skip to main |
skip to sidebar
Talu kuhu ma
suundusin vabatahtlikuks turundas ennast kaubamärgiga „Greens, eggs & ham –
food artisan“
ehk talu toodanguks olid juurviljad-maitserohelised, munad ning
linnuliha. Greens Eggs & Ham Farm is located in Leduc County, 20 minutes
southeast of the Edmonton International Airport. Peremees Andreas oli s
aksa
juurtega, vanemad olid sündinud Ida-Saksamaal Dresdenis, kuid üles kasvanud
Quebec-is. Perenaine Mary-Allen oli ungari juurtega ning temaga suhtlesin ma
esmalt e-maili teel ning minu Edmontonist pealekorjamist puudutavast
kirjavahetusest võisin juba kindla tundega eeldada, mis
tüüpi inimene tema on. Oma
peas ja ka paberil oli ta koostanud niiöelda reeglistiku, kuidas nende peres
elatakse ja igal sammul ta alatasa mainis neid. Üks perekonna tütardest, Megan,
elas jätkuvalt talus. Tema näol oli tegemist taimetoitlase ning
looma-linnuarmastajaga, mis seletas seda, miks oli talus niivõrd palju
lemmiklinde-loome. Kriiskavad papagoid olid sageli väga tüütud ning kräunuvad
kassid ei võlunud kuidagi minu poolehoidu, kaks kitse elasid täiesti oma elu
sulus ning pardilauda ühes nurgas olid oma aedikus posu lemmikhanesid ja muid
sulelisi, kes olid lihtsalt ristiks kaelas. Ainukesed koduloomad, keda kõik
armastasid ja kes olid alati haaratud toimetamistesse olid koerad Yukon ja
Leam.
Ning mitte lihtsalt koerad, vaid suured koerad. Koer on inimese suurim
sõber. Kõigele sellele lisaks toodi jõuluks akvaariumiga veel miskit 18 krabi
talusse.
Peremees Andreas
töötas Quebec-is pikka aega põllumajanduskemikaalide alal tegutsevas firmas
ning ameerikalikult
kohaselt suunati miskil hetkel Edmonton-i piirkonda
müügijuhiks. Viimased 14 aastat on nad nüüd olnud väiketalunikud ja ajendas
neid suuresti talupidamisega alustama tervislikud probleemid, kuna Andreas ei
saanud enam süüa sea- ja loomaliha. Seetõttu on talu orienteerunud
alternatiivide pakkumisele sea-, looma-, lamba- ja kanalihale. Ostsid nad omal
ajal ära ühe pankrotti läinud seakasvatuse, mida nad on jõudumööda
ümberkohandanud. Talus kasvatatakse parte, hanesid, kalkuneid, game hen, pärlkana
(guinea fowl). Suuremaid linde hanesid ja kalkune kasvatavad nad ainult
suvehooajal, sest kalkuni kasvatamine võtab 6 kuud aega. Samas partide
kasvuperiood piirdub vaid 7 nädalaga ning farmisoleku ajal hoolitsesin samuti
partide eest. Söötsin, jootsin ning hoolitsesin nende küljealuse eest.
Esimestel nädalatel tuli olla ka väikest viisi linnutohtri eest, sest kõrge
ammoniaagitaseme tõttu oli osadel pardipoegadel probleeme silmade avamisega.
Tuli neid endal avali
venitada. Hiljem seadsime üles juba automaatsed
jootmisliinid, kust siis paari nädalaga tublisti kosunud pardid said
piiramatult vett juua. Pardilauda teises otsas olid aga pardid, kellel õnnestub
pikemalt aega veeta siin ilmas. Nimelt nende ülesanne muneda toitaineterikkaid
pardimune, mis keskmiselt 80-90 grammised ning mille keetmine võtab 3x rohkem
aega kui kanamuna puhul. Aga kuna part on veelind, siis part muneb waterproof
munasid. Pole ise part olnud, aga korjates on munad mingi „päranipumäärde“
taolise määrdega koos, mis tuleb siis kuuma klooriveega maha pesta.
Hiljem
tegu, et kätelt kloorilehka maha saada.
