Tuna Toss

Minu ja kogu ülejäänud maailma jaoks (vähemalt ajaleht Saarte Hääl kajastas seda oma esilehel) oli kindlasti Tunarama festivali peamine sündmus Tuna Toss e. tunnikalaheide. Peavad nad siis festivali käigus toimuvat võistlust ka tuunikalaheite maailma­meistri­võistlusteks. Osa võtmiseks ei ole samas muud kriteeriumit, kui et vanust peab olema üle 16 aasta, seega ei olnud ühtegi objektiivset põhjust, miks ei oleks pidanud mina seal osa võtma. Arvatavasti siis esimest korda oli võistlusel esindatud ka mereriik Saaremaa. Võistluste favoriidiks peeti eelmise aasta võitjat Matt Staunton-it, kellega vesteldes selgus, et tegu 5500 punkti mehega 10-võistlusel ning 45-meetri mehega vasaraheites. Tuna Toss-i absoluutne rekord 37.23m kuulub samuti juba 1998. aastast Austraaliat olümpial esindanud Sean Carlin-inile (Barcelona OM-i 8.koht 76.12).

Meeste arvestuses oli tuna toss-ile registreerunud üle 30 osavõtja ning eelvõistlus pidi siis selgitama 6 edasipääsejat järgmisel päeval toimuvale lõppvõistlusele. Heitevahendiks eelvõistlusel oli 15kg raskune kummist tuunikala ning igal osavõtjal vaid üks katse. Võistluste soosiku Matt Staunton-i esimesel katsel heitis hoopis kummist tuuna võistleja murukamarale, aga korraldajad andsid siis Staunton-ile lisakatse ning sellega kindlustas ta endale koha finaalis. Eelnevat arvesse võttes olin endale teoorias selgeks teinud,  et tuna tossul tuleb kasutada vasaraheitetehnikat. Kui tuli minu kord ringi asuda haarasin tuunikala ning sisenesin heiteringi, kuid sel hetkel taipasin ma, et kuigi olin teoorias jõudnud järeldusele, et pean kasutama vasaraheitetehnikat, polnud mul praktikas suurt aimu, kuidas seda ellu viia. Seega olin taas segaduses mida teha, kas tõugata, heita või visata. Lõpuks sai siis tehtud midagi kettaheitele sarnast ning tuunikala lendu lastud, kuid kohtunikud keeldusid minu katset möötmast põhjendusega, et astusin katse üle. Protesteerisin "I don't feel" nagu Erki Nool Sydney olümpial 2000.aastal, sest tõesti heitering oli markeeritud pulbriga murukamarale ja jalgadega kuidagi polnud võimalik tunda, kas astusid üle serva või mitte, aga kohtunikul on alati õigus. Heitega oleksin konkureerinud finaalikoha eest, aga ei midagi enamat. Vasaraheitjad olid ikka omaette klassist.

Järgmisel päeval finaalis oli heitevahendiks juba ehtne külmutatud tuuna, aga märksa kergem kui eelvõistlustel kasutatud kummist tuuna, miskit 9-10kg vahest. Osade kohalike poolt kasutatav tehnika sai minu poolt nime "tuuleveski" tehnika ning Richo Pawlaawy saavutas seda kasutades finaalis 2. koha 19.56m.

Aga 1000$ peaauhinna võitis ikkagi favoriit Matt Staunton, heites finaalis tuunikala 23.95m kaugusele. 1000$ teenis ka naiste arvestuses võitja Jacqui Hockaday, kes pidi selleks heitma tuunikala 9.44m kaugusele.

Järgneval kahel päeval oli Tuna Toss Arena laste päralt. Esmalt võistlesid 11-15 aastased King Fish (kuningkala) heitmises ning võitja Levi Proude suutis 5kg raskuse kala lennutada 16.74m kaugusele teenides sellega 100$ auhinnaraha.  Viimasena vallutasid heiteringi 5-10 aastased lapsed, et võistelda Prawn Tossul, kus siis kasutati King Prawn-i kummist versiooni.

Great Australian Day!

