Tuna Toss

Minu ja kogu ülejäänud maailma jaoks (vähemalt ajaleht Saarte Hääl kajastas seda oma esilehel) oli kindlasti Tunarama festivali peamine sündmus Tuna Toss e. tunnikalaheide. Peavad nad siis festivali käigus toimuvat võistlust ka tuunikalaheite maailma­meistri­võistlusteks. Osa võtmiseks ei ole samas muud kriteeriumit, kui et vanust peab olema üle 16 aasta, seega ei olnud ühtegi objektiivset põhjust, miks ei oleks pidanud mina seal osa võtma. Arvatavasti siis esimest korda oli võistlusel esindatud ka mereriik Saaremaa. Võistluste favoriidiks peeti eelmise aasta võitjat Matt Staunton-it, kellega vesteldes selgus, et tegu 5500 punkti mehega 10-võistlusel ning 45-meetri mehega vasaraheites. Tuna Toss-i absoluutne rekord 37.23m kuulub samuti juba 1998. aastast Austraaliat olümpial esindanud Sean Carlin-inile (Barcelona OM-i 8.koht 76.12).

Meeste arvestuses oli tuna toss-ile registreerunud üle 30 osavõtja ning eelvõistlus pidi siis selgitama 6 edasipääsejat järgmisel päeval toimuvale lõppvõistlusele. Heitevahendiks eelvõistlusel oli 15kg raskune kummist tuunikala ning igal osavõtjal vaid üks katse. Võistluste soosiku Matt Staunton-i esimesel katsel heitis hoopis kummist tuuna võistleja murukamarale, aga korraldajad andsid siis Staunton-ile lisakatse ning sellega kindlustas ta endale koha finaalis. Eelnevat arvesse võttes olin endale teoorias selgeks teinud,  et tuna tossul tuleb kasutada vasaraheitetehnikat. Kui tuli minu kord ringi asuda haarasin tuunikala ning sisenesin heiteringi, kuid sel hetkel taipasin ma, et kuigi olin teoorias jõudnud järeldusele, et pean kasutama vasaraheitetehnikat, polnud mul praktikas suurt aimu, kuidas seda ellu viia. Seega olin taas segaduses mida teha, kas tõugata, heita või visata. Lõpuks sai siis tehtud midagi kettaheitele sarnast ning tuunikala lendu lastud, kuid kohtunikud keeldusid minu katset möötmast põhjendusega, et astusin katse üle. Protesteerisin "I don't feel" nagu Erki Nool Sydney olümpial 2000.aastal, sest tõesti heitering oli markeeritud pulbriga murukamarale ja jalgadega kuidagi polnud võimalik tunda, kas astusid üle serva või mitte, aga kohtunikul on alati õigus. Heitega oleksin konkureerinud finaalikoha eest, aga ei midagi enamat. Vasaraheitjad olid ikka omaette klassist.

Järgmisel päeval finaalis oli heitevahendiks juba ehtne külmutatud tuuna, aga märksa kergem kui eelvõistlustel kasutatud kummist tuuna, miskit 9-10kg vahest. Osade kohalike poolt kasutatav tehnika sai minu poolt nime "tuuleveski" tehnika ning Richo Pawlaawy saavutas seda kasutades finaalis 2. koha 19.56m.

Aga 1000$ peaauhinna võitis ikkagi favoriit Matt Staunton, heites finaalis tuunikala 23.95m kaugusele. 1000$ teenis ka naiste arvestuses võitja Jacqui Hockaday, kes pidi selleks heitma tuunikala 9.44m kaugusele.

Järgneval kahel päeval oli Tuna Toss Arena laste päralt. Esmalt võistlesid 11-15 aastased King Fish (kuningkala) heitmises ning võitja Levi Proude suutis 5kg raskuse kala lennutada 16.74m kaugusele teenides sellega 100$ auhinnaraha.  Viimasena vallutasid heiteringi 5-10 aastased lapsed, et võistelda Prawn Tossul, kus siis kasutati King Prawn-i kummist versiooni.