Kui üdini aus olla, siis sai kõik ikkagi alguse Nasva kalurikülas, kus ma otsustasin hakata uurima Vaikse ookeani lääneranniku lõhepüügi olukorda. Varasemalt olin telekast näinud korduvalt, kuidas isegi karud püüavad jõgedes hulganiselt lõhesid ja kuna koduvetes lõhekalasid napib, siis paisus minu rinnas soov suunduda püügile nendele lõhedest kubisevatele vetele.
Uurisin meili teel mitmetelt kalandusega seotud inimestelt lõhepüügi olukorra kohta ja esmane tagasiside ei olnud väga optimistlik „Please be advised that the salmon fishery this year has been very poor. I am at a loss to suggest what to do or who to call“. Selgus, et minu plaanitav saabumisaeg oktoobri keskel on ka suuresti lõhepüügihooaja lõpuks ning et tuleb pilgud suunata mujale „There are many other fisheries in BC which you can look up on the Fisheries and Oceans Canada website. I can forward your email to our 44 members if you're interested in working on a sablefish boat“. Tänu sellele kontaktile võttiski minuga ühendust Denis „There are several fisheries that last much longer than salmon. We have one ship that is fishing now (mid-water trawling for hake) and will be fishing for most of the year. We are always looking for good crew and I could show you the ship when you are in Vancouver“.
Vancouveris sain Denis-iga kokku ning söime koos hommikust. Selgus, et Denis horvaatia päritolu nagu paljud kalamehed Vaikse ookeani kaldail. Peale hommikusööki suundusime firma kontorisse, kus tutvusin firma tegevjuhi Mike-iga, kes oli sobiva kalalaeva otsingul käinud ka Uus-Meremaal Timarus, kus ma siis töötasin kalalaeva pardal ning omal ajal käisid nad ka Nasval tutvumas siinsete kalatöötlemisettevõtetega (planeet Maa on väike jätkuvalt). Samas mainis Mike seda, et tekile ei saa ta võtta tööle kedagi, kellel pole Kanada sertifikaati ja saab ta hetkel pakkuda vaid kohta kalatöötlemise tiimis. Lähtudes printsiibist, parem varblane peos andsin omapoolse jah söna ning järgmise nädala teisipäeval oodati mind juba püügilt naasvat kalalaeva tühjaks laadima.
Teisipäev.
30.10.
Hommikul kell 5
sõidutab tegevjuhi tütar Sarah mind Fraser-i jõe kaldal Steveston-is asuvasse
sadamasse, kus ootas mind 40m pikk, 10m lai ning 5.6m süvisega „Northern
Alliance“. Laev ehitati Gdanski laevatehases islandlastele 1990-ndatel, kust ta
siis eelmisel suvel osteti kala püüdma Kanada vetesse. Tegemist siis
traaleriga, mis hetkel püüab Pacific hake-i (Merluccius productus).
The
Marine Stewardship Council (www.MSC.org) certified the midwater Pacific Hake
(whiting) fishery as sustainable on 21 October, 2009. Püütud kalad
töötlemistekil rapitakse ning külmutatakse ja pakitakse 20kg kottidesse.
Peale
mahalaadimist kalalaevalt saadetakse need Hiinasse ning Euroopasse
edasitöötlemiseks. 10 tunniga lossime siis pea 200 tonni külmutatud kala maha. Pärastlõunal
selgus, et õhtul seilan samuti laeva pardal sadamast välja, seega sai kiirelt
linnas oma kolal järgi käidud ning õhtupimeduses andsime otsad.
Kolmapäev.
31.10.
Briti Kolumbias
on olnud erakordselt pikk ja soe sügis, kuid 11-ndast oktoobrist hakkas sadama
ning kuu lõpuks on sadanud tavapärase 125mm asemel pea 200mm. Sõidame mööda
Fraser-i jõge paduvihmas ning valitseb lausa rahulolu, et tegutseme laeva
trümmis mitte tekil. Meie püügipiirkond asub Vancouveri saare põhjatipu
lähistel, kuhu on pea 30 tundi sõitu.
Koguneme meeskonnaga õhtul tekile ning
esimene tüürimees Junior peab meile ohutuse alase kõne, sest ohutus ning
tegutsemine hädaolukorras on laeval väga oluline teema. Kaks kõige ohtlikumat
ning tõenäolisemat hädaolukorda on tulekahju mootoriruumis ning mees üle parda.
Tulekahju puhul mootoriruumis on vaja kiirelt sulgeda õhu juurdepääs
ventilatsiooniavade sulgemise näol ning saata eririietuses meeskonnaliikmed
tuld summutama. Juhul kui osutub
võimatuks võidelda tulega langetab kapten otsuse lahkuda laevalt ning sel juhul
tõmmatakse selga päästeülikonnad. Igaüks peab olema võimeline tõmbama seda
selga 45 sekundiga.
