Working holiday

Saabusin Uus-Meremaale Working Holiday viisaga ehk töötamispuhkusviisaga. Puhkus jätkub, aga sedakorda Vaikse ookeani kalavetel kalalaeva San Enterpraise pardal.

FV San Enterprise is a stern type deep sea trawler and has the ability to produce fillets (block and shatter-pack), H&G, squid tubes and fishmeal. These products are processed, packaged and labelled to export standards including the EU and US markets. The vessel targets Hoki, Ling, Hake, Warehou species and squid.
Particulars of the FV San Enterprise are:

Call Sign:	ZMA3161
MOF Number:	63755
Pack House Number:	PH512
Built:	1990 by Sterkoder Norway, Class DNV *IAI, ICE C
Length:	64m
Beam:	13m
Tonnage:	1900 tons
Maximum Speed:	14 kts
Accommodation:	49 Crew
Freezer Hold:	940 m3
Meal Hold:	178 m3
Fuel Oil:	562m3
Fresh Water:	83m3
Main Engine:	Wartsila Vasa 6R32E – 3342 BHP at 750 RPM

Uus algus

Kui  Port Lincoln-is rääkisin tervelt 8 kuud vaid tuunikeelt, siis viimase 3 kuu jooksul, kui olen olnud rännus, olen oma teel kohtunud paljude eestlastega ning rääkinud palju ka emakeeles. Uus-Meremaal kasutasin esimest korda eesti keelt, et teretada oma kodumajanaabrit Seki-t, tänu kellele önnestus mul oma silmaga näha Rugby World Cup-i pronksimängu 60 000 pealtvaatajat mahutaval Eden Park-is ning kaasa elada sadu tuhandeid inimesi mahutavas Aucklandi keskklinnas kodumeeskonna triumphile. Teel maavärinast räsitud Christchurchi lõunasaarel kohtusime kaunis mereäärses linnas Kaikouras Seki söbra Martini ja tema tüdruksõbraga, kes siis pärit minulegi kodusest Tartu linnast. Aga peale Seki mahapanekut Christchurchi lennujaamas ei olnud minu kohtumised eestlastega veel löppenud. Päev hiljem maandus samal lennurajal nimekaim Rakverest, kellega olime hetkeks kohtunud Townsvilles, Queensland-is. Kui esimesel ööl ChCh-s couchsurfisin linnaosas, mis ei saanud väga tublisti kannatada siis järgmistel päevadel linnas ringi liikudes-söites ning lehti lugedes sain aimu tegelikest kahjustustest.  Maavärina tõttu oli suurem osa linna piirava mäeaheliku peal kulgevast maalilisest teest samuti suletud, aga kauneid vaateid linnale lumiste mäetippude taustal ning sadamalinnale Lytteltonile lahesopis kogesime sellest hoolimata hulganisti.

Ligemale kolm kuud olen nüüd järjest reisinud ning hing ja vaim nõuab vaheldust. Ja seda suurepärast vaheldust pakub working holiday ehk siis liikuda reisimisfaasist elamise-töötamise faasi. Aga köigepealt nautisin ma 50km kaugusel ChCh-st 3 päeva mittemidagitegemist nelja seina vahel. Selleks andis võimaluse minu järjekordne hea vöörustaja Joe, kes palus mul tunda ennast nagu kodus ja seda ma ka tegingi. Joe on ka ehe näide linnas üleskasvanud, aga nüüd maal elamisest võlutud kodanikust. Kui enne maavärinat oli tal ChCh-s oma juurviljaäri, siis peale maavärinat oli ta sunnitud naasema kunagise job-i lambapügamise juurde, aga TALLE meeldib ta töö. Ja kindlasti kandus seda tema maakoha fanatismi ka lambachopsidele, mida ta praadis.

