Lõhekarjuseks saamine

Kui nüüd üdini aus olla, siis kõik sai alguse juba Aucklandis Rugby World Cup-i ajal, mil samaaegselt oli käimas koos paljude muude festivalidega " The New Zealand Real Taste" festival. Selle toidufestivali raames põikasin ma sisse siis ka NZ King Salmon boksi, kus nad pakkusid seda õrna maitsega kuninglikku kala. Panin siis körva taha, et siinne minu lemmikkala pärineb Marlborough-st. Söites laevaga hiljem Pöhjasaarelt Löunasaarelt adusin, mida see päritolu endas tegelikult kütkeb. Marlborough Sounds on jahmatavalt kaunis väinade vörgustik, mis moodustab mereriigi Meremaa rannajoonest 1/5-diku. Hiljem kalatraaleri peal monotoonselt alltekil hoki fileed pakkides leidsin ma siis ennast esimest korda mötetes kuskil väinas asuvas löhefarmis tegutsemas. Aga kuna traaler oli kaugel Vaikse Ookeani avarustel, siis veel järgmisel päeval minu tee löhefarmi ei viinud ja eks ma jöudsin selle pakkimisliini ääres veel mitmeid kordi seal löhefarmis uidata. 

Aasta vahetus ning uue aasta esimesel tööpäeval olin ma tagasi Picton-is, Marlborough-is ning marssisin sisse NZ King Salmon-i kontorisse ja uurisin maad, kuidas saada tööle löhekasvandusse. Selgus, et löhe kasvatamiseks nad laevadega suurt ei opereeri. Lisaks ujukitel asuvatele löhesumpadele, ujub seal samas ka ujuvmaja, kus siis kasvanduspersonal töötab ning elab. Haarasin kaasa kandideerimisavalduse ning suundusin veiniaeda traktorirooli. Kuumadel suvepäevadel seal traktorikabiinis jöudsin ma siis teistkordselt tösiselt möelda, et traktorikabiinis higistamise asemel vöiks ju parem kuskil vete peal löhekalu kasvatada. Juhtuski nii, et veinikuradiga läksid meie teed peagi lahku ning järgmise nädala esimesel tööpäeval olingi ma tagasi NZ King Salmon-i kontoris täidetud avaldusega. Sain siis ka kokku farm manager-iga, kes siis mainis, et tulin väga õigel ajal, sest kuskil 15 päeva pärast neil tõesti plaan vötta kedagi farmi tööle ja minul hea vöimalus valituks osutuda, sest olen temaga kohtunud. Aga jah, 15 päeva, see on ju terve igavik. Tundus, et Cantenbury viljaväljadel on algamas viljalöikus. Jätsin oma löhekonksu Marlborough-sse likku ning järgmise nädala esimesel tööpäeval kuulasin maad Cantenbury põllumajanduspiirkonna suurimas linnas Ashburtonis tööbüroos, kuidas saada traktorirooli. Selgus, et töeliselt kiire viljakoristus ootab kuuma ilma ning lähema nädala jooksul seda oodata polnud. Nii ma olin siis taas "sunnitud" avastama seda vörratu loodusega Meremaad. Körgeim tipp Mt.Cook ei asunud kuigi kaugel, seega seadsin oma rattad sinnapoole ja teel sinna avastasin ma oma teelt löhekasvandused, liustikuvete poolt toidetavate hüdroelektrijaamade kanalites. Armastan merd palavalt, aga ka see liustikujärvede ning veekanalite veeriik Löuna-Alpite körgeimate tippude taustal rabas mind sügavalt. Leidsin, et ka siin oleks mönus töötada lõhekalu kasvatades. Jätsin siis oma CV kahte löhekasvandusse, kus hetkel kedagi ei vajatud ning suundusin tagasi Cantenbury pölluväljadele, kus otsustasin päris töö saamiseni WWOOF-ida ehk siis vabatahtlikuna farmis töötada. Sain siis uue nädala esimesel tööpäeval paar tundi töötada, kui helises telefon ning Mount Cook Alpine Salmon farm manager Dan helistas, et sai minu CV kätte ning kutsus vestlusele. Oma auto annab vabaduse, polnud siis muud kui hommikul taas hääled sisse ning tagasi Twizeli poole. Aga sain järgmisel hommikul napid 30 kilomeetrit kulgeda, kui helises telefon ning teiselpool toru oli NZ King Salmon-i farm manager Picton-ist ning uuris, kas ma jätkuvalt huvitatud tööst nende löhekasvanduses. Aga minu vaimustus rauges, kui ma kuulsin, et pakutava töökoha peamiseks ülesandeks oleks maalilises väinas asuvas löhefarmis automaatsööturi tööprotsessi jälgimine arvuti taga, 12 tundi päevas, nädal tööl – nädal vaba. Jätkasin teekonda Twizel-i poole ja reedel alustasin ma oma töökarjääri kõrgeimail ametipostil, 652m ü.m.p. asuva löhekasvanduse löhekarjusena tööpaariliseks kohapealses Twizel-is üleskasvanud Marshall. Lõhekasvatus alga!