Uus-Meremaal kalatööstuslaeva „San Enterprise“ pardal oli
meil iga söögikorra ajal nn. rootsi laud igasuguste maitsvate roogadega ning
polnud siis ime, et seal kaalus juurde võtsin. Siin on siis esimesel lõunal söögiks
ainult mingi hädine hot-dog. Kuna tegemist on Halloween-iga, siis õhtupimeduses
ja vihmasajus korraldatakse ka laeva pardal ilutulestik, aga mitte punaste
hädaabirakettidega nagu nõukogude ajal Kuressaares oli kombeks uusaastaööl.
Neljapäev.01.11.
Kala püüame vaid
päeval, sest heik koguneb parvedesse vaid päeva aal ning seeläbi traaliloomuses
ka vähem soovimatut kaaspüüki. Töötleme kala aga kahes vahetuses, päevane
vahetus hommikul kella 6-st õhtul 6-ni ning öine vahetus siis 18.00-6.00. Hommikul
läheb kalapüügiks ning esimene traaliloomus on kohe ilgelt pirakas.
Pea 70
tonni, mida vintsid ei jaksa pardale vinnata. Traalipärasse saab tehtud auk
ning peale seda õnnestub 40 tonnine traalipära pardale sikutada. Kuna kala
saame pardale keskpäeva ajal, siis meie vahetuse tööaeg piirdub sedakorda 6
tunniga, mis kehale hea sisseelamiseks. Jõuan siis ka oma peamisele tööpostile
ehk laeva külmkambrisse, kus siis minu ülesandeks ladustada toodang võimalikult
tihedalt maast laeni.
Reede.02.11.
Öösel on teise
vahetuse laadija ehitanud all külmkambris kalakottidest trepistiku, mida mööda siis
ülespoole astuda. See trepijooks on tõeliselt raske hommikul. Tekib kiirelt selline
Kekkose suusarajal kinnisõitmise tunne.
Hiljem kuulen siis enda pulssi ja asi
normaliseerub oma tempoga töötades. Ookeanil tõuseb tuul ning lainetus ning
tuleme Vancouveri saare äärde varju.
Laupäev.03.11.
Öösel kell 3.30
suundume saare varjust taas püügirajooni poole teele, mistõttu seisame päevase
vahetusega hommikul jõude. Kala pardale saades ning külmutusagregaate
käivitades hakkab üks külmutitest ammoniaaki lekkima. See siis samuti kalatööstuslaeva
üks suurematest hädaolukordadest – ammoniaagileke. Selleks puhuks on siis igas
kajutis „gaasimaskid“. Hiljem veel ka probleemid elektriga ning tööpausi ajal
räägivad kohalikud noored kutid plaanidest suunduda tööle hoopis Alberta
õliliivaväljadele. Käib ka endal esimest korda läbi mõte, et kauaks siia
pardale ei jää. Taaskord tõuseb lainetus ning sedakorda on seda tunda isegi ka
all külmkambertekil. Püügil on kaasas ka vaatleja Tim, kellega vesteldes saan
teada, et Nova Scotia kalandusel läheb väga hästi. Ööseks naaseme taas saare varju.
Pühapäev.04.11.
Öösel lõpeb
suveaeg ning kellasid keeratakse ühe tunni võrra tagasi, mis tähendab et öine
vahetus saab tund aega kauem töötada ning meie tund aega hiljem hommikust süüa.
Varahommikuks ei ole enam palju kala jäänud töötlemiseks. Kuna öises vahetuses
külmkambris töötav John on minust tublisti lühem, siis ei mahu ma enam sirge
seljaga töötama tasapindadel, mille ta on ehitanud ning tuleb kägardada. Merel
ligemale 8 meetrin
e laine (swell) ning seilame mööda fjordi saare sisemuses
asuvasse Coal Harbourisse. Mida teha kalatööstuslaeval, kui ei ole kala, mida
töötleda. Loomulikult tsehhi küürida ja koristada. Lõunasöök laevas pigem
selline snäkk ning kõhtu täida, aga õhtusöök siis suurem, mis tekitab ka
täiskõhutunde. Lisaks põhitööle on igaühel laevas väike kodukorrastamise
ülesanne samuti igapäevaselt enne magamaminekut: nõude pesu ja kuivatamine,
põranda pühkimine. Õhtul seilame taaskord mööda fjordi tagasi saare rannikule.
Esmaspäev.05.11.
Hommikul
prömmime taas ilge loksumisega merele, nii et annab püsida jalgel ning väga
aplalt hommikusööki ei ahmi. Lösutame poistega puhketoas diivanil teleka ees
kuni kell 9 sikutatakse 25 tonnine loomus pardale. Meri samuti taltub. Päeva
parim hetk on see, kui kogenumad tüübid Trevor ja Caleb leiavad, et see John-i ehitatud
trepid on jama ning
esmalt tuleb teha kalakottidest ühtlane põrand külmkambris.
See teeb elu hulka lihtsamaks ning tundub tagantjärgi täiesti loogilisena. Tekil
särav päike tekitab igatsust ning tsehhi põrandalt mahakukkunud kalade
üleskorjamine vastumeelsust, kuid tuju tõstab öhtusöök - värske praetud Lingcod
(Ophiodon elongatus). 
Teisipäev.06.11.
