Alates maandumisest septembris 2010 Perth-is on David Non pidanud 9-t ametit. Mitte just päris neid, mida köigi armastatud Hunt Kriimsilm pidas:
1. 1. Heinategu Brooktonis, WA
2. 2. Viljakoristus Kojonup, WA
3. 3. Tuunikala farmer, SA
4. 4. Sardiinilaeva madrus, SA
5. 5. Süvaveetraaleri madrus, Vaikne Ookean
6. 6. Veiniistanduse traktorist, Marlborough
7. 7. Lõhekala farmer, Mount Cook
8. 8. Kartulikoristus, Cantenbury
9. 9. Lüpsja, Waikato
Uus-Meremaa on paljude teadmises maa, kus on rohkem lambaid kui inimesi. Kuid reaalsuses on viimase 10 aasta jooksul plahvatuslikult kasvanud piimakari ning seda eelkõige lambakarja arvelt. Tänasel päeval voolab raha Uus-Meremaa põllumajanduses just piimanduses ning piimatooted (juust, või, piimapulber) on Uus-Meremaa peamine eksporttulu allikas. 
Otsustasin samuti sukelduda nendesse piimajõgedesse ja seda kõige kuulsamas piimatootmispiirkonnas Waikato-s. Remark-i korras mainin siinkohal, et piima toodavad lehmad, kes kuuluvad mäletsejate perekonda. Waikato piirkonna mullad ning kliima on väga soodsad värske rohu kasvuks, mis on olulisim lehmasööt. Suundusin siis ühte Waikato piimafarmi wwoof-ima (WWOOF – World Wide Opportunities on Organic Farms) ehk nn. sulaseks. Tegemist ei olnud suure taluga, lüpsikari 200 pealine. Suuremad siin üle 1000-ne. Peremees Quintin oli buur, kes siis saabus Meremaale farmeriks 10 aastat tagasi ning antud farm-is tegutsesid nad sharemilking-u alusel. Kuna piimanduses voolab raha, siis on hulganiselt investoreid, kes on soetanud endale piimafarme, kus siis igapäevaselt karjatavad loomi põllumajandusest jagavad inimesed, kes siis saavad osa farmi tuludest. Tegemist siis enam-jaolt noorte inimestega, kellel pole palju algkapitali ning kelle jaoks see siis esimene samm oma farmi poole. Minu kohalesaabudes oli juba pärastlõunane aeg ning taas lüpsiaeg. 
Kummikud jalga ning aktsiooni. Farmi rohumaad olid tükeldatud pea 60-ks lapiks, kus siis kari rotatsiooni korras käib söömas. Peale igat lüpsikorda suundub kari uuele langile, kus siis rohi on saanud pool kuud kasvada peale viimast tühjakssöömist. Lehmad sageli juba ise värvava taga lüpsiootel, seega piirdub piimakarja kokkuajamine suures osas värava avamises ning lehmad jalutavad ise lüpsiplatsile. Tuleb avada siis ka rohulapi värav, kuhu kari peale lüpsi suundub. Tühjakssöödud lapi värava sulgemise pärast ei pea muretsema, sest lehmad suunduvad alati sinna, kus on värske rohi. 
Otsustasin samuti sukelduda nendesse piimajõgedesse ja seda kõige kuulsamas piimatootmispiirkonnas Waikato-s. Remark-i korras mainin siinkohal, et piima toodavad lehmad, kes kuuluvad mäletsejate perekonda. Waikato piirkonna mullad ning kliima on väga soodsad värske rohu kasvuks, mis on olulisim lehmasööt. Suundusin siis ühte Waikato piimafarmi wwoof-ima (WWOOF – World Wide Opportunities on Organic Farms) ehk nn. sulaseks. Tegemist ei olnud suure taluga, lüpsikari 200 pealine. Suuremad siin üle 1000-ne. Peremees Quintin oli buur, kes siis saabus Meremaale farmeriks 10 aastat tagasi ning antud farm-is tegutsesid nad sharemilking-u alusel. Kuna piimanduses voolab raha, siis on hulganiselt investoreid, kes on soetanud endale piimafarme, kus siis igapäevaselt karjatavad loomi põllumajandusest jagavad inimesed, kes siis saavad osa farmi tuludest. Tegemist siis enam-jaolt noorte inimestega, kellel pole palju algkapitali ning kelle jaoks see siis esimene samm oma farmi poole. Minu kohalesaabudes oli juba pärastlõunane aeg ning taas lüpsiaeg. 
