Esimene saak - Ründav ümarmudilane!

Kui esimesel mörranõudmisel saadud esimesed tuulehaugid olid oodatud külalised,siis ligemale 30 ümarmudilast andis tunnistust faktist, et ligemale 2 aastat on piisavalt pikk aeg vöörliigile oma populatsiooni kasvatamiseks.

Esimene Kaspia ja Musta mere piirkonnast pärinev ümarmudilane püüti Liivi lahest 1992. aastal ja seni suurim meile sisse tulnud isend püüti mullu Pärnu lahest. Arvatakse, et lõunapoolsetest meredest on ta siia sattunud laevade ballastvetega. Na­gu ikka võõrliikidega, kujutab see kala ohtu kohalikele kalaliikidele, toitudes teiste kalade marjast ja maimudest ning arvatavalt sööb ära lesta ja emakala toidu. Kuni kolmekümne sentimeetri pikkuseks sirguvad mudilad on teiste kalade ja endast väiksemate mereelukate vastu väga agressiivsed ja ülihea sigivusega. Nad on võimelised välja tõrjuma meie kohalikke merepõhjas elutsevaid liike, näiteks noori lestasid, kellele nad on toidukonkurendid, ja kammeljaid. Liik paljuneb kiiresti, pea 5–6 korda aastas, ja marjatera koorumisprotsent olevat väga hea, väidavad kalauurijad. Liik kasvatab vaikselt ja järjekindlalt oma leviala nii ida kui ka lääne pool. On arvatud, et tulnukliik ümarmudilane seab end peagi sisse ka meie mageveekogudes.

Eesti rahvapärimusest leiab mitmeid märkmeid, kus erinevatel aegadel on kala meres olnud niipalju, et seda on veetud põllule lihtsalt väetiseks, k.a. lõhet. Vöörliigi tõrjumiseks ühiskasutatavast veekogust ainuke viis on sigimisvöimeliste isendite väljapüük. Hetkel ei osanud muud kasutusvaldkonda ümarmudilatele leida, kui väetada koduõue muru. Muidu äkki ei kasva teine enam ja pole mida pidevalt niita.