Uus-Meremaad peetakse sageli Austraalia väikeseks vennaks, aga see väikene vend teenis minu silmis esimese pluss punkti juba esimesel päeval pangakontoris, kust ma juba pool tundi hiljem väljusin pangakonto ning pangakaardi omanikuna – good job! Järgmise boonuspunkti teenis NZ järgneval päeval, mil liitusin ühe backpacker-bussifirma Stray tasuta linnatuuriga ja mille raames väisasime lõunapausi aal lõunasaare pruulikoja Speights pub-i. Erinevalt enamustest aussie pubidest oli saadaval ligemale 10 erinevat kohalikku kesvamärjukest õllekraanist ning nad köik ka väärisid kandma nime – beer. Teadupärast on NZ bungy sünnimaa. Peale paari lõunaõlut suundusime me siis kohalikule Harbour Bridge-ile, kus soovijatel oli siis võimalik sooritada 40m benji hüpe. Süüdistage mind argpükslukses või milles iganes, sain kinnitust oma eelarvamusele, et mina vabatahtlikult kuskilt alla hüppama ei hakka.
Miks ma peaksin tundma rahuldust hirmu tundmisest. Üks lahedatest hollandi tüdrukutest, kellega sai koos lõuna ajal lõbusasti pub-is õlut maitstud, ronis siis ka elus esimest korda benjit hüppama ja kuskil 6-ndal katsel ta sealt siis löpuks alla ka sadas, aga hiljem veendusin oma silmaga, et hirmul on SUURED silmad. Lõbusus ja naeratus oli hiljem kut luuaga pühitud – kahju oli teda vaadata. 
Rugby on ülekaalukalt kõige populaarsem spordiala Uus-Meremaal ning peale esimesi rugby maailmameistrivõistlusi 1987. aastal on Rugby MM jõudnud taas niiöelda koju. Ning peale tiitlivöitu esimestel maailmameistrivöistlustel on maailma parim tiim ALL BLACKS peale korduvaid ebaönnestumisi taaskord Rugby MM-i finaalis. Tänasest öhtust võib saada uusmeremaalaste uus rahvuspüha, kui finaalis önnestub alistada sinna teenimatult jõudnud prantslased. 
Alagrupi faasis All Blacks juba korra alistas Les Bleus ja isegi väike saareriik Tonga suutis alistada Prantsusmaa, aga kuidagi kobistades on need konnasööjad finaalis. Aga ma ei näe võimalust, kuidas saaks All Blacks täna õhtul kaotada, GO ALL BLACKS!!!! Minu jaoks on spordihuvilisena kindlasti tegemist esimese maailmaspordisündmusega otse sündmuste keskel. Hoolimata sellest, et
Eesti spordiuudistes ei leia Rugby MM kajastamist on tegemist vaadatavuselt olümpia, jalgpalli MM-i ja Tour de France-i järel neljanda spordisündmusega. Ja Rugby World Cup sisaldab endas tohutult muid festivale, väljapanekuid, sündmusi. Sest erinevalt jalgpalli MM-ist toimuvad rugby MM-il mängud suuresti vaid nädalavahetustel ning ülejäänud aja sisutavad siis kõiksugu muud ettevõtmised. Eelmisel nädalavahetusel elasin siis
põnevatele poolfinaalidele kaasa Aucklandi waterfrontile rajatud Queens Wharf-i fännitsoonis ning peale All Blacks (Uus-Meremaa) võitu Wallabies (Austraalia) üle andsid juubeldavad meremaalased juba märku, mida võib oodata tänaselt õhtult. Suurvöistluse aura oli mind haaranud endasse, aga oli tal pakkuda minu jaoks veelgi enamat. Nimelt saabus vahetult enne pronksimängu rugbymekasse saarlasest kamraad Seki, 
kes kutsus mind vaatama staadionile live-is mängu Wales-Austraalia. Nii me siis kulgesime kevadpäikesest önnistatud päeval mööda fantrail-i koos hulga teiste fännidega staadioni poole (Eden Park), peatudes aeg-ajalt tee peale jäävates rugbyfännidest kubisevates pub-ides õllepeatusteks. Olgugi, et ligemale 60 000 pealtvaatajat mahutav Eden Park ei olnud
puupüsti rahvast täis, sai minu senine publikurekord Lillekülas kuhjaga löödud. Ning mängu löppedes oli ka rohkearvulisem ning häälekam Wales-i toetajaskond kaotusest 
löödud ja austraallastele oli see pronks vaid lohutuseks - suurt voidutantsu veel ei löödud.
Teekonna pikkuseks tuli 16km, just niipaljukest seda meremaad siin kahe suure veekogu vahel ongi. Aga see-eest asub Auckland-is 48 vulkaani, mille viljakatel vulkaanilise mullaga nölvadel laiuvad kaunid pargid tänasel päeval. 
Köige selle möllu sees ei ole ma unustusse jätnud ka tulevikku ning parema homse nimel soetasin endale ka oma meremaa kodu – Mitsubishi L300 van-i. Loodame, et me saame koos hästi hakkama, sest peale rugbyfinaali pohmelusest toibumist on aeg suunduda Aucklandist päris Uus-Meremaale. 
Avaookeanile sellega ei kipuks, aga kahe saare vahel oli väga lahe selle põksuda üle reef-i. Peale 1,5 tunnist laevasõitu ootas ees veel 3 tundi bussisõitu, mitte et tee oleks olnud nii pikk, aga ega bussi keskmine kiirus olnud enamat 50-nest ja tee peal tegime ka 30min kehakosutuspeatuse. 
ta siis ka purjelaeva Nordea meeskonnaliikmeid. Avas tema ka minu silmad võimaliku hääletamise osas tagasi Euroopasse, oleks see kindlasti aste kõrgemale hääletamisel. Nordea sugusele Jaani ja Marko telepoe projektpurjekale pole lootust saada, aga seilamas siinsetes vetes palju üle keskea paare, kes pikemateks ülesõitudeks otsivad tikutulega lisameeskonda. Lisaks Holile sain tuttavaks Kesk-Aafrika päritolu prantslanna Marlene-iga. See oli siis alguseks 10-le sotsiaalsele päevale Savusavus. Järgmisel öhtul tutvusin ööklubis oma venna Sunny-ga ning mitmete muude fijilastega. Järgmisel päeval tutvusin oma teise venna Simos-i ja cousin-i Finny-ga ja harrastasin siis esimest korda oma vendade lemmikhobi. Soetada poest kast õlut ning suunduda beach-ile seda jooma. Pühapäeval olime tunnistajaks, kuidas Wales lihtsalt lömastas Fiji rugbykoondise. Uuel nädalal kutsuti mind siis elama juba koju, oma koju. Minu vendade maja on ka minu maja, see on Fiji perekonnaloogika. 
Perekonnasidemetel on Fijil suur roll ja perekond ei piirdu siin kaugeltki mitte ema-isa-tütar-poeg. Terve Nukunuve settlement oli minu perekond 
ja loomulikult ei suutnud ma nädala jooksul täpselt selgeks teha, kes-kuidas sugulane. Kui eelnevalt olin plaaninud külastada Viti Levul asuvat Navala küla, mille chief otsustas 1960-ndatel, et külla on lubatud ehitada vaid traditsioonilisi Fiji bure-sid, siis päev-päevalt sai mulle selgeks, et minu ehe Fiji e
lamus on elada siin oma perekonna keskel nende elu. Mummy hoolitses ja muretses meie eest nagu oma lihaste poegade eest. Tõin siis turult värsket kala ning mummy valmistas traditsioonilisi fiji toite
, mis suures osas põhinevad kookospiimal. Coconda – vaieldamatu lemmik, värske kala kookospiima-sidruni marinaadis. Fish lolo – kookospiimaga kalahautis. Traditsioonilised fijilased suurt tööd ei raba teha, chill out ja relaxed kandev eluviis. Omal ajal kui Fijile rajati suhkrurooistandused toodi selleks tööjõudu Indiast, sest fijilased ei viitsinud tööd teha. Nüüd on siis Fijil 30-40 suurune india kogukond, kui enamus maast kuulub küladele, sest suur osa äridest ja kaubandusest ettevõtlikumatele indialastele. 
