Sarnaselt austraallastele oskavad ka uus-meremaalased elust mönu tunda ning tööaastasse on pikitud hulganisti riigipühasid. 
Ja kui mingi kuupäevaline riigipüha peaks langema nädalavahetusele, siis nädalavahetusele järgnev esmaspäev on samuti vaba päev. Sedakorda oli riigipüha nimi Waitangi Day, mis mulle enne wikipeediast järgivaatamist ei öelnud mitte midagi ning tundus sellise tööluusi eesmärgil pühana. 
Aga selgus, et tegemist siis Uus-Meremaa riigi asutamisaastapäevaga. Nimelt 6. veebruaril 1840. aastal sölmiti Waitangi linnas briti kuninga esindajate ning üle 500 maoori pealiku vahel lepe, millega Uus-Meremaast sai Briti Impeeriumi osa ning garanteeris maooridele õiguse oma maaomandile ning 
õiguse saamaks Briti alamateks. Erinevalt aborigeenidest austraalias on maoorid ilmselgelt integreeritud siinsesse ühiskonda. Maooridel on kaks poliitilist erakonda, kellest üks kuulub hetkel ka valitsusse ning mängib seal nn. kaalukeelt. Loomulikult tegutseb ka marumaoori rahvuslasi, kes senini süüdistavad, et selle Uus-Meremaa asutamisdokumendiga andsid maoorid oma vabaduse ära. Kuid erinevalt 
aborigeenidest Austraalias on maooride puhul Uus-Meremaal tegu rahvaga, kes jöudis vaid tiba enne valget eurooplast sinna saarele. Igatahes suundusin ma Banks-i poolsaarel, Okains Bay-s asuvasse Maoori muuseumisse Waitangi päeva tähistustele. Programm keskendus siis maoori kultuurile ning improviseeriti ka maooride ning valgete eurooplaste 
vahelist lepet maooripärase tervitusega. Aga köige huvitavam osa oli ikkagi löuna, hāngi löuna. Tegemist siis maooride traditsioonilise toiduvalmistamisviisiga, mis siis meie keeles maa-ahi. Juttu tehes selgus, 
et kell 4 hommikul tegid nad kivide alla tule, 4.5 tundi hiljem kühveldasid siis kuumad kivid maahju ning laadisid liha- ja juurviljad sinna peale. Erinevalt maa-ahjust Kiikri juures Asva külas 
ulatus see kuhi maa-ahju süvendist väljapoole, seega katsid nad selle kuhja riidega ning kühveldasid liiva 
peale. Minu kohalejöudes nägi see välja nagu kellegi äsjamaetud kalme. Aga 4 tundi hiljem oli siis aeg see kalme taas lahti vötta ning isuäratavad lihavaagnad välja tösta. Kaugele autoparklasse looklev näljaste pidupäevaliste parv 
samas ei olnud kuigi isuäratav, seega lahkusin ja asusin oma leivakoti kallale. God Defend New Zealand – Manaakitia mai Aotearoa!!!
Ja kui mingi kuupäevaline riigipüha peaks langema nädalavahetusele, siis nädalavahetusele järgnev esmaspäev on samuti vaba päev. Sedakorda oli riigipüha nimi Waitangi Day, mis mulle enne wikipeediast järgivaatamist ei öelnud mitte midagi ning tundus sellise tööluusi eesmärgil pühana. 
Aga selgus, et tegemist siis Uus-Meremaa riigi asutamisaastapäevaga. Nimelt 6. veebruaril 1840. aastal sölmiti Waitangi linnas briti kuninga esindajate ning üle 500 maoori pealiku vahel lepe, millega Uus-Meremaast sai Briti Impeeriumi osa ning garanteeris maooridele õiguse oma maaomandile ning 
õiguse saamaks Briti alamateks. Erinevalt aborigeenidest austraalias on maoorid ilmselgelt integreeritud siinsesse ühiskonda. Maooridel on kaks poliitilist erakonda, kellest üks kuulub hetkel ka valitsusse ning mängib seal nn. kaalukeelt. Loomulikult tegutseb ka marumaoori rahvuslasi, kes senini süüdistavad, et selle Uus-Meremaa asutamisdokumendiga andsid maoorid oma vabaduse ära. Kuid erinevalt 
aborigeenidest Austraalias on maooride puhul Uus-Meremaal tegu rahvaga, kes jöudis vaid tiba enne valget eurooplast sinna saarele. Igatahes suundusin ma Banks-i poolsaarel, Okains Bay-s asuvasse Maoori muuseumisse Waitangi päeva tähistustele. Programm keskendus siis maoori kultuurile ning improviseeriti ka maooride ning valgete eurooplaste 
vahelist lepet maooripärase tervitusega. Aga köige huvitavam osa oli ikkagi löuna, hāngi löuna. Tegemist siis maooride traditsioonilise toiduvalmistamisviisiga, mis siis meie keeles maa-ahi. Juttu tehes selgus, 
et kell 4 hommikul tegid nad kivide alla tule, 4.5 tundi hiljem kühveldasid siis kuumad kivid maahju ning laadisid liha- ja juurviljad sinna peale. Erinevalt maa-ahjust Kiikri juures Asva külas 
ulatus see kuhi maa-ahju süvendist väljapoole, seega katsid nad selle kuhja riidega ning kühveldasid liiva 
peale. Minu kohalejöudes nägi see välja nagu kellegi äsjamaetud kalme. Aga 4 tundi hiljem oli siis aeg see kalme taas lahti vötta ning isuäratavad lihavaagnad välja tösta. Kaugele autoparklasse looklev näljaste pidupäevaliste parv 
samas ei olnud kuigi isuäratav, seega lahkusin ja asusin oma leivakoti kallale. God Defend New Zealand – Manaakitia mai Aotearoa!!!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar