Rännak Norra mere äärde

View Sügisränne Norra mere kaldale in a larger map

Mingem üles mägedele

Seal kus Maa ja Meri kohtuvad

Sügisränne

View Sügisränne Alesund-i in a larger map

End of the Tour de Arctic

26. juuli 2013. Reede

Umeå – Sundsvall – Njurunda – Hudiksvall – Uppsala 572km

Umeå-s tee äärde jõudes oli seal juba üllatuseks üks hääletaja. Põhja-Norra-st liikuma sundinud jahedus oli asendunud meeldiva Läänemerelise leitsakuga. Mingi hetk nautisin hääletamiseks viadukti poolt tekitatud varju. 1 tunni möödudes võttis peale Oslo-s elav ja töötav Rootsi kutt, kellega lobisesime kogu tee Sundsvall-i, kus meie teed linna servas asuvas ostulinnakus lahku läksid. Ostulinnak ei olnud kindlasti parim valik hääletamiseks, aga peagi sain ema-tütrega teiselepoole Sundsvall-i. Ema oli 70-ndatel ise Iirimaal hääletanud. Järgmiseks pealevõtjaks Lulea ülikooli tudeng, kellega sain Hudiksvall, kus halvaks üllatuseks oli peamaantee perv niivõrd kitsas, et sain hääletada vaid linnast peamaanteele suunduvaid autosid. Eeldatust kauem, aga siiski peatus auto, mille juht oli sõpradega purisurfimas käinud. Hetk hiljem hääletas tee ääres tüüp kanistriga, kelle lähimasse tanklasse Södermalm-i sõidutasime. Uppsala-s oli 10 aasta tagusega võrreldes valmis saanud linnast eemalt mööduv kiirtee ning õhtuhämaruses ei tundunud seal edasihääletamine enam mõistlik. Esimest korda oli õhtul telki püstitades tõesti soe.

27.juuli 2013. Laupäev

Uppsala – Knivsta – Rimbo – Kapellskär – Paldiski – Keila – Tuula 116km

Hommikul pakkisin aegsasti kell 6 telgi kokku ning õnnestus suht kiiresti lennujaama töötajaga saada kiirteelt mahakeeramiskohani Knivsta-sse, kus sai Statoil-is hommikukohvi nautida. Järgmiseks reisikaaslaseks objektile suunduv poolakas ning Rimbo väikelinnast sain juba Kapellskär-i sadamasse, kus tuli välja oli vaja samuti hääletada, sest DFDS Seaway-s opereeritavale laevale saab vaid sõidukitega. Samal ajal piletit soetanud Veiko oli abivalmis ning võttis mind enda auto peale. €45 eest sai soetatud tekipilet, aga meeldivaks üllatuseks anti laeva pardal selle raha eest ka kaks korda süüa. 11 tunni pärast sildusime Paldiski Põhjasadamas ning Veiko suundus Keilast Tallinna suunas, mina Saaremaa suunas. Viimast korda tuli Tuula küla servas telk püsti lüüa.

28.juuli 2013. Pühapäev

Tuula – Ääsmäe – Risti – Koluvere – Kuressaare – Nasva 205km

Pühapäevasel varahommikul ei ole suurt liiklust oodata, aga une minetamise tõttu asusin kella 6-st taas minekule. Hommikuvõimlemiseks sai kand ja varvas taktis 8km astutud Ääsmäele, kust juba häälega Risti-le ja sealt koheselt peatunud autoga Koluvere-le. Koluvere-l bussipeatuses hääletades lõpetas minu hääletamistuuri peatunud Sebe Kuressaarde suunduv liinibuss, kuhu ma meelsasti peale ronisin.

17 päevase Tour de Polar Circle käigus sai hääletades läbitud ühtekokku 3200km-t.

View Tour de Arctic in a larger map

Hääletusvõistlus „Kas tunned Lapimaad?“

22.juuli 2013. Esmaspäev

Tromsø – Nordkjosbotn-Skibotn 117km

Esmaspäeva hommikul algas Tartus Pirogovi platsil tudengite igasuvine hääletusvõistlus "Kas tunned maad XIII“, mille käigus tuleb võistlevatel segapaaridel nelja päeva jooksul pöidlaküüdiga läbida sadu kilomeetreid Eestis. Alternatiiviks sellele hääletusvõistlusele kuulutasin spontaanselt välja hääletusvõistluse „Kas tunned Lapimaad?“ algusega Tromsø Stortorget platsilt, mille käigus tuli pöidlaküüdiga jõuda läbi Lapimaa Västerbotten-is asuvasse Tavelsjö külla. Osalemiseks tuli kõigepealt kokku pakkida minu baaslaager Tromsø-s, mis asus Tromsøya saare ühes kõrgemais paigus rabas, kus liigvesi tungis vihmasadude ajal minu elamisse. Positiivse poole pealt tuleb ära mainida, et odavaimaks toitaineks supermarketis olid värsked lõhesteigid. Kuna värske lõhe on minu lemmik, siis käisin neid ostmas ning sissesoolamas igapäevaselt.

