Lofoten

16.juuli 2013. Teisipäev

Bodø – Moskenes – Reine – Mølnarodden – Leknes – Svolvær 132km

Bodø-sse mitmeks päevaks pidama jääma sundis mind vihm ja veelkord vihm. Kui kahel esimesel päeval sadas kohati ning hõredalt, siis esmaspäeva keskpäeval tuli nagu lubatult juba paduvihma. Sellistel hetkedel on rännumehe parim sõber raamatukogu, kuhu ennast vihma eest ära peita. Tollel ööl võõrustas mind Emil, kes korjas mind raamatukogust peale ning kes oli samuti suur kohvisõber. Tema kohvimasinaga sai õhtul ja hommikul mitmeid kordi lustitud. Emil suundus õhtul ise sõjaväeossa tööle ja jättis mind koduvalvuriks ning naases hommikul, mil sõidutas mind laevaterminali. 174NOK-i eest soetasin laevapileti Lofootidele Moskenessi, kuhu laevuke 4 tunniga üle sileda vee jõudis. Kaljuna kõrgele merepinnast sirutuvaid Lofoote oli märgata juba kaugelt eemalt ning lisaks sellele päikesekiiri, mis andis tunnistust, et ilusa ilma ootamine on ära tasunud. Asusin koheselt hääletama ja nagu tellitult oli esimene pealevõtja Oslos kalandusministeeriumis töötav vanahärra, kes kahjuks töötab enamjaolt vabakaubanduslepingutega ning reaalse kalanduselu kohta ei osanud mainida suurt muud, et suurimad kalasadamad Ålesund ja Tromsø. Ega meil polnudki kaua aega vestelda, sest vanahärra sõitis vaid järgmises külas Reine asuvasse kauplusesse. Kitsal rannaribal lookleval maanteel kiirused suureks ei kasva, nii ma asusin hääletamise lõbustamiseks edasi marssima ning ületasin paar esimest Lofootidele väga omast silda. Silla pealt laskudes äratas minu tähelepanu teine piirkonnale omane maastikuelement - nimelt tursakala kuivatussõrestikud. Lisaks käis seal vilgas tegevus ja lähemale jõudes selgus, et oldi ametis kuivatatud tursapeade kokkukorjamisega. Küsisin ühelt toimetajalt „kuhu siis pea otsast kogu kala jäänud on“, kuid vastuseks sain vaid mingi umbmäärase „pulski“. Viis see mind omajagu hämmeldusse ja segadusse, sest enda senised kokkupuuted norralaste ja nende inglise keele oskusega olid olnud vaid üdini positiivsed. Kas tõesti ei oska kohalikud kalamehed niipaljugi inglise keelt, et vastata „these are a cod heads“? Toimetajate juurest lahkudes jäi mulle silma 2 Poola numbrimärkidega sõiduautot, mis andis mulle situatsioonile täieliku selgituse. Üle tee asuva kalapoe ees lugesin ise inglise keelsest infost välja, et need kuivatatud tursapead saadetakse Nigeeriasse inimtoiduks. Laev sildus Lofootide kõige kaugemas nurgas,mida võiks võrrelda Saaremaal Mõntu sadamas sildumisega. Sääre tuletorni juurde on suvel tihe liiklus, kuid hääletaja jaoks on tegemist vaid müraga, sest turistidest ringitiirutajad hääletajaid peale ei võta. Vahepeatustega koos sain ligemale 5 tundi matkata mööda maalilist Lofootide rannikut ning seejärel vaimselt alla anda, et 15 minuti pärast tuleva kohaliku liinibussiga sõita lähimasse suurimasse linna Leknes, kui peatus auto. Pealevõtjaks minu poolt läbitud teelõigu ehitustöödel töötav naabersaare kitsefarmer.  Jututeemadest võib välja tuua märksõnad: teetöid segavad turistid, tema 120 kitse ning aastatoodang 100 000l, kokkuostja makstav hind 6-7NOK, tema umbkeelsed leedulastest karjakud, tema 3 kuud tagasi sõlmitud abielu filipiinlannaga, norrale eripärane pruun juust. Piirkonna teeninduskeskusesse Leknes ei olnud peale supermarketi külastamist kauemaks põhjust jääda ning edasihääletamine kulges juba tuntud viisil. 10-15 minuti pärast võttis mind peale rasketehnika hooldusega tegelev Bjørn, kes kogenud hääletajate pealevõtja ning peab seda enda ainukeseks võimaluseks praktiseerida koolis õpitud inglise keelt. Hilisest ajast hoolimata käis sadamalinna Svolvær-i keskplatsil vilgas kauplemine. Lofootide kuulus kuivatatud tursk oli letis hinnaga 160NOK/kg, nii et  keskmise kuivatatud tursa hinnaks kujunes 110NOK.

