Axel Stenross on siis linna üks kuulsamaid inimesi läbi oma ajaloo ja tuli too paadiehitaja poeg 20.sajandi alguses siiamaile Soomest ning hakkas siin paate ja laevu ehitama kuni oma surmani 1980. Aastal. Matkarada kulges paljudes kohtades Lincolni HWY kõrval ja aeg ajalt ikka möödasõitjad andsid signaali matkamehele tervituseks (ma vähemalt loodan). Päikeseloojanguks olin vast jõudnud poolele maale, vähemalt YES Optusel levi juba puudus, ja jäin ööbima kohalike Lionsite piknikualale vaatega Bostoni saarele. Öösel jõudis minuni esmakordselt Austraalias vihm ja kui tavaliselt olen ma olnud ikka juba enne päikesetõusu tegudes,siis seekord hoidis vihm mind lausa kella 9.30-ni telgivangis. Ei mäletanudki enam, mis tunne on hommikul märga telki kokku rullida. Samas pilvealune tuuline ilm oli väga meeldiv edasi matkamiseks mööda rannikut, mis edaspidi vahetas nime Investigator trail-iks ja hakkas kulgema vanal teetammil, mis kohati vajumas juba merre. 
Edukalt North Shieldsis lõppes matkarada ning aeg oli tõsta üles pöial ning peatada automobiil, mis mind sõidutaks otse Tumby Baysse. Kulus selleks siis 15 minutit. Tumby Bay siis üks siinsetest väikestest linnakestest maaliliselt pika liivarannaga. Põgus tutvumine linna keskel selgitas, et linna ovaalil käib vilgas tegevus. Loomulikult mängiti kriketit, Inglise kuningriigi igandit. Nimelt juba detsembri keskpaigast on käimas seekord Austraalia pinnal Austraalia ja Inglismaa vaheline kriketi kohtumine The Ashes. 
Mängitakse kokku 5 linnas, igas ühes 4-5 päeva kuni selgub tolle matsi võitja. Aga muust maailmast pärit spordihuvilisena jääb kriketit vaadates sageli selgusetuks, mis ovaalil toimub ning spordiuudistes ette loetud numbrikombinatsioonid vaid mittemidagiütlevateks arvujadadeks. Aga nagu ütles mulleüks kohalik, niikaua kui sul on külm õlu ühes käes on kriketit huvitav vaadata. Järgisin siis tema sõnu ning asusin samuti õlu ühes käes kriketit vaatama. Mängu lõppedes meeskond, kes mulle tundus nagu parem, osutus siiski kaotajateks. Edasine teekond viis mind kalanduse hälli, nimelt mangroovivõsasse. Siinsed mangroovitihnikud on siis peamised kalade ning krabide kudemispaikadeks. 
Võib nende puhul siis tuua paralleeli meie jõeluhtadega, kus kalad kudemas käivad. Nagu kilud karbis karavanpargi asemel püstitasin oma telgi linna parima vaatega rekreatsioonialal, mis oli varustatud kõige vajalikuga. Isegi peale päikeseloojangut süttisid BBQ majakeses tuled. 
Soe merebriis kuivatas kiirelt ka minu hommikul märjalt kokkurullitud telkkodu. Siin harvaesinevas vaatetornist naastes, roomas mingi madu samuti üle tee, aga pidas ta targemaks kiirelt kaduda mu teelt. Pühapäevaseks hommikusöögiks oli eelmisel päeval marketist ostetud pakijäätis, millest jäätist meenutas vaid illustratiivne pilt pakendil. Sisemus meenutas pigem laiali klopitud munakollast ning maitses kui suhkrusiirup, aga matkamehele on glükoosi vaja. Kunagi Altais mägimatkal olles ei olnud viimasteks päevadeks muud söödavat järel kui kilo tahket suhkut, mida siis sai kuivalt sisse söödud, sest vett ka ei olnud. Nii et, polnud sellel jäätisesiirupil häda midagi. Hommikuvõimlemiseks oli 3km jalutuskäik tagasi peamaanteele, kust pöörab maantee poolsaare sisemuse poole Cumminsisse. Nagu arvata võis sõitsid enamus autosid mööda rannikut ning kujunes tõotada tulla pikk ootamine, aga selgus, et eelmise päeva kriketi vaatamisest oli ikka kasu ka. 
Nimelt peatus naine kahe lapsega, kes kunagi hääletajaid polepeale võtnud, aga kuna nägi mind eile ovaalil, siis korjas peale ning lubas viia poolele maale. Sõidu käigus otsustas ta siiski viia mind ära Cumminsisse, kuidas ma siis olekski saanud sellest heateost keelduda. Cumminsisse jõudes valdas mind koheselt tunne, mida kuradit ma siin teen. Tegu siis nn. tüüpilise põllumajanduslinnakesega, kus kulgeb läbi raudtee ning kus siis mölemal pool raudteed asuvad tänavaääres ärid. Jätsin 3 dollarit kohalikku poodi Iced Coffe eest ning köndisin koheselt linna teise otsa, et naasta Port Lincolni. Sõidutas mind taaskord tsivilisatsiooni 17-aastane tütarlaps, nii et milline päev, kõik pealevõtjad olid naisterahvad. Küllap siis huuled olid hommikusest jäätisesiirupist jätkuvalt magusad. Homme taaskord argipäev ning kohtumised mehiste kalapüügi seffidega.View Eyre poolsaare trip in a larger map
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar