esmaspäev, 25. veebruar 2013

Kalurikülad ja -linnad

Tegelikult on Nova Scotias enamus küladest kalurikülad ning linnadest kalurilinnad.






















laupäev, 16. veebruar 2013

Kitsekarjus

Uus-Meremaal rännates sai ellu viidud pikaajaline mõte töötada veiniistanduses ning saada aimu selle jumalate joogi valmistamisest. Veini kõrvale on alati hea haugata kõrvale samas juustu, mille valmistamises osalemist olen samuti pikalt plaaninud. Pakasest paukuvas Kanadas jõudsin mõtetest tegudesse ning suundusin  Nova Scotia provintsis  asuvasse Ironsmith farm-i (19 acre dairy goat farm which sits in the secluded village of Weymouth Falls, Nova Scotia. Our property borders on the majestic tidal river, the Sissiboo named after the French words six hiboux, meaning six owls. We have 120 goats at present and are certified as Goat Cheese producers), kes toodab kitsejuustu. Atlandi ookeani ääres asuvasse provintsi pealinna Halifax-i jõudmine oli samas ka viimane aeg asuda koguma hääletamiskogemusi Kanadast. Mereliselt pehmem kliima andis julgust ning hasarti asuda siinseid autosid hääletama. Samas oli hääletamine ühel kaunil laupäevasel päeval Wolfville nimelisse linna talumeeste turule  ainuke võimalus, kus ma siis kohtusin kitsejuustu müüva kitsemamma Virginia-ga ning kust me suundusime juba koos provintsi edelanurgas Weymouth Falls-is asuvasse tallu. Autosõidul selgus, mis samas oleks pidanud olema etteaimatav kogenud farmer David Non-ile, et hetkel juustutootmisega talus ei tegeleta, sest kitsed tiined ning tulevad tagasi lüpsile peale poegimist. Esimesel nädalal talus ühte kitse ikka niipalju lüpsime, et hommikul oleks piima kohvi peale valada, aga hiljem loobuti ka sellest. Feta ja cream juustu söögilaualt leidis, aga juustutootmise tehnoloogiaga tutvumiseks ei jäänud mul siis muud üle, kui hakata läbi töötama teoreetiliselt raamatusse „American farmstead cheesemaking“ kirjapandut. Juustutootmise 8 peamist sammu sai endale teoorias selgeks, kuidas tekib whey ehk vadak ei ole mulle enam mõistatud ja tundub täiesti loogiline nüüd, miks Sveitsi Alpides hakati tootma just kõvasid juustusid nagu Emmentali. Kuna juustukotta juustuselliks asja polnud, siis kulgesid päevad enamjaolt kitsekarjusena. Kitsede jootmine, söötmine heina, okste ja poelettidelt eemaldatud puu- ja juurviljadega. Lisaks kitsedele vajasid söötmist-jootmist 3 hobust ja kanakari. Talus oleku ajal tabas Ameerika kirderannikut lumetorm, mis pahistas enim lund maha Massachusettsi  ja Connecticut-i osariigis USA-s ning Ontario provintsis Kanadas. Nova Scotiasse saabus lumetormist suures osas vaid torm, mistõttu järgmisel nädalavahetusel „farmers market“ toimuma ei saanud. Torm kuhjas pudenenud lume hangedesse ning väga tõsist väljakaevamist endaga kaasa ei toonud ning paar päeva hiljem saabunud soojalaine viis suurema osa lumest endaga kaasa ning jättis endast sopaloigud maha taluõuele. Muudkui kevadiselt soojemaks muutuvad päikesekiired ootasid mind taas rändama ning kitsemammadelt minult kahjuks sünnitusabi loota pole.  





teisipäev, 5. veebruar 2013

Atlandi ookean


Viimasel päeval Montreal-is sain ma üle hulga aja taas kogeda, mida tähendab „halb suusailm“. Sooja tuule ning vihma koosmõjul kahanevad lumekuhjad välgukiirusel, hooldamata käigurajad muunduvad liuradadeks ning kõikjal vulisevad veed. Aeg oli taas potsatada rongi pardale, mis sedakorda viis mind Atlandi ookeani kaldale, Nova Scotia provintsi pealinna Halifax-i. 22 tunnise rongisõidu jooksul sai silmaga kaetud tormis ja vihmas läbi rongiakna järjekordset Kanada provintsi – New Brunswick. Peale 111-t tundi Kanada raud-ja maanteedel ning selja taha jäetud 6766-te kilomeetrit olin jõudnud taas ookeani äärde – Atlandi ookeani äärde, Halifax-i.

