Norra jõulusööma eripärad

Erinevate maadega tutvumisel tuntakse kindlasti huvi köögikultuuri vastu ja vestlustes sageli küsitakse, mida süüakse jõulupühade ajal, millest on kristlikus maailmas saanud aasta kõige rikkalikum söömaaeg. Otseselt jõuluõhtul ei istunud ma norralaste jõululauas, küll aga pakuti asutuse jõulupeol mitmeid traditsioonilisi jõuluroogasid. Enne jõule sai töökaaslastega vesteldud samuti jõulusööma eripäradest. Eelmisel sügisel Norra mahetalus vabatahtlikuna töötades tutvusin esmalt Norra söömiskommetega. Vanasti viibisid talunikud päeval põllul ning „lõunat“ ei pidanud. Põllult õhtul tagasi koju jõudes oli päeva teine söögikord „middag“. Enam ammugi ei käi enamus norralastest päevasel ajal põllul ja söövad keskpäevasel ajal lõunat, kuid õhtusöök norra keeles on jätkuvalt „middag e. keskpäev“. Austraalias lobstereid püüdes mainis kapten Pattern ühel pühapäeval „come to the tea at six“. Teades brittide kommet juua kella viie teed, siis aimasin, et briti teejoomise komme jätkuvalt akuraatne samuti Austraalias. Istusime kella kuuest lauda. Perenaine tõi lauale õhtusöögi, selle järel magustoidu, ajasime juttu, aga ei miskit teed. Hiljem juba teadsin, et austraallased nimetavad õhtusööki „tea“. Mahetalus esimestel õhtutel kella kümne ajal oma voodi poole samme seades küsis pererahvas imestunult, et kas ma õhtusööki ei söögi. Endal pole kombeks nii hilja enne magamaminekut süüa, kuid küllap pärandina agraarühiskonnast süüakse senini väga hilist õhtueinet „Kveldsmat“. Nojah, kuuldavasti tõeline vahemereline öhtusöök vältab terve õhtu keskööni välja J. Ma usun, et paljudel on kombeks jääda avatud külmkapi uksele mõttesse, mida seal olevast süüa ja mida mitte süüa. Norras on pigem kombeks, et kogu külmkapis sisalduv pannakse lauale a la „all-you-can-eat“. Jõuluaegses ohtras söömises ei ole iseenesest midagi eripärast vaid olulistemates roogades, millest nüüd lähemalt vahest populaarsuse järjekorras.

RIBBE – krõbe ahju searibi. Kõige olulisemaks ahjusealiha puhul on kamara pruunistumine ja hiljem selle suus sulamine ning seletab samuti, miks paljud norralased peavad seda kõige maitsvamaks jõuluroaks.

PINNEKJøTT – soolatud ja kuivatatud lambaribi. Soolatud ja kuivatatud lambaribid pannakse esmalt 30 tunniks vette likku. Roa norrakeelne nimetus „pinne“ viitab puupulkadele, milledega tekitatakse poti põhja sõrestik, mis täidetakse veega ning selle sõrestiku peale laotakse ribid. Klassikaliselt on puupulgad kasepuust,mis annavad omapoolset maitset samuti. Madalal tulel jäetakse pada 3 tunniks pliidile, kontrollides aeg-ajalt, et ega kogu vesi pole aurustunud.

KǺLROTMOS – Kaalikapüree. Liha- ja kalaroogasid serveeritakse koorega keedetud kartulitega, samuti köömnetega maitsestatud hapukapsaid, kuid enamgi olulisem komponent liharoogadega on kaalikapüree. Kaalika vesine tekstuur pidavat hästi balanseerima soolast liha. 

LUTEFISK – Leeliskala (rootsi lutfisk, soome lipeäkala). Eestikeelne wikipeedia on küllap tuginedes soome-ugri keelte sarnasusele tõlkinud soomepärase „lipeäkala“ libekalaks, kuid libedusega tegemist ei ole. Traditsiooniliselt süüakse leeliskala jõulude ajal (There are probably no other Christmas foods in Norway that cause such a division as lutefisk. You either love it or hate it, praise it or ridicule it. But like it or not, it’s here to stay. Norwegians consume close to 3000 tons of lutefisk each year!). Leeliskala valmistatakse talvel külma käes kuivatatud kalast, milleks enamasti tursk. Kuivatatud kala leotatakse nädal aega külmas vees, peale seda hoitakse seda kaks päeva leeliselises lahuses, mille jooksul liha pehmeneb.  Leelis lahustab lihasvalgud, mille ülesanne on siduda teisi molekule ning kala paisub suuremaks enda originaalsuurusest ja samas muutub ka mürgiseks. Söögikõlblikuks muutub kala peale järjekordset 10-päevalist leotamist vees. Hiljem leeliskala küpsetatakse ahjus 200ºC juures või keedetakse.

Ükskord oli pikal teekonnal kuivatatud kalalastiga viikingite laev, kui sellesse laeva lõi sisse välk. Laev põles maani maha. Kuid laevalast jäi alles: kuivatatud kala oli pikka aega söestunud puude ja tuha vahel. Seda kastsid vihmad ja põhjustasid kalade ümber leeliselise keskkonna. Mingi aja möödudes otsustati seda kala maitsta, pestes eelnevalt maha kala ümber oleva leelise. Kala oli täiesti söömiskõlbulik ja nii see tava tekkiski. (Lutefisk is actually quite healthy. It contains very low salt, some vitamin D and B, and plenty of selenium. Most of the fat has been washed away in the preparation, so 100 grams of fish contains only 50 calories. That being said, lutefisk is enjoyed with trimmings that bring the calories right back up where they belong. Potatoes, mushy peas and a generous amount of bacon are regulars on the plate. The sides can be very regional.  Brown cheese and mustard is a North Norwegian tradition – Western Norway uses white sauce, East Norway uses a mustard sauce). Ameeriklane Jeffrey Steingarten, raamatu „Inimene, kes sõi kõike“ autor, kirjeldab leeliskala nii: „Leeliskala, see ei ole toit, vaid massihävitusrelv. See on näide toidust, mille maitse ei sarnane mitte millegagi, aga sealjuures põhjustab nii tugevaid emotsioone, mis sõna tõsises mõttes saadab inimese nokauti“.

SYLTE – sült, pressitud sink

Sarnaselt meie süldikeetmise traditsioonile on selle toidukombe aluseks olnud soov kasutada ära kõik tapetud loomast. Traditsiooniliselt valmistatakse pressitud sinki sea peast. Lisaks sea peale on väga oluliseks norra süldi valmistamiseks süldipress (syltepresse),

mida on võimalik osta igast kodutarvete poest Norras. Eelneval õhtul jäetakse sea pea 6-8 tunniks vette likku, vahetades vett iga kahe tunni tagant. Hiljem eraldatakse liha luult väikeste ribadena. Anuma põhi kaetakse kamaraga ning seejärel laotakse kihtidena liharibad, pekiviilud ja riputatakse vahele maitseaineid. Köögimarlisse mähitult asetatakse seejärel pressi vahele ning pressitakse kokku. Säilitatakse hiljem soolvees.

RISGRøT – riisipuder kuulub üllatuslikult samuti Norra jõuluroogade perekonda

BOLLER – kukkel (Their history is a mystery. It is an abomination to put raisins in and an abomination to leave them out. They are eaten for breakfast lunch and dinner. If you haven’t eaten one you cannot call yourself Norwegian. Their name just means ‘bun’ and they are a national icon. Welcome to the land of the Boller! To a Norwegian the bolle is a way of life. Boller are the cheapest bread you can buy in the store. You can also buy ready-made mix packets but I think the home-made boller are best. There is a continuing discussion of whether the bolle should have raisins in it or not).

Minu jaoks ei olnud kahtlustki, et oma elu esimesest pärmitaignast saavad tulema rosinakuklid. Väikesaarel ei ole tänava nurga peal kohvikut, kus isu tekkides võtta tass kohvi ja saiakene. Rosinakukli isu tekkides võtsin lahti interneti, hankisin retsepti, poes oli täitsa olemas võtmekoostisosa ehk pärm ning värsked rosinakuklid said saarele olema. Kolmandal korral valminud kuklite üle võis lisaks kõhule ka enesehinnang rahul olla.