Kummikud jalga ning aktsiooni. Farmi rohumaad olid tükeldatud pea 60-ks lapiks, kus siis kari rotatsiooni korras käib söömas. Peale igat lüpsikorda suundub kari uuele langile, kus siis rohi on saanud pool kuud kasvada peale viimast tühjakssöömist. Lehmad sageli juba ise värvava taga lüpsiootel, seega piirdub piimakarja kokkuajamine suures osas värava avamises ning lehmad jalutavad ise lüpsiplatsile. Tuleb avada siis ka rohulapi värav, kuhu kari peale lüpsi suundub. Tühjakssöödud lapi värava sulgemise pärast ei pea muretsema, sest lehmad suunduvad alati sinna, kus on värske rohi. 
Lüpsiplatsi peamine osa on lüpsialune (milking shed), mille keskel asub kanal, kus paiknevad lüpsikud ning mille serva reastuvad siis lehmad kalasaba kujul udarad kanali poole. 
Lüpsja peamine töö on siis lüpsitorude ühendamine nisade külge ning lüpsik teeb siis ära pöhitöö, lüpstes piima udarast piimajahutisse. Võtab see siis keskmiselt 8 minutit. Iseenesest ei ole see lüpsitorude ühendamine füüsiliselt raske töö, aga. Lehmaudar paikneb lehma tagaosas, kus ka pärak. Väikeseid koerapoegi õpetatakse tuppa mitte pissima ja kakima, ei tea kas on olemas ka lehmi, keda on õpetatud lüpsiplatsil mitte kusema ja sittuma.
Igatahes oli antud karjas piisavalt lehmi, kes lüpsi ajal oma pärasoolt kergendasid. Teooria väidab, et juhtub seda enam, kui lehm midagi kardab, aga resultaat oli see, et lüpsi käigus muutus töökeskkond aina sitasemaks söna otseses möttes. Kui alguses püüdsin vältida oma käte ja käevarte kokkupuutumist värske lehmapasaga, siis peagi veendusin, et see on sama kui püüda püsida kuivana töötades tormisel merel kalalaeva pardal. Nii et peale lüpsi kulub hulka vett, et kogu see pask ja kusi ära uhada. Lehmad jalutavad siis taaskord rohumaale mäletsema ning pea 7%-lise rasvasisaldusega piim jääb jahutisse piimakogumisautot ootama. Aga piima eest ei maksta siin liitrite eest vaid hoopis kuivaine massi eest, mille moodustab siis piimarasv (7%) ja proteiinid (3%). Hetkel makstakse siis $6.5 kuivaine kilo eest, mis teeb siis piimaliitri hinnaks 0.65 senti ehk pea 6.5 EEK/L. 
Lüpsja peamine töö on siis lüpsitorude ühendamine nisade külge ning lüpsik teeb siis ära pöhitöö, lüpstes piima udarast piimajahutisse. Võtab see siis keskmiselt 8 minutit. Iseenesest ei ole see lüpsitorude ühendamine füüsiliselt raske töö, aga. Lehmaudar paikneb lehma tagaosas, kus ka pärak. Väikeseid koerapoegi õpetatakse tuppa mitte pissima ja kakima, ei tea kas on olemas ka lehmi, keda on õpetatud lüpsiplatsil mitte kusema ja sittuma.
Igatahes oli antud karjas piisavalt lehmi, kes lüpsi ajal oma pärasoolt kergendasid. Teooria väidab, et juhtub seda enam, kui lehm midagi kardab, aga resultaat oli see, et lüpsi käigus muutus töökeskkond aina sitasemaks söna otseses möttes. Kui alguses püüdsin vältida oma käte ja käevarte kokkupuutumist värske lehmapasaga, siis peagi veendusin, et see on sama kui püüda püsida kuivana töötades tormisel merel kalalaeva pardal. Nii et peale lüpsi kulub hulka vett, et kogu see pask ja kusi ära uhada. Lehmad jalutavad siis taaskord rohumaale mäletsema ning pea 7%-lise rasvasisaldusega piim jääb jahutisse piimakogumisautot ootama. Aga piima eest ei maksta siin liitrite eest vaid hoopis kuivaine massi eest, mille moodustab siis piimarasv (7%) ja proteiinid (3%). Hetkel makstakse siis $6.5 kuivaine kilo eest, mis teeb siis piimaliitri hinnaks 0.65 senti ehk pea 6.5 EEK/L. 
Kolm on kohtuseadus ning peale kolmandat lüpsikorda olin ma piisavalt tutvunud lehmapasaga ja lahkusin. Piima joon ma aga ka edaspidi!