reede, 1. veebruar 2013

Québec

Quebec on Kanada prantsusekeelne provints, kes on juba pikemat aega üritanud eralduda Kanada föderatsioonist. Nimi "Québec" tuleneb  Algonquin-i keelsest sõnast kébec, mis tähendab „seal kus jõgi kitseneb“ ning viitab otseselt Quebec City ümbritsevale alale, kus St. Lawrence-i jõgi kitseneb kalju-vooderdatud (cliff-lined) lõhesse. Piirkonna ajalugu eurooplaste jaoks algas prantsuse maadeavastaja Jacques Cartier-i jõudmisega 1534.aastal Gaspe poolsaarele. Samuel de Champlain asutas 1608.aastal Quebec-i linna ning 1663.aastal sai New France ametlikult Prantsusmaa Kuninglikuks Provintsiks. Järgneva 100 aasta jooksul saabus Prantsusmaalt hulk sisserändajaid, kes asutasid oma talusid St.Lawrence-i jõe kaldale. Otsustavaks sündmuseks Quebec-i saatuse ning oleviku osas sai 7 aastane sõda (1756-1763) Inglismaa ja Prantsusmaa vahel, mille tulemusena kaotas Prantsusmaa oma Uus-Prantsusmaa kolooniad Põhja-Ameerikas, v.a. saared St. Pierre ja Miquelon. Langemist Briti impeeriumi võimu alla võib siis pidada samas ka Quebec-i iseseisvumispüüdluste alguseks suures plaanis, mis 20.sajandil viisid kahe iseseisvumisteemalise rahvaküsitluseni 1980 ja 1995 ning mõlemal korral eitava lõpptulemuseni. 1995.aastal oli iseseisvumisvastaseid 50.6% ning pooldajaid 49.4%. In 2006, the House of Commons of Canada passed a symbolic motion recognizing the "Québécois as a nation within a united Canada." Kõike eelnevat peegeldab Quebec-i tunnuslause „Je me souviens – ma mäletan“.
Kanadat assotsieerime koheselt punase värviga, siis Quebec-i separatistlik värvitoon on sinine, mis on provintsi lipu põhitooniks ja kus kujundiks on neli võhumõõka, mis on iidne prantsuse monarhia sümbol. Lisaks heisatud sinistele provintsilippudele võis märgata, et ühistransport oli värvitud valdavalt sinistes toonides, McDonaldsi töötajad kandsid sinist vormi. Provintsi ametlikuks keeleks on prantsuse keel ning seda ei saa keegi jätta koheselt märkamata. Maadlesin ja juurdlesin minagi prantsusekeelsete viitade ning instruktsioonidega metrood kasutades. Kanadasse tulles pörutasin teadlikult võimalikult kaugele prantsuskeelsest separatistlikust Quebec-i provintsist ning 4 päeva Montreal-is  kinnitasid minu eelarvamusi quebecois-ide suhtes – arrogantsed, mis on ka üldlevinud stereotüüp prantslaste suhtes.
 Iseenesest on Montreal loodusgeograafiliselt ja arhitektuuriliselt väga huvitav linn. Nime on linn saanud Kuningliku mäe (Mont Royal) järgi, mille 233m tipu ma vallutasin ning kust avaneb avar vaade linnale. Linn ise paikneb tegelikult jõesaarel ning on ümbritsetud majesteetliku St.Lawrence-i jõe vahustest voogudest, mis on ülimalt oluline jõgi kogu Põhja-Ameerika jaoks. Tema kaldail seistes tekkis koheselt aukartus tema vastu. Montreal-i vanalinn oli Tallinna vanalinnas olnule esimene seda nime vääriv paik Kanadas, kus katoliiklikule taustale omaselt leiab hulganiselt kirikuid , nt. Notre-Dame Basilica, kus sõlmis oma abielu üks vahest kuulsamaid quebecoise Celine Dion. Montreal võõrustas esimese Kanada linnana kogu maailma parimaid atleete 1976.aastal, kui korraldas XXI suveolümpiamängud ja kus üheks olümpiasangariks tõusis ka meite mees Aavo Pikkuus 100km maantee meeskonnasõidus. Quebec on maailmale andnud roa Poutine (french fries, topped with brown gravy and curd cheese), kuid minu Montreal-i ühes kuulsaimas poutiineris La Banquise söödule oli lisatud peekonit, seeni ning sibulat minu valikul ja täitsa maitses minule. Samas olin ma paaril korral eelnevalt söönud ka klassikalist vaid lihaleemega kaetud friikartulitest ja juustust koosnevat poutine-i, mida ei olnud mitte kuskilt otsast vaadates meeldiv konsumeerida.