Karmi põhjapoolkera talve eest lõunapoolkeral talvitunud rändlinnud on asunud pikale rännakule oma toitumis- ja pesitsuspaikadele põhjapoolkeral. Sellest teada saades tabas ka mind rännutuhin ning jätsin lõhepojad alpivetesse kosuma ning asusin teele oma suvisele toitumisalale - Suure Katla kalavetele. Suvi ilma kuivatatud lestata on nagu jõuluvana ilma habeta!
Eestlased on üritanud nii edukalt kui ka eduta saada Guinnessi rekordite raamatusse.
Minu teekonnale jäänud Lõuna-Cantenbury armsa väikelinna Geraldine ettevötlikel nobenäppudel õnnestus sinna kaante vahele saada aga sellega, et kudusid valmis maailma suurima kampsuni, millele siiski kandjat veel ei ole leitud ning kampsun ootab poe seinal endale omanikku. Ashburton-is suundusin uurima, kas vajatakse traktorijuhte koristushooajal. 
Tööbüroost saadeti mind koheselt pöllale, aga mitte traktorirooli, vaid kartulikombaini peale prahti välja sorteerima. Tuhliputru söön ma hea meelega, aga tolmusel pöllal koristagu tuhleid keegi teine ja jätkasin oma teekonda. 22. Veebruaril möödus aasta Christchurchi maavärinast, millest toibumine vötab veel pikka-pikka aega ning mis muutis ja muudab hulganiselt linna vaatepilti. Hiljuti avaldati otsus, et maavärinas tugevasti kannatada saanud Christchurchi sümboliks olev katedraal lammutatakse. 
Ei suundunud mina erinevalt kohalikest katedraaliga hüvasti jätma vaid kulgesin ennast kosutama Hanmer Springsi kuumaveeallikatesse. 3 tundi ligunemist soojas vees oli minu puhul hea saavutus. 
Lõuna-Alpid ületasin sedakorda Lewis Pass-i nimelisel kurul ning vahelduseks korjasin tee äärest peale prantslasest hääletaja. Muidu on senini ühe erandiga kõik hääletajad olnud sakslased. Sedamoodi 600km põhja suunas kulgedes jõudsingi viimasesse Lõunasaarel avastamata piirkonda, nimelt Tasmani district-i, mis on kuulus oma kuldsete rannaliivade ning päikeseliste päevade poolest.
Märtsikuu on siin meie möistes "vana naiste suvi", seega viimane aeg tutvuda nende kuldsete randadega. Otsustasin ise nende randadega tutvumiseks suunduda Abel Tasmani National Park-i 50km pikkusele ranniku matkarajale. 
Aga enne kui ma matkarajale jõudsin puutusin kokku kohaliku politseiga. Nimelt Uus-Meremaa on hetkel veel viimaseid päevi ainuke riik maailmas, kus vasakule pöörav söiduk peab teed andma paremale pööravale söidukile (vötke arvesse, et Uus-Meremaal on vasakpoolne liiklus). Nii mul önnestuski 10 päeva enne liiklusseaduse muudatust hetke liikluseeskirju rikkudes sooritada vasakpööre linna läbivalt maanteelt körvaltänavasse, andmata teed tee keskel olevalt realt parempööret antud tänavasse ootavale söidukile. 
Minu ebaönneks oli tegemist politseisöidukiga, kes mind siis ka hiljem körvaltänaval kinni pidas, aga konstaabel piirdus manitsusega, et oleksin edaspidi selle muutmisele tuleva reegli osas ettevaatlikum – möistlik mees!
Eestlased on üritanud nii edukalt kui ka eduta saada Guinnessi rekordite raamatusse.
Minu teekonnale jäänud Lõuna-Cantenbury armsa väikelinna Geraldine ettevötlikel nobenäppudel õnnestus sinna kaante vahele saada aga sellega, et kudusid valmis maailma suurima kampsuni, millele siiski kandjat veel ei ole leitud ning kampsun ootab poe seinal endale omanikku. Ashburton-is suundusin uurima, kas vajatakse traktorijuhte koristushooajal. Tööbüroost saadeti mind koheselt pöllale, aga mitte traktorirooli, vaid kartulikombaini peale prahti välja sorteerima. Tuhliputru söön ma hea meelega, aga tolmusel pöllal koristagu tuhleid keegi teine ja jätkasin oma teekonda. 22. Veebruaril möödus aasta Christchurchi maavärinast, millest toibumine vötab veel pikka-pikka aega ning mis muutis ja muudab hulganiselt linna vaatepilti. Hiljuti avaldati otsus, et maavärinas tugevasti kannatada saanud Christchurchi sümboliks olev katedraal lammutatakse. Ei suundunud mina erinevalt kohalikest katedraaliga hüvasti jätma vaid kulgesin ennast kosutama Hanmer Springsi kuumaveeallikatesse. 3 tundi ligunemist soojas vees oli minu puhul hea saavutus. Lõuna-Alpid ületasin sedakorda Lewis Pass-i nimelisel kurul ning vahelduseks korjasin tee äärest peale prantslasest hääletaja. Muidu on senini ühe erandiga kõik hääletajad olnud sakslased. Sedamoodi 600km põhja suunas kulgedes jõudsingi viimasesse Lõunasaarel avastamata piirkonda, nimelt Tasmani district-i, mis on kuulus oma kuldsete rannaliivade ning päikeseliste päevade poolest.
Märtsikuu on siin meie möistes "vana naiste suvi", seega viimane aeg tutvuda nende kuldsete randadega. Otsustasin ise nende randadega tutvumiseks suunduda Abel Tasmani National Park-i 50km pikkusele ranniku matkarajale. 
Aga enne kui ma matkarajale jõudsin puutusin kokku kohaliku politseiga. Nimelt Uus-Meremaa on hetkel veel viimaseid päevi ainuke riik maailmas, kus vasakule pöörav söiduk peab teed andma paremale pööravale söidukile (vötke arvesse, et Uus-Meremaal on vasakpoolne liiklus). Nii mul önnestuski 10 päeva enne liiklusseaduse muudatust hetke liikluseeskirju rikkudes sooritada vasakpööre linna läbivalt maanteelt körvaltänavasse, andmata teed tee keskel olevalt realt parempööret antud tänavasse ootavale söidukile. 
Minu ebaönneks oli tegemist politseisöidukiga, kes mind siis ka hiljem körvaltänaval kinni pidas, aga konstaabel piirdus manitsusega, et oleksin edaspidi selle muutmisele tuleva reegli osas ettevaatlikum – möistlik mees!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar