teisipäev, 18. jaanuar 2011

Far West Coast

Suurfirmade bürokraatia möllas Streaky Bay shark-boatside puhul täiega. Sain manager Youngeri kodust showeri alt kätte, aga ei olnud tal kosta muud, kui et kõik mis puudutab meeskondade komplekteerimist, siis sellega tegeleb omanik Adelaide-is ning enamus rahvast saadetakse lennukiga pealinnast kohale ja neid ta siis siin kamandab. Regionaalpoliitika missugune. Andis mulle omaniku telefoninumbri, aga sitta mul temaga. Suundusin kohtuma missis hai endaga. 26.04.1990 püüdis Dion Gilmore Streaky Bay-st white pointer shark, mis oli üle 5m pikk ning kaalus 1520kg. Eesti  viimase  aja suurim kala oli Muhu kalurite poolt räimekastiga püütud atlandi tuur Maria (135kg, 290cm : Emakala surm. Rezhissöör Andres Sööt. Eesti Telefilm, 1996.) . Streaky Bay hai puhul tegemist seni maailma suurima haikalaga. Sugu oli emane ning vanuseks pakuti 16-18 aastat. Kuna saabumas oli kellaviietee aeg, siis lootsin veel selle päeva sees Cedunasse ära hääletada. 1,5 tunniga sain 7km edasi Poochera teeristi kaasavaraks pudel külma õlut, aga seal olin ma jätkuvalt nii päikeseloojangul kui ka päikesetõusul.
Järgneval pühapäeva hommikul polnud mingit põhjust suunduda hääletama enne kella 9-t, sest tee ääres passimise asemel pikutan siis parem juba telgis. Üleüldse eelistaks ma hääletamiseks tööpäevi, aga satuvad ka nv päevad vahele. Sihiks oli Ceduna, aga kuna hommikul peale võtnud mees suundus ise poolel maal asuvasse Smoky Bay-sse, siis ei jätnud ka mina kasutamata võimalust heita pilk ka sellele asustatud paigale. Jettyle suundudes leidsin ma eest van-i, mis oli eelmisel öhtul minust Poochera ristis mööda sõitnud. Teretasin neid, aga juttu puhuma ei jäänud, mingi no respect tunne oli sees.Kormoranide ning pelikanide valvsa pilgu all tegin nauditava hommikuse supluse ookeanis.
Add caption
Maantee poole suundudes korjas mingi vanamees mind taas omal algatusel auto peale ning viskas 3km kaugusele põhimaantee äärde, kus sain taas tunnikese ära seista kuni öövahetusse suunduva road traini juhiga sain Cedunasse. Cedunas maandusin löunaks ning internetimaailmaga tutvumiseks Bill's chicken and seafood-is, kus sain hea sõnumi, et Emma on nõus mind võõrustama. Saatsin talle sõnumi, kus paiknen, aga vastust mittesaades helistasin Matt-ile, kes samuti peatub Emma pool ning temalt sain teada, et Emma on tööl, Bills's chicken and seafoodis ja serveeris mulle möni aeg tagasi fish'chips.
Matt alias Matteo Veronast pärit backpacker, kes hetkel töötab Denial Bay's austrifarmis ning elab Emma pool. Läksime siis Matt-i autoga avastama kalapüügipaika, mille ta oli välja vaadanud Google Map-i lehitsedes, 30km Cedunast mööda dirt road-i – Davenport Creek. Päris poolsaare tippu ei hakanud Matt oma autoga sõitma ning läksime mööda randa jala. Keegi püüdis seal ka kala ning arvake ära kes. Loomulikult tüübid, kes  möödusid minust õhtul Poochera ristis ning püüdsid hommikul kala Smoky Bay jettyl , seni kuni mina ujusin. Seekord läksime siis ka juttu ajama ning vanem mees tundis mind samuti ära. Kõiges oma avaruses on ka Austraalia ikkagi väike koht. Tagasiteel üritasime meiegi Denial Bay jettyl Mattiga kalmaare ning krabisid püüda, aga tugevas tuules jäi meile vaid püügilõbu ning õhtusöögiks sai itaallase valmistatud pasta.

Kommentaare ei ole: