Jõulurahu lõunas

Kui meremees hääletades Lõuna-Austraaliasse jõudis, oli jõulurahu juba alanud. Viimasel hetkel jõudsin veel Coles supermarketisse, et tegeleda jõulushoppinguga,sest enamus poode plaanisin end järgnevaks 4 päevaks sulgeda. Nagu ikka võis backpackersist leida igasugust rahvast, isegi 60-ndatesse eluaastatesse lähenevaid vanamehi. Linn oli jõulute ajal praktiliselt välja surnud, ainult kirikutes toimus action. Käisin siis minagi lausa kaks korda jõulute ajal kirikus ning sai Silent night-i inglise keeles lauldud. Tore oli üle hulga aaa laulda. Kahest ööst bäkkeris piisas ja leidsin host-i esimest korda couchsurfingu kaudu. 57-aastane endine hipidaam Marion, kelle juures ööbivad minuga koos veel üks kolumblane, kaks halli nomaati queenslandist, kaks belglast. Boxing day õhtul sai siis pika laua taga istutud.

Igavad jõulupühad seljataga public holiday Austraalias jätkus,aga minu hing ihkas maale.

View Fleurieu peninsula and Barossa Valley in a larger map  

27.12.2010. Adelaide-McLaren Vale- Willunga- Victor Harbor- Goolwa- Strathalbyn- Wellington- Tailem Bend- Murray Bridge 234km, 1 buss, 1 rong, 7 autot

Suundusin esmalt Fleurieu poolsaarele. Cityst sõitsin liinibussiga välja Mclaren Vale-i ja seal ajasin taas näpu püsti ja ei pidanud pettuma. Taaskord huvitavad inimesed, huvitavad jutuajamised. Käisin Graniidisaarel, kus õhtuti võimalus kohtuda väikeste pingviinidega, kuid kuna Victor Harbour oli üleujutatud turistide poolt, siis kiirustasin järgmisele steamranger heritage railway väljumisele Goowasse, mis asub siis kuulsa Murray jõe suudmes. Murray saab alguse Austraalia Alpides (Snowy Mountains) ning on pikim jõgi aussies, 2375km. Vihmapiisal, mis sajab alla mägedes kulub kaks kuud, et jõuda ookeani.Enamjaolt veevaeses Austraalias peetakse pidevalt pikki lahinguid Murray jõevee eest, sest seda kasutavad nii Murray-Darling valgala farmerid, kui enamus Lõuna-Austraalia linnasid, Adelaide kaasaarvatud. Õnnestus ka laevaga ületada Murray jõe vahused vood. Ning temaatiliselt jäin telkima Murray jõe kaldale Murray Bridge nimelises linnas.

28.12.2010 Murray Bridge- Williamstown- Barossa dam- Jacob Creek winery- Greenock 122km, 8 autot

Jätsin Murray Bridge ootama tulvavesi  ülemjooksult ning suundusin Barossa oru poole,mis teadatuntud sakslaste asuala ja loomulikult suurepärane veinipiirkond. Suur hulk kohanimesid saksapärased, aga aussied on neile leidnud aussiepärased hääldused, seega tekkis kohati arusaamatusi, kui ma neid kohanimesid saksapäraselt hääldasin. Barossa nimi on jäädvustatud ka maailma paisude ajalukku. Nimelt oli Barossa 36 meetri kõrgune pais esimene kaarjas pais maailmas ning omapärane sellele paisule see, et sosistades paisu ühes otsas on see kuulda paisu teise otsa. Tänasel päeval teatakse seda kui Whispering dam. Kuhu viivad kõik teed veinipiirkonnas, loomulikult veinikeldrisse. Minu valik langes kõige suuremale, Jacob Creek wineryle ja ma ei pidanud mitte pettuma. Punaste veinide nimekirjas oli vähemalt 12 erinevat sorti, mida sai proovitud, lisaks siis veel 4 dessert veini. Ühtekokku kulus mul nende veinide äramaitsmiseks tublisti üle tunni ning uuele ringile ei jõudnud kahjuks minna, kelder pani selleks päevaks uksed kinni. Väljaminnes jäi veel vaid kohustuslik pilt teha. Mingid tüübid seal sebisid, võtsin siis ka järjekorda, selge pilt, räägivad eesti keeles, nii ja kes see tütarlaps minu kõrval, pakun et Eda-Ines, neiu kinnitab et jah tema see on. Mitte valmistamaks Annile pettumust palusin neiu fotole. Kahjuks Ivo Linna ei saanud tervislikel põhjustel Austraaliasse lennata. Veinipudel kingituseks soetatud võtsin sihiks greenocki, et laekuda viimase hilinenud külalisena tiiu sünnipäevale. Taaskord tegi juba viies juht selle päeva jooksul haagi oma marsruudis minu hüvanguks. Veinipäeva jätkuks maandusin siis Tiiu ja Marko hosti Travise majas, kes loomulikult veinimeister ka ise ja veinivalikusse kuulus a la 1988 portvein. Vein sai päeva lõpuks minust kaalukalt võitu.

