Rainbow Warrior

Uus-Meremaa maguskartuli ehk kumara pealinnas Dargaville-s suundusin lõunapausil kauni vaatega muuseumi, kus kohtusin Greenpeace-i lipulaeva Rainbow Warrior I mastidega, mis püstitatud muuseumiesisele platsile. Teistkordselt ristus minu tee Rainbow Warrioriga Northland-i Vaikse ookeani kaldal Kerikeri-s, kus asub laevale pühendatud mälestusmärk ning kus kuigi kaugel rannikust lebab mere põhjas ka laev ise, olles tänasel päeval üks huvitavamatest sukeldumispaikadest Meremaa rannikul. Kolmandat korda ristus minu tee Rainbow Warrioriga Auckland-i külje all Waitakere-s, kus hetkel WWOOF-in. Nimelt suundusime ühel hommikul abistama pikaaegset Greenpeace-i aktivisti Jody Lusk-i, kes osales 1995. Aastal Rainbow Warrior II meeskonnas tuumakatsetuste vastasel demonstratsioonil Mururoa atollil. Laev peeti prantsuse söjalaeva poolt kinni ning selle käigus tekitati Jody-le tösiseid seljavigastusi, mille käes ta vaevleb senini peale korduvaid operatsioone.  Rainbow Warriori kolmas ilmutus minu teel oli ilmselge märk sellest, et ennast teemasse sügavamalt pühendada.

The Rainbow Warrior was built in 1955, in Aberdeen, Scotland as a trawler named Sir William Hardy. She served until 1977 when she was put up for sale and was re-launched on April 29, 1978 as Rainbow Warrior, the first ship to serve with Greenpeace. Further modifications followed, with the replacement of the engines in 1981 and the fitting of sails in a ketch rig in 1985. The Rainbow Warrior was Greenpeace's flagship vessel and was used to support protests against French nuclear testing in the Pacific during the late 1970s and early 1980s. It was berthed at Marsden Wharf in Auckland July 1985 to lead a flotilla of yachts protesting against French nuclear testing at the Mururoa Atoll in the Tuamotu Archipelago of French Polynesia. For the 1985 tests Greenpeace intended to monitor the impact of nuclear tests and place protesters on the island to illegally monitor the blasts. The French Government infiltrated the Canada-based organisation and discovered these plans. The Rainbow Warrior was sabotaged and sunk on July 10, 1985 by two explosive devices attached to the hull by operatives of the French intelligence service (DGSE). One of the twelve people on board, photographer Fernando Pereira, returned to the ship after the first explosion to attempt to retrieve his equipment, and was killed when the ship was sunk by the second larger explosion. The revelations of French involvement caused a political scandal. French intelligence service agents Alain Mafart and Dominique Prieur were eventually arrested for their part in the bombing and charged with manslaughter. After facing international pressure France agreed to pay compensation to Greenpeace. The wreck of the Rainbow Warrior was too extensive for economic repair and the vessel was scuttled in Matauri Bay in the Cavalli Islands, New Zealand on 2 December 1987, to serve as a dive wreck and artificial reef to promote marine life. The hull is now covered with a large colony of vari-coloured sea anemones. The masts were salvaged and now stand outside the Dargaville Museum.

Back in Auckland

Peale 15 000 km läbimist süttisid minu ees taas Auckland-i metropolituled.

Feijoa

Kauri

Along the Pacific Coast

David Non-i üheksa ametit

Alates maandumisest septembris 2010 Perth-is on David Non pidanud 9-t ametit. Mitte just päris neid, mida köigi armastatud Hunt Kriimsilm pidas:

1.       1. Heinategu Brooktonis, WA

2.       2. Viljakoristus Kojonup, WA

3.       3. Tuunikala farmer, SA

4.       4. Sardiinilaeva madrus, SA

5.       5. Süvaveetraaleri madrus, Vaikne Ookean

6.       6. Veiniistanduse traktorist, Marlborough

7.       7. Lõhekala farmer, Mount Cook

8.       8. Kartulikoristus, Cantenbury

9.       9. Lüpsja, Waikato

Uus-Meremaa on paljude teadmises maa, kus on rohkem lambaid kui inimesi. Kuid reaalsuses on viimase 10 aasta jooksul plahvatuslikult kasvanud piimakari ning seda eelkõige lambakarja arvelt. Tänasel päeval voolab raha Uus-Meremaa põllumajanduses just piimanduses ning piimatooted (juust, või, piimapulber) on Uus-Meremaa peamine eksporttulu allikas. Otsustasin samuti sukelduda nendesse piimajõgedesse ja seda kõige kuulsamas piimatootmispiirkonnas Waikato-s. Remark-i korras mainin siinkohal, et piima toodavad lehmad, kes kuuluvad mäletsejate perekonda. Waikato piirkonna mullad ning kliima on väga soodsad värske rohu kasvuks, mis on olulisim lehmasööt. Suundusin siis ühte Waikato piimafarmi wwoof-ima (WWOOF – World Wide Opportunities on Organic Farms) ehk nn. sulaseks. Tegemist ei olnud suure taluga, lüpsikari 200 pealine. Suuremad siin üle 1000-ne. Peremees Quintin oli buur, kes siis saabus Meremaale farmeriks 10 aastat tagasi ning antud farm-is tegutsesid nad sharemilking-u alusel. Kuna piimanduses voolab raha, siis on hulganiselt investoreid, kes on soetanud endale piimafarme, kus siis igapäevaselt karjatavad loomi põllumajandusest jagavad inimesed, kes siis saavad osa farmi tuludest. Tegemist siis enam-jaolt noorte inimestega, kellel pole palju algkapitali ning kelle jaoks see siis esimene samm oma farmi poole. Minu kohalesaabudes oli juba pärastlõunane aeg ning taas lüpsiaeg. Kummikud jalga ning aktsiooni. Farmi rohumaad olid tükeldatud pea 60-ks lapiks, kus siis kari rotatsiooni korras käib söömas. Peale igat lüpsikorda suundub kari uuele langile, kus siis rohi on saanud pool kuud kasvada peale viimast tühjakssöömist. Lehmad sageli  juba ise värvava taga lüpsiootel, seega piirdub piimakarja kokkuajamine suures osas värava avamises ning lehmad jalutavad ise lüpsiplatsile. Tuleb avada siis ka rohulapi värav, kuhu kari peale lüpsi suundub. Tühjakssöödud lapi värava sulgemise pärast ei pea muretsema, sest lehmad suunduvad alati sinna, kus on värske rohi.

Lüpsiplatsi peamine osa on lüpsialune (milking shed), mille keskel asub kanal, kus paiknevad lüpsikud ning mille serva reastuvad siis lehmad kalasaba kujul udarad kanali poole. Lüpsja peamine töö on siis lüpsitorude ühendamine nisade külge ning lüpsik teeb siis ära pöhitöö, lüpstes piima udarast piimajahutisse. Võtab see siis keskmiselt 8 minutit. Iseenesest ei ole see lüpsitorude ühendamine füüsiliselt raske töö, aga. Lehmaudar paikneb lehma tagaosas, kus ka pärak. Väikeseid koerapoegi õpetatakse tuppa mitte pissima ja kakima, ei tea kas on olemas ka lehmi, keda on õpetatud lüpsiplatsil mitte kusema ja sittuma. Igatahes oli antud karjas piisavalt lehmi, kes lüpsi ajal oma pärasoolt kergendasid. Teooria väidab, et juhtub seda enam, kui lehm midagi kardab, aga resultaat oli see, et lüpsi käigus muutus töökeskkond aina sitasemaks söna otseses möttes. Kui alguses püüdsin vältida oma käte ja käevarte kokkupuutumist värske lehmapasaga, siis peagi veendusin, et see on sama kui püüda püsida kuivana töötades tormisel merel kalalaeva pardal. Nii et peale lüpsi kulub hulka vett, et kogu see pask ja kusi ära uhada. Lehmad jalutavad siis taaskord rohumaale mäletsema ning pea 7%-lise rasvasisaldusega piim jääb jahutisse piimakogumisautot ootama. Aga piima eest ei maksta siin liitrite eest vaid hoopis kuivaine massi eest, mille moodustab siis piimarasv (7%) ja proteiinid (3%). Hetkel makstakse siis $6.5 kuivaine kilo eest, mis teeb siis piimaliitri hinnaks 0.65 senti ehk pea 6.5 EEK/L.

Kolm on kohtuseadus ning peale kolmandat lüpsikorda olin ma piisavalt tutvunud lehmapasaga ja lahkusin. Piima joon ma aga ka edaspidi!

Uputab, väriseb, purskab

Looduse ilu Uus-Meremaal on vörratu, mida igal hetkel silmadega endasse ahmida. Samas on ka igapäevane reaalsus, et loodusjöudude meelevallas vöib inimloom tunda end vaid abitu putukana. Wairapapa orgu mööda põhjasuunas kulgedes plaanisin teha pöike Manawatu kanjonisse, mis huvitav eelköige selle poolest, et jõe kanjon kulgeb risti läbi mäestiku peaaheliku. Seda looduse imepära on siis ka inimene ära kasutanud, läbi kanjoni kulgeb maantee, aga mis on peale eelmise aasta suuri vihmasadusid ning maalihkeid liiklusele suletud ja kus käib kulukas rekonstrueerimine.

Enne Christchurchi tabanud maavärinaid oli viimatiseks suurimaks maavärinaks Napier-i linna 1931. Aastal tabanud 7.8 magnituudine värin, mille tagajärjel suur osa linnast oli varemetes ning leekides. Öeldakse, et iga lõpp on millegi uue algus. Rusudes linn ehitati uuesti üles ning seda siis Art Deco stiilis. Tänasel päeval reklaamib siis Napier ennast kui Art Deco pealinnana ning korraldatakse iga-aastast Art Deco festivali. Ajalehe arvamusrubriikides on seda uue aja algust mainitud siis korduvalt ka Christchurch-i puhul, kus kesklinnas tuleb enamus hooneid maha lammutada, mis annab arhitektidele vöimaluse luua 21. Sajandi kesklinn. Võib-olla siis nii 70-80 aasta pärast saab ka Christchurch reklaamida ennast kui, 21.sajandi rohelinna pealinnana näiteks.

Napier-is avanes mul võimalus taas verd annetada. Naaberriiki Austraaliasse sai jäetud pea liiter verd, mis siis loodetavasti päästis kellegi elu. Loodetavasti päästab siis seekordne 470ml verd möne kiivi elu. Linnas kohvitades ning ajalehti lugedes jõudsid minuni sõnumid, et troopilise tsükloni Daphne  tagajärjel on Fiji taas vöitlemas veeuputusega ning tsüklon liikumas lõunasuunas. Suuri vihmahooge ning rajutuult ennustati ka Põhjasaare Vaikse ookeani kaldale. Korrigeerisin seepeale oma plaane ning mööda ookeanirannikut kulgemise asemel keerasin rooliratta saare keskel asuva Taupo järve suunas. Enne aga käisin läbi kohalikust lambanaha parkimise vabrikust, kus väljas juba möllavate vihmahoogude tõttu oldi sunnitud kuivatama lambanahkasid kuivatis.

Põhjasaare keskosa on geotermaalselt väga aktiivne ning kustunud vulkaane kohtab siin mitmel sammul. Ka Australaasia suurim järv Taupo on iseenesest endise vulkaani kraater. Mina suundusin siis enda vulkaanimaa kogemust saama Tongariro Rahvusparki, kus paikneb Uus-Meremaa populaarseim ühepäevane matkarada Tongariro Alpine Crossing. Ja selle populaarsuses veendusin ma oma silmaga. Kuna tegemist oli Suure Reede ning Easter Holiday esimese päevaga seda enam oli rahvast matkarajal ronimas üle laavavoolude mäesadulale, saamaks osa vaadetest kustunud vulkaanide koonustele, vulkaanikraatritele ning väävlist küllastunud vulkaanilistele järvedele. Nagu tellitult avanesid mulle köik päikselised vaated , isegi läänerannikul asuv Taranaki vulkaan, ja idaranniku  paduvihmad olid löplikult selja taha jäänud. Aga hoolimata päikesest oli 1800m körgusel tuulisel mäekurul näpus lausa jahe ning meenus, et inimloom kasutab sel juhul kindaid. Minu lunch-box-is neid ei leidunud, nii ma laskusin siis kevad südames alla orgu retkest taastuma.