Eestlasest poliitvang kannatab Fidžil

Eestlane Risto Härmat, Saaremaalt Nasva külast pärit kalur, kes on juba aastaid elanud ja kala püüdnud Vaikses ookeanis asuvas Fidži saareriigis, pidi aile sealse kohtu ette astuma, kuna teda süüdistatakse juhtiva võimukriitiku põgenema aitamises. Härmat end süüdi ei tunnista.

Pealinna Suva magistraatide kohus kuulab tunnistajaid üle süüdistuse tõttu, nagu Härmat oleks 9.mail 2011 olnud kalastusretkel Kadavus, kus riigist põgenenud „mässuõhutaja“ kolonelleitnant Tevita Uluilakeba Mara oli tema aluselt astunud Tonga sõjalaevale. Eile astus kohtu ette küll vaid üks tunnistaja, kes suutis kinnitada, et Härmat on olnud Nagigia saarel sagedane külaline. Eesti välisministeerium teatas eile Eesti Päevalehele järgmist:“Oleme saatnud Fidži välisministeeriumile noodi ja kirja palvega aidata kaasa Eesti kodaniku olukorra lahendamisele.“

2006. aastast valitseb Fidžit sõjaväehunta kommodoor Josaia Voreqe „Frank“ Bainimarama juhtimisel ja need, kes tema võimu kritiseerivad, on sunnitud riigist põgenema. Nii juhtus ka mullu mais, kui ekspresident Ratu Kamisese Mara poeg, kolonelleitnant Tevita Uluilakeba Mara pidas vajalikuks põgeneda naaberriiki Tongasse. Vangi võeti aga eestlane Härmat (40), kes väidetavalt olevat nn riigireeturi põgenemisele kaasa aidanud. Pihtide vahel oli ka uusmeremaalane Tim McBride. 

Heiki Suurkask (http://www.epl.ee/news/valismaa/eestlasest-poliitvang-kannatab-fidzil.d?id=64885664)

Ülikoolidiplomiga orjalaevale

Marian Männi
4. oktoober 2008

http://www.ohtuleht.ee/298590

Austraalia buum. Tuhanded eestlased kipuvad rohelisele mandrile, kuid mida nad seal kängurute keskel siis teevad? Tuleb välja, et kummalisi asju. Projektijuht Taavi võitles meremadudega, finants-analüütik Ann viilutas sinki ja turismiveebimeister Kairi võitles välja koristajakoha.

Saaremaa kaluriperes sirgunud Taavi Nuum (28) viskas suviti ikka õnge vette ja kui hästi läks, jäi ka midagi söödavat külge. Leivaraha teenis ta projektijuhtimisega. Eelmisel aastal otsustasid Taavi sõbrad kotid kokku pakkida ja Austraaliasse põrutada. Tartu ülikoolis geograafiaeriala lõpetanud Taavi mõtles paar minutit: kauge, imeline, kättesaamatu maa... Ning et hiljem ei pruugi sellist võimalust tulla. Viskas õnge ja ülikonna nurka ja sõitis sõpradega ühes.

Saarlasest saab maotaltsutaja

Austraalias läks ta tööle merivähilaevale ja endise niisama solgutamise asemel tõmbas pardale võrgutäite kaupa kirevat ookeanielu. Krevette, krabisid, kalmaa-re ja karpe. Oli ka mürgiseid merimadusid, ütleb Taavi nii rahulikult nagu räägiks külaskäigust loomapoodi: "Lihtsalt võtsid ta nagu maotaltsutaja pulga peale ja viskasid ettevaatlikult üle parda tagasi." Ka oli tavaline asi, et sorteerimislindil libisesid mürgised kalad – ja kui neid krabada, võib tekkida nii tugev reaktsioon, et süda seiskub.

Laeva ümber noolisid mereelukate jäänuseid haid (Taavi naerab: "See ujuma küll ei kutsunud.") ja laeva saatsid lainete vahel hüplevad delfiinid. Nüüd teab Taavi Austraalia kohta näiteks selliseid asju: Roheline manner ei ole tegelikult roheline, vaid pigem kollane liivane kõrb.

Väga rumal on küsida Austraalias käinult, kas kängurut nägid. Taavi luges läänerannikul autoga sõites 20 kilomeetri jooksul tee ääres nähtud kängurud kokku. Sai 202 tükki. Oli päikeseloojangu aeg – siis on neid eriti palju näha. Taavi: "Pidi silmad lahti hoidma ja vaatama, et nad autole ette ei hüppaks." Kõik kängurud ei ole gorillamõõtu. Enamik on nagu jänesed, ainult pikad jalad all. Saar Rottnest näiteks ristiti rotipesaks, sest sinna saabunud eurooplased arvasid, et saarel on palju suuri rotte. Tegelikult olid need tillukesed kängurud.

Valelik põgenemine orjalaevalt

Järgmiseks püüdis Taavi krevette. Võib kõlada küll hästi, aga tegelikult sattus ta enda sõnul orjalaevale, kus tööd tuli teha kuni 20 tundi ööpäevas. Palka sai vaid ligi 20 krooni tunnis. Boonuseks magamatusest verevalumites silmad. Austraalias ei ole Taavi sõnul mõtet leppida alla 150kroonise tunnitasuga. Pärast nädalat krevetilaeval võttis ta oma saarlase visaduse kokku ja pihtis ülemusele, müts näpus, et sõber on haiglas peatraumaga ja vajab abi. Endal oli pärast paha tunne, kui sõbrad laeval nii siiralt tema väljamõeldud muret jagasid.

Merivähilaeval käis Taavi koos kohalike meremeestega (ei ole habetunud vanamehed, vaid hoopis äsja põhikooli lõpetanud poisikesed) India ookeani üksikul saarel. Hommikul enne päikesetõusu läksid merele, õhtul loojangu saatel saabusid. Kuigi ega saarel muuks aega jäänudki kui söömiseks ja magamiseks, oli laevaseltskond kui üks suur pere. Tehti lõkkeõhtuid, taoti pokkerit. Mõnikord uitas Taavi niisama saarel ringi.

Flat white, please!

Pikemat aega kodumaalt eemal viibides küsitakse aeg-ajalt naastes, et kuidas see eemalolek sind ka muutnud on. Viimane eemalolek kodumaast vallandas minus sõltuvuse kohvist, heast kohvist! 2008. aasta munadepühade aegu Rottnesti saare liivarandadel ööbides ning merevees snorgeldades tabas osasid söpru hommikuti mingi  vaegus suunduda toitlustusasutusse kohvi jooma, kuigi kaasas oli ka priimus, millega sai kuuma jooki teha. Naasesid nad siis rannaliivale töeliselt õnnest joobnutena nagu oleks kirikuisa käe läbi jumala poolt õnnistatud saanud. Möödunud on aastad ning ka minust on saanud nägija – ei ole olemas head hommikut ilma hea kohvita!

Hommikuid jumaldasin ma juba ka enne kohvipisikuga nakatumist, sest tarkusest olen ikka lugu pidanud. Nimelt hommik on õhtust targem. Aga kohvisõltuvuse väljakujunemisele andis suurima panuse ränduri ameti pidamine viimasel 2 aastal. Püsivat elukohta mitteomades hakkasid organismi hommikused füsioloogilised vajadused mind aina sagedamini hommikutundidel kohviku manu viima. Nii ma siis saingi endale kolm uut söpra:  Kohv Värske, Ajaleht Värske ning  Vaade Kaunis. Hiljem muutusid sagedasteks ka lõunased kohvitamised, pärastlõunased, varaõhtused, ... Varasemalt erinevates paikades ringi rännates püüdsin igas paigas teha ühe õlle, ajapikku asendus see ühe kohvi võtmisega. Olgugi et iga pubi on loonud endale omase atmosfääri, siis pakutava kesvamärjukese valik ning maitseomadused on sageli Okeaanias sarnased, ning baarmeni oskustest sõltub vaid, kas õlu on külm-soe või vahune-mittevahune. Samas iga tass kohvi pruulitakse kohapeal  personaalselt sinule ning selle headus sõltub suuresti teispool letti oleva barista oskusest. Ja kui siia juurde pookida veel ka väike kohalik pagariäri, mis täidab ruumi küpsetiste aroomiga ning pidevalt surisev kohviaparaat, siis pole ime, et viibid igal hommikul pikalt oma uute sõpradega.

Kohvikukultuuri alustalaks on ikkagi kohv, hea kohv. Ning minu vaieldamatu lemmik on FLAT WHITE. Eestisse sattudes tormasin samuti hommikuti kohvikutesse kohtuma oma uute heade sõpradega, aga kuidagi ei ole mul õnnestunud siin kohtuda enam FLAT WHITE-ga. Välismaal olles küsitakse, mille järgi sa kodumaal igatsed. Mina ütlen, et kodus olles igatsen ma FLAT WHITE-i järele. 3 Eestis taasveedetud kuu jooksul olen joonud nii mönegi kohvi Eesti kohvikutes, kuid tuleb tunnistada, et mulle siinpakutav ei maitse. Pigem tundub mulle, et Statoili bensukast soetatu on olnud üks asisemaid, aga Saaremaal Statoili ei ole. Ega siis jäänudki muud üle, kui asuda  Wikipedia abil FLAT WHITE-i olemuse kallale. A flat white is a coffee beverage originating from Australia. It is prepared by pouring microfoam (steamed milk from the bottom of a pitcher) over a single or double shot of espresso. It is similar to the latte and the café au lait. Like other espresso-based beverages, it can be interpreted various ways. The beverage is typically served in a small, 150–160 millilitre, ceramic cup. Microfoam is used, resulting in a smooth and velvety texture. A flat white may incorporate latte art. As producing microfoam, and a fortiori latte art, requires a skilled barista, it is a sign of attention to quality, and a defining characteristic of Third Wave Coffee.

Loen ühtepidi ja teistpidi ning teoreetiliselt peaks flat white olema sarnane cafe latte-ga, aga ... Aga mis on siililegi nähtav on see, et Eesti kohvitassid on ju naeruväärselt väikesed. Latte kohvi serveeritakse siin a la espresso tassidest. Austraalias ja Uus-Meremaal toodi suur flat white sageli lauda meie mõistes pudrukausis ning sinna taha võis ennast tõesti pikemaks ajaks ära unustada.

Merehunt Kriimsilma üheksa ametit

Autor: Anneli Tarkmeel
Laupäev, 04. august 2012.
https://www.meiemaa.ee/index.php?content=artiklid&sub=41&artid=48933

Heade tuulte pöörises ehk Kuressaares ülistatakse taas kõike merega seonduvat. See on nagu meeldetuletus, et siinne rahvas elab mere ääres, on siin elanud ajast aega ja et igaühel meist on oma suhe veteväljaga. Taavi Nuum (31) viidi merele juba enne seda, kui poiss korralikult rääkima hakkas. Kaluri pojal ei jäänud ilmselt ka muud üle, kuigi kutselist kalurit Taavist ei saanud. Elu on siiski näidanud, et geograafia eriala lõpetanud saarlase juured on mere küljes kõvasti kinni.

Mis on siis vahepeal muutunud? Mees on kasvanud pikemaks, vahemaad on jäänud lühemaks. Taavi meenutas naerdes, et omal ajal oli “kõva sõna” väiksest Nasva kalurikülast Valjalga võistlustele minek. Tuli minna koguni kahe bussiga. Ka linnapiirilt esimeste Nasva majadeni kulunud kolm kilomeetrit venis lapse jaoks kui aeglane vene film. Nüüd saabus viimastel aastatel Austraalia ja Uus-Meremaa kalandusega tutvust teinud Taavi Nasvalt Kuressaare linnaparki rattaga. Ainult 20 minutit!

Millega hetkel tegeled?

Aklimatiseerun uuesti põhjamaa kliimaga ja suvitan Saaremaal. Tulin äsja Uus-Meremaalt, kus viimased kaheksa kuud tutvusin Saaremaa järel kuulsuselt teise mereriigiga (muheleb kohe laia lõuaga).

Mis toredat seal mereriigis silma hakkas?
Kui seal kandis ringi käia, siis näiteks suvalises külas, olgu elanikke kas või kolm, on alati pubi, kus õhtuti kell kuus külarahvas kokku koguneb ja ühe õlle teeb. Kõigi silmades on sära ja elurõõm. Ei kiruta valitsust, tehakse päevast kokkuvõtteid.

Kas see tuleb rohkest päikesest?
Uus-Meremaa on looduse poolest võrratu, aga päikest on seal ekstreemselt palju. Kui Okeaania kõrgeima tipu Mount Cooki jalamil kaheksa tundi päevas päikese käes lõhet kasvatasin, oli sealne UV-indeks 11. Samal ajal hoiatasid Eesti arstid siin rahvast, et, oi-oi, UV-indeks on juba 3 ja üle poole tunni ei tohiks päikese käes olla.

Seetõttu on sealne melanoomi haigestumise tase kõrgeim maailmas. See tuleneb ka sellest, et osooniaukude tõttu puudub atmosfääris kaitsev kiht ja piltlikult tuleks võtta päikesekreemi vanne. Merel oli nii mõnelgi mehel nägu kaetud paksu päikesekreemiga – midagi sarnast, nagu naised vahest õhtuti maski tehes oma mehi kollitavad.

Hiljuti lugesin raamatut “Minu Austraalia”, millest jäi mulje, et töö leidmine sealmail on imelihtne.

Kui oled avatud, on see tõesti nii. Läksin Austraaliasse noorte tööviisaga esimest korda 2008. aastal. Sõbrad kutsusid ja mina hakkasin mõtlema, et miks mitte. Sõbrad plaanisid leida tööd õunafarmis, aga mulle korilus ei istu.
Kalamehe koht on ikka kalalaevas. Esialgu oli mul Austraalia kalandusest ainult üks teadmine: kus on meri, seal on kala. Kohale jõudes palusin ennast kohe viia mõnda kalasadamasse ja seejärel hakkasin kalalaevadel tööd otsima. 

See võis olla eestlase jaoks vist raske eneseületamine?

Seal ei ole võimalik eestlaslikult irduda, sest on igati loogiline, et ka võõrad teretavad üksteist. Austraallased ju nägid, et olen kusagilt mujalt ja pidevalt tuldi uurima, kes ma olen. Kuna põhiliselt luges töö leidmisel isiklik kontakt, siis kurtsin julgelt ka oma muret, sest sealses maapiirkonnas levis info ikka inimesi kaudu. Linnades peab rohkem CV-dega mässama.

Uus-Meremaal oli skeem vist sama?

Täpselt. Ikka tuleb ennast julgelt tutvustada ja tööd küsida. Ja üldiselt tuleb esimene tööpakkumine vastu võtta. Reisumehe eesmärk on kiiresti pihta hakata, mitte valida töökohta järgmiseks kümneks aastaks.

Mis tööd sa seal tegid?

Põhiliselt kalapüük ja merel olemine. Aga lisaks sellele tegin ratsahobustele heina, pügasime lambaid, koristasime vilja, kasvatasin jumalate joogiks viinamarju ning sušiks lõhesid ja üheksandaks ametiks jäi lehmalüps, sest kuulus mereriik Uus-Meremaa on maailma suurim piimatoodete eksportija.

Kui kaluriamet oleks tundunud omal ajal perspektiivikas, oleksid sa siis selle ameti valinud?

Fantaseerida ei ole mõtet. Väga palju on neid inimesi, kes teeksid tänase tarkusega oma minevikus tehtud otsused tuleviku suhtes teisiti. Emotsionaalselt pakub kalamehe elu mulle rahuldust siiamaani, rahalise külje pealt võtab aga kukalt kratsima.

Selge on see, et haridus ja haritus ei jookse kunagi mööda külgi maha.

Rännumehe aastad muudavad inimese vist rahulikumaks – kusagil mujal pole parem?

Ei saa pahaks panna, kui inimene otsustab paigale jääda. Vaba valik! Kui ma merivähke püüdsin, oli laevatekil mu paarimeheks 15-aastane kohalik noormees. Selles linnas oli see tavaline: pärast põhikooli merivähipüüdjaks, paarikümne aasta pärast ehk ka laevajuhiks.

Eesmärgiks oli paari aastaga osta auto ja ehitada maja, hea õnne korral veel naine ja lapsedki. Mõtteviis on nendel teismelistel hoopis teine, kui minul omal ajal.

Miks valisid Tartu ülikoolis geograafia eriala?

Õnneks oli mul inglise keele tulemus nii halb, et ma ei saanud majandusse sisse (pikk naer). Peab ütlema, et geograafia ei olnud tõesti top-eriala ja tänasel päeval nii mõnigi doktorikraadi kaitsnud geograaf on samuti selle eriala peale juhuslikult sattunud. Näiteks ei saadud mingil põhjusel juurasse või majandusse sisse. Siin võiks isegi tammsaarelikult targutada, et mine geograafiat õppima, küll see armastus selle aine vastu ka tuleb.

Üldiselt valitses meil suhtumine (matemaatika-füüsika eriklassis SÜG-is), et kohe pärast gümnaasiumit ülikooli. Austraalias kohtasin hulganisti Euroopa noori, kes olid pärast gümnaasiumi lõppu tulnud kõigepealt sinna elukooli ning pärast üht-kaht aastat sealse päikese all tagasi Euroopasse ülikoolipinki.

Kas geograafiateaduskonnas loodud tutvused viisid sind erakonda Eestimaa Rohelised?

Kindlasti. Otseselt keegi mind ära ei rääkinud. Ühtpidi oli see minu maailmavaateline otsus. Teistpidi mu tee keskkonnakaitse juurde toimus läbi Tartu üliõpilaste looduskaitseringi. Sealt tekkisid kontaktid ja lähem huvi.

Kes teab, kui oleksin majandusteaduskonda sisse saanud, siis huvitaks mind eelkõige virtuaalses börsimaailmas toimuv.

No kuidas sa kujutad ette ennast börsimaaklerina?

Küllap oleksin hakkama saanud, aga täna ma seda enam eriti ette ei kujuta.
 

Oled sa veel erakonna liige?

Faktiliselt jah. Aktiivne liige ma ei ole. Pigem tahtsin oma liitumisega anda teistele võimaluse luua erakonda, et juurutada rohelist maailmavaadet poliitmaastikul. Kahjuks tuleb nentida, et meil ei ole läinud hästi.

Mingil hetkel olid Saaremaa kalanduspiirkonna juht?

Tegemist on EL-i kalandusfondis konkreetse meetmega, mis tegeleb kalanduspiirkondade arendamisega ja eesmärk on aidata kaasa rannakalanduspiirkondade majanduslikule ja sotsiaalsele arengule arvestades piiratud kalavarudega. Saaremaal loodi selle meetme rakendamiseks MTÜ Saarte Kalandus, mille tegevjuhiks ma hakkasin.

Sinu leping pidi kestma 2013. aastani. Kas väsisid ära või sa ei ole bürokraadi usku?

Mina lootsin rohkem tegeleda keskkonna poolega, sest põhiprobleem on ju kalavarudes. Kui seal on kõik hästi, siis tuleb muu asi järele. Aga bürokraatiat oli muidugi ka ja paberil oli kõik ette kirjutatud, mida tohib ja mida mitte. Loovust väga palju ei olnud.

Pärast ameti mahapanemist otsustasid uuesti rändama minna?

Läksin aastaks Austraaliasse. Alustasin sedakorda Lääne-Austraalia otsatutelt põlluväljadelt, kus kasvatasime lambaid, tegime loomadele suveks heina ning koristasime viljasaaki. Aga pärast paari kuud olin merel tagasi ning maitsesin pool aastat tuunikalafarmeri leiba. Reisi lõpuks kogunes siis ühtekokku üheksa erinevat ametit

Enamik ameteid olid vist seotud kaladega?