Kui Eesti Vabariigi aastapäeva tähistused saavad alguse riigilipu heiskamisega Toompeal, siis Austraalia päeva tähistuse peamine sündmus paljudes kohtades on kodaniku hommikusöök – Citizens breakfast, mida siis pakub omalt poolt kohalik omavalitsus. Tõttasin siis minagi järjekordsel kaunil suvehommikul kesklinna poole osa saama kodaniku hommikusöögist. Aga mida ma näen, nagu Savisaare töötute armee lauluväljakul on kodanike armee moodustanud pika lookleva järjekorra söögitelgi taha. Enamjaolt on järjekorrad Austraalias harv nähtus, aga ega siingi iga päev tasuta hommikusööki jagata. Targu loobusin järjekorras seismisest vaid kaesin lava poole, kus esines Port Lincolni segakoor, mille keskmine vanus tublisti üle 70-ne ning sugude võrdusest polnud halli haisugi. Kui kodanike armee oli suures osas lopetanud, liikusin minagi peolauast osa saama. Mis te arvate, mida Aussie citizeni brekkyl pakutakse.? Loomulikult bacon&eggs. Toitlustamise korraldamise oli enda peale võtnud linna kreeklaste kogukond. Vahva oli vaadata Kreeka vanamehi seal tohututes kogustes mune ja peekonit praadimas. Muide maailma suurim kreeklaste kogukond peale kodumaad asub muide Melbournis. Söögilauas sattusin taas kõnelema toreda abielupaariga, aga kui küsisin nende käest, et miks just 26. jaanuaril tähistatakse Australian Day-d, vastasid nad – "no idea" . Kõigile jagati Austraalia lipukesi ning lipuga kleepse rinda kleepimiseks. Austraalia lippe on tol päeval tõesti igal pool. Linnalt teenetemedalit vastu võttes eelmine linnapea õnneks valgustas kõiki teadmatuses viibijaid, et 26. Jaanuaril 1788 randus esimene laevastik (First Fleet) Sydney Cove-is. On 26 January, early in the morning, Arthur Phillip along with a few dozen marines, officers and oarsmen, rowed ashore and took possession of the land in the name of King George III. Pärismaalaste seas kutsutakse seda päeva siis Invasion Day.

Australian Day oli samas ka Port Lincolni Tunarama festivali viimaseks päevaks ning peale piduliku tseremoonia lõppu tehti kõik et oleks fun. Kõigepealt Tug of War ehk köievedu, kus võitjateks osutusid linna suurima transpordifirma rekkajuhid. Lapsed said osaleda arbuusi söömise võistlusel. Kogu festivali viimaseks ürituseks oli Beach Body võistlus, mis meelitas kohale suure hulga pealtvaatajaid, aga mulle üllatuseks väikese hulga osavõtjaid. 4 neidu, 4 noormeest. Küllap tuleb siin tõmmata paralleele uudisest,  et hiljuti möödus Austraalia Ameerika Ühendriikidest ülekaaluliste inimeste hulga osas. Lisaks 2-le sakslasele ning ühele kohalikule tüübile osales noormeeste arvestuses ka Aydan Kalbarrist, WA-st. Aydan, kellega koos sai 2008. aastal 3 kuud India ookeanil West-Wallabie saarel elatud. Ja Aydan osutus valituks Mr. Beachbody-ks ja sellega koos ka 500$ suuruse tseki omanikuks. Neidude arvestuses minu arvates konkurentsitult kauneima beach body-ga neiu osutus aga Aydan-i girlfriendiks, kellega koos olid nad siis tulnud 10 päevaks siia surfama ning puhkama. Ürituse sponsor oli Grand Tasman Hotel, kelle baaris ootas siis vöitjat terve öhtu läbi "free drinks" ja lasin minagi siis sellel võitja säral enda peale paista. Võõrustasin kaugeid külalisi oma miljonivaatega telkimisplatsil Port Lincolni Tourist Parkis. Minu 150 EEK-i eest Maximast ostetud telgi kõrvale püstitati idendtne 12 AUD-i eest K-Martist ostetud telk. Uinusime globaliseeruvas maailmas.

Minek Tunaramale!

Igal aastal toimub Müncheni Octoberfestiga samal ajal Cedunas kohalik Oysterfest, aga minu viisa selleks ajaks juba aegunud ning asusin tagasiteele Port Lincolni, kus oli õhtul algamas 5 päeva kestev Tunarama festival.

Lahkumishommik Cedunast oli tõeliselt kaootiline. Kõik parajalt pohmellis ning jahmunud, et suht turvalises Austraalias keegi majja sisse murdnud samal ajal kui inimesed sees magavad, okei purjus inimesed. Itaallane suudab mind negatiivselt üllatada ning ei viska mind linna serva, mis oleks tema jaoks vast 3 min extra drive, aga mis siis ikka. Käimine on tervislik. 3,5 tundi hääletan tulemuseta ning veeretan mõtteid oma hääletamisrekordist, kui polaarpäeva hääletamisretkel sai Helsingist väljahääletades oodatud 5 tundi küüti katkematus liiklusvoos. Enne meid jah olid saanud samas kohas peale 4-5 retkel osalenud paari. Mingi mure tekkis mul siiski ka õigel ajal kohalejõudmise osas  (mida üldjuhul tuleb hääletades vältida) seega muutsin hääletamistaktikat ning otsustasin hakata küsima bensukasse sissekeeravate truckijuhtide käest küüti. Esimene ohver keeras sisse ning kadus roadhouse taha parkima, aga pea ilmus juht välja ning avalikustades oma reisisihina Sydney-Brisbane lausus "no drama" minu 200km küüdisoovi peale. Aga oma pampudega maja taha jõudes selgus, et ma ei olnudki küüti palunud suure rekka juhilt. Mis siis ikka, viskasin kotid Jeepi ja panime ajama. Vestluses selgus, et tüüp elukutselt siiski samuti rekkajuht. Väga harva jään ma Eestis või ka mujal Euroopas autos magama, sest pidevalt on vähemalt midagi aknast vaadata, aga Austraalias on tõesti ise mitteroolides katkematu bushi vahel kulgedes vägisi tukk peale tulemas, kuigi viisakusest juhi vastu püüan sellele igati vastu panna.

Järgmises teeristis hääletades õnnestub leida varjuline koht teepervel, sest keskpäevaks asendunud pilvkate erksa päikesega. Tükk aega ei tule ühtegi autot, sest enamus autosid keeravad Adelaide suunas, aga siis järsku kimab minu poole siinsete rullnokkad unistus Holden UTE V8, millega burn out võistlustel osaleda. Suudan ennast enne auto möödumist püsti ajada ning hääletamisviibutuse teha ja auto minu üllatuseks peatub, missest et ligemale 100 meetrit eemal. Sinnapoole sörkides kahtlen j2tkuvalt,sest eesti rullnokkadel kavaks lasta sul auto poole kömpida ning siis kaapides päkku näidata. Aga ei, mitte siin, viskasin kotid kasti ning sõit konditsioneeritud keskkonnas otse Port Lincolni v6is alata. Tüüp oli auto ostnud eelmisel päeval Lincolnist 15 000 $eest ning surunud spidomeetri koheselt ka teispoole 200km/h joont. Päevavalguses püsisime lubatud kiirusalas, sest tüüp töötab rekkajuhina ning lubadest ilmajäämine tähendab ka töökoha kaotust, ja jõudsime turvaliselt festivalilinna.

Nädala pikkuseks kujunenud nädalalõpuväljasõit kujunes ühtekokku 900 kilomeetri pikkuseks ning sai teekond läbitud 13 autoga. Keskmine 69,2km per auto.  Ja eranditult kõik juhid mehed. Vaid ühes autos istus 1 vanamutt kaassõitja istmel.