Oma esimesel päeval alustasime siis vennas Simos-iga seale tara ehitamisega. Tunnikesega saime postid paika ja paar põrandalauda samuti, siis tegi Simos ettepaneku, et ei tasu liialt rabada ning jõime kookospähklit kosutuseks. 5 päeva hiljem minu lahkudes oli seasulg samas seisus. Paadikuuris töötav Sunny kirjeldas samuti töötamist, et kui tunned et vaja randa minna või relax-ida, siis teed seda. Nii siis nad tulidki mingi aeg tööpäeval paariks tunniks koju bändiproovi tegema. Kapitalistlikus maailmas on inimesed töökohta kaotades murest murtud ning suures masenduses, suurel osal fiji külaelanikel pole kunagi töökohta olnudki, elatakse niiöelda banaanidest ja armastusest. Ja töötav Sunny ostis siis oma nädalase pisku teenistuse eest laupäeval kõigile kaks kasti õlut, suitsu ja rahatu ta taas oli ja järgmise palgapäevani oli ju veel 7 päeva, aga see fijilast morjenda. Lõb
usus ja chill-out seetõttu kao. Lödvestuda aitab fijilastel ka nende looduslik droog kava. See siis üks pipraliste perekonda kuuluv taim, mille juuri kuivatades saadakse pulber, mida siis vees lahustudes juuakse. See siis samuti üks külafijilaste lemmiktegevusi. Pühapäeval mil lahkusin toimus siis suur perekonna söömaaeg. Valmistati siis suur hulk erinevaid rooge ning joodi kavat. Ühtlasi oli see siis ka minu lahkumishetkeks, aga olen alati oodatud tagasi koju, Nukunuve-le. Järgmisel korral on loodetavasti ka paat valmis ning vees ja saab suunduda kalale. 
Oripale oma plaanidest rääkides tema huvi minu kui persooni vastu praktiliselt lakkas. Vast oli ta siis lootnud mulle pakkuda mönda oma turismipakettidest. Sellest hoolimata sai peres veedetud 3 päeva ja 4 öö jooksul juttu puhutud möne teise noorema pereliikmega ning vöörustasid nad samal ajal ka sakslasest vabatahtlikku noort õpetajannat. Õhtuti sai teleekraani kaudu tehtud tutvust rugby ning Rugby World Cup-iga, sest fijilased suured rugbyhuvilised. Ja oma kuuajalise Fiji seikluseks mittevajalikud talveriided sain jätta samuti nende manu, seega olin valmis avastama troopilist paradiisi. Kahjuks mitte täiel rinnal, sest kas aklimatiseerumise vöi
taeva tahtmise tõttu tabas mind nohu ning umbes kanalitest pöhjustatud uimasus. Eelnevalt olin otsustanud, et esmalt soovin teha suuruselt kolmandal saarel Taveunil Advanced Open Water sukeldumiskursuse seega asusin kiirele taastumisele lootes teele. Kuna pealinnast Suvast Taveunile väljuva laevani oli 4 päeva aega, siis teel Suvasse peatusin kaheks ööks Coral Coast-il Beachhouse resortis, mida nimest hoolimata vöis pidada backpackersiks. Päike, palmid, troopiliselt soe ookeanivesi ning vörkkiik – eeldused nautimaks "Fiji time-i" olid loodud. "Fiji time" ehk meie möttes lihtsalt vedelemine on täiesti tunnustatud termin rahvusvaheliselt. 15min rannaliival, 15min ookeanis, pisut aega hammock-is ehk vörkkiiges ja tundus mulle juba küllalt sellest Fiji time-ist, aga nagu hiljem selgus vajas meel ja vaim lihtsalt kohanemist sellega. Kuna fijilased on väga religioosne rahvas,siis sai endalgi ette võetud järgmisel pühapäevasel päeval ette tee kirikusse. Jalakäigutee kaugusel lähimas külas 
asus metodisti kirik, aga hoolimata et metodistide protsent usklikest on maailmas suurim Fijil, otsustasin hääletada külla, kus paiknes katolik kirik. Kui enamus keskajal Euroopasse ehitatud pühakodadest on t
olleaegase arhitektuuri ning ehituskunsti tippsöna ja tänasel päeval sageli turismimagnetiteks,siis Fiji pühakodade puhul on välisel vaatlusel suuri raskusi neid pidada jumala teenimise rajatisteks. Aga jah erinevalt massiivsetest Eesti paekivist kirikutest, kus näiteks Ruhnu kirikuõpetaja peab iganädalast teenistust vaid Jumalale taevas, siis Fijil kirik rahvast pungil, kes suures osas kõik annavad ka oma panuse, et lauluga panna pühakoda kölama. Jalas Eesti sokigigandi "Suva" etnosokid saabusin ma Fiji pealinna Suva. Ja Eestile sarnaselt domineerib pealinn Fiji eluolus tugevasti ja vöib teda pidada riiki riigis. Reisimine on tore, aga kui väsimus ning haigusevimm naha vahel ning siis pole mingit soovi ringi kapata. Seetöttu veetsin oma