17.juuli 2013. Kolmapäev

Svolvær – Vestpollen – Melbu – Sortland – Svanvatnet 98km

Päeva sai alustatud lisaks kohvile kohvikus jutuajamisega ühe kalalaeva kapteniga, kes oli kai ääres suvila ehitusmaterjali laeva peale laadimas. Veelkord kinnituseks eilsele eksitusele sai meil jutud inglise keeles väga hästi aetud. Arusaadavalt on tursapüük Lofootidele kõige olulisem jaanuarist-aprillini. Sellele eelnevalt püüavad nad septembrist jõuluteni heeringat. Heeringa, kui pelaagilise kala , püügiks kasutavad nad sardiinipüügile sarnaselt seinnoota, siis veekogu põhjas tegutseva tursa püügiks kasutavad nad Danish seine-i e. ankurdatud põhjanoota (võrdse pikkusega veoköitest, tiibadest ja pärast koosnev püünis, mille veoköied toimivad kalapeletina (hirmutina). Laev heidab algul välja ankru, mille külge on kinnitatud poiliin ja poi koos veoköiega. Kui laev on teinud mööda ringjoont või hulknurka loomuse ümber kalaparve, tuleb ta poi juurde tagasi.  Veoköied suunavad kalaparve alale, kust jookseb läbi noodapära, mis siis koos saagiga laeva pardale vinnatakse. Saaremaal püütakse sedapsi suurimad lestaloomused. Päeva esimene pool teepervel oli erandlik, sest kaks esimest pealevõtjat olid üksikud naisterahvad. Pealegi esimese naisterahvaga Vestpollen-isse saades oli järgmise naisterahva auto esimene, mida jõudsin hääletada. Järgmisest külast läbisõidul oli ta ettevaatlik,sest oli hiljuti seal kehtivas 50km/h alas 62km/h sõitmise eest 2400NOK-i trahvi saanud. Sedakorda viis tee laevaga üle vee Austvågøy saarelt Hadseløya saarele Melbu sadamasse. Sellega olid Lofoodid selja taha jäänud ning algamas Vesterålen. Professionaalsest huvist jäi mul sadamasse jõudes koheselt silma seal seisev avaookeani traaler ning firmakontorist lahkusin ühe kontakti võrra rikkamana. Melbu-st pealevõtnud meesterahval oli enda jutu järgi hea tuju ning sõidutas mind 20km eksta Vesterålen-i keskusesse Sortland-i, kus sarnaselt eelmise päeva Leknes-iga polnud põhjust kauem peatuda, kui fjordi kaldal kohvi keeta ning vaadet nautida. Järgmiselt autojuhilt küsisin hoonete värvi kohta, sest külades leiab nii valgeid kui rootsi punast värvi hooneid. Kuna rootsi punane värv oli odavam, siis sellega värviti abihooneid ning loomapidamishooneid. Elumaja värviti kallima valge värviga. Svanvatnet järve kaldal elas minu järjekordne võõrustaja Svein. Eluaegne meremees, kes elanud 15 aastat laevas ning nüüd peab pensionipõlve. Valmistas ta õhtusöögi pollock-ist ning külas käisid veel Norra rannikuvete loots ja MyanMar-i pagulane.

18.juuli 2013. Neljapäev

Svanvatnet – Sortland – Lodingen – Moen – Tromsø 388km

Peale kahte päikselist päeva oli kolmandal vihmapilved taas platsis. Samas oli sellevõrra kergem jätta maha maalilised saared ning suunduda põhjapoolseimasse ülikoolilinna Tromsø-sse. Svein-i jutu järgi keelati töönduslik lõhepüük Norra rannikuvetes 20 aastat tagasi ära ja tänasel päeval saab suuri lõhesid suure raha eest püüda Norra jõgedes. Olin ise arvanud, et norralased ei võta ise kasvanduste lõhet suu sissegi, vaid et söövad ainult looduslikku lõhet. Aga kuna värske kasvanduste lõhe on poes üks odavamaid toiduaineid,siis söövad ikka küll. Svein sõidutas mind Sortland-is üle silla Norra põhiosa suurimale Hinnøya saarele.  Seal hääletades märkasin üle silla tulevat tuttavat pakiautot, mille roolis üle-eelmisel õhtul küüti pakkunud rasketehnika mehhaanik Bjørn. Järgmine naisterahvas oli ligemale 30 aastat farmer olnud ning siis ei olnud tal ei aega ega raha, et reisida. Nüüd on tal aga peale loomapidamise lõpetamist aega ja raha,et reisida. Viimased 150km Tromsø-sse sõitsin päevinäinud Mercedes-Benz-iga koos 3-e Tromsø IL jalgpalliklubi UEFA liiga mängule sõitnud härrasmehega. Mängu viimaseks 10 minutiks jõudsin ise samuti fännitribüünile ning andsin vastasmeeskonna Bakuust skooriga 2:0 alistanud kohalikele sangaritele aplausiga au.