Christchurch

8 kuud peale Christchurchi tabanud maavärinat jõudsin siia lõunasaare suurimasse linna. Kamraad Seki jätsin lennujaama ning suundusin siis linna couchsurfima. Seekord oli vöörustajaks pensionärist Jim. Hommikul Jim-i juures värsket ajalehte lugedes leidsin röömsa sönumi, et keskpäeval avatakse pidulikult esimene osa linna mall-ist ehk jalakäijate tänavast taas peale maavärinat. Ja et linti tuleb lahti lõikama John Key isiklikult. Muide John Key on Uus-Meremaa peaminister. Arhitektide ja kõigi teiste entusiastlike inimeste suure tööna on siis loodud hetkel suuresti merekonteinerite abil uus ajutine linnaruum kuni uued majad kerkivad. Et kuigi maavärina käigus jäid välisel vaatlusel enamus hooneid püsti, siis ehituskonstruktsioonid said siiski niipalju kesklinnas kahjustada, et suur osa maju tuleb siiski maha lammutada ja uued asemele ehitada. Aga siinsed inimesed on positiivsed ja ma usun, et ka Christchurch toibub sellest looduskatastroofist

Down south again - this time to South Island

Ragbi maailmameistriks krooniti Uus-Meremaa

Uus-Meremaal toimunud ragbi maailmameistrivõistlused võitsid väljakuperemehed, kes alistasid Aucklandis toimunud finaalis 8:7 (5:0) Prantsusmaa.
Uus-Meremaale oli see teiseks MM-tiitliks. Esimene saavutati samuti kodus 1987. aastal, mil peeti esimesed maailmameistrivõistlused. Prantslastele oli see aga juba kolmandaks hõbedaks. Uus-Meremaaga kohtuti finaalis ka esimesel MM-il, siis jäädi Okeaania riigile alla 9:29. Tänavuse MM-i pronks kuulub Austraaliale, kes oli kolmanda koha matšis tulemusega 21:18 üle Walesi meeskonnast.

Welcome to Auckland - the City of Sails

Haere Mai

Hea meel oli saabuda troopilisele Fijile, aga hea meel oli ka lahkuda troopiliselt Fijilt, sest pöhjamaine keha ja vaim siiski väsib ära sellest troopilisest niiskusest. Olgugi, et termomeeter palju üle 30 kraadi ei tõusnud, siis õhuniiskus isegi istudes sadeneb keha pinnale. Aeg oli suunduda tuulduma kevadisse Aucklandi. Ja ma ei pidanud pettuma. Auckland-is tervitas mind 16 kraadiga pilvealune ilm ja millest ma troopilisel fijil puudust tundsin oli isegi siinses suurlinnas olemas – see oli kevade löhn, värskus. Troopika on küll roheline, aga selles niiskusepilves on raske tunnetada löhnu. Esimesel hommikul näitas minu uus meremaa kohe oma ka teist palet, nimelt sadas arvatavasti oavarrest ladinal vihma. Önneks sai CBD-is varikatuste all liikuda ning üle hulga aaaaaa olla asjalik. Ajada asju, et seada ennast sisse – pangakonto, IRD number (inland revenue), kohalik mobiilinumber. Uus-Meremaad peetakse sageli Austraalia väikeseks vennaks, aga see väikene vend teenis minu silmis esimese pluss punkti juba esimesel päeval pangakontoris, kust ma juba pool tundi hiljem väljusin pangakonto ning pangakaardi omanikuna – good job! Järgmise boonuspunkti teenis NZ järgneval päeval, mil liitusin ühe backpacker-bussifirma Stray tasuta linnatuuriga ja mille raames väisasime lõunapausi aal lõunasaare pruulikoja Speights pub-i. Erinevalt enamustest aussie pubidest oli saadaval ligemale 10 erinevat kohalikku kesvamärjukest õllekraanist ning nad köik ka väärisid kandma nime – beer. Teadupärast on NZ bungy sünnimaa. Peale paari lõunaõlut suundusime me siis kohalikule Harbour Bridge-ile, kus soovijatel oli siis võimalik sooritada 40m benji hüpe. Süüdistage mind argpükslukses või milles iganes, sain kinnitust oma eelarvamusele, et mina vabatahtlikult kuskilt alla hüppama ei hakka. Miks ma peaksin tundma rahuldust hirmu tundmisest. Üks lahedatest hollandi tüdrukutest, kellega sai koos lõuna ajal lõbusasti pub-is õlut maitstud, ronis siis ka elus esimest korda benjit hüppama ja kuskil 6-ndal katsel ta sealt siis löpuks alla ka sadas, aga hiljem veendusin oma silmaga, et hirmul on SUURED silmad. Lõbusus ja naeratus oli hiljem kut luuaga pühitud – kahju oli teda vaadata. 