1,5 päeva Suvas hostelivoodis ning kinotoolis kuni sadamas ootas mind tee üle vee. Üle vee pidi mind viima alus, mis omal ajal peale pöhjaminekut Kreeka vetes müüdi vanarauaks, aga pandi nime all Spirit of Fiji (SOFI) teenindama fijilasi ja nende külalisi. Kaheldamata oli tegu minu halvima laevasõidukogemusega ning Taveunile jõudes sai minu missiooniks hoiatada kõiki selle vanaraua logu eest. Kõigest hoolimata olin ma jõudnud teisele poole maakera. Poleks olnud vahet kas oleksin suundunud itta või läände, Greenwichi observatooriumisse oleks olnud sama tee ehk 180° meridiaan. Taveuni, tuntud kui "The Garden Island", kubises troopilisest rohelusest, kuid mind oli siia toonud eelkõige Taveunit ning Vanua Levut eraldav Somosomo väin, 
kus paikneb siis "soft corals capital" of the world Rainbow reef. Kuna nohu ei olnud mul jätkuvalt taandunud, siis plaanisin veeta paar päeva sukeldumisresorti Vuna külalistemajas, kuhu ma siis peale 180 meridiaani ületust teele asusin. Peale asfalttee lõppemist kätt vibutama asutades korjasid peale mind inglane John ning hollandlane George, kes mõlemad uhkete troopilisest puidust majade omanikud endises copra plantationis – Taveuni estate. John siis uuris minu Dolphin Bay Divers Resorti omanikult Violalt, mis olukord on. Selgus, et peale eelmisel nädalal toimunud traagilist õnnetust koolibussiga saarele saabunud transpordikomisjon kõrvaldas saare 7-st bussist 6, mis tähendas ühistranspordi seiskumist teadmata ajaks. Päikeseloojangul sõidutas siis väike laevuke mind siis tõrvikutuledes Dolphin Bay Divers Resorti, mis ligipääsetav siis paadi või langevarjuga. Küünlavalguses troopilisel rannaliival meeldivate inimestega õhtustades lummas mind selle paiga aura kiirelt. Järgneval päeval käisin ma siis tutvumas Bouma national pargis asuvate waterfall-idega
ning kosutasin hiljem ennast maalilises restoranis külma öllega. Aga peale seda haaras aina enam ja enam relaxed fiji time mind endasse. Meel laseb ennast vabaks ning lihtsalt naudid lainete uhtumist randa, palmikohinat, suure tähega – DOING NOTHING. Suur panus oli kindlasti inimestel kellega koos ma seal eraldatud paigas viibisin, nii kaugelt maalt tulnud, kui kohalikud lahkus kuubis fijilased. Peale paari päeva taastumist tegin siis algust oma Advanced Diver kursusega, mis siis sisaldas 5 erinevat sukeldumist: Navigation, Naturalist, Drift, Deep, Night. Kõige enam ma nautisin nendest deep dive-i, sest sooritasin selle Rainbow reef-i kõige kuulsamas sukeldumispaigas The White Wall. 
Sukeldumine on lahe – trust me! Kuigi jah, võimalik sukeldumine Läänemere sogases, külmas, pimedas vees sügaval asuvale laevavrakile ei tömba mind mitte. 
Päev-päevalt saadeti kuulsa fiji lahkumislauluga teele viibitud ajaga ka minule armsaks saanud inimesi ning peale 8 päeva ütles mu meel – on aeg lahkuda.
ThThe 180th meridian or antimeridian is the meridian which is 180° east or west of the Prime Meridian passing through the Royal Observatory, Greenwich. It is common to both east longitude and west longitude. It is used as the basis for the International Date Line because it for the most part passes through the open waters of the Pacific Ocean. However, the meridian passes through Russia and Fiji as well as Antarctica.
part at -179 degrees longitude. This is often an example that causes havoc to GIS software in which a polygon geometry around the perimeter of the island is incorrectly rendered and wraps around the globe.
