Kuidas tuunid elavad? - vat ei ela enam

 

 

Vananaiste suvi

Vanarahva vanasõna ütleb – kui millestki rääkida-kirjutada pole, siis räägi ilmast. Samas mõjutab ilm meie tegemist ja olemist igal sammul ning nii ka minu saatust. Juuli alguses, kui siin südatalv hakkas kätte jõudma, tundsin ka mina esimest korda, et on ebameeldivalt jahe. Seda eelkõige päevadel, kui mõni madalrõhkkond tuule ja vihmaga üle liikus ning termomeetri 12-13 kraadile kiskus. Kõik see viis mu mõttele, et lähen sooja suve otsima – esmalt siis Austraalia mandrilt. Aga ajal mil osalesin sardiinijahis madalrõhkkonnad taandusid ning võimust võttis eesti mõistes vananaiste suvi. Tiba jahedavõitu hommikud, aga päiksepaistelised päevad 15-17 soojakraadiga ning ilma sääskedeta. Sooja täpselt niipalju, et kannatab taas lühikese püksiga käia, aga samas higistama ei aja. Seega otsustasin, et ilm ei saa hetkel põhjuseks tuunilinnast lahkumiseks. Tunnen rõõmu vananaiste suvest! (Kiida veel ilma – üle hulga aja hakkas äsja usinalt vihma kallama).

Hetkel mil hüppasin seekord sardiinilaeva Makybe BJ pardale oli püügikvooti järele jäänud veel 250 tonni. Põhimõtteliselt teavad sardiinilaeva tüübid juba püügihooaja alguses, kui suureks kujuneb nende teenistus, küsimus on vaid selles, kui mitu püügiretke ning töötundi tuleb selle raha pangakontole saamiseks teha. Meil kulus siis 250 tonni sardiinide püüdmiseks 6 ööd ning 11 shot-i ehk looma. Suurim loom ehk ühe korraga seinnoodaga kinni püütud kalakogus oli 80 tonni, samas oli mitmeid kordi, kus noodasein oli kärisenud või kala noodas liiga väike ja püügitulemuseks suur null – aga selline juba kalamehe põli on. Ühel päeval särad hea kalasaagi üle, teisel rabad tööd enamgi teha, aga ei teeni midagi.

Kui sardiinilaevalt tagasi harvest boat-ile jõudsin oli jaapanlaste külmutuslaev Tuna Queen juba lahkunud. Väga hea, et sain enne seal pardal ära käia ning näha lähedalt, kuidas käib tuunikalade töötlemine enne kiirkülma. Kohtusin tegelikult jaapanlaste tuunikala külmutuslaevadega juba aastaid tagasi Maltal olles, kui nad sealsete tuunikarjuste saaki oma pardale hagesid, aga kes teadis sel aal, et ka minu töömehe tee viib mind kunagi sinna pardale. Tuunikala karjatamine sumpades on väga levinud ka Vahemeres Malta, Horvaatia, Itaalia, Hispaania eelkõige. Külmutuslaevad suunduvad siinse saagiga Jaapanisse ning sealt siis Vahemerre, kus siis lõikusaeg oktoobris. Kogu meie sumpades olevad tuunid on tegelikult maha müüdud juba tükk aega enne harvest-i algust. Söötmisperioodil olid pidevalt erinevad jaapanlastest ostjad meiega kaasas ning vaatasid-uurisid sumbas olevaid kalu ja valisid endale sobivaid. Seega kaubad pikemat aega koos, nüüd pole meie ülesandeks muud, kui kaup ostjale kohale toimetada. Enamus tuunidest toome me siiski kaldale, kus meie factorys need töödeldakse ning külmutatakse ja asuvad külmutusmerekonteineris Tõusva Päikese Maa poole teele. Nüüd juba töötame rahulikumas tempos, kuskil 800 kala päevas, samas kui külmutuslaeva siinolles veristasime kuskil 1600 kala päevas. Kompanii rekord on 2256 kala ühe päevaga.

Juhused kalalaeva pardal on mind viinud samas ka uutele maadele kokkamismaailmas. Ühel päeval ärakaranud sumpa tagasipukseerides korjasin ühe köie küljest suure kotitäie värskeid karpe-mussels. Eks ma seni olin ikka Tõnissoni viiti arvamusel, et ega need mussel-id ikka õige toit ole, aga elu esimene mussel-pasta vääras selle arvamuse. Aga jah, suure kotitäie musselite ärasöömisega mul raskusi ei tekkinud. Suurt lihakuhja nendest taldrikutele ei tekita. Ühel päeval sain laeva pealt kaasa instant lasagne plaadid. Viis see mind lasganje maailma, ei mäleta küll et oleks nii head lasagnjet söönud enne, mis enda käekestega valmis. Nüüd jääb vaid välja uurida, kas suured chef-id teevad selle lasagnje taigna samuti ise. Selleks annab mulle võimaluse siin igal õhtul prime-time-il eetris olev reality-show Masterchef.