Talu kasutuses olev
põllumaa piirdus paari aakriga ümber ehitiste, kus suvekuudel kasvavad
linnusõnniku rammust kartulid, porgandid, peedid, seller (celeriac). Aga need
ei ole lihtsalt kartulid, porgandid, peedid, vaid erilised sordid, mida
suurtootjad ei kasvata. Nt. baby-carrots,
mida külvatakse tavalisest tihedamini
ja ei harvendata ning korjatakse üles enne kui nad liiga suureks hakkavad
kasvama. Pardilauda teisele korrusele oli Andreas ehitanud omal käel
kasvuhoone, kus ta kasvatab maitserohelisi aastaringselt. Aga see oli ikkagi
paras häda ja viletsus.
Käepäraste vahenditega ehitatud kasvuhoone soojapidavus
-30 kraadise külmaga on suuresti küsitav, põhjavee suur soodiumi sisaldus ei
sobi taimede kastmiseks ja lisaks sellele vallutasid minu kohaloleku ajal
kasvuhoone
lehetäid, mistõttu peale uut aastat nad panevad kasvuhoone paariks
kuuks kinni. Enne jõule korjasin kalkunite maitsestamiseks pujulehti (sage) ükshaaval
taimedelt. 1 tunniga korjasin miskit 6-7 untsi lehti, turul müüsime pujulehti
$2/unts, tunnis korjasin $12-14 eest toodangut. Mina olin talus vabatahtlik,
aga miinimumpalk on juba vähemalt $10. Lisaks pujulehtedele korjasin
kasvuhoones
hapuoblikaid (sorrel), mida oli hea aeg-ajalt suhu pista.
Kogu toodangu müüb
talu otse tarbijatele. Iganädalaliselt oli perenaine Mary-Allen 4 päeva kaupa
müümas Calgary taluturul, laupäeviti oli Edmontonis taluturg,
mitmeid
Edmonton-i restorane varustasime iganädalaliselt (pardimunad pidid eriti head
olema küpsetiste taigna tegemisel) ja lisaks sellele oli neil aastate jooksul
kogunenud paarituhandene klientide andmebaas, kes esitasid otsetellimusi. Kuna
suurkorporatsioonidest halvatud Põhja-Ameerikas on väiketootjal väga raske
laenu saada, siis nad olid asutanud oma FUTURES programmi, mille kaudu saavad kliendid
anda oma abikäe talule makstes ettemaksu talutoodete eest. Jõulude eelsel
laupäeval olin ise samuti Edmonton-i taluturul müümas ning üks meesterahvas
otsustas jõulukingiks osta kaks $250-st talutoodete kinkekaarti.
Kolme
nädala
jooksul toitusin samuti väga tervislikult peamiselt linnulihast
ja
linnulihatoodetest, kuid esmapäeviti „tegi“ süüa taimetoitlasest peretütar
Megan ning pakuti pöhimötteliselt iduvõileibasid. Mitte et mul idud ei
maitseks, aga nad on head vaid mõnuse lihatüki karneeringuks. Linnulihadieedi
lõppakordiks sai 45 naelane (20kg)
jõulukalkun, peale mida jätsin tervisliku ja rahuliku maaelu ning suundusin Calgary-sse uut aastat otsima!
WWOOF (ingl k World Wide Opportunities on Organic Farms)
on ülemaailmne vabatahtlike liikumine mahetaludes. Vabatahtliku töö eest pakub
mahetalu majutust, toitlustust ning õppimisvõimalust. Vahetusprotsess
vabatahtliku ja talu vahel põhineb usaldusel.
WWOOF eesmärgid
- anda
kogemus mahepõllumajandusest ja ökoloogilisest eluviisist,
- anda
võimalus kogeda elu maal,
- toetada
mahepõllumajanduslikku eluviisi, mis nõuab palju käsitööd ega põhine
kunstlike väetiste, taime- ja kahjurmürkide kasutamisel,
- pakkuda
mahepõllumajandusest huvitatud ja sellega tegelevatele inimestele
võimalust kohtuda, arutada, õppida ja kogemusi vahetada,
- pakkuda
koos töötamise ja elamise läbi võimalust õppida tundma elu teises riigis.