View Port Lincoln - Ceduna in a larger map

Ceduna

Emma otsustas oma elus uue lehekülje pöörata ning kolm aastat tagasi pangalaenuga soetatud maja maha müüa ning suunduda paariks aastaks Euroopasse. Enamjaolt suunduvad aussie noored Inglismaale, kus paljudel  ees ootamas sugulased. Emma garaazi oli kogunenud hulk tühja taarat ning viimane aeg oli see realiseerida. Nimelt Lõuna-Austraalia osariik on ainuke Austraalias, kus makstakse raha pudeli tagastamisel, 10c, mis siis ligikaudu 3% õllehinnast, Eestis kusagil 8%. Sellest tulenevalt nägin ma ka oma esimest "geoloogi" Austraalias just Adelaideis. Taaraautomaat Austraalias on väga inimlik, ei kiilu ta kinni, ei sülga ta sinu poolt pakutavaid pudeleid tagasi, vala vaid kõik mis sul kotis tema ette ning raha tuleb. Taarapunktidega olen suhelnud ligemale 25 aastat ja inimlikkust Eestis enam taarasüsteemist ei kohta. Taaraautomaat on ikka üks va nurisünnitus. Ma ei  tea, mis me oleks Eestis peale hakanud oma poole treilerikoorma taaraga, pool päeva oleks üritanud neid läbi pilu toppida. Siin aga pool tundi ning done! Ainuke häda see, et taara siin odav ja õlu kallis ning saime siis vaid 1.5 kasti õlut taararaha eest. 

Järgmine hommik läksin esimest korda tööle sel aastal. Nimelt ootas Thevenardi sadamas tühjakslaadimist Raptors Sons Northern Pearl kalatraaler. Sama firma teine traaler oli siis mind Port Lincolnis kaldale jätnud.  Manager Darren juhatas kail vägesid ning peamine töö oli trümmist kaile tõstetud kalakastide laadimine alustele. Ühtekokku oli pardal ligemale 30 liiki kalu (Angel Shark, Boarfish, Coral Perch,  Dog Shark   Flathead      Knife Jaw     Latchet     Blue Mackerel     Jack Mackerel     Morwong     Ocean Jacket     Red Bight Fish     Saw Shark  ,aga koguseliselt kõige enam flathead and red fish. Kõige lõpus vinnati kaile kõige suuremad kalad – haid.

Õhtul viis meid tee peale külmkapi tühjaksjoomist kohalikku pubisse. Asuvad nad sageli mingi hotelli-motelli mingis tiivas ning hõlmavad ka siin väga populaarset TAB ennustamiskontorit. Aga loomulikult oli laevameeskond pubis ja muid karvaseid ning sulelisi. Kapten Steve oli taas kiivi ning andis mulle vihjeid Uus-Meremaa kalanduse kohta. 

Öösel koju jõudes ei leidnud ma pesunöörilt oma Verekeskuse logoga sokke. Lootsin hommikul valges need leida, aga hommikul ilmus Matt minu tuppa ning teatas, et majas käinud öösel murdvargad ning varastanud Malonie käekoti ning pudeli alkoholi. Pesunööri ning ümbruskonna kammimisel ma ikkagi sokke ei leidnud – seega kuulutasin ka nemad varguse ohvriteks. Küllap käisid kohaliku abod veritasu võtmas. Oli aeg lahkuda Cedunast

Tuhlipudru ja nott

Maanteel olles põlve otsas tösise kokkamisega tegeleda pole võimalik. Seega oli mul eesmärk, et kui Cedunasse jõuan ning korralik köök mulle tee peale jääb siis valmistan korraliku laari oma lemmiktoitu ning kutsun kohale ka Austraalia Õhtusöök Viiele võttemeeskonna. Poes A Le Coq-i polnud saada ning musta leiva asemel pidid poeletilt haarama garlic-breadi e.küüslaugusaia. Eesti õhtusööki nautisid – liibanoni juurtega aussie Emma, itallane Matteo, sakslanna Xenia, prantslane Yann ning saarlane Taavi.