Naaberriigis
toimuvad presidendivalimised ning Caleb-ile saab öeldud, et järgmisele
püügiretkele mind oodata ei ole. Esimest korda saab söödud töhus löuna -
hernes
upp ja tuunikalasalat. Peale söömist on kohe tunda, et midagi sai kõhtu.
Tööd tehes eeldan ma tugevat söögikorda just lõunaks, eriti kui töötada -25
kraadiga külmkambris, mitte õhtul peale tööpäeva. 12 tonni toodangut sai siis
trümmi laaditud täna.
Kolmapäev.07.11.
Koiku on pigem
väike ning seal veedetud tundidest hoolimata ei saa öelda, et hommikul väga
reibas oleksin. Külmkambris ajab John ikka oma rida ning hommikul toimetan seal
siis taas selle nimel, et seada seal laadimist enda järgi. Ehitan valmis siis
tasapinnalise põranda. Laevakokk Calvin tõestab ennast õhtul shepard pie-ga.
Peale öhtusööki tabab mind suur väsimus, aga vaja veel põrandad ära pühkida.
Neljapäev.08.11.
Öösel toimub meie all ookeanipõhjas 6.3 magnituudine
maavärin (A magnitude-6.3 earthquake struck off the British Columbia coast
Wednesday night, rattling some homes in a remote community but causing no
injuries or major damage. The U.S.-based National Oceanic and Atmospheric
Administration said the earthquake hit just after 6 p.m. local time, about 136
kilometres southwest of Port Alice,
a community of about 800 people on northern
Vancouver Island). See hirmutas laiali ka kõik kalaparved, mida me hommikul
tulutult otsime. Lae alla kõrgele laadimine mulle meeldib, lapin siis lühikese
John-i sinnajäetud auke. Pärastlõunal püüame kala,aga väga palju on soovimatut
kaaspüüki, mille välja sorteerimisega tegelen.
Spiny dogfish (Squalus acanthias), Rou
gheye
rockfish (Sebastes
aleutianus), Silvergray rockfish (Sebastes brevispinis)
. Kalajahu
tootmise võimalust meil laevas ei ole, seega läheb kaaspüük koos heigi peade
ning rappidega üle parda. Kuskil 60% saame värskest heigist toodangut peale
töötlemist. Teisipäevaks planeeritud lossimine.
Reede.09.11.
Esimeses
loomuses taas tohutult kaaspüüki – lisaks eelmisel päeval kohatule turbot (Scophthalmus
maximus), English sole (Parophrys vetulus)
, mackerel, squid
(kalmaar). Käed tuleb väga kiirelt käima panna, aga kalade sorteerimine on juba
palju rohkem kalapüük, kui valmistoodangu virnastamine. Laeva ahtris maiustavad
kajakad, kuid ookeanikuningad albatrossid
on juba ära rännanud. Päeva läbi traalimine võtab ohtralt energiat, mistõttu kalade
külmutamine võtab palju rohkem aega. Söögilauas käib jutt, et traal olevat
katki ning venelasest chief engineer Eduard nendib samuti – its over!
Laupäev.10.11.
Hommikul
äratuskella sulgedes on ilmunud telefonisse levi, mis annab kinnitust et oleme
koduteel. Caden kinnitab samuti, et traal puruks ning saadetakse esmaspäeval
nädalaks Seattle-sse remonti. Veendun enda silmaga samuti et traal üsna
ribadeks.
Tegemist vulkaanilise piirkonnaga ning merepõhjas ohtralt
vulkaanilõõrisid, mille taha traal töenäoliselt ka jäi. Viimane päev
tööstuslaeval on õnnistatud koristamisega ning seda saab teha ju nõrkemiseni.
Ja hetkedeks saab heita pilku maaliliselt metsikule veeteele vancouveri
saarestikus läbi Johnston´i väina. Steikide praadimine põhjustab paar
tulekahjuhäiret aga olid seda väärt. Lõunaks maitsvad kalaburgerid. Positiivne
uudis seegi, et randume Fraser´i jõe asemel koheselt Vancouver´i kesklinna
lähistel.
Pühapäev.11.11.
Öösel kell 1
anname maale otsad ning käin kuival maal vaikust kuulamas. Öine vahetus on saanud
samuti pea terve öö kraamida. Hommikul koristame veel oma elamist ning kella
10-st saame linnaloa. Linnas tähistatakse nn. sõjaveteranide päeva „Remembrance
Day“. Õhtul tagasijalutades kastab külm vihm mind märjaks.
Esmaspäev.12.11.
Laevas kohtab
hommikul veel purjus kui ka pohmellis isikuid. Laadime traali rekkale ja
esimest korda töötan värskes õhus. Suvel osteti see traal 100 000$ eest. Õhtul
kell 8 seilame välja õhtutuledes särvast Vancouver harbour-ist, Lions Gate
silla
alt läbi. 4,5 tunni pärast sildume Stevestonis, Fraser-i jõe kaldal.
Teisipäev.13.11.
Lossime 10
tunniga külmkambri tühjaks ning seilame taaskord tagasi Vancouver harbour-isse,
kus ma siis jätan hüvasti laeva ning laevaperega.