Québec

Quebec on Kanada prantsusekeelne provints, kes on juba pikemat aega üritanud eralduda Kanada föderatsioonist. Nimi "Québec" tuleneb  Algonquin-i keelsest sõnast kébec, mis tähendab „seal kus jõgi kitseneb“ ning viitab otseselt Quebec City ümbritsevale alale, kus St. Lawrence-i jõgi kitseneb kalju-vooderdatud (cliff-lined) lõhesse. Piirkonna ajalugu eurooplaste jaoks algas prantsuse maadeavastaja Jacques Cartier-i jõudmisega 1534.aastal Gaspe poolsaarele. Samuel de Champlain asutas 1608.aastal Quebec-i linna ning 1663.aastal sai New France ametlikult Prantsusmaa Kuninglikuks Provintsiks. Järgneva 100 aasta jooksul saabus Prantsusmaalt hulk sisserändajaid, kes asutasid oma talusid St.Lawrence-i jõe kaldale. Otsustavaks sündmuseks Quebec-i saatuse ning oleviku osas sai 7 aastane sõda (1756-1763) Inglismaa ja Prantsusmaa vahel, mille tulemusena kaotas Prantsusmaa oma Uus-Prantsusmaa kolooniad Põhja-Ameerikas, v.a. saared St. Pierre ja Miquelon. Langemist Briti impeeriumi võimu alla võib siis pidada samas ka Quebec-i iseseisvumispüüdluste alguseks suures plaanis, mis 20.sajandil viisid kahe iseseisvumisteemalise rahvaküsitluseni 1980 ja 1995 ning mõlemal korral eitava lõpptulemuseni. 1995.aastal oli iseseisvumisvastaseid 50.6% ning pooldajaid 49.4%. In 2006, the House of Commons of Canada passed a symbolic motion recognizing the "Québécois as a nation within a united Canada." Kõike eelnevat peegeldab Quebec-i tunnuslause „Je me souviens – ma mäletan“.

Kanadat assotsieerime koheselt punase värviga, siis Quebec-i separatistlik värvitoon on sinine, mis on provintsi lipu põhitooniks ja kus kujundiks on neli võhumõõka, mis on iidne prantsuse monarhia sümbol. Lisaks heisatud sinistele provintsilippudele võis märgata, et ühistransport oli värvitud valdavalt sinistes toonides, McDonaldsi töötajad kandsid sinist vormi. Provintsi ametlikuks keeleks on prantsuse keel ning seda ei saa keegi jätta koheselt märkamata. Maadlesin ja juurdlesin minagi prantsusekeelsete viitade ning instruktsioonidega metrood kasutades. Kanadasse tulles pörutasin teadlikult võimalikult kaugele prantsuskeelsest separatistlikust Quebec-i provintsist ning 4 päeva Montreal-is  kinnitasid minu eelarvamusi quebecois-ide suhtes – arrogantsed, mis on ka üldlevinud stereotüüp prantslaste suhtes.

 Iseenesest on Montreal loodusgeograafiliselt ja arhitektuuriliselt väga huvitav linn. Nime on linn saanud Kuningliku mäe (Mont Royal) järgi, mille 233m tipu ma vallutasin ning kust avaneb avar vaade linnale. Linn ise paikneb tegelikult jõesaarel ning on ümbritsetud majesteetliku St.Lawrence-i jõe vahustest voogudest, mis on ülimalt oluline jõgi kogu Põhja-Ameerika jaoks. Tema kaldail seistes tekkis koheselt aukartus tema vastu. Montreal-i vanalinn oli Tallinna vanalinnas olnule esimene seda nime vääriv paik Kanadas, kus katoliiklikule taustale omaselt leiab hulganiselt kirikuid , nt. Notre-Dame Basilica, kus sõlmis oma abielu üks vahest kuulsamaid quebecoise Celine Dion. Montreal võõrustas esimese Kanada linnana kogu maailma parimaid atleete 1976.aastal, kui korraldas XXI suveolümpiamängud ja kus üheks olümpiasangariks tõusis ka meite mees Aavo Pikkuus 100km maantee meeskonnasõidus. Quebec on maailmale andnud roa Poutine (french fries, topped with brown gravy and curd cheese), kuid minu Montreal-i ühes kuulsaimas poutiineris La Banquise söödule oli lisatud peekonit, seeni ning sibulat minu valikul ja täitsa maitses minule. Samas olin ma paaril korral eelnevalt söönud ka klassikalist vaid lihaleemega kaetud friikartulitest ja juustust koosnevat poutine-i, mida ei olnud mitte kuskilt otsast vaadates meeldiv konsumeerida.