga õige austraallane püüab ookeani ääres kala ning supermarketite külmletid on söödaks kasutatavast kalast pungil.
Snorgeldamine käis käsikäes saarel rattasõiduga, taaskord tänu Nathile, kes andis meile rattad kaasa. Jalgratas on saarel ainuke liiklusvahend peale busside, mida külastajad lubatud saarel kasutada. Rattureid oli igapäevaselt palju liikvel seega võis ennast tunda tõesti lausa rattaparadiisis.

Saar reklaamib ennast sellega, et väidetavalt taaskasutatakse seal 95% tekkinud prügist. Iseenesest on see isegi usutav, sest prügi tekitavad turistid ja seetõttu suures enamuses tekib pakendit, seda ka meie puhul, mida võimalik taaskasutada.

Saarel elavad ka ohtliku loomad, kellega tuleb meil siin Austraalias veel ja veel kokku puutuda. Seekord külastas meie laagripaika mürgine madu Dugite. Samas oli saarele saabunud Araabia kaunitare, kuid kellele tõesti läks Jeesuse ülestõusmine vast kõige vähem korda, kuigi ega seda ka muude surra-murra turistide näol (k.a. meie) märgata polnud.

Seekord siis ka pildis

1. Nagu eelmises sissekandes lubasin, kohtume beachil. Esimene suplus sai siis tehtud Cottesloe rannas

2. Veidrus nr. 1 Austraalias: Red Dress Run Perthis 20.03.2008

3.Teid vast huvitab, kas olen kohanud ka aborigeene e. abosid. Abod ilmuvad linnapilti õhtuti kui ülejäänud rahvamassid on taandunud eeslinnadesse ning  haljasaladel külitavad nokastunud Abod ilmuvad nähtavale. Hängivad abod kampades, mis meenutavad seltskonda "Nukitsamehes" paksus metsalaanes

4. No comments - ei ole suurt midagi paremat, kui kuumal suvepäeval pudel külma õlut

5. Hommik Dubais. Keset kõrbe rajatud roheline paradiis, tänu kunstlikule niisutusele ning rohelistele mehikestele

6. Enam-vähem söömaaeg Istanbulis kohalikus LOKANTAS. Eriline lemmik alt vasakult teine mousakka (baklazaan ja hakkliha, jm.) ja joogiks Ayran (hapukas jogurtijook). Paremal all nurgas klassikaline kuskus

7. Kõige suurem sõber Istanbulis. Baris ja tema tüdruk Elli.

My name is David Non

From today my name is David Non and I have a new telephone number +61 401369478

Pühade-eelne Perth on meelitanud üle Austraalia kohale suure hulga punastes kleitides vanamehi-moori, mustanahalisi, asiaate. Kokku neid siis tänasel Red Dress jooksul osalemas paar tuhat inimest. Mängivad nad lapseeas meil mängitud noolemängu, kus ees läheb mingi võistkond ja teeb nooli ning teised peavad noolte abil neile järgnema. Tartus viljeleb Red Dress Run-ile omast liikumist rühmitus Inju KEK, keda paljud kindlasti on vähemalt tudengipäevade ajal linnas kohanud. Naistekleitides meeste kontsentratsioon on täna siin Perthis ma pakun maailma kõrgeim. Aga olge mureta, Inju KEK-il on oma esindaja Down Underil olemas Londo näol.

Eilsel kuumal suvepäeval Perthis ringi kolades ning erinevaid murulappe õllejoomiseks proovides tundus juba imelik liikuda lonkival sammul, sest peaaegu eranditult kõik vastutulijad olid I-Podidega varustatud jooksjad või haljasaladel võimlevad sportlased.

Alates Istanbulist kulges reisiteekond rõhuga kulinaariale. Satute Istanbuli, siis tuleb sööma minna kindlasti kohalikku LOKANTASSE (vt. pilti allosas), kus siis soodsa hinnaga on võimalik toituda erinevatest maitsvatest roogadest. Emirates-i lennufirma tuli meile samuti vastu ning Istanbul-Dubai lennuk väljus kaks ja pool tundi hiljem, mistõttu lendas ilma meieta tolle päeva Perthi lend. Ja meile avanes soodne võimalus väisata ühendatud emiraate. Kompanii annetas meile 24 tunniks viisa, mille alusel siis uhketes valgetes talaarides piirivalvurid meid riiki lubasid, aga ei. Mingi suvalise jopega tolliametnik kutsus mu kõrvale ja hakkas esmalt minu seljakotti läbi kammima. Küljetaskutesse kogunenud tolmurullid ning "I dont have any idea" praht huvitas teda kõige enam, mida ta mõnuga mudis. Seljakotiga ühelpool lootsin saada minema, aga taga targemaks. Vaja läbi koukida kõik 33 minu reisivesti taskut ning kahe rahakoti ja ühe kaelakoti 55 taskut. Aga mehikese kannatus ei raugenud - ta sai sellega hakkama.