Liitusin
WWOOF-Kanada-ga ning suundusin Edmonton-i lähistele maale preeriasse tallu
vabatahtlikuks. Peamiseks ülesandeks hetkel pardipoegade talitamine (jootmine,
söötmine, saepuru laotamine). 2 nädalat
tagasi saadeti pardipojad peale
koorumist koheselt lennukiga Californiast siia, kus me neid kasvatame u. 50
päeva (7 nädalat), peale mida lähevad nad lihuniku hoole alla. Kuna
pardipoegade siialennutamisega kaasnes viivitus, siis ei jõua nad kahjuks
siinsetele jõululaudadele.

Jõululauale
on meil see-eest pakkuda pardimune, sest talus on meil ka pea 200 munevat
parti.
Edmonton on Alberta
provintsi pealinn ning 2011. aasta andmetel elab siin 812 201 elanikku.
Alberta provintsi suurim city on aga Calgary (1 200 000el.). Tekib
õigustatult küsimus, miks põhjapool asuv väiksema elanike arvuga linn on
provintsi pealinnaks.
Rivaliteet nende kahe linna vahel algas juba 1880-ndatel
aastatel, kui Canadian Pacific Railway planeeris raudtee-ehitust läbi
Lääne-Kanada Vaikse ookeani rannikule. Kuigi Canadian Pacific Railway otsustas
rajada raudteemagistraali läbi Calgary, tolleaegne liberaalne föderaalvalitsus
muutis selle Edmonton-i kasuks, mis oli juba tol ajal liberaalide kants,
erinevalt Calgary-st, mis oli ja on konservatiivide kants. Ja kui Alberta
provints võeti 1905. aastal konföderatsiooni liikmeks ei tulnud üllatusena, et
liberaalne föderaalvalitsus määras Edmonton-i provintsi pealinnaks. Calgary eliit
oli veelgi enam rahulolematu 1908. aastal
kui Edmonton valiti ka University of
Alberta asukohaks, sest sarnaselt Eestiga sai naaberprovintsis Saskatchewan-is
üks suurlinnadest Regina osariigi pealinnaks ning teine Saskatoon
provintsiülikooli asupaigaks.
Edmonton asub North
Saskatchewan-i jõe kaldal ning 668m ü.m.p. Kanada võib valgalade alusel jagada
neljaks ühe väikese erandiga
(Vaikne ookean, Põhja-Jäämeri, Hudson-i laht,
Atlandi ookean). Tilluke osa Eestist kuulub Koiva (Gauja) vesikonda, nii ka
imetilluke osa Kanadast kuulub Mehhiko lahe vesikonda. Kaljumäestiku liustike
sulavetest toituv North Saskatchewan-i jõgi kuulub Hudson-i lahe vesikonda. Botaaniliselt
asub Edmonton taiga ja preeria (stepp, pampa) piirialal, mis mõlemad katavad
suure hulga Põhja-Ameerikast. Kuid mitte kuulumine Hudson-i lahe vesikonda,
paiknemine preeria-taiga piirialal ega ka provintsi pealinna staatus toonud
mind Edmontoni. Peamiseks argumendiks sai see, et Edmonton kuulub niiske
kontinentaalkliimavööndisse.
2299 tundi päikesepaistet aastas on samas klassis
Eesti päikselisima paiga Vilsandiga (1997.a. 2341tundi ehk 52% võimalikust),
kuid võrreldes Vaikse ookeani rannikuga tegemist võrdlemisi kuiva piirkonnaga
(476mm sademeid aastas).
Arusaam, et
Edmonton ei ole turismitööstuse magnetiks, ei lasknud ennast kaua oodata.
Edmonton-i raudteejaam asub 8-10km kaugusel kesklinnast raudtee kõrvalharu peal,
mistõttu rong peab jaama sissesõites või väljudes tagurdama. Olgugi, et minu
rongisõidukarjäär sai alguse alles 18. aastaselt Tartust Oravale sõites, on
peale seda rongiga ikka sõidetud ka, kuid jaama sissetagurdava rongi pardal
viibisin küll esimest korda.