29.12.2010 Seppeltsfield- Gawler- Adeleide 61km, 1 auto, 1 rong

Esimene pohmell Austraalias, tohutu janu. Aga hommiku edenedes ei ilmunud ka teistest tubadest värskemaid nägusid välja. Vähemalt ei pidanud mina tööle minema. Marko ja Tiiu sõidutasid mind Gawlerisse, kus turgutasin organismi iced coffega ja vedelesin lihtsalt murul. Õhtul oli ESTO Pub Night Eesti majas Eesti päevade raames. Seal siis kohtusin Helle-Mai ja Jarekiga. Rahvast oli kohale tulnud miljoneid, aga saalis ringiliikudes prevaleeris ikka tugevasti inglise keel ning õhtu jooksul eesti muusikat ei kuulnud. Eestlust esindas Saku Kuld. Minu poolest rajuks peoks ei läinud ja südaööl vaatasin juba oma telkkodust taevalaotust.

HEAD VANA AASTA LÕPPU!

Elu pikim hääletusretk

Austraalia puhul ei ole tegu vaid lihtsalt riigiga, vaid Austraalia on siis ka üks maailma 6-st mandrist ja professor Ülo Mander ei ole üks nendest. Saaremaal elades on sõna manner väga tihti kasutusel „a la Läks mandrile“, millega peetakse silmas, kui keegi läks Mandri-Eestisse. Mind ootas aga ees märksa pikem teekond, nimelt üle poole Austraalia mandri läbimine idast-läände, 2698km

View WA/SA hitchhiking in a larger map

Teisipäev, 21.12.2010, Toomapäev  Perth-Midland-Mundaring-Northam-Coolgardie-Norseman-Border Village 1403 km, rong-buss-3 autot

Hääletamisel on lisaks ootamisele teinekord veelgi piinarikkam suurlinnadest väljasaamine. Perthi linna tuleb selles osas küll kiita, et Great Eastern Highway-le hääletamapääsemine on väga mugav, eriti veel kuna olin juba ühe korra sinna hääletama suundunud. Kuskil tunni ajaga olin ma kombinatsioonis metroo-buss mugavalt kesklinnast 60km kaugusel Mundaringi linnas, mida võib siis pidada Metropoli piiriks. Juba liinibussis sattusin juttu ajama ühe vanema meesterahvaga, kes oli käinud Helsingis ning oli huvitatud matkamisest Lapimaal. Sain siis Lapimaa eksperti mängida. Mundaringis sain vaevalt positsiooni sisse võtta kui juba auto peatuski. Juhiks oli siis uusmeremaa sugemetega lambapügaja ning sellest tulenevalt keerles jututeema põhiliselt lambapügamisel. Tüüp käib siis lisaks austraaliale ka uus-meremaal ja inglismaal pügamas. Aga kui Austraalias makstakse talle 3$ lammas, siis Uus-Meremaal vaid 1$ lammas ning kuna hetkel AUD niivõrd tugev siis Inglismaale pole sel aastal mõtet minnagi. Järgmist autot sain taas vaevalt 10 minutit oodata, mis oli siis teel Goldfieldi pealinna Kalgoorliesse. Tüüp oli mingi 24 ja töötas kaevanduses plahvatuste alal. Austraaliast oli väljas käinud vaid Bali saarel Indoneesias, mis austraallaste hulgas vahest sama populaarne kui jaanipäev Saaremaal Eestimaal. Teel kihutasime mitmeid kordi mööda livestock (eluslooma) truckidest ja mul ei olnud kahtlustki kuhu nemad teel. Coolgardies auto pealt maha hüpates valdas mind kindlustunne,et ühe nendest truckidest ma kinni pean. Esimene veel ei peatunud, aga teine juba küll. Juht taas kiivi, kelle jaoks Uus-Meremaal ei olnud piisavalt avarust ja kes nüüd igapäevaselt tallab kilomeetreid Lääne-Austraalia avarustes. Uurisin temalt võimaluste kohta truckilubade tegemise kohta. Soovitas teha Põhjaterritooriumil, kahetsen hetkel et ei vormistanud ennast Eestis töötuks ega läbinud töötute truckijuhtide koolitust, sest truckijuhi amet on kaks ühes. Reisimine ja töötamine käsikäes. Enamjaolt kuuvalges kulgesin siis selle 621 HJ Kenworthi rekkaga 40 tonni lambaid taga treileris hommikuks WA ja SA piirile.

