Meretöö

Ülo Tuuliku mõtisklusi Nasva kalurikülas Saaremaal. Režissöör Toomas Tahvel.
http://etv2.err.ee/videod/26f76794-0391-4386-8cfa-c3fc18960961
 

Rünt

Rünt(Gobio gobio L.) maakeeles lisaks veel liivarull, mudarull, maidel, kivimaidel, kivikala, ürilane, üril, ürul, jõejüri, rundul, grundul, grindu, krinklik, põhjaõrn, trullingas, mudamaim.

Rünt on väike kala rulja ja sihvaka kehaga, kelle selg on pealt rohekaspruun ja küljed hõbedased, kaetud sinakate või mustade laikudega. Tumeda seljapoole ja läbipaistvalt rasvvalge kõhupoole piiriks on tume küljetriip. Suunurkades on poised. Ründid on keskmiselt 6…11 cm pikad ning kaaluvad 3…21 g. Meie vetele iseloomuliku ründivormi leviku lõunapiir kulgeb üle Iiri- ja Inglismaa (v.a.>Shotimaa), Prantsusmaa, Itaalia põhjaosa kuni Makedooniani välja. Põhjapiir ulatub läbi Taani, Rootsi- ja Soome lõunaosa Laadoga ja Oneega järvede, Petshoora ja Severnaja-Dvina jõgedeni. Idapiir kulgeb mööda Volga ja Dnepri jõgikondi. Mitte kõik kalad ei vaja normaalseks elutegevuseks ühepalju hapnikku.
Minimaalset vees lahustunud hapnikukogust, mille juures antud kalaliigi esindaja suudab veel/juba elus püsida, kutsutakse hapnikuläveks. Mida rohkem peab kala eluspüsimiseks vees hapnikku leiduma, seda kõrgem on hapnikulävi. Üheks meie vete väga kõrge hapnikunõudega kalaks on rünt. Vee hapnikusisaldus ongi üheks põhiliseks ründi levikut piiravaks faktoriks, nn. limiteerivaks teguriks. Nii võibki Eestis leida rünti nii mandri kui saarte kiirevoolulistes (kärestikulistes) ja seega ka hapnikurikastes ojades, jõgedes, liivapõhjalistes järvedes ning paiguti ka riimveelisest rannikumerest, kus ta asustab veekogude madalamaid alasid. Rünt on tüüpiline põhjakala. Ta koguneb veekogu liiva-, kruusa-, ja/või kivise põhjaga osades suurematesse või väiksematesse parvedesse. Kärestikuliste jõgede/ojade tasasepõhjalistel lõikudel võib ründi asustustihedus olla märkimisväärselt kõrge. Päevase eluviisiga rünt eriline rännumees ei ole. Täheldatud on vaid migratsioone suvel madalamatesse- ja talvel sügavamatesse veekogu osadesse. Toidus on esikohal veekogude põhjaorganismid: putukavastsed ja limused, taimeosakesed ja kalamari. Märkimist väärib see, et Võrtsjärves peetakse rünti suurimaks kalamarjahävitajaks, kes maiustab peamiselt tindi ja kiisa marjaga. Ründid on väga uudishimulikud kalad, keda on võimalik ligi meelitada põhjavett sogastades. Siis võivad nad tükk aega paigal püsida ja liikumatult ühte punkti jõllitada. Kudemise ajal, mis võib toimuda maist kuni augusti alguseni, on ründid lärmakad ja peksavad sabadega vett. Kudemine leiab aset eelistatult kiires voolus ja kivisel põhjal. Mari kleepub kividele ja taimejuurtele ning selle areng kestab keskmiselt 8 päeva. Koorunud vastsed lebavad veidike aega liikumatult veekogu põhjal, enne kui tegutsema hakkavad. Rünt hakkab sigima 3 eluaastal ning võib elada kuni 7 aastat vanaks. Rünt, kes veest välja võetuna kiiresti sureb, püsib õngesöödana kaua elus. Teda kasutatakse söödana angerjate ja lestadepüügil. Ka inimesed hindavad teda maitsva liha tõttu, kuid erilist töönduslikku tähtsust tal ei ole. Ta ei kuulu ka looduskaitse alla.

Kodukaunistamisliikumine

1997. aasta emadepäeval kuulutas president härra Lennart Meri Estonias välja Eesti kodukaunistamise aasta: „Mu kallid Eesti emad! Asuge koos isadega, koos oma tütarde ja poegadega korraldama meie eesti kodu. Tehkem kodud puhtaks ja kauniks nii seesmiselt kui väliselt. See on kõige lihtsam ja jõukohasem viis muuta kaunimaks, puhtamaks, rikkamaks ja tugevamaks kogu Eesti.”

