Meie Kodu

Peale nädalat kahel erineval diivanil magamist suundusin tutvuma Vancouver-i hostelituruga. Nagu eeldada võis on hetkel Vancouver-i hostelitesse baaslaagrisse kogunenud rahvas,kes järgmisel nädalal suundub mägedesse Whistlerisse suusahooajaks tööle. Suurimaks meelituseks on neile tasuta tööandja poolt antavad hooaja mäepiletid, mida 30-40 tunnine töönädal ka rahulikult nautida laseb. Paljud hooajaks suusanõlvadele tööleminevatest on pärit Austraaliast ja Uus-Meremaalt, aga loomulikult ka Euroopast.

Mina aga enne suurt talve mägedesse lume ja külma kätte ei kipu, vaid püsin Kanada mahedaima kliimaga suurlinnas. Nendest mahedatest talvedest on teadlikud ka Kanada kodutud ning seetõttu on Vancouver-is ja mujal Ameerika läänerannikul tavalisest rohkem kodutuid tänaval ja parkides liikvel. Sellest tulenevalt on British Columbias üsna täpselt reguleeritud ka kõiksugune kerjamine

Mina asusin aga kaunil pühapäeval otsima Vancouverist siinsete väliseestlaste kohalikku peakorterit Meie Kodu. Kuna oli jumala teenimise päev, siis kell 11 toimus iganädalane luterliku Peetri koguduse jumalateenistus. Teenistusele oli kogunenud u. 20 inimest, eranditult vanemas eas. Teenistuse viis läbi pastor Rebane. Lihavõttepühade ajal Austraalias Port Lincoln-is anglikaani kirikus käies panin samuti tähele, et peale teenistust on kombeks jääda koguduse ruumidesse teed ja kohvi jooma. Nii oli ka peale kohaliku eesti kogudusse teenistust ühine kohvijoomine, kus koguduse esinaine Milvi Puusepp tutvustas mind kohalviibinutele ning ajasin ise samuti väliseesti perega juttu. Üks vanem daam oli pärit kodusaarelt, Pahapilli külast. Kohtusin kohaliku raamatukoguhoidja Vello Püss-iga, nii et eestikeelset kirjandust on siin edaspidi võimalik täitsa lugeda ja Hr. Kivisild pakkus mulle küüti tagasi kesklinna. 

Kui linnarahvas tähistab hetkel usinasti Halloween-i, siis Meie Kodu-s toimub järgmisel laupäeval Mardipäevapidu.

Steveston fishing village

Steveston village is a historic salmon canning centre at the mouth of the South Arm of the Fraser River. Salmon canning began on the river in 1871 with the first major cannery being the Phoenix, developed in 1882 by Marshall English and Samuel Martin; by the 1890s there were 45 canneries, about half at Steveston. Salmon-canning was so much part of the life of Steveston that it was also known as Salmonopolis. Each summer large numbers of Japanese, Chinese, First Nations, and European fishermen and cannery workers descended on the village, joining a growing year-round settlement. The fishery also supported a significant boatbuilding and shipbuilding industry. Sailing ships from around the world visited the harbour to take on cargoes of canned salmon. The peak of civic aspirations was pre-World War I, when Steveston was promoted as Salmonopolis, a supposed rival of Vancouver, but canning activity slowly declined and finally ceased in the 1990s.

Today, Steveston still maintains the character of a quaint, historic fishing village, with over 600 fishing boats––Canada's largest fleet––calling Steveston Harbour home. Over the years, due to its still active fishing fleet, historic buildings, and National Historic Site, The Gulf of Georgia Cannery, Steveston is still very much a small fishing village, though changing quickly. The most southwestern tip of this southwestern suburb contains Garry Point Park. Garry Point Park also contains the Steveston Fishermen's Memorial. On Canada Day, Richmond has an annual festival in Steveston called the Steveston Salmon Festival. This event includes a parade, and a huge barbecued salmon sale.

Vancouveri olümpiatuli on kustunud! Kohtumiseni Sotšis!

