Tuna cage towing 2.day

Enamuse sellest aastast olen maganud telgis maa peal, seega on üle hulga aja meeldiv pikutada ja magada piisavalt pehmes voodis. Kasutasin seda siis esimesel päeval kohe jõudsalt ja ka enne enda vahikorda viskasin pikali. Vahis olemine siin äärmiselt lihtne. Kuna laeva liikumiskiirus vaevumärgatav, siis võtab hulk aega, et laev tõsiselt kursilt kalduks ning kulgeb laev ikkagi autopiloodil. Lihtsalt tuule ja hoovuste tõttu tuleb aeg-ajalt autopiloodil muuta väheke kurssi, mis on siis sama mis muusikakombainil volume nupu reguleerimine. Ja kuna päeval saab piisavalt magada, siis 1.45 pikkune vahikord öösel on köki-möki. Peale järgmise watchman-i ülesajamist lõpeb minu vahikord mootoriruumi külastusega ning strateegiliste näidikute näitude raporteerimisega vahiraamatusse. Peale seda kobin taas koikusse.

Hommikul on äratus kell 7. Hommikukohvi ning suundun koos diver-itega sumbale, sest ilm sobiv kalade keskmise kaalu selgitamiseks. Lastovo saabub kella kaheksa ajal. Esimene tuunikala, mis konksu otsa hakkab on kohe minu elu suurim, 42 kilo ja 120cm, seda poissi andis juba tõsta kaalukonksu otsa. Üldse on selles sumbas küllaltki suured kalad, keskmine kaal tublisti üle 20kg-i. Tagasi laeva, kus ootab aussie brekky – eggs, bacon, beans, toast. Ja siis aeg iseendale. Pärastlõunal käime happega laeva pardad ja teki üle ning peale sukeldujate õhtust reidi sumbale lühendame puksiirköit, sest läheneme oma sihtkohale. Aga minule üllatuseks sõidame me hoopis eemale söötmissumpadest. Õhtul selgub selle põhjus, kui teeme tagasipöörde. Nimelt ei saa me peatuda, sest vastasel juhul langeb see sügav puksiirsump siin madalas rannikuvees põhja ning seda ei tohi juhtuda, sest kes teab, mis seal põhjas on.  Seega tiksume öösel taaskord tagasi lootuses et hommikul lubab ilm teha transfer-i. Minu vahikord 1.00-2.45.

Tuna cage towing

Laupäeval selgus, et ühe tuunisumpa pukseeriva laeva tekimadruse onu on siit ilmast lahkunud ning vajab ta siis asendust. Manager Steve pakkus mulle, et kas ma sooviksin minna pukseerivale laevale tekimadruseks. Loomulikult olin ma nõus, eelkõige sellepärast, et midagi uut ja huvitavat ning teiseks seetõttu, et tuunisumba pukseerimise eest makstakse paremini ning tööd suurt ei pea tegema. Võib vahest tõmmata paralleeli eurosaadikute kojuigatsustasuga, kus siis makstakse tasu selle eest, et pead töötama kodust eemale. Aga minu jaoks on laeva saamine mitte kodust eemaleminek vaid saabumine koju. Oma voodi, laevapere, oma kokk – kas just jackpot, aga sinnapoole.

1.       1. Päev

Sõidame hommikul sadamast välja. Tuunikalasumpa pukseeriv laev Olive Skye on umbes 3 tunni kaugusel. Tuult on ookeanil omajagu, nii et tuleb ennast ikka kinni hoida. Kohalejõudes selge, et tuunide keskmise kaalu selgitamiseks liialt tuuline. Loobime kaasavõetud tonni sardiine tuunidele ning suundun väikese paadiga Olive Skye pardale, kuhu meid siis koos paadiga (dinghy) tõstetakse. Meeskonnaks meil siis horvaadist kapten Nedo, kes siis hoolimata 40-st Austraalias veedetud aastast räägib minust tublisti puisemat inglise keelt kui mina. Mehhaanik Stretch, kes peale 15 aastat Tonys Tunas sel aastal otsustas lahkuda ning siis kolm sukeldujat, Luke, C.J. ja Ty. Huvitavaima taustaga on neist C.J. , kes siis buur ja keda Londonis kohatud aussie tütarlaps siia mandrile elama toonud. Sain laeva pardal olla vahest tunnikese, kui lähenes meile kalandusametnike laev, keda oli oodata siis meie pardale pabereid kontrollima. Kui Eestis kurdetakse, et pole meie keskkonnainspektsioonil piisavalt võimekust avamerel toimuval kalandusel silma peal hoida, siis ka siin on kogu Lõuna-Austraalia kalandusvetes toimuval silma peal hoidmas vaid üks laev. Pandi siis kirja kõigi laevaliikmete nimed ning vaadati üle, ega ei ole pardal illegaalset saaki.

