Püha päev – Sun day!

Ahoi, ristirahvas! Nagu ütleb laulusalm: aastad mööduvad, tuuled pöörduvad, Jumal alati jääb! Ammu pole enam teile kirjutanud, aga täna teeme selle tembu ära.

Fijilased on usklik rahvas. Isegi valgetelt turistidelt raha äravõtmiseks loodud kuurortites ei viida läbi sel pühal päeval erinevaid tegevusi, sest on aeg Jumalat teenida. Kuigi Sun day viitab päikselisele päevale, siis reaalsuses tervitas mind hommikul pilvealune ning püha päeva suurimaks atraktsiooniks sai planeeritud kirikusse minek. Lähimasse külla kõmpisin siis jala, aga sealne metodisti kirikule viitav maja ei suutnud kuidagi jätta mulle muljet, et tegemist pühakojaga. Kohalikega suheldes sain tääda, et järgmises külas asub katoliku kirik, kuid sinna 5-6 km maad. Tegin siis tutvust hääletamisega Fiji moodi. Iseenesest on Fijil hääletamine igapäevase elu osa, sest suurel osal elanikest oma auto puudub, aga küüdi eest siis kombeks anda juhile bussipileti vääringus raha. Seega ei peatunud esimene väikebuss, sest see oli juba rahvast täis tuubitud vaid järgmine tagumise kastiga sõiduauto. Ronisin siis samuti taha kasti seltsiks siis erinevas vanuses kohalikele kirikusse suunduvatele fijilastele. Lahtises kastis sõitmine vist siiski päris lubatud ei ole, sest külla sissesõites varjus muidu püstiseisev pereisa samuti kabiini varju. Pühale päevale kohaselt domineerisid riietuses kaunid valged särgid meesterahvastel ning igas värvis lillelised kleidid naisterahvastel. Nagu ka Austraalias oli ka siinsel katoliku kirikul oma kool, kus tundub pööratakse teravat tähelepanu laste kõrvalehoidmiselt elupahedelt. Teenistus ise algas minu jaoks meeldiva üllatusega, sest kui eesti jumalateenistustel sageli lauluosas domineerib kirikuõpetaja hääl ning ülejäänud heal juhul vaikselt ümisevad kaasa, siis Korolevu katolikus kirikus löödi koheselt kõigi kohaletulnute poolt ruum kajama. Ning veelgi, lauludes oli mitmeid jagunemisi mees- ja naishäältel ja hea tahtmise puhul oleks need sobinud lausa jalakeerutamiseks. Omal ajal Põhja-Iirimaal Blackwatertownis samuti pühal päeval peatus kohalik jumala sulane oma jutluses kohaliku county Tyron-i Iiri jalgpallimeeskonna eelseisval finaalmängul ja palus kõiki pöörduda kõigevägevamapoole, et see annaks võidu nende meeskonnale. Fiji jumala sulasel aga ei olnud tänasel päeval kirikus enam muud teha, kui nentida vaid fakti, et Fiji rugbykoondis sai eile hävitava kaotuse osaliseks world cup-il. Kaotati Springboksidele e. Lõuna-Aafrika Vabariigile.  

Take a bus

Fiji suuruselt kolmandast linnast Nadist (42 000) suuruselt teise Lautoka (52000) poole suunduv tänav kubiseb liiklusvahenditest ja suur osa nendest on kohalikud liinibussid. Arengumaale kohaselt ei ole oma mootorsõiduki soetamine paljudele jõukohane ja kui arenenud riikides panustatakse suuri summasid, et meelitada inimesi sõitma isikliku auto asemel ühistranspordiga, siis siinsed tossavad aknaklaasideta bussiollused täituvad iseenesest. Ja bussisõit on odav. Bussipilet maksab ühe fiji dollari, mis siis kuskil 5 eesti krooni ja buss peatub praktiliselt igas tänava otsas,kui kellelgi tekib soovi maha minna või peale tulla.

Sama tihe on ka bussiliiklus läänekaldal paikneva Nadi ning idakaldal paikneva riigi pealinna Suva (87000) vahel. Igal täistunnil väljub siis igati moodne klaasakendega buss Suva suunas ja 4 tunnilise bussisõidu eest küsitakse $15 ehk siis 70 EEK-u. Mina pidasin 4 tunnilist bussisõitu liiga pikaks ning soetasin pileti poolel teel oleva Beachhouse resorti juurde. Sellest hoolimata sõitis bussijuht resortist mööda ning bussi etteotsa jõudes olime pool kilomeetrit eemale jõudnud. Aga ei jõudnud ma bussist maha astudes veel lõpetadagi kohalikele selgitust kuhu suundun, kui tuldud suunas suunduv sõiduauto peatati kinni ning pakiti mind autosse ja juhile lausuti vaid – Beachhouse, Beachhouse. Here I am now – Beachhouse.