Peale Tromsøya saarelt mandrile viiva silla ületamist asusin koheselt Tromsø Arctic Cathedral-i juures autosid hääletama ning järelemõeldes sai pea 10 aastat tagasi samast paigast alustatud hääletades tagasiteed Eestisse. Saatuse tahtel võttis meid tol korral sealt auto peale Trond Olsen, kes oli noorteklassis treeninud koos Norra jalgpallikuulsuse Tore André Flo-ga ning töötas tol hetkel krevetipüügi laeva peal. Tema sõitis tol korral Lofootidele, mistõttu langes meie valik jõuda Läänemere äärde Narvik-u ja Kiruna kaudu. Jätsin sedakorda samuti mõtetes marsruudivaliku tegemise esimesele autojuhile. Senisele ebaharilikult alustasin linna tipptunnile omaselt hääletamist suht katkematus liiklusvoos, kui peagi mind bensiinijaamas peatunud tüüp enda auto peale kutsus. Nagu juba palju kordi eelnevaltki oli juht omal ajal ise palju hääletanud ning mõistis koheselt minu heietusi hääletamisest. Ametilt oli ta meteoroloog ja suundus jõe äärde kalale. Teadupärast on maailma ühed parimad lõhepüügijõed just Norra kiirevoolulised jõed ning meie ühine tee kulges Norra lõhepüügi eripärade teemalise arutelu saatel. Erinevalt Läänemerest saabub sealsetes vetes lõhepüügi tippaeg augustis. Sellele andis kinnitust seegi, et Nordkjosbotn-is hääletades võttis mind samuti peale tüüp, kes suundus jõe äärde kalale. Kui tekib soov püüda lõhet sama jõe ääres, kus ka Norra kuningas, siis 1 ööpäevase kalastusloa eest tuleb olla valmis välja käima ligemale 800 NOK. Lõhepüügiteemadel arutledes olin märkamatult jõudnud Skibotn-isse, kust saab alguse Norra mere rannikult üle Skandinaavia mäestiku läbi Lapimaa Tornio jõe suudmesse Botnia lahe ääres kulgev E8 rahvusvaheline maantee. Võitluskaaslaste varasemad kogemused sellel teel hääletades ning reaalne pilk mööduvale liiklusvoole midagi kerget ei tõotanud. Peale 2 tunnilist hääletamist pidasin ahvatlemaks suunduda metsasalu serva mõnulema peale vihmast nädalavahetust taevasse siginenud päikesekiirte alla ning lugeda sellega hääletuspäev lõppenuks.

23.juuli 2013. Teisipäev

Skibotn – Kilpisjärvi – Muonio – Kolari – Pajala – Korpilombolo – Överkalix- Jävre – Umeå – Tavelsjö 847km

Hoolimata kaunistest soojustkiirgavatest päikesekiirtest õhtu aal saabus hilisemal aal taaskord jahedus mu telki, nii miskit 8kraadi. Hommikul kell 5 sai sellest jahedast telgist villand ning kuna taamal säras mäenõlval juba päike läksin sooje päikesekiiri kinni püüdma. Tee äärde kiiret sellisel ajal ei olnud, sest märgata võis seal vaid mäekuru tagant valla pääsenud päikesekiiri. Kell 8 tegin seda siiski ja moraalselt olin ma valmis pikaks ootamiseks ning aja sisustamiseks hakkasin ma erandlikult mööduvaid autosid lugema. Esimese pooltunniga möödus 10 autot, sama järgmises pooltunnis, kolmandas pooltunnis möödus juba 25 autot ja lähenes samuti üks autobuss, keda ma juba ammu pole pidanud vajalikuks hääletada. Samas buss vähendas iseeneseslikult enne mind kiirust ning nähes esmapilgul tühja bussi käis minus läbi mõte, et bussijuht on reisijad kuskile maha pannud ning naaseb nüüd tühja bussiga kodu poole. Bussi peatudes viskasin enda seljakoti õlale ning asusin salongi  sisenema, aga soomlasest bussijuht juba oli ise krapsti bussist väljas ning täpsustas, kuhupoole ma teel ning avas mulle pagasiluugi, mis tundus juba kahtlane. Panin koti pakiruumi ja ronisin salongi, kust ma leidsin üllatuseks veel mõningaid inimesi, kuid bussijuhi naastes silmasin tema kõrval piletiaparaati, misjärel oli minu  jaoks selge, et olin sisenenud ikkagi liinibussi. Viisin ellu viisaka evakueerumise ning leidsin ennast taas teepervelt, 50km kauguselt Kilpisjärvi-st. Sellest tagasilöögist hoolimata peatus uue pooltunni saabudes maastur Tommy-ga roolis ja sõit juba Soome Vabariigi territooriumil asuva Kilpisjärvi poole võis alata. Tommy-t Kilpisjärvile tõmbavaks teguriks oli sealne märksa odavam diiselküte, millega joota enda neljaraudset. Tromsø kallitest kinnisvarahindade tõttu soetas ta endale 117km kaugusele Skibotn-isse maja ja üürib 3000NOK-i eest kuus väikest korterit ülikoolilinnas. Kilpisjärvile jõudes silmasin samuti mind eelnevalt narritanud liinibussi, kuid tanklast üle tee astudes avastasin ehmatusega tee äärest armee seljakottidega tüüpe, keda esmalt samuti hääletajateks pidasin. Õnneks oli tegu vaid seda sama liinibussi ootavate tundrahuvilistega. Peale liinibussi lahkumist oli kogu teeperv taas minu kasutuses ning peale 14 auto möödumist peatus Poola rekka Konin-ist pärit Pawel-iga roolis. Salamisi olin ma endas lootnud, et önnestub siinsetest tundrateedest mõne rekkaga läbi murda, sest liiklejate grupp „sõbralikud kohalikud“ puudus. Peale sõitma asumist selgus, et Pawel-i sõidusuund samuti Umeå, kuid seda kohustuslike puhkepauside ning limiteeritud tööajaga. Esialgu vene keeles vestlust alustades tuli vastu suuresti arusaamatut poola keelt, kuid sõidu kulgedes tundus, et me mõlemad harjusime aina rohkem vene keelega. Meil oli selleks ka piisavalt aega, sest veetsime tol päeval koos ligemale 10 tundi ja kahe 45min pausiga jõudsin temaga Umeå-st 200km kaugusele Jävre-sse, mis samas asus juba mööda Rootsi idarannikut kulgeva maantee E4 ääres. Enne tee äärde viimast ponnistust andma minnes olin tanklas Pawel-ile parkimistingimuste täpsustamiseks abiks inglise keele tõlgina ning suundusin tee pervele ületama koera saba. Juba edukas päev sai väga edumeelse lõpu, kui tankla kõrvale sisse keeranud vanemapoolne rekkajuht tuli mind hääletamas nähes küsima kuhu suundun ning avas minu seljakoti jaoks suure rekka tühja furgooni. Umeå külje all asuvast Ersboda-st sõidutas Mike mind juba Tavelsjö-sse, kus me juba keskööl istusime kolmekesi (mina, Mari, Mike) saunalaval ning võisin tunda heameelt eduka tulemuse saavutamise üle hääletusvõistlusel „Kas tunned Lapimaad?“.

Lofoten

16.juuli 2013. Teisipäev

Bodø – Moskenes – Reine – Mølnarodden – Leknes – Svolvær 132km

Bodø-sse mitmeks päevaks pidama jääma sundis mind vihm ja veelkord vihm. Kui kahel esimesel päeval sadas kohati ning hõredalt, siis esmaspäeva keskpäeval tuli nagu lubatult juba paduvihma. Sellistel hetkedel on rännumehe parim sõber raamatukogu, kuhu ennast vihma eest ära peita. Tollel ööl võõrustas mind Emil, kes korjas mind raamatukogust peale ning kes oli samuti suur kohvisõber. Tema kohvimasinaga sai õhtul ja hommikul mitmeid kordi lustitud. Emil suundus õhtul ise sõjaväeossa tööle ja jättis mind koduvalvuriks ning naases hommikul, mil sõidutas mind laevaterminali. 174NOK-i eest soetasin laevapileti Lofootidele Moskenessi, kuhu laevuke 4 tunniga üle sileda vee jõudis. Kaljuna kõrgele merepinnast sirutuvaid Lofoote oli märgata juba kaugelt eemalt ning lisaks sellele päikesekiiri, mis andis tunnistust, et ilusa ilma ootamine on ära tasunud. Asusin koheselt hääletama ja nagu tellitult oli esimene pealevõtja Oslos kalandusministeeriumis töötav vanahärra, kes kahjuks töötab enamjaolt vabakaubanduslepingutega ning reaalse kalanduselu kohta ei osanud mainida suurt muud, et suurimad kalasadamad Ålesund ja Tromsø. Ega meil polnudki kaua aega vestelda, sest vanahärra sõitis vaid järgmises külas Reine asuvasse kauplusesse. Kitsal rannaribal lookleval maanteel kiirused suureks ei kasva, nii ma asusin hääletamise lõbustamiseks edasi marssima ning ületasin paar esimest Lofootidele väga omast silda. Silla pealt laskudes äratas minu tähelepanu teine piirkonnale omane maastikuelement - nimelt tursakala kuivatussõrestikud. Lisaks käis seal vilgas tegevus ja lähemale jõudes selgus, et oldi ametis kuivatatud tursapeade kokkukorjamisega. Küsisin ühelt toimetajalt „kuhu siis pea otsast kogu kala jäänud on“, kuid vastuseks sain vaid mingi umbmäärase „pulski“. Viis see mind omajagu hämmeldusse ja segadusse, sest enda senised kokkupuuted norralaste ja nende inglise keele oskusega olid olnud vaid üdini positiivsed. Kas tõesti ei oska kohalikud kalamehed niipaljugi inglise keelt, et vastata „these are a cod heads“? Toimetajate juurest lahkudes jäi mulle silma 2 Poola numbrimärkidega sõiduautot, mis andis mulle situatsioonile täieliku selgituse. Üle tee asuva kalapoe ees lugesin ise inglise keelsest infost välja, et need kuivatatud tursapead saadetakse Nigeeriasse inimtoiduks. Laev sildus Lofootide kõige kaugemas nurgas,mida võiks võrrelda Saaremaal Mõntu sadamas sildumisega. Sääre tuletorni juurde on suvel tihe liiklus, kuid hääletaja jaoks on tegemist vaid müraga, sest turistidest ringitiirutajad hääletajaid peale ei võta. Vahepeatustega koos sain ligemale 5 tundi matkata mööda maalilist Lofootide rannikut ning seejärel vaimselt alla anda, et 15 minuti pärast tuleva kohaliku liinibussiga sõita lähimasse suurimasse linna Leknes, kui peatus auto. Pealevõtjaks minu poolt läbitud teelõigu ehitustöödel töötav naabersaare kitsefarmer.  Jututeemadest võib välja tuua märksõnad: teetöid segavad turistid, tema 120 kitse ning aastatoodang 100 000l, kokkuostja makstav hind 6-7NOK, tema umbkeelsed leedulastest karjakud, tema 3 kuud tagasi sõlmitud abielu filipiinlannaga, norrale eripärane pruun juust. Piirkonna teeninduskeskusesse Leknes ei olnud peale supermarketi külastamist kauemaks põhjust jääda ning edasihääletamine kulges juba tuntud viisil. 10-15 minuti pärast võttis mind peale rasketehnika hooldusega tegelev Bjørn, kes kogenud hääletajate pealevõtja ning peab seda enda ainukeseks võimaluseks praktiseerida koolis õpitud inglise keelt. Hilisest ajast hoolimata käis sadamalinna Svolvær-i keskplatsil vilgas kauplemine. Lofootide kuulus kuivatatud tursk oli letis hinnaga 160NOK/kg, nii et  keskmise kuivatatud tursa hinnaks kujunes 110NOK.