Kolmapäev, 22.12.2010, Border Village – Ceduna, 589 km, 1 auto

Elusloomade veol läänest itta toovad siis WA rekkad loomad WA/SA piirile, kus need siis laaditakse ümber samasugusele rekkale, mis saabunud piirile idaosariikidest. Kuna minu rekkale vastutulnud rekkajuht oli wanker, siis pidin piiril hakkama uuesti  hääletama,aga kuigi kauaks mitte, sest võttis mind peale flaami backer Gawein. Peale piiripunkti muutus maastik palju vaadeldavamaks ning oli põhjust ka peatumiseks lisaks kütuse tankimisele. Gawein minuealine, kes õppis ülikoolis umbes araabia lingvistikat, oli oma kursusel ainuke ja loomulikult ei saanud peale hariduse saamist erialast tööd. Töötas õllepruulijana kuni õlletehase pankrotistumiseni. Tavaliselt ma autos tukkuma ei jää, aga peale suures osas magamata ööd ning mööda monotoonset Nullarbori kulgedes ma ikka ja jälle avastasin ennast suikununa, kuni ma üle hulga aja sain olla diskor. Päris bussidisko tuure üles ei kütnud, reipust aga küll. Enne päikeseloojangut keerasime puhkealale laagrisse.  

Neljapäev, 23.12.2010, Ceduna – Minnipa – Wudinna – Port Augusta – Port Pirie, 449 km, 2 auto

Hommikul äratas mind päikesetõus ja oli aeg keerata kella 2,5 tundi. Õnneks oli ka Gawein peagi üleval ning peale tuulist beacon&eggs olime taas teel ehk murdmas kilomeetreid ümbritsetuna bushlandist ja läbides põllumajanduslinnakesi. Eesti disko asendus flaami omaga. Läbisime halfway pointi idast läände ning õhtuks olime Port Augustas, kust Gawein keeras Flinders range-iga tutvuma. Sain veel 70km ühe kiropraktikuga edasi, kes kurtis et meedikutele valitsus raha annab, aga kiropraktikutele mitte. Ööbisin roadhousi taga bushis, kus oli tohutult valusaid sääski. Muidu on tavaliselt Austraalia nuhtluseks kärbsed.

Reede, 24.12.2010, Jõululaupäev Port Pirie – Port Wakefield – Adelaide, 257 km, 2 autot

Öösel tormas, telk oli pidevalt 30 kraadises kreenis, aga niipalju tuulel jõudu polnud, et telki koos minuga õhku lennutada. Bensukad Austraalias öösel enamuses suletud, nii sain ma hommikul seal üksi toimetada kuni avamisel ma oma suureks üllatuseks avastasin tasuta WI-FI roadhousis. Hääletama asudes tuli üks Hummerijuht küüti pakkuma. Noor kutt oli ja mormoon. Töötab 24h oma vanemate turvafirmas, igati mõistlik tüüp, aga peagi suundub Lõuna-Aafrikasse ja Botswanasse kaheks aastaks missioonile ning moondub valge särgi ja lipsuga tüütuks mormooniks. Maksab selle eest siis kirikule iga kuu veel 393 AUD-i. No mis teha, kui sünnid mormoonide perre. Sõitsin elus esimest korda Hummeriga, midagi väga erilist iseenesest ei olnud. Port Wakefieldis hääletasin taas praktiliselt ideaalses kohas ning 10 minutiga olin auto peal. Juht taas kordas, et olen väga õnnelik, et pealesain, et tavaliselt peale ei võeta, oli ise samuti noorest peast hääletaja. Eks ma siis katsu leppida selle teadmisega, et olen õnnelik :-). Adelaide-is viis ta mind hosteli treppi.

Adelaide tervitas mind jõuluprae ning hingelise kosutusega. Südaööl suundun missale! Häid jõule!

Hüvasti lääs!

Nüüdseks olen ühtekokku viibinud Austraalia mandril 9 kuud, sellest siis 95% Lääne-Austraalias. Sellelgi korral saabudes oli mu siinviibimise esialgne kondikava püsida läänes sügiseni (maikuuni), kuid vabana kui lind tuhandete võimalustega maal seigeldes jõuavad plaanid muutuda kardinaalselt mitmeid kordi lausa ühe ööpäeva jooksul.  Pikemalt pole mõtet plaani pidada, sest nagunii läheb kõik teisiti.  Esmakordselt kuuldes Austraalia eestlaste festivalist Adelaide-is olin üsna kindel,  et sinna ei lähe, olgugi et kohal Eda-Ines, Ivan Orav, Ott Lepland. Kiindumus läände tulnud vahest ka sellest eelarvamusest, et lääs on metsik ja looduslik ning ida urbaniseerunud, kuid tõele näkku vaadates on ka Ida-Austraalias loodust kordades rohkem kui enamustes  maailma  riikides.  Ja kuidas saab jääda paigale, kui sinu arvutiekraanile ilmuvad järgmised kirjaread: „Kuule tule siia selle parimaga läänest, meil hakkas täna sadama. Jääme sind külla ootama! Kui kiire poiss oled, siis on veel pudel veini ja paar õlutki veel külmas ootvel :). Milline soe tunne on olla teel kuhugi, kus sind oodatakse. Mingil hetkel ei olnud enam põrmugi kahtlust  – I am going to east! Muide praegusel aastaajal on Austraalias tavaliselt 30 kraadi sooja, kuid siiski on osadel austraallastel võimalik saada valged jõulud. Meteoroloogide sõnul tekkisid karmid olud Antarktikast puhuva tuule tõttu. New South Walesis sadas maha 27 sentimeetrit lund, Victoria osariigis aga kümme sentimeetrit lund. (http://www.elu24.ee/?id=360053)

Esimene osariigi pealinn Perthist idas on Adelaide, mis asub sama kaugel kui Tallinnast Pariis. Sinna vahele ei jää suurt midagi. Vaid väga suur Nullarbori tasandik jääb sinna vahele. Oma nime on see ala saanud ladinakeelsetest s6nadest nullus, "ei", and arbor, "puu".  Tegemist maailma kõige suurema lubjakivitükiga, mille pindala 200,000 ruutkilomeetrit ehk sama suur kui Valgevene.  Kõige laiemas  kohas laiub see poolkõrbeline puudeta ala 1100km idast-läände.  Nullarbori ületamist peetakse üheks kõige ehedamaks Austraalia „outback“ kogemuseks. Roadhouse-ide lettidel kohustuslikuks osaks kleepekad 'I have crossed the Nullarbor'. Nullarboris asub ka maailma kõige pikem sirge raudteelõik (478 km) ja Austraalia kõige pikem sirge mustkattega teelõik (146.6 km). Saaremaal endisele raudtee muldkehale ehitatud sirge teelõik Kuressaare-Kihelkonna maanteel 7,2km pikk – väiksena olin üsna kindel, et ega mujal nii pikki sirgeid teelöike leidu.

Nullarbori ületamiseks kaalusin siin samuti erinevaid võimalusi: 1) rentida 1 $/day relocation van (rendifirmadel vaja aeg ajalt liigutada oma masinaparki ühest linnast teise) 2) liituda mõne teise autoga seiklejaga, kellel soov jagada bensiinikulusid, 3) hääletada. Kuna kahes esimeses kategoorias sobilikke pakkumisi hetkel ei olnud, siis langes valik kolmandale võimalusele ja ma olen sellise asjade käiguga rahul. Leiab mitmeid kordi seiklusrikkamaid viise Nullarbori ületamiseks, aga minule hetkel see kättesaadavatest seikluslikeim. Kuigi ma siiski arvan,et hääletamise juures hindan ma eelkõige võimalust kohata ja eriti just kõneleda erinevate inimestega.  Just cant wait to get on the road again ...

p.s. Kutsutud kord üks kõrge sõjaväeinsener Moskvasse ülemuste juurde. Moskva, teadagi suur linn, ahvatlusi palju. Astunud mees restorani sisse ja teinud tugevad tropid. Järgmisel hommikul läinud lõhkuva pea ja väriseva südamega ülemuste jutule. Seal öeldud, et tal tuleb ehitada raudtee, aga kuhu, ei mäletanud. Oli vaid meeles, et "s"-tähega algavale saarele. Vaadanud siis mees hotellitoas NSV Liidu kaarti ja silm jäänud pidama Saaremaal. Muidugi, raudtee kästi ju ehitada sinna! Andis siis vastavad korraldused ja tee-ehitus läkski lahti. Ehitati aasta, ehitati paar, kuni äkki selgus hirmus eksitus - mitte Saaremaale, vaid Sahhalinile oli raudteed vaja.

