Greens, eggs & ham

Talu kuhu ma suundusin vabatahtlikuks turundas ennast kaubamärgiga „Greens, eggs & ham – food artisan“ ehk talu toodanguks olid juurviljad-maitserohelised, munad ning linnuliha. Greens Eggs & Ham Farm is located in Leduc County, 20 minutes southeast of the Edmonton International Airport. Peremees Andreas oli saksa juurtega, vanemad olid sündinud Ida-Saksamaal Dresdenis, kuid üles kasvanud Quebec-is. Perenaine Mary-Allen oli ungari juurtega ning temaga suhtlesin ma esmalt e-maili teel ning minu Edmontonist pealekorjamist puudutavast kirjavahetusest võisin juba kindla tundega eeldada, mis tüüpi inimene tema on. Oma peas ja ka paberil oli ta koostanud niiöelda reeglistiku, kuidas nende peres elatakse ja igal sammul ta alatasa mainis neid. Üks perekonna tütardest, Megan, elas jätkuvalt talus. Tema näol oli tegemist taimetoitlase ning looma-linnuarmastajaga, mis seletas seda, miks oli talus niivõrd palju lemmiklinde-loome. Kriiskavad papagoid olid sageli väga tüütud ning kräunuvad kassid ei võlunud kuidagi minu poolehoidu, kaks kitse elasid täiesti oma elu sulus ning pardilauda ühes nurgas olid oma aedikus posu lemmikhanesid ja muid sulelisi, kes olid lihtsalt ristiks kaelas. Ainukesed koduloomad, keda kõik armastasid ja kes olid alati haaratud toimetamistesse olid koerad Yukon ja Leam. Ning mitte lihtsalt koerad, vaid suured koerad. Koer on inimese suurim sõber. Kõigele sellele lisaks toodi jõuluks akvaariumiga veel miskit 18 krabi talusse.

Peremees Andreas töötas Quebec-is pikka aega põllumajanduskemikaalide alal tegutsevas firmas ning ameerikalikult kohaselt suunati miskil hetkel Edmonton-i piirkonda müügijuhiks. Viimased 14 aastat on nad nüüd olnud väiketalunikud ja ajendas neid suuresti talupidamisega alustama tervislikud probleemid, kuna Andreas ei saanud enam süüa sea- ja loomaliha. Seetõttu on talu orienteerunud alternatiivide pakkumisele sea-, looma-, lamba- ja kanalihale. Ostsid nad omal ajal ära ühe pankrotti läinud seakasvatuse, mida nad on jõudumööda ümberkohandanud. Talus kasvatatakse parte, hanesid, kalkuneid, game hen, pärlkana (guinea fowl). Suuremaid linde hanesid ja kalkune kasvatavad nad ainult suvehooajal, sest kalkuni kasvatamine võtab 6 kuud aega. Samas partide kasvuperiood piirdub vaid 7 nädalaga ning farmisoleku ajal hoolitsesin samuti partide eest. Söötsin, jootsin ning hoolitsesin nende küljealuse eest. Esimestel nädalatel tuli olla ka väikest viisi linnutohtri eest, sest kõrge ammoniaagitaseme tõttu oli osadel pardipoegadel probleeme silmade avamisega. Tuli neid endal avali venitada. Hiljem seadsime üles juba automaatsed jootmisliinid, kust siis paari nädalaga tublisti kosunud pardid said piiramatult vett juua. Pardilauda teises otsas olid aga pardid, kellel õnnestub pikemalt aega veeta siin ilmas. Nimelt nende ülesanne muneda toitaineterikkaid pardimune, mis keskmiselt 80-90 grammised ning mille keetmine võtab 3x rohkem aega kui kanamuna puhul. Aga kuna part on veelind, siis part muneb waterproof munasid. Pole ise part olnud, aga korjates on munad mingi „päranipumäärde“ taolise määrdega koos, mis tuleb siis kuuma klooriveega maha pesta. Hiljem tegu, et kätelt kloorilehka maha saada.

Talu kasutuses olev põllumaa piirdus paari aakriga ümber ehitiste, kus suvekuudel kasvavad linnusõnniku rammust kartulid, porgandid, peedid, seller (celeriac). Aga need ei ole lihtsalt kartulid, porgandid, peedid, vaid erilised sordid, mida suurtootjad ei kasvata. Nt. baby-carrots, mida külvatakse tavalisest tihedamini ja ei harvendata ning korjatakse üles enne kui nad liiga suureks hakkavad kasvama. Pardilauda teisele korrusele oli Andreas ehitanud omal käel kasvuhoone, kus ta kasvatab maitserohelisi aastaringselt. Aga see oli ikkagi paras häda ja viletsus. Käepäraste vahenditega ehitatud kasvuhoone soojapidavus -30 kraadise külmaga on suuresti küsitav, põhjavee suur soodiumi sisaldus ei sobi taimede kastmiseks ja lisaks sellele vallutasid minu kohaloleku ajal kasvuhoone lehetäid, mistõttu peale uut aastat nad panevad kasvuhoone paariks kuuks kinni. Enne jõule korjasin kalkunite maitsestamiseks pujulehti (sage) ükshaaval taimedelt. 1 tunniga korjasin miskit 6-7 untsi lehti, turul müüsime pujulehti $2/unts, tunnis korjasin $12-14 eest toodangut. Mina olin talus vabatahtlik, aga miinimumpalk on juba vähemalt $10. Lisaks pujulehtedele korjasin kasvuhoones hapuoblikaid (sorrel), mida oli hea aeg-ajalt suhu pista.

Kogu toodangu müüb talu otse tarbijatele. Iganädalaliselt oli perenaine Mary-Allen 4 päeva kaupa müümas Calgary taluturul, laupäeviti oli Edmontonis taluturg, mitmeid Edmonton-i restorane varustasime iganädalaliselt (pardimunad pidid eriti head olema küpsetiste taigna tegemisel) ja lisaks sellele oli neil aastate jooksul kogunenud paarituhandene klientide andmebaas, kes esitasid otsetellimusi. Kuna suurkorporatsioonidest halvatud Põhja-Ameerikas on väiketootjal väga raske laenu saada, siis nad olid asutanud oma FUTURES programmi, mille kaudu saavad kliendid anda oma abikäe talule makstes ettemaksu talutoodete eest. Jõulude eelsel laupäeval olin ise samuti Edmonton-i taluturul müümas ning üks meesterahvas otsustas jõulukingiks osta kaks $250-st talutoodete kinkekaarti.

Kolme nädala jooksul toitusin samuti väga tervislikult peamiselt linnulihast ja linnulihatoodetest, kuid esmapäeviti „tegi“ süüa taimetoitlasest peretütar Megan ning pakuti pöhimötteliselt iduvõileibasid. Mitte et mul idud ei maitseks, aga nad on head vaid mõnuse lihatüki karneeringuks. Linnulihadieedi lõppakordiks sai  45 naelane (20kg) jõulukalkun, peale mida jätsin tervisliku ja rahuliku maaelu ning suundusin Calgary-sse uut aastat otsima!