Kohtume beachil!

Siin ja sealpool Bosporuse väina

Projekt Austraalia sai peale Ringi suurejoonelist juubelit käima lükatud. Tänud kõigile, kes oma säravate nägude võı heade soovidega teele saatsid. Samas tekkis ka kahju teist sõbrad lahkuda.

Eurolines-i juhtkond samas oleks võınud ju vähemalt niipalju mõelda et peale Ringi aastapäeval ei saa rooli panna mingit rallimeest, kes suudab bussi väänata ühele ja teisele poole nii, et koos sellega tekivad tsentrifugaaljõud reisijate organismis. Ööbimistingimusi Riia lennujaamas võib pidada rahuldavateks. Öösel säästeti rahvast iga 15 minuti taguste pagasi järelevalve kohustusest teavitavatest sõnumitest. Hommikul oli samas väikest viisi kaos lennule registreerumisel, sest reisuplaan oli ka nii 40-l ma arvan türgi ehitustöölisel, kes tundusid küll esimest korda lendavat ning tekitasid köikjal järjekordi ning segadust.

Eelmise nädala lumetormid Istanbulis olid meie kohalejõudes asendunud meeldiva suveilmaga, mida varmsasti ära kasutasime. Sai tehtud laevasõit üle Bosporuse väina ning kopse merehõngusega turgutatud. Kõıkvõimalikud kaldapealsed olid palistatud spinningu- ja õngemeeste-naistega. Suur hulk väikeseid laevukesi oli samuti kalda ääres, aga nii mitmeski oli rahvast küllaldaselt pardal, aga mitte kala püüdmas vaid napsutamas.

Kuidas siis jõuda tõotatud maale?

Välja pakkuda siis järgnev skeem:

Tartu - Riia lennujaam, liinibuss, tudengipilet 160 EEK-i

Ööbimine Riia lennujaamas, tasuta

Riia - Istanbul, õhulend, 1786 EEK

Ööbimine Istanbulis Barise pool

Istanbul - Dubai - Perth, õhulend, 10 000 EEK

Projekt "Austraalia" alga

Tere tulemast,

Mina siin

15. märtsil 2008. aastal väljub kell 17 Tartu Bussipeatusest liinibuss Riiga, mis siis esimeseks etapiks jõudmaks Rohelisele Mandrile. Tänapäeva globaliseerunud ning blogimiseerunud maailmas ei tihagi nüüd ilma blogi avamata kodust niivõrd kaugele ja kauaks minna. Olete siis tunnistajaks minu blogimise debüüdile. Debütandile omaselt ei ole veel selgust, mida, kuidas, kajastada.

Kes on koostanud projektitaotlusi see teab, et projekti puhul üks olulisimaid aspekte on eesmärkide püstitamine. Mis on minu projekti "Austraalia" eesmärgid? Kuigi varasemalt on ikka ja jälle teispool Eesti piiri satutud, siis senine välismaal oleku rekord on 38 päeva, seekord tuleks see siis üle lüüa.

Reisipaketiks olen valinud "work and travel". Arvestades seda, et kaluristaazi on kogunenud juba 20 aastat, siis suurema heameelega rakendaks olemasolevaid teadmisi-oskusi Austraalia rahvamajanduse hüvanguks. Lugedes Meeslaura blogi tekkis juba väike hirm, et äkki pean hakkama oma suurte paksude sõrmedega noppima viinamarju, aga loodan et Austraalia kuumuses püsib pea selge ning sellele libedale teele ei asu. Seega eesmärk tuleb seada kõrge ning ikka ookeanile suuri kalu minna püüdma.

Eestis jäi nüüd seekord tali taeva. Eesti Meteoroloogia ja Hüdroloogia Instituudi (EMHI) teatel kolme talvekuu keskmine temperatuur oli +0,5°C, normikohane olnuks aga -5,5°C. Taeva jäi seekord ka kodune Worldloppeti sarja kuuluv Tartu Maraton, linnukese sai siiski kirja nädalavahetusel Haanjas. Kadunud ei ole veel siiski kõik, mis halvasti see uuesti. Austraalias talv ju alles ees ning toimumas laupäeval, 30. augustil, Falls Creekes Austraalia Worldloppet maraton, Kangaroo Hoppet. http://www.hoppet.com.au/ . Elame-näeme.