MENÜÜ

1. käik: Tuhlipudru ja nott, kurgi-tomati kooresalatiga, küüslaugusai, joogiks West End Draught

 

 

2. käik: Matteo poolt värskelt püütud Blue Swimmer Crab, joogiks Margaret River valge vein

3. käik: Foodland vanilla ice-cream 

Far West Coast

Suurfirmade bürokraatia möllas Streaky Bay shark-boatside puhul täiega. Sain manager Youngeri kodust showeri alt kätte, aga ei olnud tal kosta muud, kui et kõik mis puudutab meeskondade komplekteerimist, siis sellega tegeleb omanik Adelaide-is ning enamus rahvast saadetakse lennukiga pealinnast kohale ja neid ta siis siin kamandab. Regionaalpoliitika missugune. Andis mulle omaniku telefoninumbri, aga sitta mul temaga. Suundusin kohtuma missis hai endaga. 26.04.1990 püüdis Dion Gilmore Streaky Bay-st white pointer shark, mis oli üle 5m pikk ning kaalus 1520kg. Eesti  viimase  aja suurim kala oli Muhu kalurite poolt räimekastiga püütud atlandi tuur Maria (135kg, 290cm : Emakala surm. Rezhissöör Andres Sööt. Eesti Telefilm, 1996.) . Streaky Bay hai puhul tegemist seni maailma suurima haikalaga. Sugu oli emane ning vanuseks pakuti 16-18 aastat. Kuna saabumas oli kellaviietee aeg, siis lootsin veel selle päeva sees Cedunasse ära hääletada. 1,5 tunniga sain 7km edasi Poochera teeristi kaasavaraks pudel külma õlut, aga seal olin ma jätkuvalt nii päikeseloojangul kui ka päikesetõusul.

Järgneval pühapäeva hommikul polnud mingit põhjust suunduda hääletama enne kella 9-t, sest tee ääres passimise asemel pikutan siis parem juba telgis. Üleüldse eelistaks ma hääletamiseks tööpäevi, aga satuvad ka nv päevad vahele. Sihiks oli Ceduna, aga kuna hommikul peale võtnud mees suundus ise poolel maal asuvasse Smoky Bay-sse, siis ei jätnud ka mina kasutamata võimalust heita pilk ka sellele asustatud paigale. Jettyle suundudes leidsin ma eest van-i, mis oli eelmisel öhtul minust Poochera ristis mööda sõitnud. Teretasin neid, aga juttu puhuma ei jäänud, mingi no respect tunne oli sees.Kormoranide ning pelikanide valvsa pilgu all tegin nauditava hommikuse supluse ookeanis.

Add caption

Maantee poole suundudes korjas mingi vanamees mind taas omal algatusel auto peale ning viskas 3km kaugusele põhimaantee äärde, kus sain taas tunnikese ära seista kuni öövahetusse suunduva road traini juhiga sain Cedunasse. Cedunas maandusin löunaks ning internetimaailmaga tutvumiseks Bill's chicken and seafood-is, kus sain hea sõnumi, et Emma on nõus mind võõrustama. Saatsin talle sõnumi, kus paiknen, aga vastust mittesaades helistasin Matt-ile, kes samuti peatub Emma pool ning temalt sain teada, et Emma on tööl, Bills's chicken and seafoodis ja serveeris mulle möni aeg tagasi fish'chips.

Matt alias Matteo Veronast pärit backpacker, kes hetkel töötab Denial Bay's austrifarmis ning elab Emma pool. Läksime siis Matt-i autoga avastama kalapüügipaika, mille ta oli välja vaadanud Google Map-i lehitsedes, 30km Cedunast mööda dirt road-i – Davenport Creek. Päris poolsaare tippu ei hakanud Matt oma autoga sõitma ning läksime mööda randa jala. Keegi püüdis seal ka kala ning arvake ära kes. Loomulikult tüübid, kes  möödusid minust õhtul Poochera ristis ning püüdsid hommikul kala Smoky Bay jettyl , seni kuni mina ujusin. Seekord läksime siis ka juttu ajama ning vanem mees tundis mind samuti ära. Kõiges oma avaruses on ka Austraalia ikkagi väike koht. Tagasiteel üritasime meiegi Denial Bay jettyl Mattiga kalmaare ning krabisid püüda, aga tugevas tuules jäi meile vaid püügilõbu ning õhtusöögiks sai itaallase valmistatud pasta.