Sitt farmer, aga ikkagi ristiinimene

Õndsale ristiinimesele kohaselt magas Ants pühapäeva hommikul hambad irevil kella kaheksani, samal ajal kui paganad olid juba päikesetõusul interneeduse küüsis. Milline ebakompetentsus oli minust arvata, et „kiirel“ viljakoristusajal suundume taas kombaini remontima.  Ants ütles, et ta läheb linna kirikusse. Varjates oma paganlikkust säädsin ennast samuti kaasa. Päris teenistuse alguseks me loomulikult kohale ei jõudnud, aga sellest hoolimata jagus kohalikus St Bernards katoliku kirikus tühjasid istepinkisid. Tegemist oli siis neljanda advendi teenistusega, kus siis loeti taas püharaamatust teada-tuntud tekste. Iga minutiga süvenes minus vaid aina suurem soov olla jätkuvalt pagan. Üleüldse jätab mind sel aastal siinses suures suves jõuluteema täiesti soojaks. Kuidagi ei assotseeru ymbrus lauluviisiga „Sõida ruttu saanikene koju kirikust, üle luha, üle kingu, mööda männikust, kodus ootvad verivorstid, ootab jõulukuusk.“ Omal ajal Põhja-Iirimaal käisime farmer Frankiga pühapäeva hommikul samuti kirikus ja siis preester lausa mainis meid paganaid oma kõnes. Peale mitmeid püstitõusmisi jumala palumiseks, annetuste kogumisi, oli aeg maitsta jeesuse ihu ja verd. Senini polnud ma armulaua palukesi maitsmas käinud, aga millal taaskord mustanahaline preester minu teele satub, siis seekord mötlesin, et korraliku lonksu head austraalia punast veini võiks küll juua, oleks midagigi tulekust kasu. Oi issand küll, mida nad seal Jeesuse vere pähe pakkusid. Esiteks oli seda imaginaarne kogus, teiseks oli see värvusetu ja kolmandaks maitses see samahästi kui nädalaks Narva maantee ühika köögiaknale jäetud lahtine Tartu Pilsner. Jeesuse ihupalakesest ampsasin ma hiireampsu, et aru saada et see on toodetud ikka väga halva kvaliteediga kivisöest. Igastahes edaspidi ma armuande ei oota.

Peale jumalateenistust käisime kohvikus. Millegipärast ei olnud seal teisi farmereid kohvitamas, vaid lastega linnainimesed puhkepäeva veetmas. Kohvikus Ants ütles, et läheb pärastlõunal Perthi uut lõiketera tooma kombainile. Muide pool päeva reedest ja terve laupäeva olime me suuresti kulutanud vana lõiketera remondile, sinna hulku kuulus siis ka Antsu sõit 100km kaugusel olevasse Katanningi, et soetada paar polti ja mutrit taas. Kuna kombain ettevalmistamata, siis ikka ja jälle kukub mõni oluline logisev mutter või polt tööd tehes põlluunarustesse. Tulemuslikuks ettevõtmiseks saab pidada vaid senikoristatud rapsi puhastamist põhuosakestest, suuresti tänu sellele, et selle töö tegi ära contractor Hannaford – Seed Protection Specialist. Tankisime muidu reede õhtul ka kombaini paagi taas diisliga, aga tsistern, mida Ants kasutas ei olnud sugugi puhas ja nii sattus paaki ka piisavalt sodi, et ummistada kütusepump ja filtrid, mille tulemusena oli Ants sunnitud laupäeva õhtul peale prooviringi tõdema – harvester is losing power!

Läbi interneeduse sain teada, et ka Helle-Mai on suundumas Esto Pub Night-ile Adelaide-is, lisaks Tiiule. Ja kuna õhtul on ka Perthis U2 kontsert, siis ei olnud raske langetada otsust. I WILL LEAVE FROM BROOKFIELD FARM TODAY :-)

Farm weekly

Loen enda lemmikajakirjast „Farm Weekly“, et suures osas Lääne-Austraaliast hakkab viljakoristus lõppema ning pilgud ja ootused on juba aastas 2011. Kogu talve valitsenud suure kuivuse tõttu on saak sel aastal äärmiselt vilets. Vilja kasvuperioodil sadas ühtekokku 140mm, samas eile Nor-West Seaafoodi krevetivärdjate linnas Carnarvornis sadas eilse päeva jooksul pea 200mm vihma. 7. Detsembri  seisuga WA Harvest Result 5,012,296 tonni, võrdluseks eelmise hooaja saak oli 11,076,526 ehk siis suures joones poole suurem. Nigelat saaki korvab mingil määral läbi aegade kõrgeim viljahind, Austraalia idakalda viljakvaliteet üleujutuste tõttu madal ning Venemaa suvine viljasaak samuti ikaldus, nii et nõudlus kõrgekvaliteetse vilja järele suur. Nuudlinisu hind hetkel 515 $/t ja raps 616$/t

Samas on meie Hädatalus koristatud vaid tühised 15 tonni rapsi ning seegi ei vasta veel hetkel viljakogumispunkti (CBH Grain) tingimustele. Igast viljakoormast, mis saabub kogumispunkti võetakse peale kaalumist umbes kümme proovi, millel määratakse proteiini, niiskuse, rapsi puhul õli, purustatud viljakõrte (admix) sisaldus. Esmaspäeval käisime siis kõigepealt Kojonupis, kus Ants andis omapoolse rapsiproovi CBH-i näitsikutele analüüsida. Oli juba eelnevalt silmaga näha, et näidis ei vasta kriteeriumitele (viljakõrte ja niiskuse sisaldus liiga suur). Linnas käisin üle hulga aja poes ja ostsin esimest korda Austraalias hapukoort. Ei olnud üldsegi nii hull, kui ma olin senini teiste suust kuulnud. Ülekanderihma kombainile me siiski ei saanud ja Ants suundus hiljem Perth-i poole. Teisipäeva õhtuks oli Ants tagasi, ning uus rihm peale seatud. Kolmapäeva hommikul sai Ants kuskil 2 tundi  kombainiga põllal urrata, kui üks ratastest kukkus alt. Välimine laager (bearing) ja mutter (nut) olid otsad andnud ja nii see ratas minema veeres. Seekord suutis ta ennast tagasi hoida ning ei tormanud taas Perthi, vaid tellis kulleriga vajalikud osad ja järgmine hommik olid osad linnas olemas. Kasutatud vana tehnikat saab omada , kui sa jagad tehikavärki ning oskad remontida. Järgmisel päeval pidin aga mina, kes on väga tehikavõhik ja nägi esimest korda kombaini ratast sageli leidma vastused Antsu küsimustele, how it should go. Ratta saime alla, aga ma usun et suuresti see kukkus ära ka seetõttu, et kombainil taga all erineva suurusega rehvid ja ärakukkunud madalamal olevale rattale langeb suurem koormus. Peale seda koristas Ants siis vast 3 tundi rapsi, peale mida me tegime taas tõelist tsirkust viljapunkritega kolistades mööda erinevaid põllulanke. Ühe punkriga sõitsime kaks korda edasi-tagasi,sest alati kohalejõudes tabas Antsu arusaam, et see peaks olema ikkagi teisel põllulapil. Täna hommikul vahetasime ligemale 3 tundi kombaini lõiketerasid, sest uskumatu, kui palju kombain jätab enda taga koristamata. Samas see töö ilmselgelt selline, mille kohta vanad eesti mehed ütleksid, et rege rauta suvel. Lõppkokkuvõttes vahetas Ants vast 5-6 tera kokku, aga kui sa teed kõike 5-6 korda, siis aeg lendab. Teradest suurem viga on see, et Ants ei oska kombaini seadistada, et see viljaterad eraldaks sõkaldest. Peale seda põristas vahest pool tundi ja jälle häda, kütus otsas. Tule taevas appi! Kolm korda sel nädalal Kojonupis käinud, aga selle peale pole tulnud, et äkki peaks diislit kombaini jaoks tooma. 

Mainisin kunagi, et Ants on hobifarmer.  Ma siiski eksisin, ta on sitt farmer. 

Õnneks lubab järgmisel nädalal vihma, mis peatab viljakoristuse ja off I go ning Hädafarm jääb minust selja taha.

Ja hiir astuski miinile

Eelmine nädal Antsu lahkudes sai ette võetud muude tegemiste hulgas ka köögiriiulite mineerimine rotimürgiga. Kuna täna suundus Ants taas Perthi poole, siis oli aeg lugeda tibusid. Ning õnn naeratas täna minule. Vähemalt üks hiir oligi leidnud oma elu õnneliku lõpu miiniväljal. Lahing on võidetud, sõda jätkub!