Flying Fijians

Lako Viti

Enne olümpiamänge ja muid spordimaailma suurvöistlusi tulevad köik telekamüüjad välja oma kampaaniatega , et vaata seda suurvöistlust juba uuelt laialt teleekraanilt. Okeaania piirkonna telekakaupmeestel on see hetk just hetkel käsil, sest käimasolev Rugby World Cup Uus-Meremaal  on Okeaania riikidele olümpiamängude järel kindlasti spordimaailma suurüritustest kindlal teisel positsioonil. Kui Uus-Meremaa koondist kutsutakse All-Blacks, Austraalia oma Wallabies, Lõuna-Aafrika Vabariik Springboks, siis Fiji tiimi hüüdnimi Flying Fijians. Küllap siis nende mängustiili tõttu, sest nad röhuvad läbijooksudele, aga ülakeha neil nõrk, seega jäävad positsioonimängus nõrgaks. Rugbyt tundvale inimesele on minu kommentaarid kindlasti üdini blondiinilikud, aga järgneva kuu jooksul minu teadmised rugbyst plahvatuslikult kasvavad.

Eilne maabumine Fijile oli ülimalt pehme, sest minu couchsurfing host Oripa võttis mind lennujaamast auto peale ning söidutas oma koju. Aga kui tavaliselt couchsurfides saab ikka vähemalt esimesel õhtul juttu aetud, siis eile söime kiirelt õhtust ning ülejäänud õhtu sisutas rugby. Scotland-Georgia , mille gamarjoba pojad kaotasid. Täna teeb oma debüüdi rugby world cup-il Russia ja ei kellegi muu kui USA vastu.

Kui kohalike väitel on veel talvine ja hommikuti jahe, siis minul oli õhtul ilma tekita magamajäädes palav ning hommikupoole saabus siis meeldiv temperatuur tuppa. Aga kui Eesti suves on värske kala turustamine sageli suur probleem, siis troopilises Fijis seda probleemi ei ole. Hommikul püütud värske kala lebab turul lihtsalt letil bambusest läbitorgatuna ning jääd või jahutuskonteinerit need troopilised kaunitarid oma eluteekonnal elavalt või surnult ei kohta. Järgneva kuu jooksul saavad siinsed mereannid suureks osa minu menüüst. Ja austraaliast tulijana on $1.5 ölu baaris ikka hinnasokiks.

Sydney

Peale 540 päeva Austraalias jõudsin Austraalia suurimasse linna Sydneysse. Kahtlemata seostub enamuste inimeste jaoks Austraalia kolme sümboliga – känguru, ooperimaja ning Harbour Bridge. Sydney eeslinnadesse jõudes olin ma meeldivalt üllatunud kuivõrd vähe oli sõitjaid Pacific Highway-l, sest kohalikud sõidavad kõik linna mööda freeway-d ning 60-nega loksuvad linna poole vaid turistid, aga eks peagi linnastusse jõudes haaras mind ka suurlinna traffic. Harbour Bridge-ile lähenedes tee muudkui paisus ning erinevaid sõiduridu muudkui lisandus, seega hakkasin ma üha enam tähelepanu pöörama, et ma ikka ületaks Sydney Harbour-i silda mööda mitte tunnelit mööda. Aga jah, sadamasilla postide vahelt sillale söites oli aukartustäratav tunne küll.

Üldjuhul mulle suurlinnad ei meeldi ning kindlasti ei rända ma ajas ja ruumis eesmärgiga külastada mingeid linnasid, aga tahes tahtmata ristub mu tee nendega ja eks ma siis tutvu ka nendega. Aga Sydneysse jõudmise-olemise tegi kindlasti eriliseks kohtumine Helle-Mai-ga. Alati on hea reisida, kui sa tead, et sind kusagile oodatakse. Nii siis tegingi söbralikus eestikeelses keskkonnas esmatutvust selle maailma suurlinnaga. Kohalikku know-how-d kasutades maandusime vaatega meremuuseumile pubisse, kus suure erandina Austraaliale pakuti maitsega ölut. Maitse asi, aga esmamuljel elementaarne humala maitse ju enamustel Austraalia ölledel puudub. Meeldiva erandi nimi siis James Squire. James Squire (1754 - 16 May 1822), a convict transported to Australia, is credited with the first successful cultivation of hops in Australia at the turn of the 19th century, and is also considered to have founded Australia's first commercial brewery in 1798. Squire was convicted of stealing in 1785 and was transported to Australia as a convict on the First Fleet in 1788. Üks koheselt silmaga märgatav erinevus Sydney puhul Minu Austraaliast on kitsaste silmade rohkearvulisus tänavatel ning odavatest söögikohtadest kubisev Chinatown, mille road on kindlasti kordades mitmekesisemad, kui Austraalia köögi  fish and chips, steak vöi T-bone. Peale janu ning nälja kustutamist sai tehtud kohustuslik tiir Ooperimajale. Järgmisel õhtul käisime Eesti Maja iganädalasel puhvetiüritusel, kus pakuti sülti pitsi tervaga. Umma hää sült oli, ega kodumaalgi naljalt nii hääd sülti leia. Peale mitmeid pudeleid Saku Kulda aastavahetusel Adelaide-is Eesti Majas olin ma vaimselt valmis üle hulga aja maitsma Eesti Majas eesti ölut, kuid kurvastuseks tuli leppida Stratopameniga. Eesti aukonsul lubas olukorda uurida ning vahest kunaski edaspidi saab ka Sydney Eesti Majas eesti ölut maitsta ja kui juba siis vast A Le Coq-i.