Grouse Mountain – The Peak of Vancouver

Varasemalt Atlandi ookeani lennukiga ületanud Irma soovitas, et katsu istuda aknapoolsele kohale, sest lennuk lendab üle Gröönimaa ning aknast on võimalik näha jäämägesid. Kuid oma kehalistest parameetritest lähtuvalt eelistasin ma istuda vahekäigu (aisle) pool ning jäid mul jäämäed nägemata. Kuid pean kiitma lennukompaniid AIR TRANSAT, kes lennutas mind Londonist otse Vancouverisse 369 euro eest uue ja mugava Airbus lennukiga, mistõttu 10 tundi Atlandi ookeanil möödusid palju meeldivamalt kui 2,5 tundi kägaras RYANAIR-iga Põhjamere kohal. 

Järgmised tänusõnad lähevad Eric-ule, kes oli minu esimeseks võõrustajaks vahtralehemaal. Couchsurfingu kaudu talle võõrustamispalvet saates vastas ta koheselt, et loomulikult võtab ta mind vastu, sest olen tema esimene eestlasest külaline. Nii et väikeriigist päritolu ei ole alati miiinuseks. Kuna Eric on aktiivne diivanisurfaja, siis samal õhtul surfas Eric-u juures ka saksa tüdruk Anna, kelle mahitusel suundusime koheselt järgmisel päeval vallutama nn. Vancouver-i tippu – Grouse Mountain. Eelmisel päeval olin peale maandumist raporteerinud Californias viibivale Koll-ile, et mäetippudes veel lund ei paista olevat, aga minu esimesel ööl Ameerika pinnal saabus ka selleaastane esimene lumi mägedesse – ligikaudu 5cm-it. Grouse Mountain ei ole väga kõrge 1127m, aga sinna tuleb tõusta praktiliselt merepinnalt ning tõusuprotsendiks on 40%. The Grouse Grind® is a 2.9-kilometre trail up the face of Grouse Mountain, commonly referred to as “Mother Nature’s Stairmaster.” Tippujõudmiseks tuleb ühtekokku läbida 2830 astet. Teadvustasin et kerge see ei saa olema, aga rännumees peab vooluga kaasa minema (go with flow). Eric-u autoga kimasime tõusu jalamile 274 meetri kõrgusele, kust edasi tuli kulgeda omal jalal 853m vertikaalis taeva poole. Võimalus on üles sõita samuti gondliga, aga alla peavad kõik tulema gondliga. Paljude kanadalaste jaoks on selle tõusu vallutamine rahvusspordiks ja seal korraldatakse võistlusi. Igal aastal rühib sealt ülesse umbes 100 000 inimest ja hetke rajarekord on 23:48. Ühes päevas tõusuvõtmise rekord on 14 korda ehk 11 942 tõusumeetrit/päevas. Õnneks on kunagine suusamaratonide läbimine andnud hea oskuse kuulata oma südame häält ning valida omale jõukohane tempo, mistõttu ei möödunud ma tol päeval tõusul mittekellestki, samas vooriti minust pidevalt mööda. Kõrguse tõustes temperatuur muudkui langes ning oli tipulähistel 0° ümber. Siinkohal võis tõesti konstanteerida fakti, et 2,5 aastat kestnud suvi on tõesti lõppenud. Öösel sadanud esimest lund sain kogeda nii oma silmade, jalgade kui ka kätega ning tuleb öelda, et seal metsa all oli ta täitsa ilus. Kuskil 2,5 tunniga jõudsin tippu, mis teeb parematele kaotusprotsendiks ligemale 500%. Parematel päevadel Tartu suusamaratonidel jäi kaotusprotsent 150% peale, aga tähtis oli jõuda tippu. Kahjuks oli tol päeval tipp liiga kõrgel või pilved liiga madalal, nii et maaliline vaade Vancouverile avanes alles gondliga allapoole sõites paarsada meetrit madalamal. See annab põhjust kunagi veel sealt nõlvast üles rühkida.

0°0´0´´

Kanadasse asusin ma teele juba kevadel, kui peale 15 000 kilomeetri läbimist Uus-Meremaal sai Meremaa lihtsalt otsa. Aga miks minna otse kui saab ringiga. Seega valisin Vaikse ookeani idapoolkeral asuvalt kaldalt läänepoolkeral asuvale kaldale jõudmiseks rännumarsruudi üle suvise Saaremaa, kus siis kosutasin keha ja vaimu. Kuid ilma imelises ilmas rändamata igavene suvi kesta ei saa ning sügisese Saaremaa ralliga oli Saaremaa suvi lõplikult lõppenud ja oli aeg jätkata oma teed. Samas on minusse pugenud siiski kartuseuss, et sedakorda ma talve ainult sandaalide ning lühkaritega üle ei ela.

Vahepeatuses Eesti üllatas mind kindlasti positiivselt Kalamaja, millest on tekkinud  täiesti elatav linnaruum Tallinnas ning lahkumisõhtul elus esmakordselt Tops-i jõudes saadeti mind sealt perenaine poolt teele juba kui OMA inimest. Igatahes tean, kust Eestisse naastes saab kõigepealt kodust kartulisalatit.

Rooma impeeriumis viisid kõik teed Rooma. Lennumaailmas kulgevad suurem osa lennuteedest läbi Londoni. Kahel korral olümpiamänge vöörustanud Londonis olin ma käinud, aga kolmekordses olümpialinnas käik oli mulle esmakordne. Valikut üle Londoni lendamiseks aitas kindlasti langetada ka asjaolu, et tänu näoraamatule sain aimu leedulannast sõbergeograafi Irma tegemistest ja et ta ootab Londonis enda poole külla. Kodustest võtsin siis sedakorda kaasa kalatrio: suitsuangerjas - kes oli teel Sargasso mere poole, suitsutuulehaug – kes käis Nasva rannas kudemas ja suitsulest – kes on Saaremaa suve vapikalaks. Minu önneks ei olnud Irma ning läti tüdruk Laima veel toortoitlaste poole üle läinud ning kalatrio pakkus vaimustust. Ovatsioonide esilekutsumiseks völusin siis kotist välja veel ka Vana Tallinna ning tubli läti Laima ütles ise välja ära, et ega see Rigas Palsams maitsev asi pole ja teeks veel ringi Vanakat.

Saaremaa tuuniheitekoondise seni ainukese liikmena asusin siis järgmisel hommikul klassikalise inglise ilmaga teele  Stratfordi, kus asub olümpiapark. Enne olümpiaparki jõudmist tuli läbida meeletu kaubanduslinnak, aga see ei olnud veel halvim, mis juhtuda sai. Nimelt kõige säästlikumaks olümpiaks pürginud London säästab spordihuvilisi ning on juba sulgenud olümpiapargi publikule ja ehitusmesilased pakivad selle palagani kokku jälgi jätmata. Olümpiahõngu levis  veel vaid seni avatud olümpia suveniiripoes tulnukast maskotiga tõtt vaadates. Aga jah, kes hiljaks jääb, see ilma jääb.

Suures olümpiavaimustuses ei meenunud mulle pörmugi, aga olümpiaunistuste purunedes siiski, et Londoni puhul on ju geograafide ja maadeavastajate jaoks tegemist paljutähendusliku paigaga. Greenwich-i pargis asuv tähetorn on  pikkuskraadide lugemise nullpunktiks ehk 0-meridiaaniks. Kujunes sedapsi, et 180° meridiaanile jõudsin ma enne kui 0° meridiaanile. Aga lisaks Greenwich-i meridiaanile pakkus elamuse mööda 1902. aastal rajatud jalakäijate tunnelit mööda Thames-i jõe alt läbijalutamine. Mingil erilisel põhjusel paistis pargis ringijalutades kaunis ja soe õhtupäike, aga hommikupimeduses lennujaama teele asudes oli kõik taas seaduspärane, pouring rain was back in London. Bye-Bye London, Vancouver is calling!