Rääkides Aucklandist tänasel päeval tuleb siiski esmalt mainida – RUGBY, RUGBY, RUGBY!!! Rugby on ülekaalukalt kõige populaarsem spordiala Uus-Meremaal ning peale esimesi rugby maailmameistrivõistlusi 1987. aastal on Rugby MM jõudnud taas niiöelda koju. Ning peale tiitlivöitu esimestel maailmameistrivöistlustel on maailma parim tiim  ALL BLACKS peale korduvaid ebaönnestumisi taaskord Rugby MM-i finaalis. Tänasest öhtust võib saada uusmeremaalaste uus rahvuspüha, kui finaalis önnestub alistada sinna teenimatult jõudnud prantslased. Alagrupi faasis All Blacks juba korra alistas Les Bleus ja isegi väike saareriik Tonga suutis alistada Prantsusmaa, aga kuidagi kobistades on need konnasööjad finaalis. Aga ma ei näe võimalust, kuidas saaks All Blacks täna õhtul kaotada, GO ALL BLACKS!!!! Minu jaoks on spordihuvilisena kindlasti tegemist esimese maailmaspordisündmusega otse sündmuste keskel. Hoolimata sellest, et Eesti spordiuudistes ei leia Rugby MM kajastamist on tegemist vaadatavuselt olümpia, jalgpalli MM-i ja Tour de France-i järel neljanda spordisündmusega. Ja Rugby World Cup sisaldab endas tohutult muid festivale, väljapanekuid, sündmusi. Sest erinevalt jalgpalli MM-ist toimuvad rugby MM-il mängud suuresti vaid nädalavahetustel ning ülejäänud aja sisutavad siis kõiksugu muud ettevõtmised. Eelmisel nädalavahetusel elasin siis põnevatele poolfinaalidele kaasa Aucklandi waterfrontile rajatud Queens Wharf-i fännitsoonis ning peale All Blacks (Uus-Meremaa) võitu Wallabies (Austraalia) üle andsid juubeldavad meremaalased juba märku, mida võib oodata tänaselt õhtult. Suurvöistluse aura oli mind haaranud endasse, aga oli tal pakkuda minu jaoks veelgi enamat. Nimelt saabus vahetult enne pronksimängu rugbymekasse saarlasest kamraad Seki, kes kutsus mind vaatama staadionile live-is mängu Wales-Austraalia. Nii me siis kulgesime kevadpäikesest önnistatud päeval mööda fantrail-i koos hulga teiste fännidega staadioni poole (Eden Park), peatudes aeg-ajalt tee peale jäävates rugbyfännidest kubisevates pub-ides õllepeatusteks. Olgugi, et ligemale 60 000 pealtvaatajat mahutav Eden Park ei olnud puupüsti rahvast täis, sai minu senine publikurekord Lillekülas kuhjaga löödud. Ning mängu löppedes oli ka rohkearvulisem ning häälekam Wales-i toetajaskond kaotusest löödud ja austraallastele oli see pronks vaid lohutuseks - suurt voidutantsu veel ei löödud.

Suurvõistlus meelitab kohale hulganiselt pealtvaatajaid, uudistajaid ning osa vöistluse aurast on rahvamassid, järjekorrad. Vaimu värskendamiseks sooritasin ma siis ühel ilusal päeval jalutuskäigu Vaikse ookeani kaldalt (Waitemata harbour) Tasmaania mere (Manukau harbour) kaldale ehk siis Uus-Meremaa idakaldalt-läänekaldale. Teekonna pikkuseks tuli 16km, just niipaljukest seda meremaad siin kahe suure veekogu vahel ongi. Aga see-eest asub Auckland-is 48 vulkaani, mille viljakatel vulkaanilise mullaga nölvadel laiuvad kaunid pargid tänasel päeval.

Köige selle möllu sees ei ole ma unustusse jätnud ka tulevikku ning parema homse nimel soetasin endale ka oma meremaa kodu – Mitsubishi L300 van-i. Loodame, et me saame koos hästi hakkama, sest peale rugbyfinaali pohmelusest toibumist on aeg suunduda Aucklandist päris Uus-Meremaale.

GO ALL BLACKS!!! GO ALL BLACKS!!! GO ALL BLACKS!!! GO ALL BLACKS!!! GO ALL BLACKS!!!

Savusavu - the hidden paradise

Inimene vajab vaheldust, tsivilisatsioonis olles ihkad vabasse loodusesse, tsivilisatsioonist eemal olles tekib mingi aeg taas igatsus selle järele. Nädal aega ei lülitanud ma enda notebook-i sisse, rääkimata interneedusest, aga lahkumispäeva lähenedes hakkas mulle üha enam meeldima idee istuda kusagil internetikohvikus tassi kohviga. Taveunilt Vanua Levule ei suundunud ma enam mingi vanaraualogu, vaid justkui mõne multifilmikangelasega Amazing Grace. Avaookeanile sellega ei kipuks, aga kahe saare vahel oli väga lahe selle põksuda üle reef-i. Peale 1,5 tunnist laevasõitu ootas ees veel 3 tundi bussisõitu, mitte et tee oleks olnud nii pikk, aga ega bussi keskmine kiirus olnud enamat 50-nest ja tee peal tegime ka 30min kehakosutuspeatuse.