Sukeldujad käivad siis kaks korda päevas, hommikul ja õhtul, kontrollimas kalade olukorda sumbas ning meie ülesandeks siis turvaliselt veeskada paat millega nad siis slepis olevale sumba juurde sõidavad. Mina pesen detergendiga kajuti väliseinu ning söön värsket sashimit. Õhtusöögiks oivaline seapraad. Hilisõhtul kell 23.15 algab minu 1.45 pikkune vahikord.

Käib töö ja vile koos

Töömehe põli on mürinal käima läinud, et iseendale on raske aega leida. Hetkel siis tulemas avaookeanis püütud tuunikalad niiöelda koju ja meie käime neid siis majutamas ehk sumpadesse panemas. Pimedas suundume merele ja pimedas naaseme maale. Aga peale pikka kudemist maal olen mina pikka päevade üle merel igati röömus, sest paremat pole kuskil maal, kui suisel ajal mere pääl. Põhjuseid, miks towing cage-ist (transpordisump) tuunide ümberpaigutamine feeding cage (söötmissump) niipalju aega vötab on mitmeid. 15 tunnise tööpäeva jooksul õnnestub meil üks transpordisump tühjendada umbes 10 000-st tuunikalast kolme söötmissumpa. Siinkohal tuleb tunnistada, et suure osa sellest tööpäevast moodustab hulpimine sumbaserval ning ootamine, kunas tuunikalad teise sumpa vajalikus koguses ujuvad. Selle soodustamiseks  siis aeg-ajalt transpordisumpa kuivendatakse ning suunatakse tuunid söötmissumpa. Arvepidamine on väga täpne. Kohalikud kalandusametnikud on seadnud sumba uksele allveekaamera, mille poolt edastatud pildilt nad siis kõik kalad üle loevad ning vajalikul hetkel uks lihtsalt sulgub. Eelnevalt oleme me kinni püüdnud sumbast 40 kala ning kaalunud ja möötnud need, mille alusel arvutatakse keskmine kaal ja kui korrutada see kalade arvuga, siis saadaksegi teada väljapüügimaht. Kvoodimajandus on siin range.  Suur osa tööst tuunikasvandusel tehakse siiski otseselt vees tuukrite poolt, keda on aktsioonis ligemale sama palju kui laevamehi. Sest tuunikalasumba puhul on tegu nagu jäämäega, veepealne osa on sellest tühine. Transpordisump on 18m sügav ning sukeldujad käivad siis kontrollimas, kas pole sinna tekkinud auke, kus kalad välja pääseksid või kas pole mõni tuunikala surnuna põhja vajunud ja mis vajab pinnale toomist. Seni vahest kõige raskem osa tööst on liikumine sumpa ümbritseval  suurel torul, mis nõuab kõielkõndija osavust, aga õnneks on ka eksimisruumi, sest sumbapoolses küljes on ka piirdeköis, kui vaid oleks vaba kätt, millega sellest haarata.

Suured panused

Täna vahest tabas mind oma välismissiooni jooksul esimest korda soov olla Eestimaal, Lõuna-Eesti kuplite vahel, lükkamas ennast teele stardikanga tagant, kulgeda üle Matu väljade, raiuda üles Harimäest, tunda heameelt oma kilode üle tuhisedes mööda õblukestest naisterahvastest Ande poole laskudes, kugistades rosinaid ning spordigeeli, leida ennast Kuutse TP-st enne poolmaratoni starti, jõuda Meegaste mäele, mis viimane arvestav tõus, ja nii edasi. Ühesõnaga Eesti rahva talvine laulupidu ehk 40. Tartu Maraton oli väärikas juubelimaraton.

Siin aga tõi neljapäevane päev kurva sõnumi, et abalone (merikõrv) sukelduja Peter Clarkson sattus kahe white pointer hai rünnaku ohvriks, kui ta naases oma saagiga pinnale. Järgmisel päeval käivitati tema keha otsingud, aga ilma tulemusteta lõpetati laupäeval. Loomulikult on kõik merikõrva sukeldujad teadlikud ohtudest, mis nende tööga kaasnevad, seda just hairünnakute osas, aga selles osas on kasutusele võetud ka mitmeid kaitsemeetmeid. Nimelt aretati 70-ndatel välja nn. sukeldumispuur, mis kaitseks just hairünnakute vastu merepõhjalt merikõrvasid korjavaid sukeldujaid, aga ei kaitse see neid hetkel kui nad saadavad kogutud saaki merepinnal ootavale laevale. Selliseid suuri panuseid kutsub sukeldujaid tegema eelkõige selle tasuvus. Lured by a job which can see them earn more than $100,000 in 55 days, abalone divers take a "calculated" risk by entering the Great White's favourite hunting ground.The industry pumps about $50 million a year into the South Australian economy and has helped turn Port Lincoln into one of the wealthiest towns in Australia. Kohalik sopaleht kirjutas samuti, et mr. Clarkson nautis täiega seda vabadust, mida pakkus talle see töö, mida ta hingest armastas. 3 kuud sukeldus ning ülejäänud osa aastast seikles elumerelainetel. Oli suur rännumees ning Couchsurfingu member, respect and RIP. He  is the 20th person to be killed by a shark in South Australia's history:-(.

Harjumatu minu jaoks kindlasti, aga seda merikõrvade kogumist merepõhjast peetakse siin samaväärseks osaks kalandusest nagu näiteks sardiinide traalimist ookeanivetest. Ja nagu eespool mainitud on see väga tulus kalandusliik, mille litsentsi väärtuseks hinnatakse $11 miljonit. Kokku on SA-s 36 abalone fishery litsentsi. Kogutakse siin kahte liiki merikõrva greenlip abalone ja blacklip abalone. Üks sukelduja suudab koguda tunnis ligikaudu 80 kilogrammi merikõrvu ning aastane väljapüügimaht SA-s on kokku ligikaudu 800 tonni, mille väärtuseks hinnatakse $30 miljonit. Ühe kilogrammi hinnaks kujuneb siis $37,5. Kohalikus kalapoes maksab aga kuivatatud merikõrva liha $400. Jääb minust see ostmata ning hailõugade vahelt merepõhjast ma ka neid koguma ei lähe.

Tuuni maius

Olin taas ühel kaunil hommikul valmis suunduma linnast välja meelt lahutama, sest kaua sa suudad telefoni valves järjest olla. Aga Murphy seadusele kohaselt, kui olin koti ära pakkinud ja valmis teele asuma helises telefon. Pakuti võimalust töötada külmhoones kalakülmutamisel seniks kuni laeva peale pole asja. Hea meelega suundusin tööle. Külmutamist ootas 90 tonni sardiine. 10 mehega saime 16 tunniga tuuni maiuse külma, ootamaks tuunikalasid.

Minu aadress on Lincoln Cove Marina

Eelmisel neljapäeval sain ma peale 38-päeva pikkust tööotsimisperioodi (pikka aega oli aastast 2005 minu välismaal viibimise rekord 38 päeva, kui sai läbitud marsruut Tartu-Riga-Berlin-Ljubljana-Koper-Venice-Barcelona-Algeciras-Tanger-Marrakech-Fes-Yerez-Stansted-Riga-Tartu) endale töökoha, kuid tööle pole seni saanud asuda, sest töö on alles teel. Nimelt saab minu tööks olema avaookeanis (Great Australian Bight) kinnipüütud tuunikalade söötmine sardiinidega (pilchards), keda hetkel siis pukseeritakse ranniku poole. Tavaliselt arendab puksiir tuunikalasump slepis kiirust 1,5 sõlme (vördluseks lodi Jömmu söidab tavaliselt mootoriga 5 sõlme). Aga kuna loodete (tide) olukord hetkel ebasoodne, siis erilist progressi pole viimastel päevadel märgata olnud. Paluti olla telefonil kättesaadav ja kuna minul levi vaid linnas, siis olen viimased 5 päeva nagu häirekeskuse töötaja olnud linnas telefonivalves.  Omajagu aega olen veetnud Marina Hotel-i väliterrassil, mis ei ole mitte halb koht ja kus Austraaliale mitteomaselt tasuta wireless, ning olnud vaatlejaks Port Lincoln Cove Marina-s toimuvale. Lisaks sellele, et tegu on Austraalia suurima kalasadamaga suunduvad siit ookeanile ka rahvale lõbupakkuvad alused. Siinkohal märgiks ma ära siis kõige populaarsemat adventured:

1.Calypso Star Shark Cage Diving Charters

One of the most spectacular one-day adventures in the world. Honed by millions of years of evolution, the Great White Shark is one of the most graceful and awe-inspiring fish in the ocean. Absolutely nothing can prepare visitors for the rare experience of their first encounter with one of the worlds most exciting predators in its natural environment. Each person will experience approximately 45 minutes cage viewing, face to face, with the amazing Great Whites in the crystal clear waters surrounding the Neptune Islands. 1 Day Adventure- AUD $495 per person

2.       Swim with Tuna 

The excitement begins at the Lincoln Cove Marina. A 15 min. Ride in our luxury catamaran to the WORLD CLASS tuna platform. Pull on a Wetsuit, Snorkel, Gloves and Fins then jump in!! Hand feed and swim with one of the fastest fish in the world. Send a postcard to a friend from our marine post office. Adults $70, Child $50, Family $190

3.       Swim with Sealions 

Let us take you to the remote, pristine Hopkins Island where the resident Sea Lion population will welcome you with open flippers!! Experience the excitement of being tantalisingly close to these puppy dogs of the sea!

p.s. Kellele Valentinipäevast veel väheks jäi, siis meil on teile hea uudis – käes on Valentiine- ja Tiinapäev! Head tiinatamist!