Innustatuna president Meri könest tegin siis ka oma kodu väliselt kaunimaks!

Esimene saak - Ründav ümarmudilane!

Kui esimesel mörranõudmisel saadud esimesed tuulehaugid olid oodatud külalised,siis ligemale 30 ümarmudilast andis tunnistust faktist, et ligemale 2 aastat on piisavalt pikk aeg vöörliigile oma populatsiooni kasvatamiseks.

Esimene Kaspia ja Musta mere piirkonnast pärinev ümarmudilane püüti Liivi lahest 1992. aastal ja seni suurim meile sisse tulnud isend püüti mullu Pärnu lahest. Arvatakse, et lõunapoolsetest meredest on ta siia sattunud laevade ballastvetega. Na­gu ikka võõrliikidega, kujutab see kala ohtu kohalikele kalaliikidele, toitudes teiste kalade marjast ja maimudest ning arvatavalt sööb ära lesta ja emakala toidu. Kuni kolmekümne sentimeetri pikkuseks sirguvad mudilad on teiste kalade ja endast väiksemate mereelukate vastu väga agressiivsed ja ülihea sigivusega. Nad on võimelised välja tõrjuma meie kohalikke merepõhjas elutsevaid liike, näiteks noori lestasid, kellele nad on toidukonkurendid, ja kammeljaid. Liik paljuneb kiiresti, pea 5–6 korda aastas, ja marjatera koorumisprotsent olevat väga hea, väidavad kalauurijad. Liik kasvatab vaikselt ja järjekindlalt oma leviala nii ida kui ka lääne pool. On arvatud, et tulnukliik ümarmudilane seab end peagi sisse ka meie mageveekogudes.

Eesti rahvapärimusest leiab mitmeid märkmeid, kus erinevatel aegadel on kala meres olnud niipalju, et seda on veetud põllule lihtsalt väetiseks, k.a. lõhet. Vöörliigi tõrjumiseks ühiskasutatavast veekogust ainuke viis on sigimisvöimeliste isendite väljapüük. Hetkel ei osanud muud kasutusvaldkonda ümarmudilatele leida, kui väetada koduõue muru. Muidu äkki ei kasva teine enam ja pole mida pidevalt niita.

Kalapüügihooaja avamine

Meremaa Saaremaa ekspress

Septembris Fijil olles kohtusin sakslase Holger-iga, kes jõudis sinna hääletades. Kuidas küsite, sest Fiji on ju sarnaselt Uus-Meremaale saareriik. Tema nimelt alustas Kariibi merelt oma hääletusretke ning hääletab ta siis möödaseilavaid purjelaevu ja seda muide väga edukalt. Tahiitil vestles ta siis ka osade Nordea meeskonna liikmetega. Niivörd-kuivörd kogenud maanteedel hääletajana löid minu silmad tookord kindlasti pölema vöimalikust Euroopasse tagasihääletamisest, aga reaalsuses otsustasin siiski vötta Meremaa-Saaremaa ekspressi, et jöuda kodumaale ikka enne lume tulekut.

1.       AUCKLAND – SINGAPORE 8489km, 10.5 tundi, 350 EUR

2.       SINGAPORE – KUALA LUMPUR 315km, 1 tund, 78 EUR

Eelarvamustes asub Meremaa kuskil natuke edasi Kagu-Aasiast, aga reaalsuses asub Meremaa Kagu-Aasiast sama kaugel, kui Kagu-Aasia Euroopast. Seega peale ligemale 12 tunnist viibimist 11km körgusel otsustasin puhata tiibu Kuala Lumpuris. Puhkamise kasuks aitas kindlasti otsustada ka hostelbookers.com-ist leitud hostel Reggae Mansion, millel on erakordselt körge reiting, lausa 95%. Ainuke asi mis seal vääris hosteli nime oli tema hinnatase, ülejäänu oli kindlasti hotelli tasemel. Olgugi, et ööbisin kirja järgi 4-kohalises toas (2 ööd – 18EUR), siis magasin kuningasuuruses voodis. 1.75 aastat tagasi Austraalia poole kulgedes olin samuti  Kuala Lumpuris peatunud ning tookord siis 4 päeva, mille jooksul ma usun käisin läbi kõik peamised linna vaatamisväärsused. Seega sedakorda ei olnud mul motivatsiooni kuhugi linna peale kruiisima minna ja olgu tänatud. Kui esimesel hommikul sadas akna taga troopilist vihma,siis teisel päeval oli kuumaindeks juba üle 40 kraadi, nii et peale lühikest jalutuskäiku Little India-sse evakueerusin ennast tagasi hosteli baari, kus õhukonditsioneer andis asu hingata ja oli aega nautida koka poolt valmistatud Singapor-i nuudleid. Kui muidu on lennujaamad kärarikkad ning tüütud paigad olemiseks, siis peale oma lühikest jalutuskäiku troopiliselt sumbes tänavatele ma lausa kibelesin jahutatud lennuterminali oma Euroopa lennule.