Esimesel päeval linna jalutades ei asunud ma esmalt tutvuma mitte vaatamisväärsustega vaid sattusin 25 000 osavötjaga riigiteenistujate demonstratsioonile. Eestvötjateks olid siis öpetajad, kes olid välja kuulutanud tolleks päevaks streigi ning kellega olid siis ühinenud hulk teisi riigiteenistujaid ja ametiühinguid – a la tuletörjujad, Sydney Ferries laevapere. Streigi pöhjuseks oli loomulikult raha.

Juba eelnevalt olin planeerinud, et terve nädal suurlinnamelu ja kära ei pruugi minu meelele ja vaimule hästi mõjuda, seega suundusin nädalavahetuseks Sinimägedesse (Blue Mountains). Lausa uskumatu, kuivörd erinevasse keskkonda on vaid kahetunnilise rongisõiduga Sydney kesklinnast võimalik jõuda. No esmalt tervitas mind 1000m körgusel asuv Wentworth Falls mind vaid napi viie soojakraadiga. Ookeaniäärses Port Lincolnis oli meil isegi köige külmemal talvepäeval 12 kraadi sooja, aga eelköige just see väikelinnalik atmosfäär. Kuigi piirkond on tuntud kui Blue Mountains, siis maalilised vaated avanevad seal mitte mägedele vaid orgudele ja kanjonitele, mille nölvadel on siis kümneid ja kümneid erinevaid matkaradasid. Aga järskudele nölvadele kohaselt on enamus nendest tegelikult suures osas trepistikud. Kuna tegemist oli nädalavahetusega siis tegelesin oma hobi ehk couchsurfinguga. Ei saa salata, et mind töi couchsurfingu juurde soov leida vööras linnas tasuta majutust, siis mida enam ma diivansurfan seda enam olen ma hakanud vöörduma sellest materiaalsest väärtusest ning hindama selle hobi vaimsest-sotsiaalset poolt. Sellekordseks vöörustajateks olid siis nii 50-ndatest Scotty ja Fiona, kellel siis läbi käidud etapp lapsed, pangalaen, abielu, lahutus ja kes olid niiöelda minemas uuele ringile. Avastama maailma, kohtuma inimestega. Nii et hoolimata vanuseerinevusest oli meil palju ühist. Suurepärane. Külalislahkus sai kiirelt järje Sydneys, kus Helle-Mai ja Jarek kutsusid öhtusöögile nende elamisse Sydney Ülikoolilinnaku külje all. Linnaosa rajatud Tartu Karlovale sarnaselt töölisklassi majutamiseks ning selle näitlustamiseks- HM kodutänavale jöudes oli esimene maja nr. 121, aga sellest hoolimata jöudsin nii 10-15 minutiga nende maja nr.396 ukse taha.

Minu muljed Sydneyst kui linnast positiivistusid tuntavalt kui ma astusin järgmisel päeval ühe kuulsate Sydney laevade pardale sõidusihiga Sydney Olympic Park. Suur osa Sydneyst paikneb ju ikka sopistunud lahtede ning Paramatta jöe ääres ning Sydney laevastik ning veeliiklus tihe ja elav. Vat siin laeva pardal ma tundsin ennast tösiselt koduselt ja Sydney tundus märksa armsam. Sydney Olümpiastaadion kannab tänasel päeval nime ANZ Stadium ning kergejõustikurajad on asendatud pallimängudeks kasutatava murukattega, aga sellest hoolimata on oma koha säilitanud autasustamispoodium, kus 11 aastat tagasi säras meie Erki. 11 aastat hiljem püüdis samas paigas särada lihtsalt Nuum. Selleks tuli soetada pilet staadioniekskursioonile, mille esimesele 60minutilisele tuurile suundusin vaid mina personaalse giidiga. Nii ma siis tutvusin seal nii VIP-loozide, meediaruumide kui ka sportlaste riietumisruumidega ja mitte ei kuulanud giidi äraleierdatud teksti vaid sain informatsiooni oma küsimuste ning arutelude käigus. Pole paha!

Aga täna ootab mind lahkumine Austraaliast ja kui paljud siia laekunud  eestlased kindlasti teevad kõik et siia jääda, siis hoolimata sellest et olen siin kogenud suures osas vaid positiivset, lahkun ma heal meelel, sest veelgi positiivsemad elamused-nägemused ootavad mind ees. Ela hästi, Austraalia!