Enamasti küll. Uus-Meremaal tekkis huvi ka muude tegevusvaldkondade vastu. Näiteks kalakasvatus, mis otseselt merega seotud ei olnud, aga kaladega sai tegeletud. Mind võlus oma asupaigaga maailmas kõige kõrgemal asuv kalafarm Mount Cooki mäetipu jalamil, 761 meetrit üle merepinna.Tulevikus tuleb sellega ilmselt palju tegeleda, kui loodus ei suuda enam kasvava inimpopulatsiooni kalahimu rahuldada.

Millise külje pealt nägid Austraalia kalandust?

Näiteks Läänemere looduslik mitmekesisus on väga väike. Siin püütakse konkreetselt kala. Aga Austraalia kalanduse peamisteks püügiobjektideks ei ole üldsegi mitte kalad, vaid krevetid, merivähid, kammloomad, molluskid jne. Sardiine sai püütud vaid tuunikaladele söödaks.

Kui halvasti praegu Läänemerel kaladega on?

Üldhinnang on halb. Inimestel seostub reostus nähtavate asjadega nagu õli, aga ka põllumaadelt merre kantud liigsed toitained on reostus, mille poolest on Läänemeri maailmas saastatuim. Merevetikate kasv kalade koelmualadel vähendab Läänemere kalavarusid.

Kas protsessi on võimalik ka peatada või tagasi pöörata?

Filosoofiliselt võiks ütelda, et protsessi on võimalik peatada. Küsimus on ajas, tahtes ja rahas. See on kindlasti väga vaevaline.

Tuleb hääletada roheliste poolt?

Pigem peavad muutuma inimesed sisemiselt. Ega käskude-keeldudega seda reguleeri, samas ilma nendeta ka ei saa. Haridus ja haritus on võtmeküsimused. Tänased noored on tegelikult palju keskkonnateadlikumad kui nende vanemad.

Kuidas sulle tundub, millest on kalavarude vähenemine tingitud?

Alustame sellest, et minu isa kuldsetel kalurimehe aastatel oli teine majandussüsteem. Meri oli suletud, millele oli ligipääs ainult kutselistel kaluritel. Väljapüük oli limiteeritud. Püünised olid küll meres, kala oli sees, aga kolhoos ütles, kui palju kala on vaja merest tuua, mitte püüda.

Majandussüsteemi kokku kukkudes jäid tööta ka paljud põllumehed ja meri muutus vabaks. Turumajanduses oli kalale turgu ja iga mees püüdis kala. Saagid olid suured ja nii said kalavarud hoobi. Rannarahvas peabki kalal käima, aga iga mees ei saa sellega leiba teenida. Aga ka liigiti on asi erinev. Näiteks mõni rannakalaliik suudab pärast lühiajalisi püügipiiranguid hästi taastuda. Ahvenapopulatsioon on pöördunud tõusutrendile. Aga angerjaga on lugu palju keerulisem. Ainult meie pingutusest tema varude säilitamiseks ei piisa.

Mida merepäevade raames ette võtad?

Mul on sõpru siia tulemas kaljasega Hoppet. Eks tuleb nad üle vaadata ja vanu aegu meenutada, kui paar suve tagasi sai ühiselt osaletud meeleolukal kultuuridessandil Läänemeres. Siis seilasime laevadega Ruhnu Karu ja Jõmmu Pärnu hansapäevadelt edasi Ventspilsi, Gotlandile, Stockholmi, Ahvenamaale, ja Turu kaudu jõudsime Tallinnasse. No ja Sigtuna all käisime ikka ka ära!

Kes ta on?

Sündinud 11. augustil 1980. a Nasval
Hariduskäik:
Lõpetanud Saaremaa Ühisgümnaasiumi 1998
Lõpetanud Tartu Ülikooli bioloogia-geograafiateaduskonna 2005?
Töökäik:
2005–2008 MTÜ Eesti Roheline Liikumine juhatuse esimees
2008–2009 MTÜ Saarte Kalandus tegevjuht
Muu:
Töötanud ja elanud pikemalt Austraalias ja Uus-Meremaal tudengite tööviisaga
Kuulub parteisse Eestimaa Rohelised
Hingelaadilt kalamees