Elu pikim hääletusretk

Austraalia puhul ei ole tegu vaid lihtsalt riigiga, vaid Austraalia on siis ka üks maailma 6-st mandrist ja professor Ülo Mander ei ole üks nendest. Saaremaal elades on sõna manner väga tihti kasutusel „a la Läks mandrile“, millega peetakse silmas, kui keegi läks Mandri-Eestisse. Mind ootas aga ees märksa pikem teekond, nimelt üle poole Austraalia mandri läbimine idast-läände, 2698km

View WA/SA hitchhiking in a larger map

Teisipäev, 21.12.2010, Toomapäev  Perth-Midland-Mundaring-Northam-Coolgardie-Norseman-Border Village 1403 km, rong-buss-3 autot

Hääletamisel on lisaks ootamisele teinekord veelgi piinarikkam suurlinnadest väljasaamine. Perthi linna tuleb selles osas küll kiita, et Great Eastern Highway-le hääletamapääsemine on väga mugav, eriti veel kuna olin juba ühe korra sinna hääletama suundunud. Kuskil tunni ajaga olin ma kombinatsioonis metroo-buss mugavalt kesklinnast 60km kaugusel Mundaringi linnas, mida võib siis pidada Metropoli piiriks. Juba liinibussis sattusin juttu ajama ühe vanema meesterahvaga, kes oli käinud Helsingis ning oli huvitatud matkamisest Lapimaal. Sain siis Lapimaa eksperti mängida. Mundaringis sain vaevalt positsiooni sisse võtta kui juba auto peatuski. Juhiks oli siis uusmeremaa sugemetega lambapügaja ning sellest tulenevalt keerles jututeema põhiliselt lambapügamisel. Tüüp käib siis lisaks austraaliale ka uus-meremaal ja inglismaal pügamas. Aga kui Austraalias makstakse talle 3$ lammas, siis Uus-Meremaal vaid 1$ lammas ning kuna hetkel AUD niivõrd tugev siis Inglismaale pole sel aastal mõtet minnagi. Järgmist autot sain taas vaevalt 10 minutit oodata, mis oli siis teel Goldfieldi pealinna Kalgoorliesse. Tüüp oli mingi 24 ja töötas kaevanduses plahvatuste alal. Austraaliast oli väljas käinud vaid Bali saarel Indoneesias, mis austraallaste hulgas vahest sama populaarne kui jaanipäev Saaremaal Eestimaal. Teel kihutasime mitmeid kordi mööda livestock (eluslooma) truckidest ja mul ei olnud kahtlustki kuhu nemad teel. Coolgardies auto pealt maha hüpates valdas mind kindlustunne,et ühe nendest truckidest ma kinni pean. Esimene veel ei peatunud, aga teine juba küll. Juht taas kiivi, kelle jaoks Uus-Meremaal ei olnud piisavalt avarust ja kes nüüd igapäevaselt tallab kilomeetreid Lääne-Austraalia avarustes. Uurisin temalt võimaluste kohta truckilubade tegemise kohta. Soovitas teha Põhjaterritooriumil, kahetsen hetkel et ei vormistanud ennast Eestis töötuks ega läbinud töötute truckijuhtide koolitust, sest truckijuhi amet on kaks ühes. Reisimine ja töötamine käsikäes. Enamjaolt kuuvalges kulgesin siis selle 621 HJ Kenworthi rekkaga 40 tonni lambaid taga treileris hommikuks WA ja SA piirile.

Kolmapäev, 22.12.2010, Border Village – Ceduna, 589 km, 1 auto

Elusloomade veol läänest itta toovad siis WA rekkad loomad WA/SA piirile, kus need siis laaditakse ümber samasugusele rekkale, mis saabunud piirile idaosariikidest. Kuna minu rekkale vastutulnud rekkajuht oli wanker, siis pidin piiril hakkama uuesti  hääletama,aga kuigi kauaks mitte, sest võttis mind peale flaami backer Gawein. Peale piiripunkti muutus maastik palju vaadeldavamaks ning oli põhjust ka peatumiseks lisaks kütuse tankimisele. Gawein minuealine, kes õppis ülikoolis umbes araabia lingvistikat, oli oma kursusel ainuke ja loomulikult ei saanud peale hariduse saamist erialast tööd. Töötas õllepruulijana kuni õlletehase pankrotistumiseni. Tavaliselt ma autos tukkuma ei jää, aga peale suures osas magamata ööd ning mööda monotoonset Nullarbori kulgedes ma ikka ja jälle avastasin ennast suikununa, kuni ma üle hulga aja sain olla diskor. Päris bussidisko tuure üles ei kütnud, reipust aga küll. Enne päikeseloojangut keerasime puhkealale laagrisse.  

Neljapäev, 23.12.2010, Ceduna – Minnipa – Wudinna – Port Augusta – Port Pirie, 449 km, 2 auto

Hommikul äratas mind päikesetõus ja oli aeg keerata kella 2,5 tundi. Õnneks oli ka Gawein peagi üleval ning peale tuulist beacon&eggs olime taas teel ehk murdmas kilomeetreid ümbritsetuna bushlandist ja läbides põllumajanduslinnakesi. Eesti disko asendus flaami omaga. Läbisime halfway pointi idast läände ning õhtuks olime Port Augustas, kust Gawein keeras Flinders range-iga tutvuma. Sain veel 70km ühe kiropraktikuga edasi, kes kurtis et meedikutele valitsus raha annab, aga kiropraktikutele mitte. Ööbisin roadhousi taga bushis, kus oli tohutult valusaid sääski. Muidu on tavaliselt Austraalia nuhtluseks kärbsed.

Reede, 24.12.2010, Jõululaupäev Port Pirie – Port Wakefield – Adelaide, 257 km, 2 autot

Öösel tormas, telk oli pidevalt 30 kraadises kreenis, aga niipalju tuulel jõudu polnud, et telki koos minuga õhku lennutada. Bensukad Austraalias öösel enamuses suletud, nii sain ma hommikul seal üksi toimetada kuni avamisel ma oma suureks üllatuseks avastasin tasuta WI-FI roadhousis. Hääletama asudes tuli üks Hummerijuht küüti pakkuma. Noor kutt oli ja mormoon. Töötab 24h oma vanemate turvafirmas, igati mõistlik tüüp, aga peagi suundub Lõuna-Aafrikasse ja Botswanasse kaheks aastaks missioonile ning moondub valge särgi ja lipsuga tüütuks mormooniks. Maksab selle eest siis kirikule iga kuu veel 393 AUD-i. No mis teha, kui sünnid mormoonide perre. Sõitsin elus esimest korda Hummeriga, midagi väga erilist iseenesest ei olnud. Port Wakefieldis hääletasin taas praktiliselt ideaalses kohas ning 10 minutiga olin auto peal. Juht taas kordas, et olen väga õnnelik, et pealesain, et tavaliselt peale ei võeta, oli ise samuti noorest peast hääletaja. Eks ma siis katsu leppida selle teadmisega, et olen õnnelik :-). Adelaide-is viis ta mind hosteli treppi.

Adelaide tervitas mind jõuluprae ning hingelise kosutusega. Südaööl suundun missale! Häid jõule!