Suvi kestab veel

Avalikkusele seni teadmata põhjuseil seiskus hetkel minu karjäär veiniaias ja laadisin oma isikliku varanduse taas ratastel kodusse ning olin taas TEEL. Jätsin Marlborough väina möned önged likku ning kuna Cantenbury tasandikul on lahti minemas kiire vilja- ning kartulikoristus, siis reisisuund oli taas lõuna, sedakorda kolmandat korda. Kolmandat korda kohtusin siis ka Frindo ja Sia-ga Kaikouras, kes olid end vahepealse ajaga sisseseadnud Kaikoura arendatavas uuselamurajoonis, mis senini roheline ning rahulik. Sedakorda olen ma samuti kulgenud märksa rahulikumalt, kui aastavahetusel kogu lõunasaarele ringi peale tehes ning ma olen seekordset reisimist enam nautinud. Eks põhjus ka selles, et vörreldes aastavahetusega on löppenud koolivaheaeg ning kohalikud puhkajad on tagasi koolipinkides või ametipostidel. Maavärinast rusutud Christchurch jättis samuti seekord palju parema mulje, sest veetsin oma aega sedakorda kinos, rannas, botaanikaaias, suveteatris ja köige krooniks leidsin ennast kergejõustikuvõistlustelt, kus olid kohal NZL tähed Valerie Adams (OM kuld, MM kuld, kuulitõuge), Nick Willis (OM hõbe, 1500m) ja tulevane staar Jacko Gill (juunioride maailmameister kuulitõuge ja kettaheide). Kergejõustikuõhtuga meenutati 50 aasta möödumist Peter Snell-i poolt püstitatud sentsatsioonilisest maailmarekordist 800m jooksus. Sarnaselt 50 aasta taguse ajaga jooksti ka seekord mururajal, sest ka kergejõustikustaadion on peale maavärinat kasutuskõlbmatu. Sedakorda suundusin ka Banks poolsaarele, kus asub nn. prantslaste asuala Akaroa ning osalesin Okains Bay-s Waitangi päeva tähistustel. Peale tööalaseid kohtumisi Ashburtonis tajusin ma, et olen "sunnitud" edasi reisima. Samas Ashburton tundus suurepärase lähtepositsioonina suundumaks avastama Mt.Cook-i, maori keeli Aoraki. Milliseid suurepäraseid hetki ning paiku ma sedakorda olen külastanud, lausa lust tödeda, et need hetked veiniaias sedakorda peatusid, kesse rumal siis suvel tööd teeb:-) Ja mäejumal oli sedakorda samuti minu vastu armulik ning oli pühkinud kõik pilved Mt.Cook-i ümbert, aga järgmisel hommikul ärgates avastasin ennast nii tihedas udus-pilvemassis, et sain vaevalt bussiukse avada ning kulgeda tagasi tuldud teed mööda. Nüüd aga suundun suurt kala konksu otsa oodates ühte tee peale jäävasse orgaanilisse farmi wwoofima. WWOOF (ingl k World Wide Opportunities on Organic Farms) on ülemaailmne vabatahtlike liikumine mahetaludes.Vabatahtliku töö eest pakub mahetalu majutust, toitlustust ning õppimisvõimalust. http://www.wwoof.ee/

Waitangi Day

Sarnaselt austraallastele oskavad ka uus-meremaalased elust mönu tunda ning tööaastasse on pikitud hulganisti riigipühasid. Ja kui mingi kuupäevaline riigipüha peaks langema nädalavahetusele, siis nädalavahetusele järgnev esmaspäev on samuti vaba päev. Sedakorda oli riigipüha nimi Waitangi Day, mis mulle enne wikipeediast järgivaatamist ei öelnud mitte midagi ning tundus sellise tööluusi eesmärgil pühana. Aga selgus, et tegemist siis Uus-Meremaa riigi asutamisaastapäevaga. Nimelt 6. veebruaril 1840. aastal sölmiti Waitangi linnas briti kuninga esindajate ning üle 500 maoori pealiku vahel lepe, millega Uus-Meremaast sai Briti Impeeriumi osa ning garanteeris maooridele õiguse oma maaomandile ning õiguse saamaks Briti alamateks. Erinevalt aborigeenidest austraalias on maoorid ilmselgelt integreeritud siinsesse ühiskonda. Maooridel on kaks poliitilist erakonda, kellest üks kuulub hetkel ka valitsusse ning mängib seal nn. kaalukeelt. Loomulikult tegutseb ka marumaoori rahvuslasi, kes senini süüdistavad, et selle Uus-Meremaa asutamisdokumendiga andsid maoorid oma vabaduse ära. Kuid erinevalt aborigeenidest Austraalias on maooride puhul Uus-Meremaal tegu rahvaga, kes jöudis vaid tiba enne valget eurooplast sinna saarele. Igatahes suundusin ma Banks-i poolsaarel, Okains Bay-s asuvasse Maoori muuseumisse Waitangi päeva tähistustele. Programm keskendus siis maoori kultuurile ning improviseeriti ka maooride ning valgete eurooplaste vahelist lepet maooripärase tervitusega. Aga köige huvitavam osa oli ikkagi löuna, hāngi löuna. Tegemist siis maooride traditsioonilise toiduvalmistamisviisiga, mis siis meie keeles maa-ahi. Juttu tehes selgus, et kell 4 hommikul tegid nad kivide alla tule, 4.5 tundi hiljem kühveldasid siis kuumad kivid maahju ning laadisid liha- ja juurviljad sinna peale. Erinevalt maa-ahjust Kiikri juures Asva külas ulatus see kuhi maa-ahju süvendist väljapoole, seega katsid nad selle kuhja riidega ning kühveldasid liiva peale. Minu kohalejöudes nägi see välja nagu kellegi äsjamaetud kalme. Aga 4 tundi hiljem oli siis aeg see kalme taas lahti vötta ning isuäratavad lihavaagnad välja tösta. Kaugele autoparklasse looklev näljaste pidupäevaliste parv samas ei olnud kuigi isuäratav, seega lahkusin ja asusin oma leivakoti kallale.  God Defend New Zealand – Manaakitia mai Aotearoa!!!