I am busy

Paar päeva peale tuna harvest-i algust suunati mind taas söötmislaevale, sest polnud kedagi "kogenud" deckhand-i, kes äsja tööle võetud tüüpidega koos tuunisid söödaks. Ilm keeras parajaid vingerpusse ning üks madalrõhkkond teise järel rullus üle tuunifarmide, tuues endaga kaasa tuult ja tormi. Peale paaripäevast rassimist ning külmutatud sardiinide söötmist tuunidele leidsin ennast möttelt – mulle aitab. Töötamine feeding-boat-il oli muutunud ebameeldivaks ning vastumeelse tundega pole enam mingit lõbu töötada. Küpses koheselt plaan hääletada läbi laia Austraalia troopilisele Queensland-i ning leida ennast suvisest Austraalia talvest. Järgmine päev saatsin manager Tony-le txt-message-i, et no working anymore. Tony-le plaan ei meeldinud ning pakkus, kas full time in harvest crew muudab minu meelt. Vastasin, et harvestit olen nõus tegema igati.

Järgmine hommik suundusin siis taas harvest laevale. Võrreldes feeding-boat-iga, kus siis lisaks kaptenile ning mehhaanikule on 2 deckhand-i, siis harvest boat-il on raffast palju. 10 deckhand-i, 3 sukeldujat, farm manager, mehhaanik, kapten, jaapanlastest tuuniostjad ning mis peamine KOKK. Harvest boat-il töötades ei pea enam vaevama oma pead kokkamisega, sest seal saab korralikult süüa. Hommikul aussie brekky "bacon and eggs", lõunal midagi kiirelt ja kerget ning siis korralik praad peale tööpäeva lõppu tagasiteel sadamasse. Palju raffast kellega juttu ajada ning märksa rohkem fun, kui söötmine – seega nauditav. Uus kogemus oli kui ühel päeval läksime tuunisid üle andma jaapanlaste külmutuslaevale. Kraanaga vinnati siis meid laeva pardale ning meie järel ka tuunikalad, kus need siis ükshaaval märgistati, möödeti pikkus ja kaal, eemaldati saba, puuriti tropp läbi sabaosa, eemaldati lõpusekaaned ning kõik uimed ning kõik soolikad, vetsupoti harjaga löödi kogu sisikond läikima ning suruõhuga lihviti veel viimanegi verepiisk minema, enne kui tuunid saadeti köitega laeva alumisele tekile kiirkülma. Kogu seda pidu seiravad laeva ümber ka great white pointer haid, üks nendest oli nii 5m pikkune. Sadamast lahkume pilkases pimeduses ning japboatilt naaseme taas pimeduses.

Kui Lincoln-i saabudes oli minu kindel plaan leida tööd kala püüdval laeval, siis aja möödudes muutus see aina ebareaalsemaks ning tuli vastu võtta tuunikarjuse roll. Eesmärk või mitte, aga lootsin et õnnestub vast aja möödudes saada kompanii sardiinilaeva peale, aga ka selles osas adusin, et ühe hooajaga see liialt suur eesmärk. Aga esmalt käisin ühe öö püügil sardiinilaevaga vabatahtlikult, siis ühe nädalavahetuse juba palgalisena ja nüüd olen kuni püügikvoodi lõppemiseni sardiinilaeva meeskonnas. Kvooti veel 200 tonni jagu. Väga heal juhul jagub seda 3-ks ööks, aga kala püük on paras loterii – never knows. Seega tösiselt töine löpuspurt tuuniriigis on alanud. Kuukene veel ning I am on the road again ...