Golden Bay

Dutch explorer Abel Tasman anchored in this bay in 1642, and, following a bloody encounter with the local Māori when a party from his ships tried to go ashore, named it Murderers Bay. In 1770, during his first voyage, English explorer James Cook included the bay as part of Blind Bay, but upon his second voyage to the bay in 1773 realised that it was in fact the location of Murderers Bay. In the 1840s, following the discovery of coal in the region, it was known as Coal Bay. Then, in the 1850s, with the discovery of gold in Collingwood, its name was changed to the current name of Golden Bay.

Tänaseks päevaks on 19. saj keskpaigas alguse saanud kullapalavik ammu taandunud. Viimasel kümnel aastal on aga Uus-Meremaad haaranud piimatootmise palavik. Kogu maailma teadvuses on Uus-Meremaa ju riik, kus elab rohkem lambaid kui inimesi ning tösi see, et kuni 20.saj keskpaigani oligi lambavill Uus-Meremaa peamine ekspordiartikkel. Aga viimasel kümnel aastal on lehmakari kahekordistunud ning höivanud endiseid lambakarjamaid ja piimatootmises voolab tänapäeval Uus-Meremaal raha. 21% ekspordist moodustab tänasel päeval piimatooted, villa osa on langenud 6-le %-le.

Austraaliat ja Uus-Meremaad on viimastel aastatel tabanud mitmed loodusõnnetused. Mina olen neid looduskatastroofis räsitud piirkondi külastanud hiljem. Nimekiri on juba päris pikk. Lõuna-Austraalia metsatulekahjudes hävinud linnaosad, keeristorm Yasi poolt hävitatud Queensland-i banaaniistandused, üleujutustest ning tulvavetest räsitud Queensland, maavärina üleelanud ning ülesehitamisjärgus Christchurch. Siia nimekirja lisandus nüüd ka Golden Bay, mida viimastel jõulutel tabasid samuti paduvihmad. Mäenölvadelt tulvav vesi kandis endaga kaasa suure hulga mineraalset materjali, kaasaarvatud mäenölvadel looklevatelt teetammidelt. Ja tasasemale alale jõudes mattis see saviliiv enda alla mahlakaid rohumaid, elamisi, teid.

Mussel farm, karbikasvandus

Abel Tasman Coast Track

The Abel Tasman Coast Track is a 51km (32 mile) long New Zealand walking track within the Abel Tasman National Park. It extends from Marahau in the south to Wainui in the north. The track is the most popular tramping track in New Zealand, and caters for approximately 200,000 visitors every year. Following a protected coastline, many people combine walking and sea kayaking in Abel Tasman National Park. Commercial water taxi and boat operators provide pick-up and drop-off services. With one of the largest tidal ranges in New Zealand, the coast track includes some tidal crossings that can only be negotiated at low tide. Independent walkers and sea kayakers need to have information on tides in the area to plan their trips.

Rändehooaja algus

Karmi põhjapoolkera talve eest lõunapoolkeral talvitunud rändlinnud on asunud pikale rännakule oma toitumis- ja pesitsuspaikadele põhjapoolkeral. Sellest teada saades tabas ka mind rännutuhin ning jätsin lõhepojad alpivetesse kosuma ning asusin teele oma suvisele toitumisalale - Suure Katla kalavetele. Suvi ilma kuivatatud lestata on nagu jõuluvana ilma habeta!
Eestlased on üritanud nii edukalt kui ka eduta saada Guinnessi rekordite raamatusse. Minu teekonnale jäänud Lõuna-Cantenbury armsa väikelinna Geraldine ettevötlikel nobenäppudel õnnestus sinna kaante vahele saada aga sellega, et kudusid valmis maailma suurima kampsuni, millele siiski kandjat veel ei ole leitud ning kampsun ootab poe seinal endale omanikku. Ashburton-is suundusin uurima, kas vajatakse traktorijuhte koristushooajal. Tööbüroost saadeti mind koheselt pöllale, aga mitte traktorirooli, vaid kartulikombaini peale prahti välja sorteerima. Tuhliputru söön ma hea meelega, aga tolmusel pöllal koristagu tuhleid keegi teine ja jätkasin oma teekonda. 22. Veebruaril möödus aasta Christchurchi maavärinast, millest toibumine vötab veel pikka-pikka aega ning mis muutis ja muudab hulganiselt linna vaatepilti. Hiljuti avaldati otsus, et maavärinas tugevasti kannatada saanud Christchurchi sümboliks olev katedraal lammutatakse. Ei suundunud mina erinevalt kohalikest katedraaliga hüvasti jätma vaid kulgesin ennast kosutama Hanmer Springsi kuumaveeallikatesse. 3 tundi ligunemist soojas vees oli minu puhul hea saavutus.
Lõuna-Alpid ületasin sedakorda Lewis Pass-i nimelisel kurul ning vahelduseks korjasin tee äärest peale prantslasest hääletaja. Muidu on senini ühe erandiga kõik hääletajad olnud sakslased. Sedamoodi 600km põhja suunas kulgedes jõudsingi viimasesse Lõunasaarel avastamata piirkonda, nimelt Tasmani district-i, mis on kuulus oma kuldsete rannaliivade ning päikeseliste päevade poolest. Märtsikuu on siin meie möistes "vana naiste suvi", seega viimane aeg tutvuda nende kuldsete randadega. Otsustasin ise nende randadega tutvumiseks suunduda Abel Tasmani National Park-i 50km pikkusele ranniku matkarajale. Aga enne kui ma matkarajale jõudsin puutusin kokku kohaliku politseiga. Nimelt Uus-Meremaa on hetkel veel viimaseid päevi ainuke riik maailmas, kus vasakule pöörav söiduk peab teed andma paremale pööravale söidukile (vötke arvesse, et Uus-Meremaal on vasakpoolne liiklus). Nii mul önnestuski 10 päeva enne liiklusseaduse muudatust hetke liikluseeskirju rikkudes sooritada vasakpööre linna läbivalt maanteelt körvaltänavasse, andmata teed tee keskel olevalt realt parempööret antud tänavasse ootavale söidukile. Minu ebaönneks oli tegemist politseisöidukiga, kes mind siis ka hiljem körvaltänaval kinni pidas, aga konstaabel piirdus manitsusega, et oleksin edaspidi selle muutmisele tuleva reegli osas ettevaatlikum – möistlik mees!

New Zealander catches giant tuna fish

A fisherman is waiting to hear if he has reeled in a new world record after catching a whopping tuna fish in New Zealand. The Pacific bluefin weighed in at more than 335kg - and if approved by the International Game Fish Association it is the largest of its kind ever snapped up on a rod and reel. But what makes the catch even more of a feat is that Nathan Adams caught it from a six-metre tin boat. 'It was pretty cool because when I first started fishing my dream was to catch a bluefin tuna exactly like that,' said Mr Adams. He said the fish was 'pretty hard' to reel in because the line 'was right on the point of the line breaking'. The 42-year-old angler and member of Muriwai Sports Fishing Club caught the monster fish near Houhora, off the east coast of the country's North Island. He is hoping his wife Lisa will allow him to hang up a cast that is being made of his jaw-dropping catch which was towed back to shore and shipped off to a chiller. But she may take some convincing, having already said that 'it will be like mounting a sofa' onto a wall in their lounge. The Pacific bluefin was not the only prize-winning catch of the 2012 New Zealand Sport Fishing Council National competition. Just days later, Mr Adam's friend Alan Langdon reeled in a 358kg black marlin near Ahipara on the west coast. Mark Nobilo, president of Muriwai Sports Fishing Club, said: 'It's pretty awesome, pretty special, especially for our little club.' Last year, a giant bluefin tuna fetched a record $396,000 (251,000) in auction at the world's largest wholesale fish market in Tokyo, Japan.