Teine ümberlükkamatu tõestus turismimagnetiks
mitteolemise kohta on fakt, et Edmonton-is veedetud 10 päeva jooksul ei ole ma
suutnud leida mitte-ühtegi linnamotiiviga postkaarti ega ka inimest, kes
teakski vähemalt, kust otsida. Isegi endistes NSVL-du tühermaa linnades olen
selle aja jooksul suutnud kuskilt leida mõne koltunud postkaardi 70-ndatest linnas
asuva Lenini ausamba motiiviga. Linnarahvas on ise uhke oma West Edmonton
Mall-i üle, mis on üks suuremaid Põhja-Ameerikas ning oli maailma suurim
aastani 2004. Nüüdseks langenud 10. kohale. 23000 inimest ühtekokku töötab
selles kolosseumis, kuid mind ei võlunud sealsed üle 800 poe, vaid noorte
iluuisutajate akslid, poognad ja flipid uisujääl.
Huviväärseim aspekt linna
juures minule on siinne pedway (elevated or underground walkways, often
connecting urban high-rises to each other, other buildings, or the street)
süsteem kesklinnas,
mis võimaldab siis liikuda liiklusest ning ilmastikust
sõltumatult hoonest-hoonesse.
Ei ole halba ilma heata ning tuleb tunnistada,
et
Edmonton on väga hea paik diivanisurfamiseks (couchsurfing). Pooltele oma
päringutele sain positiivse vastuse, samas kui on olnud mitmeid kordi, kus
positiivsete vastuste protsent on olnud ümmargune null. Kuid seegi on seletatav
puhtalt aritmeetikaga, host-e (võõrustajaid) linnas palju, surfer-eid
(surfajaid) vähe. Kirjade järgi oli minu esimeseks võõrustajaks ülikoolilinnaku
lähistel Strathcona linnaosas elav Tony, kuid kohalejõudes selgus, et tegemist
kommuuniga, kus ühtekokku elab 5 ja enam noort edmontonian-st. Nädal aega
elamist ja vestlusi sealses kommuunis avas minule eredalt kohalike noorte
maailmapilti. Cannabis, marihuana,pot
ehk kanep on suur osa nende igapäevastest
toimetustest ja kanepi legaliseerimise teemaline arutelu väga päevakohane.
Washington-i osariik juba legaliseeris kanepi, Briti Kolumbia on lähedal
sellele ning Alberta oleks selles reas järgmine. Strathcona iiri pubi tõi kaasa
kohtumise rahvuskaaslastest seiklejate Ele ja Kallega, kellel ligemale aastaga
suur osa Kanadast läbi käidud ning kelle tegemistega ma juba eelnevalt blogi (http://ele-kalle.blogspot.ca/) kaudu
kursis olin. Kolmanda ereda kohtumisena tooksin ma kindlasti välja
vereloovutuse verekeskuses, kus ma selle protsessi käigus puutusin otseselt
kokku 6 inimesega ja loomulikult peatusin igal korral
teemal Estonia. Teadmised
Eestist puudusid või olid udused, aga peale vereloovutust sidemet tegema
saabunud üle keskealine naisterahvast tegi komplimendi minu Estonia T-särgi
kohta ja üllatas mind sellega, et tal on õnnestunud külastada seda imelist maadJ.
Aga mis tegelikult
toob ja hoiab inimesi Edmonton-is on siinne majandus. Edmonton on Kanada
naftapealinn „Oil capital of Canada“ ja järgneva 20 aasta jooksul plaanib valitsus
suurendada naftatootmist kolm korda. Esmaabi koolitusel kohtusin ja ajasin juttu
mitme üle keskealise Newfoundland-ilt ja Nova Scotia-lt pärit mehega,
kes
ütlesid ausalt, et neile ei meeldi siin, kuid suuresti kalandusest sõltuvas
koduprovintsis talvekuudel tööd ja leiba lihtsalt ei ole. Minu praegusele Bangladeshist
pärit võõrustajale Naved-ile ei meeldi samuti Edmonton-i külmad talved, kuid
peale inseneriõpingute lõpetamist Atlandi ookeani äärses provintsis New Brunswik-is
töid paremad töövõimalused teda siia. 2,5 aastat katkematut suve tegi ka minust
kiindunud suvearmastaja, kuid nüüdseks on ilmselge, et sedakorda talvest pääsu
ei ole. Samelini talvesaapad ostsin juba Eestis, $20 eest talvejope paar päeva
tagasi Walmart-ist ning täna tuleb minna sooja pesu hankima. Aklimatiseerumine
jätkub.