3.       KUALA LUMPUR – AMSTERDAM – HELSINKI 12 017km, 15 tundi, 555 EUR

4.       HELSINKI – TALLINN 80km, 1.5 tundi, 36 EUR

Vantaa lennuvälja tualettruumis olin ma siis plaaninud lõpetada viimased kaks aastat kestnud sandaalihooaja ning kraamida kotisügavusest välja pikad püksid, aga lennukiaknast nähtu andis mulle julgust jätkata oma teekonda lühikeste pükste ja sandaalidega. Ja taaskord leidis kinnitust, et julge hundi rind on rasvane. Eredas kevadpäikeses pidin lausa ka päikeseprillid välja otsima ning südalinnas pargipinkidel ning pargialleedel elu kees. Suvi kestab veel! Soetasin siis endale pileti, mis pidi viima mind üle vee, nimelt üle plankvaikse Soome lahe, ning sooritasin selle siis Merilin-iga. Juba Meremaal veetsin ma kena nädala Merilyn-iga, nüüd siis tuhisesime kiirelt üle lahe euroalasse sisenenud Eesti poole. Euro hinda ei tösta! Soetasin siis 18 EEK-i vääringus värske Eesti Päevalehe, kuid 70 EEK-i maksva pitsalõigu jätsin soetamata, sest Eestist lahkudes sai 70 EEK-iga suurima perepitsa vähemalt. Talsinki lõunasadamast kiirustasin ma kiirelt kultuurikilomeetrile, aga jõudsin kiirendada vaid 800meetrit, kui juba paistsid Lennusadama väravad. Selgus, et kaugeltnurga mehed olid taas esimesed ning et sadama avamine hoopistükkis reedesel päeval. Viskasin siis meistriteosele pilgu peale ning peale Tallinna kiludega veedetud ööd Kalamajas läksin ületama koerasaba teel koju, nimelt bussireis Tallinn-Kuressaare.

5.       TALLINN – KURESSAARE 220km, 4 tundi, 15 EUR

    Koduküla oli vastuvötuga ikka kövasti vaeva näinud. Nasva küla oli muudetud Nasva alevikuks ja lisaks uue asfaltkattega tee ning uue silla üle Nasva jõe olid rajanud. Vöib-olla keegi saunas rääkis, et tulen rattaga, seega ka rattatee olid ehitanud. Nii et peale 1,75 aastat randus kalalaev taas kodusadamas.

       MEREMAA – SAAREMAA 21 121km, 32 tundi, 1034 EUR

Laev tõstis purjed

Termodünaamika teise seaduse kohaselt ei saa soojus iseenesest üle minna külmalt kehalt kuumemale, st ei ole võimalik niisugune protsess, mille ainsaks tulemuseks on soojuse ülekandumine külmemalt kehalt kuumemale. Rännumeestedünaamika esimese seaduse kohaselt kulgevad suur osa rännumeestest külmemalt maalt soojemale maale. Kui Austraalias liigub suur osa backbackerite kolooniast oma matkabussidega talvekuudeks troopilisse Darwinisse, siis Uus-Meremaal talvejaheduse eest kuhugi peitu pugeda ei ole. Paljud kevadel Meremaale saabunud backbackerid otsustavad siis talve lähenedes müüa maha oma ratastel kodud ning kulgeda Euroopasse sooja suvega taas lustima. Majandusteooria üks põhilähtekohtadest ütleb, kui nöudlus ületab pakkumise, siis hinnad kerkivad, kui pakkumine ületab nöudluse siis hinnad langevad. Selgelt avaldub see siis ka Uus-Meremaa matkabussi turul, kevadel köik soovivad osta ning sügisel köik soovivad müüa. Ratsionaalsusest lähtudes oleks sobilikuim aeg mul olnud oma  van-i müüa enne viisakehtivuse löppemist oktoobris, kuid mida oleksin ma hinges tundnud, kui oleksin naaasnud sügiskaamosesse sukelduvale Maarjamaale. Selle asemel sukeldusin siis samuti  matkabussidest üleküllastunud Auckland-i  turuvoogudesse oma van-i müüma. Igal pühapäeval Ellerslie-is toimuva autoturg kinnitas täpselt teooriat. Turuplats kubises matkabussi pakkujatest, kelle vahele siis eksis möni üksik bussiostukavatsustega isik. Autoturgu korraldava carfair koduleheküljele sain jätta tasuta oma müügikuulutuse, mis pälvis vaid ühe scammer-i ehk petise tähelepanu, kellega vahetasin mõningad e-kirjad. Tema petuskeem oli siis üles ehitatud sellele, et kavatseb minult ostetud van-i saata kaubalaevaga Austraaliasse ning naiivsed müüjad peaksid siis mingil hetkel murduma, saates saatmiskulud tundmatule isikule. Ühesõnaga postitasin enda müügikuulutuse ka kohalikus Kuldses Börsis ehk Trade Me-s, kus siis presenteerisin oma van-i just eelköige sobilikuna väikese kaubikuna, möeldes vöimalikule kohalikule ostjale. Kui alguses oli mul põhimöte, et nn. sharkidele ehk turuärikatele (ostavad siis sügisel poolmuidu busse kokku, mis siis kevadel soolase hinnaga maha kupeldavad) ma oma bussi maha ei müü, siis päevade kulgedes ning väljalennu lähenedes jõudsin ma oma bussi ka ühele kohalikule ärikale näitama. Önneks tahtis autokupeldaja soodsat hinda veelgi alla tingida ning samal öhtul jõuds bussiga proovisõidu teha kohalik tüüp Tony, kes veendus koheselt bussi headuses ning peale minupoolset soodsat hinnapakkumist olid meil kaubad koos. Et siis 75% ostuhinnast minu jaoks. Järgmisel päeval panka ja postkontorisse koos jalutades tundsid paljud inimesed teda tänaval ära ning tegid juttu tegema. Tony avaldas siis ka mulle oma edu saladuse. Nimelt ta siis hetkel üks suuremaid kohalikke reality staare. Suurima vaatajaskonnaga Masterchef New Zealand realityshow-s ta jöudnud nelja parima amatöörkoka hulka ning finaalseeriad veel ekraanile tulemas. Süda lausa nurrus, et van sai soodsa hinnaga müüdud lahedale persoonile, mitte mingile ärikale, kes kevade saabudes oleks kasseerinud endale bussi edasimüües soolase kasumi mönda järjekordset rännumeest puistates.

Oma business sooritatud oli järgmisel hommikul aeg minna kaema, kuidas teised äri ajavad. Suundusin hommikuses pimeduses Auckland-i kalaturule, kus käis juba ammu vilgas tegevus, nimelt igahommikune kalaoksjon. Juba eelneval öhtul vöi öösel olid siis kalamehed oma püütud saagi oksjonisaali välja pannud, mille siis kohalikud kalakaupmehed olid omalt poolt enne kell 6 alanud oksjonit üle vaadnud ning minu kohalejöudes käis siis suures auditooriumis juba kala müük oksjonil. Aga kui enamjaolt on oksjoni puhul tegemist küllaltki lärmaka tegevusega, kus oksjoni läbiviija muudkui ärgitab osalejaid muudkui ülepakkuma ning kordab valjul toolil muudkui uusi pakkumisi, siis Auckland-i kalaoksjonil oli väga vaikne. Kalaoksjoni ülesehitus vastupidine tavapärasele, sest oksjonile laekunud värske kala peab kindlasti leidma endale ostja. Seega pakkumisi tehakse ülevalt-alla ja kella seitsmeks on oksjonihall kalakastidest prii.

Bussimüügi käigus mööda Auckland-i tipptunnil ummistuvaid liiklusmagistraale pidi kulgedes tekkis mul kiirelt masendus selle võimaliku elukeskkonna osas, siis kalaturult naastes laevaga teiselepoole Waitemata harbourit Devonport-i söites, leidsin ennast paigast, kus vöis vabalt lausuda suvepealinna Pärnu tunnuslause "Ela või ise!" Vaid 10-minutilise laevasõidukaugusel CBD-st (Central Business District) lummas mind koheselt selle endise kaluriküla aura ning ühe järjekordse kustunud vulkaani Mt. Victoria otsast vöis jäädagi imetlema seda 360 kraadist vaadet City of Sails-ile.

Aga sellest hoolimata kandsid raudlinnu tiivad mind juba järgmisel päeval aina kaugemale sellest meremaast, lähemale ühele teisele merede süles asuvale maale -  nimelt Eetsimaale.