Lõhetalitaja argipäev

Lõhetalitaja päev farmis algab kell 7.30 hommikul ning seda 7 päeva nädalas, sest kalakesed nõuavad igapäevast hoolt. Esimeseks tegevuseks on meteoroloogiliste möötmiste tegemine. Möötmise alla kuuluvad kanalis voolava vee voolukiirus, lahustunud hapniku sisaldus ning vee temperatuur, lisaks sellele õhutemperatuur ning pilvisus. Samas möjutab välitingimustes töötavat lõhetalitajat  päeva jooksul hoopis rohkem üks teine meteoroogiline näitaja – nimelt UV indeks. Päikese UV-kiirgus võib inimesel tekitada naha põletust. Et põletust tekitav toime sõltub UV-kiirguse lainepikkusest, siis kasutatakse meditsiinis mõistet ´erüteemne UV´, mis tähendab lainepikkuste järgi kaalutud toimega UV-kiirgust. Erüteemse UV-kiirguse intensiivsust mõõdetakse spetsiaalsete sensoritega ja avaldatakse UV-indeksina. Kui indeks on suurem kui 6 , siis ei tohiks unustada ennast pikalt päikese kätte, sest saadud kiirgusdoos sõltub ajast ja kõrgema indeksi puhul tekib põletus lühema ajaga. Heleda nahaga põhjamaa rahvad on UV-kiirguse suhtes tundlikumad kui tumedanahalised aafriklased. UV-indeksi 3 puhul saab keskmine eestlane põletuseni küündiva doosi 50 minutiga ja indeksi 6 puhul vastavalt kaks korda lühema ajaga, 25 minutiga (lisan siinkohal et lõhetalitaja tööpäev kestab 9 tundi). Põhjus, miks ma peatun UV indeksil on see, et Uus-Meremaal on suurte osooniaukude töttu UV-indeksi väärtused ekstremaalsed. Suvekuude keskmine UV-indeks on üle 11-ne. Eestis küünib UV-indeksi maksimaalne väärtus kesksuvise keskpäeva paiku 7,5-ni. Suvel Eestis rannaliivale suunduvate inimeste suureks sooviks on, et paistaks ere päike. Siinse eestlasest lõhetalitaja suureks sooviks on, et valitseks lauspilvisus.
Peale meteoroloogiliste näitajate fikseerimist on aeg asuda peamise tööülesande, kalade toitmise, kallale. Kalasid toidame 5 korda päevas 2 tunniste intervallidega kalajahust pressitud graanulitega. Hetkel valdavalt 50-100 grammiseid lõhepoegi toidame me 3mm suuruste graanulitega, aga hiljem suuremaks sirgudes kugistavad lõhed juba 9mm suuruseid graanuleid. Päevas kühveldame me siis löhedele sumpa 3% suuruse koguse sööta nende kehamassist. Ehk siis 100kg inimese puhul tuleks päevas ära süüa 3kg toitaineid. Iga paari nädala tagant arvutame kaalumistulemustest lähtuvalt kalade uue keskmise kaalu ning määrame uue söötmisnormi. Hetkel meil siis igas sumbas keskmiselt 30 000 – 50 000 isendit ning iga söödakorra ajal vaja sinna siis 8-13 kg sööta laiali puistata.
Söötmisintervallide vahele jääval ajal tegeleme nn. jooksvate ülesannetega. Nendest köige sagedasem on surnud kalade eemaldamine sumbast. Lõhe noorjärkudele on kõige suuremaks ohuks kiire vool kanalis. Kuigi tegemist on tammidega reguleeritud hüdroelektrijaamu toitvate veekanalitega, juhitakse aeg-ajalt suuremaid veekoguseid seal ning sel ajal on ka noorjärkude suremus suurem. Surnud kalade kättesaamiseks vintsime me üles allavoolu asuva sumbakülje ning sirpame sirbakuga surnud kalad sumbanurkadest välja. Hetkel meil sumpades suurimad kalad 100grammised ning läheb veel 2 aastat, kui on aeg need kalad tarbija lauale toimetada, aga kui önnestub 100grammine löhepoeg sumbast kätte saada veel punaste löpustega peale hingeheitmist, olen lähtuvalt säästlikust arengust ning uudishimust maitsnud ka neid lõhepoegasid. Õnneks töötas minu paarimees Marsh eelnevalt ühe teise löhefirma (Aoraki Smokehouse) suitsutsehhis ning tõi mulle üks päev paki kohalikku külmsuitsulõhet. Mönus pala loomulikult, aga ma olen siiski veendunud, et värskelt soolatud lõhe on jupp maad parem.

Oma eluajast esimesed 8-9 kuud veedavad lõhed haudejaamas (hatchery), kust me nad siis toimetame oma kanalis asuvatesse sumpadesse. Haudejaama kasvatustankidest  pumpame lõhepojad transporttankidesse, aga seda ei saa teha väga kiiresti, sest tillukesed kalakesed peavad köik ükshaaval läbima loenduri, et möötmistulemus tuleks korrektne. 10 000-ne lõhepoja (umbes 300kg) pealepumpamine on meil võtnud ligemale 2 tundi. Sardiinilaeva pardal Austraalias jöudis selle ajaga üle 100tonni sardiine laeva trümmi pumbata. Samas läheb lõhepoegade paigutamine transporditsisternist sumpa väga kiiresti, sest mööda toru tsisternist väljavoolav vesi kannab endaga kaasa ka kõik lõhepojad. Kala kasvatamine nöuab kordades rohkem kannatlikkust kui kala püüdmine (Mackenzie).

Central Otago