Järjekordsed sandaalijöulud

Masinavärk töötab kellatäpsusega ning löpetab töö kellatäpsusega, nii ka masinlik meremees David Non astus täpselt kell 14.30 sadamakaile ning kehastus ümber taaskord rännumeheks. Oo milline kergendus, olin taas oma aja ning jalgade peremees, suundusin sinna kuhu meel mind viis. Esmalt pint ölut lähimas pub-is, kus juba paar tuttavat nägu laevalt laua taga istusid ning peale seda käppelt kodule järgi. Tänutäheks Andrew-le pudel viskit minu busskodu hoidmise eest ja nii ma taas teel olingi – sedakorda lõunasse. Aga oli pärastlõunane aeg ning viimased 38päeva olin ma teinud sel ajal lõunauinakut seega ei jõudnud ma esialgu kaugemale, kui 60km kaugusel olevasse järgmisse linna Oamaru-sse, capital of penguins. Maandusin Chillawhile Backpackers – Art Gallery-s ning järgmised 24 tundi lebasin isukalt lihtsalt voodis, ilma et keegi tuleks ukse vahele ning höikaks – wake up!!  Järgmisel päeval jõudsin ma siis ka löpuks niikaugele, et ostsin endale bussi 10 madratsi. Kui vaimustus voodislesimisest oli üle läinud jätkasin oma teekonda lõuna suunas. Peale Moeraki Boulders-ite külastamist trehvasin tee ääres hääletamas ühte vanemat härrat sildiga – S.African-Invercargill. Korjasin siis George-i peale ning söidutasin ta siis viia läbi Dunedin-i , kust siis tal hea hääletada edasi Invercargilli poole. Dunedin on siis vana soti asundusala ning kutsutakse teda ka – Edinburgh of the South. Minu suurimaks ettevötmiseks selles tudengilinnas sai osalemine 1876. Aastal asutatud Speights brewery tour-il, mis siis löppes ölletehase 6 erineva öllemargi testimisega. Järjekordse sammukese astusin ka oma kodu seadmisel, nimelt soetasin 12 dollari eest voodipesukomplekti ning teki. Loodetavasti saan oma bussi enne sisustatud, kui on aeg saareriigist lahkuda. Jöulutest pöördesse aetud rahvast täidetud ostukeskusest haarasin endale miskit köhupoolist ning kimasin linnast välja, kus mind ootas vörratu, väga vörratu ja vörratuim Uus-Meremaa loodus. Pole ise Sotimaal käinud, aga vahest saab neid lammastest asustatud rohelisi mäenölvu vörrelda just sellega. Ohtralt jugasid, pingviine, albatrosse, hülgeid, fossiilmetsasid, liivarandasid, kaljuservasid, maalilisi järvesid – see siis saatmas teelisi, kes kulgevad mööda Southern Scenic Route-i kuni sadamalinnas Bluff saab tee otsa. Lõunapoolusele jääb siit veel 4800km ning Uus-Meremaa lõunapoolseimale saarele Stewart Island 35km, aga minu järgmine sõidusuund on Nord, mida hoides jõuan Southland-i suurimasse linna Invercargill-isse, mis on kuulus oma halva ilma poolest. Mind ootab aga seal ees suurepärane suveilm ning kohalikult farmerite turult ostan siinsete jöulude ühte hitttoodet – värskeid kirsse. Valgeid jöule pole siin kunagi nähtud, aga kaunilt punased kirsimarjad tekitavad hetkeks töesti illusiooni, et käes jöulud. Tömban traati eespool mainitud lõuna-aafrika härra George-ile, kelle pool siis peatun kuni öhtul tömban jalga sandaalid ning suundun läbi sooja suveöhtu kirikusse jöuluteenistusele. Järjekordsed sandaalijöulud on kätte jõudnud – MERRY CHRISTMAS!

Factory vessel - kalatööstuslaev

Peale paaripäevalist sigimist ja sagimist suundusin siis FV San Enterprise pardal oma senise elu pikimale merereisile. Aga liides FV – factory vessel ei ole tollel laeval ilmaasjata. Tegemist siis lisaks kalapüügilaevale ka ujuva kalatööstusega, mis töötleb kogu saagi koheselt laeva pardal. Samas olin veendunud, et deckhand-ina ehk tekimadrusena mind alumisel tekil tööstuses toimuv ei puuduta, aga selles osas eksisin ma rängalt. Peale esimese traaliloomuse pardale vinnamist ning traali uuesti püügile seadmist saadeti ka meid kui tekimadruseid alla tööstusesse. Endalegi ootamatult oli saanud alguse minu kalatöötleja karjäär. Eks ma ole kodus oma eluaja jooksul küllalt kalu puhastanud, aga kogu see vaev on saanud tasutud maitsva köhutäiega. Aga seal tööstuses tegid kala puhastamise ning fileerimise töö ära masinad, nii et inimtööjõudu vajati kvaliteedikontrolliks ning toodangu pakkimiseks. Ühte ära karda - Tööd ära karda! Ei karda ma tööd teha, aga pakkimistöö on olnud kindlasti minu no-no nimekirjas. Nii ma siis seisin seal keset Vaikset Ookeanit silmitsi selle pakkimisliiniga ning reaalsusega, et järgmised 38 päeva tuleb hambad ristis teha seda monotoonset pakendamist, sest kui omal ajal sai krevetilaevalt põgenetud, siis sedakorda seda valguskiirt tunnelis ei olnud. Eks siis esimene nädal oli vaimselt raske, sest iseenesest füüsiliselt oli seal töötamine tublisti kergem kui tavaliselt kalalaeva pardal. Töötasime kahes vahetuses, 2 korda päevas 6 tundi tööl, 6 tundi vaba. Süüa sai laevas väga hästi, kolm korda päevas oli buffet, mis andis kindlasti silmad ette paljude hotellide buffet laudadele. Lisaks sellele oli iga vahetuse poole peal SMOKO ehk meie mõistes kohvipaus, kui sai samuti midagi näksitud. Mis eriliselt rõõmustas oli see, et iga päev pakuti söögilauas ka mönda meie poolt püütud mereandi. Minu lemmikuks olid scampid, Deep water lobster, with very white, sweet flesh. Minu teine suur etteheide sellele süvaveetraalile oli see, et kuigi oli tegemist minu senise elu pikima merereisiga ega ma eriti tundnud, et viibin merel. Enamuse ajast viibisin kas alumisel tekil tööstuses vöi puhkehetkel oma kajutis koikus. Nönda suurt ei näinudki, millal meri naeratas ja säras, millal kurjalt lainetas. Aga kurjalt lainetava ookeani tundis ära ka seda nägemata. Suurima tormi ajal oli kapteni väitel suurim laine miskit 10-12 meetrit, mis palju asju laevas laiali pillutas. Kui tavaliselt on kalalaev üdini maskuliinne seltskond, siis meie kalatööstuslaevas olid mölemad sood võrdselt esindatud. Töökollektiiv oli kindlasti positiivne nähtus, vandumine ning kurjade sönade pildumine puudus, olime söbralik tiim. Nii ma seal aeg-ajalt aina rohkem kohanesin oma uue eluga ning kohati lausa nautisin seda pakendamist ning tundsin röömu kuidas fileekastid muudkui vähenevad, aga säilitasin siiski teravat mõtlemist, et elus on palju fun-imaid ettevõtmisi kui pakendamine. Kokkuvõttes oli see 38 päeva masinlikku elu hea kogemus, aga sellega ka minu süvaveetraalerikarjäär ka piirdub. Uued väljakutsed ootavad.

Järgneb nimekiri liikidest, mis me kinni püüdsime ning toodanguna kaldale töime. Üle parda ei läinud ükski kala, sest kõik kalatöötlemisjäätmed ning muud kalad töötleti samuti kalajahuks pardal. Kokkuvõttes naasesime sadamasse pardal 454 tonni kalafileed ja 160 tonni kalajahu.

Peamine liik mida püüdsime oli HOKI, ülejäänud liigid olid esindatud väikestes kogustes kaaspüügina.

HOKI -The blue grenadier, hoki, blue hake, New Zealand whiptail, whiptail or whiptail hake, Macruronus novaezelandiae, is a merluccid hake of the family Merlucciidae found around southern Australia and New Zealand at depths of between 10 and 1,000 m (33 and 3,300 ft). Its length is between 60 and 120 cm (24 and 47 in). The meat of the fish is white. The hoki is one of the species used in McDonald's Filet-O-Fish, Fish Fingers and McFish sandwiches. The blue grenadier is the subject of a large commercial fishery industry in New Zealand, which has been certified by the Marine Stewardship Council as well-managed and sustainable in March 2001.

LING - The pink cusk-eel, Genypterus blacodes, is a cusk eel of the genus Genypterus, found in southern Australia, Chile, Brazil, South Africa and around New Zealand except the east coast of Northland, in depths of a few metres to 1000 metres. Their length is between 80 and 200 centimetres, and they live for up to 30 years. Other names in English include ling, Australian rockling, kingklip, pink ling, and northern ling.
 
HAKE - Southern hake (Merluccius australis)
 


SILVER WAREHOU - The silver warehou, Seriolella punctata, is a medusafish of the family Centrolophidae found in the southern Indian and southern Pacific oceans, at depths of between 100 and 650 m. Its length is up to about 65 cm.
 
WHITE WAREHOU - The white warehou, Seriolella caerulea, is a medusafish of the family Centrolophidae found in the southern Pacific and southern Atlantic oceans, at depths of between 500 and 800 m. Its length is up to about 75 cm.

DORY - The king dory or lookdown dory, Cyttus traversi, is a dory, in the genus Cyttus, found around South Africa, southern Australia, and New Zealand, over the continental shelf at depths of between 200 and 800 m. Its length is between 20 and 40 cm.



 
STARGAZER - The stargazers are a family Uranoscopidae of perciform fish that have eyes on top of their heads (hence the name). The family includes about 50 species in 8 genera, all marine and found worldwide in shallow waters.




 RIBALDO - The common mora, Mora moro, is a deep-sea fish, the only species in the genus Mora. It is found worldwide in temperate seas, at depths of between 300 and 2,500 m. Its length is up to about 80 cm. Other names in English include goodly-eyed cod, googly-eyed cod, and ribaldo.


 


 GHOST SHARK - Chimaeras^[1] are cartilaginous fish in the order Chimaeriformes, known informally as ghost sharks, ratfish (not to be confused with the rattails), spookfish (not to be confused with the true spookfish of the family Opisthoproctidae), or rabbitfishes (not to be confused with the true rabbitfishes of the family Siganidae). They may be the "oldest and most enigmatic groups of fishes alive today."
 
SCHOOL SHARK - The school shark, tope shark, soupfin shark or snapper shark, Galeorhinus galeus, is a hound shark of the family Triakidae, the only member of the genus Galeorhinus, found worldwide in subtropical seas at depths of up to 550 metres (1,800 ft). It grows to 2 metres (6 ft 7 in) long.




 SEA PERCH





 
SKATE