0°0´0´´

Kanadasse asusin ma teele juba kevadel, kui peale 15 000 kilomeetri läbimist Uus-Meremaal sai Meremaa lihtsalt otsa. Aga miks minna otse kui saab ringiga. Seega valisin Vaikse ookeani idapoolkeral asuvalt kaldalt läänepoolkeral asuvale kaldale jõudmiseks rännumarsruudi üle suvise Saaremaa, kus siis kosutasin keha ja vaimu. Kuid ilma imelises ilmas rändamata igavene suvi kesta ei saa ning sügisese Saaremaa ralliga oli Saaremaa suvi lõplikult lõppenud ja oli aeg jätkata oma teed. Samas on minusse pugenud siiski kartuseuss, et sedakorda ma talve ainult sandaalide ning lühkaritega üle ei ela.

Vahepeatuses Eesti üllatas mind kindlasti positiivselt Kalamaja, millest on tekkinud  täiesti elatav linnaruum Tallinnas ning lahkumisõhtul elus esmakordselt Tops-i jõudes saadeti mind sealt perenaine poolt teele juba kui OMA inimest. Igatahes tean, kust Eestisse naastes saab kõigepealt kodust kartulisalatit.

Rooma impeeriumis viisid kõik teed Rooma. Lennumaailmas kulgevad suurem osa lennuteedest läbi Londoni. Kahel korral olümpiamänge vöörustanud Londonis olin ma käinud, aga kolmekordses olümpialinnas käik oli mulle esmakordne. Valikut üle Londoni lendamiseks aitas kindlasti langetada ka asjaolu, et tänu näoraamatule sain aimu leedulannast sõbergeograafi Irma tegemistest ja et ta ootab Londonis enda poole külla. Kodustest võtsin siis sedakorda kaasa kalatrio: suitsuangerjas - kes oli teel Sargasso mere poole, suitsutuulehaug – kes käis Nasva rannas kudemas ja suitsulest – kes on Saaremaa suve vapikalaks. Minu önneks ei olnud Irma ning läti tüdruk Laima veel toortoitlaste poole üle läinud ning kalatrio pakkus vaimustust. Ovatsioonide esilekutsumiseks völusin siis kotist välja veel ka Vana Tallinna ning tubli läti Laima ütles ise välja ära, et ega see Rigas Palsams maitsev asi pole ja teeks veel ringi Vanakat.

Saaremaa tuuniheitekoondise seni ainukese liikmena asusin siis järgmisel hommikul klassikalise inglise ilmaga teele  Stratfordi, kus asub olümpiapark. Enne olümpiaparki jõudmist tuli läbida meeletu kaubanduslinnak, aga see ei olnud veel halvim, mis juhtuda sai. Nimelt kõige säästlikumaks olümpiaks pürginud London säästab spordihuvilisi ning on juba sulgenud olümpiapargi publikule ja ehitusmesilased pakivad selle palagani kokku jälgi jätmata. Olümpiahõngu levis  veel vaid seni avatud olümpia suveniiripoes tulnukast maskotiga tõtt vaadates. Aga jah, kes hiljaks jääb, see ilma jääb.

Suures olümpiavaimustuses ei meenunud mulle pörmugi, aga olümpiaunistuste purunedes siiski, et Londoni puhul on ju geograafide ja maadeavastajate jaoks tegemist paljutähendusliku paigaga. Greenwich-i pargis asuv tähetorn on  pikkuskraadide lugemise nullpunktiks ehk 0-meridiaaniks. Kujunes sedapsi, et 180° meridiaanile jõudsin ma enne kui 0° meridiaanile. Aga lisaks Greenwich-i meridiaanile pakkus elamuse mööda 1902. aastal rajatud jalakäijate tunnelit mööda Thames-i jõe alt läbijalutamine. Mingil erilisel põhjusel paistis pargis ringijalutades kaunis ja soe õhtupäike, aga hommikupimeduses lennujaama teele asudes oli kõik taas seaduspärane, pouring rain was back in London. Bye-Bye London, Vancouver is calling!