Siin ma siis olin, Savusavu – the hidden paradise. Nimele kohaselt suundusin Hidden Paradise Guest House-i. Kui esimene öhtu möödus uniselt ning tuimalt, siis järgmisel hommikul hakkasid asjad hargnema, kui kuulsin hommikusöögilauas kedagi väga agaralt seletamas oma seiklustest. Astusin siis samuti ligi ning sain tuttavaks sakslase Holgeriga, kes oli Fiji-le laekunud hääletades Lõuna-Ameerikast, hääletades siis purjelaevu. Tahhiitile kohtas ta siis ka purjelaeva Nordea meeskonnaliikmeid. Avas tema ka minu silmad võimaliku hääletamise osas tagasi Euroopasse, oleks see kindlasti aste kõrgemale hääletamisel. Nordea sugusele Jaani ja Marko telepoe projektpurjekale pole lootust saada, aga seilamas siinsetes vetes palju üle keskea paare, kes pikemateks ülesõitudeks otsivad tikutulega lisameeskonda. Lisaks Holile sain tuttavaks Kesk-Aafrika päritolu prantslanna Marlene-iga. See oli siis alguseks 10-le sotsiaalsele päevale Savusavus. Järgmisel öhtul tutvusin ööklubis oma venna Sunny-ga ning mitmete muude fijilastega. Järgmisel päeval tutvusin oma teise venna Simos-i ja cousin-i Finny-ga ja harrastasin siis esimest korda oma vendade lemmikhobi. Soetada poest kast õlut ning suunduda beach-ile seda jooma. Pühapäeval olime tunnistajaks, kuidas Wales lihtsalt lömastas Fiji rugbykoondise. Uuel nädalal kutsuti mind siis elama juba koju, oma koju. Minu vendade maja on ka minu maja, see on Fiji perekonnaloogika. Perekonnasidemetel on Fijil suur roll ja perekond ei piirdu siin kaugeltki mitte ema-isa-tütar-poeg. Terve Nukunuve settlement oli minu perekond ja loomulikult ei suutnud ma nädala jooksul täpselt selgeks teha, kes-kuidas sugulane. Kui eelnevalt olin plaaninud külastada Viti Levul asuvat Navala küla, mille chief otsustas 1960-ndatel, et külla on lubatud ehitada vaid traditsioonilisi Fiji bure-sid, siis päev-päevalt sai mulle selgeks, et minu ehe Fiji elamus on elada siin oma perekonna keskel nende elu. Mummy hoolitses ja muretses meie eest nagu oma lihaste poegade eest. Tõin siis turult värsket kala ning mummy valmistas traditsioonilisi fiji toite, mis suures osas põhinevad kookospiimal. Coconda – vaieldamatu lemmik, värske kala kookospiima-sidruni marinaadis. Fish lolo – kookospiimaga kalahautis. Traditsioonilised fijilased suurt tööd ei raba teha, chill out ja relaxed kandev eluviis. Omal ajal kui Fijile rajati suhkrurooistandused toodi selleks tööjõudu Indiast, sest fijilased ei viitsinud tööd teha. Nüüd on siis Fijil 30-40 suurune india kogukond, kui enamus maast kuulub küladele, sest suur osa äridest ja kaubandusest ettevõtlikumatele indialastele. Oma esimesel päeval alustasime siis vennas Simos-iga seale tara ehitamisega. Tunnikesega saime postid paika ja paar põrandalauda samuti, siis tegi Simos ettepaneku, et ei tasu liialt rabada ning jõime kookospähklit kosutuseks. 5 päeva hiljem minu lahkudes oli seasulg samas seisus. Paadikuuris töötav Sunny kirjeldas samuti töötamist, et kui tunned et vaja randa minna või relax-ida, siis teed seda. Nii siis nad tulidki mingi aeg tööpäeval paariks tunniks koju bändiproovi tegema. Kapitalistlikus maailmas on inimesed töökohta kaotades murest murtud ning suures masenduses, suurel osal fiji külaelanikel pole kunagi töökohta olnudki, elatakse niiöelda banaanidest ja armastusest. Ja töötav Sunny ostis siis oma nädalase pisku teenistuse eest laupäeval kõigile kaks kasti õlut, suitsu ja rahatu ta taas oli ja järgmise palgapäevani oli ju veel 7 päeva, aga see fijilast morjenda. Lõbusus ja chill-out seetõttu kao. Lödvestuda aitab fijilastel ka nende looduslik droog kava. See siis üks pipraliste perekonda kuuluv taim, mille juuri kuivatades saadakse pulber, mida siis vees lahustudes juuakse. See siis samuti üks külafijilaste lemmiktegevusi. Pühapäeval mil lahkusin toimus siis suur perekonna söömaaeg. Valmistati siis suur hulk erinevaid rooge ning joodi kavat. Ühtlasi oli see siis ka minu lahkumishetkeks, aga olen alati oodatud tagasi koju, Nukunuve-le. Järgmisel korral on loodetavasti ka paat valmis ning vees ja saab suunduda kalale.