Olgugi, et viimane nädal pole enam öösiti sardiinijahis olnud, pole ma ka öösel rahus maganud. Maailma vägemate ratturite katsumused Alpi nõlvadel ning aasadel on mind üleval hoidnud ja tohutult põnev on olnud. Kui kogu Austraalia elab kaasa, et Cadel Evansist saaks esimene austraallasest Tour de France-i võitja, siis meie mees Rein teeb tuuri noortearvestuses suuri mehetegusid. Lisaks suurepärastele esitustele mäenõlvadel on igati kaasakiskuvad tema blogipostitused rattaprofid.ee portaalis, mis panevad pinksalt ootama uut etappi ning uusi muljeid. Suure töö tulemusena, mille tagajärjel isegi suur Alberto eestlase tuulest pudenes, sai särav noore ratturi valge särk lõpuks Taaramäe selga, aga siis ilmutas ennast tigusööja Roland, kes eestlase pesu endale haaras. Aga Eesti mees ei jäta jonni. Täna siis viimane lahing, mees-mehe vastu duell ning Rein lahinguta sõjatandrilt ei lahku, see on siililegi selge. Rein on nagu vein mis läheb päev-päevalt paremaks, aga kas sellest seekord piisab – nael kummi!

tuna harvest pildis

http://garyfrancis.photoshelter.com/gallery-slideshow/G0000AYRJb0FX_SQ/?start=

I am busy

Paar päeva peale tuna harvest-i algust suunati mind taas söötmislaevale, sest polnud kedagi "kogenud" deckhand-i, kes äsja tööle võetud tüüpidega koos tuunisid söödaks. Ilm keeras parajaid vingerpusse ning üks madalrõhkkond teise järel rullus üle tuunifarmide, tuues endaga kaasa tuult ja tormi. Peale paaripäevast rassimist ning külmutatud sardiinide söötmist tuunidele leidsin ennast möttelt – mulle aitab. Töötamine feeding-boat-il oli muutunud ebameeldivaks ning vastumeelse tundega pole enam mingit lõbu töötada. Küpses koheselt plaan hääletada läbi laia Austraalia troopilisele Queensland-i ning leida ennast suvisest Austraalia talvest. Järgmine päev saatsin manager Tony-le txt-message-i, et no working anymore. Tony-le plaan ei meeldinud ning pakkus, kas full time in harvest crew muudab minu meelt. Vastasin, et harvestit olen nõus tegema igati.

Järgmine hommik suundusin siis taas harvest laevale. Võrreldes feeding-boat-iga, kus siis lisaks kaptenile ning mehhaanikule on 2 deckhand-i, siis harvest boat-il on raffast palju. 10 deckhand-i, 3 sukeldujat, farm manager, mehhaanik, kapten, jaapanlastest tuuniostjad ning mis peamine KOKK. Harvest boat-il töötades ei pea enam vaevama oma pead kokkamisega, sest seal saab korralikult süüa. Hommikul aussie brekky "bacon and eggs", lõunal midagi kiirelt ja kerget ning siis korralik praad peale tööpäeva lõppu tagasiteel sadamasse. Palju raffast kellega juttu ajada ning märksa rohkem fun, kui söötmine – seega nauditav. Uus kogemus oli kui ühel päeval läksime tuunisid üle andma jaapanlaste külmutuslaevale. Kraanaga vinnati siis meid laeva pardale ning meie järel ka tuunikalad, kus need siis ükshaaval märgistati, möödeti pikkus ja kaal, eemaldati saba, puuriti tropp läbi sabaosa, eemaldati lõpusekaaned ning kõik uimed ning kõik soolikad, vetsupoti harjaga löödi kogu sisikond läikima ning suruõhuga lihviti veel viimanegi verepiisk minema, enne kui tuunid saadeti köitega laeva alumisele tekile kiirkülma. Kogu seda pidu seiravad laeva ümber ka great white pointer haid, üks nendest oli nii 5m pikkune. Sadamast lahkume pilkases pimeduses ning japboatilt naaseme taas pimeduses.

Kui Lincoln-i saabudes oli minu kindel plaan leida tööd kala püüdval laeval, siis aja möödudes muutus see aina ebareaalsemaks ning tuli vastu võtta tuunikarjuse roll. Eesmärk või mitte, aga lootsin et õnnestub vast aja möödudes saada kompanii sardiinilaeva peale, aga ka selles osas adusin, et ühe hooajaga see liialt suur eesmärk. Aga esmalt käisin ühe öö püügil sardiinilaevaga vabatahtlikult, siis ühe nädalavahetuse juba palgalisena ja nüüd olen kuni püügikvoodi lõppemiseni sardiinilaeva meeskonnas. Kvooti veel 200 tonni jagu. Väga heal juhul jagub seda 3-ks ööks, aga kala püük on paras loterii – never knows. Seega tösiselt töine löpuspurt tuuniriigis on alanud. Kuukene veel ning I am on the road again ...