Üle kuu aja olen
nüüd elanud ning rännanud Kanadamaal ja peatun seekordses postituses üksikutel
teemadel, mis pole senistes postitustes kajastamist leidnud
1. Kohvikultuur
Nagu iga hommik
algab kohviga,
peab ka „Teateid tegelikkusest“ postitus algama kohaliku
kohvikultuuri teemal. Oma väljaarenenud kohvi- ja kohvikusõltuvusest kirjutasin
ma ühes eelmise suve postituses „Flat white“ (muide London Gatwick lennujaamas
sain ma Kanadasse lennates esimese flat white coffee peale Okeaaniast
naasmist). Juba Kanadas oleku kolmandal tunnil sattusin ma Vancouver´is JJ
Bean´s kohvikusse, mis oli rahvast täis
ning jagus rahvast ka järjekorda.
Minule üllatuseks ei olnud enamuste tellimuseks nn. vahustatud piimaga kohvid
(cappucino, latte, mocha) vaid nn. masinakohv (siinses keeles fresh brewed
coffe). Loomulikult on see filtrikohv odavam ($2.50) ning kogus suurem(venti-590ml)
.
Suvel Eestis olles vahustatud piimaga kohvi tellides avastasin sageli, et
piimavahu alanedes ei olnudki suurt midagi kohvitassi alles jäämas ning €2-€3 hind
annab silmad ette siinsele hinnatasemele. Hommikuti on siin kohvikutes reegliks
järjekorrad ning tänavatel kipuvad ilma kohvitopsita inimesed olema pigem
erandiks. Kohvi müümisel domineerivad ketikohvikud: Starbucks, Second Cup, Tim
Horton. Per Capita kohvitarbimise edetabelis on Kanada maailmas 9-ndal kohal,
Põhjamaad seal siis esiotsas, kuid ma pakun, et Põhjamaades tarbitakse suur osa
sellest kohvikogusest koduses interjööris. Vahest ei ole ma piisavalt kaua
elanud Soomes, Rootsis, Norras, et mäletada seda tänavalt hommikukohvi ostmise
hullust.
2. To stay or to go
Kiirtoidusöögikohad
on
toonud kasutusele termini take-away food e. kaasavõtmiseks. Samas Kanadas ei
kasutata terminit „take-away“. Alati tuleb täpsustada,kas soovitakse „to stay“
(kohapeal) või „to go“ (kaasavõtmiseks).
3. HST, GST
HST – harmonized
sales
tax, GST – goods and services tax. Antud juhul me räägime käibemaksust.
Rääkides hindadest, siis ettevõtted Eestis opereerivad käibemaksuta hindadega,
sest käibemaksukohuslastena saavad nad hiljem käibemaksu tagasi. Samas õhtul
kõrtsis õlut juues ei küsi keegi baarmenilt käibemaksuta õlle hinda, 3 eurot
maksev õllekannu hind sisaldab juba ka 18% käibemaksu, mille saab siis riik
endale. Erinevalt Eestist on Kanadas kõik hinnad poodides ja menüüdes ilma käibemaksuta.
Keskvalitsuse poolne käibemaks on
5%, millele lisaks siis provintsid
kehtestavad endapoolse käibemaksu (v.a. Alberta). Käibemaksu ei pea maksma põhitoiduainete pealt
(piim, leib, jahu). Briti Kolumbias HST 12%. Samas teeb see maksusumma hilisem
juurdearvestamine sularahas arveldamise ülimalt keeruliseks, sest lõplikud
hinnad ei ole kunagi täisdollarites. Sendim
ajanduse ohjamiseks on kõikjal
kassades jootraha anumadJ
4. Washroom,restroom
Nimetage koht, kus
ka kuningas käib jalgsi . Õige vastus on vesiklosetil (WC) ehk tualetis
(toilet). Kui juhtute reisima Austraaliasse, siis otsige vesiklosetti
puhkeruumist (restroom)
ja kui satute Kanadasse, siis pesuruumist (washroom).
5. Vere
doonorlus
Kanada on mul
neljandaks riigiks, kus elada ja eelmisest nädalast samas
ka neljandaks
riigiks, kus olen andnud verd. Suures osas vereandmisprotseduur loomulikult sama.
Kiituseks Eesti Verekeskustele tuleb märkida, et taoliseid toredaid meeneid
(kruusid, sokid, termosed, maiustused) ei ole mulle mujal kusagil pakutud.