17.juuli 2013. Kolmapäev

Svolvær – Vestpollen – Melbu – Sortland – Svanvatnet 98km

Päeva sai alustatud lisaks kohvile kohvikus jutuajamisega ühe kalalaeva kapteniga, kes oli kai ääres suvila ehitusmaterjali laeva peale laadimas. Veelkord kinnituseks eilsele eksitusele sai meil jutud inglise keeles väga hästi aetud. Arusaadavalt on tursapüük Lofootidele kõige olulisem jaanuarist-aprillini. Sellele eelnevalt püüavad nad septembrist jõuluteni heeringat. Heeringa, kui pelaagilise kala , püügiks kasutavad nad sardiinipüügile sarnaselt seinnoota, siis veekogu põhjas tegutseva tursa püügiks kasutavad nad Danish seine-i e. ankurdatud põhjanoota (võrdse pikkusega veoköitest, tiibadest ja pärast koosnev püünis, mille veoköied toimivad kalapeletina (hirmutina). Laev heidab algul välja ankru, mille külge on kinnitatud poiliin ja poi koos veoköiega. Kui laev on teinud mööda ringjoont või hulknurka loomuse ümber kalaparve, tuleb ta poi juurde tagasi.  Veoköied suunavad kalaparve alale, kust jookseb läbi noodapära, mis siis koos saagiga laeva pardale vinnatakse. Saaremaal püütakse sedapsi suurimad lestaloomused. Päeva esimene pool teepervel oli erandlik, sest kaks esimest pealevõtjat olid üksikud naisterahvad. Pealegi esimese naisterahvaga Vestpollen-isse saades oli järgmise naisterahva auto esimene, mida jõudsin hääletada. Järgmisest külast läbisõidul oli ta ettevaatlik,sest oli hiljuti seal kehtivas 50km/h alas 62km/h sõitmise eest 2400NOK-i trahvi saanud. Sedakorda viis tee laevaga üle vee Austvågøy saarelt Hadseløya saarele Melbu sadamasse. Sellega olid Lofoodid selja taha jäänud ning algamas Vesterålen. Professionaalsest huvist jäi mul sadamasse jõudes koheselt silma seal seisev avaookeani traaler ning firmakontorist lahkusin ühe kontakti võrra rikkamana. Melbu-st pealevõtnud meesterahval oli enda jutu järgi hea tuju ning sõidutas mind 20km eksta Vesterålen-i keskusesse Sortland-i, kus sarnaselt eelmise päeva Leknes-iga polnud põhjust kauem peatuda, kui fjordi kaldal kohvi keeta ning vaadet nautida. Järgmiselt autojuhilt küsisin hoonete värvi kohta, sest külades leiab nii valgeid kui rootsi punast värvi hooneid. Kuna rootsi punane värv oli odavam, siis sellega värviti abihooneid ning loomapidamishooneid. Elumaja värviti kallima valge värviga. Svanvatnet järve kaldal elas minu järjekordne võõrustaja Svein. Eluaegne meremees, kes elanud 15 aastat laevas ning nüüd peab pensionipõlve. Valmistas ta õhtusöögi pollock-ist ning külas käisid veel Norra rannikuvete loots ja MyanMar-i pagulane.

18.juuli 2013. Neljapäev

Svanvatnet – Sortland – Lodingen – Moen – Tromsø 388km

Peale kahte päikselist päeva oli kolmandal vihmapilved taas platsis. Samas oli sellevõrra kergem jätta maha maalilised saared ning suunduda põhjapoolseimasse ülikoolilinna Tromsø-sse. Svein-i jutu järgi keelati töönduslik lõhepüük Norra rannikuvetes 20 aastat tagasi ära ja tänasel päeval saab suuri lõhesid suure raha eest püüda Norra jõgedes. Olin ise arvanud, et norralased ei võta ise kasvanduste lõhet suu sissegi, vaid et söövad ainult looduslikku lõhet. Aga kuna värske kasvanduste lõhe on poes üks odavamaid toiduaineid,siis söövad ikka küll. Svein sõidutas mind Sortland-is üle silla Norra põhiosa suurimale Hinnøya saarele.  Seal hääletades märkasin üle silla tulevat tuttavat pakiautot, mille roolis üle-eelmisel õhtul küüti pakkunud rasketehnika mehhaanik Bjørn. Järgmine naisterahvas oli ligemale 30 aastat farmer olnud ning siis ei olnud tal ei aega ega raha, et reisida. Nüüd on tal aga peale loomapidamise lõpetamist aega ja raha,et reisida. Viimased 150km Tromsø-sse sõitsin päevinäinud Mercedes-Benz-iga koos 3-e Tromsø IL jalgpalliklubi UEFA liiga mängule sõitnud härrasmehega. Mängu viimaseks 10 minutiks jõudsin ise samuti fännitribüünile ning andsin vastasmeeskonna Bakuust skooriga 2:0 alistanud kohalikele sangaritele aplausiga au.