Iga päev püüan usaldada enda sisetunnet, sest üsna esimest korda elus reisin ma ringi üksi ning vajadus reisiplaaniks puudub. Otsused ning ettevõtmised sünnivad spontaanselt sisetunde najal. Nii ka seekord, 3 päeva rahulikult kodus oli minus tekitanud taas tahtmise kuhugi liikuda. Suundusin siis linna nimega Timaru, mille ma olin välja peilinud tuunikalalaeva pardal, kus üks tüüpidest oli siis seal kalalaeva peal töötanud. Uus-Meremaal on kalandus suuresti kolme gigantfirma halduses: Sanford, Sealord ja Talley's. Täitsin mina siis ära Sanford-i ankeedi ning soovisin järgmisel päeval isiklikult laevastiku managerile üle anda, aga ei võetud jutule. Telefonivestluses manager Darren mainis, et hetkel midagi saadaval pole. Mis siis ikka, jätsin ankeedi sekretärile. Järgmisel päeval peale lambapügamisvõistlustelt naasemist otsustas sisetunne, et tuleb minna kindla peale välja ning suunduda Australasia suurimasse kalasadamasse – Port Nelsonisse. Samas on tegemist ka Uus-Meremaa kõige päikselisema linnaga lõunasaare põhjarannikul. Teel sinna läbisin ja kohtasin ma taas hulganiselt kauneid paiku-linnu ning hakkasin tundma, et ma hakkan sellesse meremaasse armuma. Eestis püüab iga linn nuputada, millise aastaaja pealinn ta on. Siin ollakse konkreetsemad, teele jäi lõhepealinn Rakaia, kõrgeim asustus Arthur's Pass, greenshell mussels capital Havelock , maailma kaunimate rannikuteede hulka valitud Westcoast road, jne... Teisel päeval sain kustutada ka pisut oma hääletamiskreediti kui korjasin tee äärest peale kaks Kanada tüüpi, kes olid tagasiteel põhjasaarele. Nendega koos jõudsin siis tõotatud linna, Nelson-i. Ja kui oma telefoni välja otsisin teatas see, et mul üks uus voicemail. Ja oligi, Sanford-i manager Darren palus tagasi helistada, nüüd siis juba kutsus vestlusele, aga kuna olin juba Nelsonis, siis pidi kalalaeva kapten mulle järgmisel päeval helistama hommikul. Kui juba Nelsonisse tuldud, siis inspekteerisin ka teisi kalandusgigante. Talley's sekretär ütles mulle koheselt ei, kuuldes et mul working holiday viisa, mis annab õiguse töötada kuni 3 kuud ühe tööandja jaoks. Kui keskpäevaks ei olnud Sanford tagasi helistatud hakkasin uuesti ise ringi vaatama. Arvestades asjaolu, et kalalaeva peale saamine vöib vötta aega, otsustasin oma CV saata ühele organic wineryle, kes otsis traktorijuhti, kelle ülesandeks eelkõige niita viinamarjapöösaste aluseid. Sisetunne ütles, et kes tahab elus veini juua, peab selle heaks ka tööd tegema. Kui olin oma CV ära saatnud helistas siis Sanford-i skipper. Jutt kulges libedalt kuni ta küsis, kas ma olen kokku puutunud mingi vintsiga, inglisekeelset nime ei suutnud ma ära tabada. Eks ma sel kohal keerasin oma jutu keerdu ning skipper lubas 10minuti pärast uuesti helistada. 10 minuti, ega tunni pärast kõnet ei tulnud, küllap helistas kellelegi teisele. Suundusin vallutama Uus-Meremaa keskpunkti, Botanical Hill-i. Mäevallutuselt tagasi kevadpäikeses lesides helises taas telefon, helistas vineyard-i manager Brad ja nad huvitatud mind tööle vötmast, aga lubas hommikul veel üle helistada.  Väga hea, lubasin siis vähemalt ülejärgmisel päeval Blenheimi, mis siis veinipiirkonna keskus kohal olla jutuajamiseks. Juba õhtul otsustasin siis sõita välja linnast ning alustada uue eluga ehk elamisega van-is. Tõotas tulla soe öö ning ööbisin esimest korda siis oma uues kodus. Soolaleivapidu sai ka koheselt ära peetud loojuva päikesega merekaldal külalisteks lainejänesed ja punane vein. Hommikul kulgesin siis kohvi jooma ning kõnet ootama green-shell mussel capital of the world Havelock-i. Kohalikus pagaris pakutud ahjusoe mussel-pie oli tõesti suurepärane ning kell 10 heliseski telefon. Aga köne käigus selgus, et polegi tegemist veiniistanduse manageriga, hoopis kalalaeva kapten. Tahad kala tulla püüdma, ole homme Timarus, ülejärgmisel päeval 6-ks nädalaks ookeanile minek. Veini armastan ma palavalt, merd meeletult ja salaja. Oma auto annab vabaduse, pole midagi öelda. Timaru oli ju vaid 500 kilomeetri kaugusel Havelock-ist. Öhtuks olen ju seal. Otsustasin siis söita mööda rannikut ning juba teist korda jäi tee peale Kaikoura. Ja väike nagu see maailm ole, siis Kaikourast läbisõites silmasin tee servas Martinit ning tema tüdrukut. Ja et kokkusattumus suurem oleks siis tüdruk oli kulgemas bussiga hiljem ChCh-i, kuhu suundusin minagi. Lubasin siis lõunatades oodata kuni nad bussibroneeringu tühistavad, aga kohvi juues helises taas telefon. Seekord siis veiniistanduse manager Brad, et nad jah, arvestades minu kogemusi pakuks ikka kohe mitte casual, aga ikka püsivat töökohta. Eks pidasin neid siis kurvastama, et meremees suundub siiski merele. Õhtu möödus siis vihmas, eesti keeles ja india restos, aga järgmisel hommikul olin ma tagasi Timarus, kust ma 4 päeva tagasi lahkusin, peale enam kui 1000nde maalilise kilomeetri läbimist sellel kaunil meremaal.

Whitebaiting - the great kiwi tradition

Metropol Auckland-ist minemasaades oli aeg hakata avastama tõelist Uus-Meremaad koos tema tõeliste kulinaarsete eripäradega. Aucklandis igal tänavanurgal pakutav kebab, falafel, burger, sushi, jne... kuuluvad ju päritolult hoopis teistele rahvastele. Minu erilise huvi osaliseks said koheselt siinsed mereannid ning kohalik seafood. Nii ei tekkinud mul Kaikouras pub-is menüüd sirvides kahtlustki, mida tellida. Rooga nimega "Whitebait fritters with mash" oli omistatud tiitliga "Kaikoura best seafood". Kui juba parim meretoit, siis pole ju $23 liiast. Aga suur oli minu üllatus, kui uhke kalaprae asemel toodi minule praad, mis nägi välja nagu omlett kartulipüreega ja maitses ka täpselt nagu omlett kartulipüreega. Hämmelduses uuristasin siis selles omleti sarnases objektis leidmaks viiteid kalapraele, kuid lahkusin siiski teadmises, et olin lihtsalt haledalt petta saanud.

Järgmisel päeval rannikumatkal jäi meile tee peale "The original ja world famous seafood BBQ" putka, kust ma siis koheselt pärisin parimaid nippe, kuidas valmistada kiwi meretoidu delikatessi whitebait. Eelmisel õhtul mulle serveeritud omletiollust pidasin ma siis lihtsalt pubikoka tööönnetuseks. Aga isegi Lonely Planet-is kiidetud  meretoidu putka serveeris whitebait fritter-it ehk seda omletiollust. Kuna whitebait-i näol on tegemist sisuliselt kalamaimudega, siis eraldi neid kalamaime valmistada pole võimalik ning segatakse need siis klopitud munaga. Jutu järgi on sellel whitebait-il väga hõrk maitse, aga kuidas sa seda tunned, kui ajju jõuab vaid omleti maitsesignaal. Proovisin siis kohalike suureks imestuseks ühte kalamaimu toorelt ja vist tõesti tundsin pisut hõrku kalamaitset, aga edaspidiseks kriipsutasin siis selle kiwi delikatessi oma lemmikute hulgast maha.

Sama imestusväärne on ka selle kalaliigi elutsükkel. Nimelt koevad suguküpsed whitebait-id, mis uus-meremaal kuuluvad galaxiids perekonda, jõgedes, kust siis nende vastsed kantakse voolu poolt ookeani. Ookeanis siis arenevad nendest vastsetest kalamaimud, kes oma geneetilise koodi sunnil alustavad tagasirännakut kodujõgedesse. Kodujõgede suudmetesse jõudes, aga ootavad neid juba suurepärast suutäit ootavad kohalikud, kes siis maimuparve nähes vibutavad oma marlipõhjalist sirbakut ning hagevad siis ämbrite viisi seda kiivi delikatessi.