Merehunt Kriimsilma üheksa ametit

Autor: Anneli Tarkmeel
Laupäev, 04. august 2012.
https://www.meiemaa.ee/index.php?content=artiklid&sub=41&artid=48933

Heade tuulte pöörises ehk Kuressaares ülistatakse taas kõike merega seonduvat. See on nagu meeldetuletus, et siinne rahvas elab mere ääres, on siin elanud ajast aega ja et igaühel meist on oma suhe veteväljaga. Taavi Nuum (31) viidi merele juba enne seda, kui poiss korralikult rääkima hakkas. Kaluri pojal ei jäänud ilmselt ka muud üle, kuigi kutselist kalurit Taavist ei saanud. Elu on siiski näidanud, et geograafia eriala lõpetanud saarlase juured on mere küljes kõvasti kinni.

Mis on siis vahepeal muutunud? Mees on kasvanud pikemaks, vahemaad on jäänud lühemaks. Taavi meenutas naerdes, et omal ajal oli “kõva sõna” väiksest Nasva kalurikülast Valjalga võistlustele minek. Tuli minna koguni kahe bussiga. Ka linnapiirilt esimeste Nasva majadeni kulunud kolm kilomeetrit venis lapse jaoks kui aeglane vene film. Nüüd saabus viimastel aastatel Austraalia ja Uus-Meremaa kalandusega tutvust teinud Taavi Nasvalt Kuressaare linnaparki rattaga. Ainult 20 minutit!

Millega hetkel tegeled?

Aklimatiseerun uuesti põhjamaa kliimaga ja suvitan Saaremaal. Tulin äsja Uus-Meremaalt, kus viimased kaheksa kuud tutvusin Saaremaa järel kuulsuselt teise mereriigiga (muheleb kohe laia lõuaga).

Mis toredat seal mereriigis silma hakkas?
Kui seal kandis ringi käia, siis näiteks suvalises külas, olgu elanikke kas või kolm, on alati pubi, kus õhtuti kell kuus külarahvas kokku koguneb ja ühe õlle teeb. Kõigi silmades on sära ja elurõõm. Ei kiruta valitsust, tehakse päevast kokkuvõtteid.

Kas see tuleb rohkest päikesest?
Uus-Meremaa on looduse poolest võrratu, aga päikest on seal ekstreemselt palju. Kui Okeaania kõrgeima tipu Mount Cooki jalamil kaheksa tundi päevas päikese käes lõhet kasvatasin, oli sealne UV-indeks 11. Samal ajal hoiatasid Eesti arstid siin rahvast, et, oi-oi, UV-indeks on juba 3 ja üle poole tunni ei tohiks päikese käes olla.

Seetõttu on sealne melanoomi haigestumise tase kõrgeim maailmas. See tuleneb ka sellest, et osooniaukude tõttu puudub atmosfääris kaitsev kiht ja piltlikult tuleks võtta päikesekreemi vanne. Merel oli nii mõnelgi mehel nägu kaetud paksu päikesekreemiga – midagi sarnast, nagu naised vahest õhtuti maski tehes oma mehi kollitavad.

Hiljuti lugesin raamatut “Minu Austraalia”, millest jäi mulje, et töö leidmine sealmail on imelihtne.

Kui oled avatud, on see tõesti nii. Läksin Austraaliasse noorte tööviisaga esimest korda 2008. aastal. Sõbrad kutsusid ja mina hakkasin mõtlema, et miks mitte. Sõbrad plaanisid leida tööd õunafarmis, aga mulle korilus ei istu.
Kalamehe koht on ikka kalalaevas. Esialgu oli mul Austraalia kalandusest ainult üks teadmine: kus on meri, seal on kala. Kohale jõudes palusin ennast kohe viia mõnda kalasadamasse ja seejärel hakkasin kalalaevadel tööd otsima. 

See võis olla eestlase jaoks vist raske eneseületamine?

Seal ei ole võimalik eestlaslikult irduda, sest on igati loogiline, et ka võõrad teretavad üksteist. Austraallased ju nägid, et olen kusagilt mujalt ja pidevalt tuldi uurima, kes ma olen. Kuna põhiliselt luges töö leidmisel isiklik kontakt, siis kurtsin julgelt ka oma muret, sest sealses maapiirkonnas levis info ikka inimesi kaudu. Linnades peab rohkem CV-dega mässama.

Uus-Meremaal oli skeem vist sama?

Täpselt. Ikka tuleb ennast julgelt tutvustada ja tööd küsida. Ja üldiselt tuleb esimene tööpakkumine vastu võtta. Reisumehe eesmärk on kiiresti pihta hakata, mitte valida töökohta järgmiseks kümneks aastaks.

Mis tööd sa seal tegid?

Põhiliselt kalapüük ja merel olemine. Aga lisaks sellele tegin ratsahobustele heina, pügasime lambaid, koristasime vilja, kasvatasin jumalate joogiks viinamarju ning sušiks lõhesid ja üheksandaks ametiks jäi lehmalüps, sest kuulus mereriik Uus-Meremaa on maailma suurim piimatoodete eksportija.

Kui kaluriamet oleks tundunud omal ajal perspektiivikas, oleksid sa siis selle ameti valinud?

Fantaseerida ei ole mõtet. Väga palju on neid inimesi, kes teeksid tänase tarkusega oma minevikus tehtud otsused tuleviku suhtes teisiti. Emotsionaalselt pakub kalamehe elu mulle rahuldust siiamaani, rahalise külje pealt võtab aga kukalt kratsima.

Selge on see, et haridus ja haritus ei jookse kunagi mööda külgi maha.

Rännumehe aastad muudavad inimese vist rahulikumaks – kusagil mujal pole parem?

Ei saa pahaks panna, kui inimene otsustab paigale jääda. Vaba valik! Kui ma merivähke püüdsin, oli laevatekil mu paarimeheks 15-aastane kohalik noormees. Selles linnas oli see tavaline: pärast põhikooli merivähipüüdjaks, paarikümne aasta pärast ehk ka laevajuhiks.

Eesmärgiks oli paari aastaga osta auto ja ehitada maja, hea õnne korral veel naine ja lapsedki. Mõtteviis on nendel teismelistel hoopis teine, kui minul omal ajal.

Miks valisid Tartu ülikoolis geograafia eriala?

Õnneks oli mul inglise keele tulemus nii halb, et ma ei saanud majandusse sisse (pikk naer). Peab ütlema, et geograafia ei olnud tõesti top-eriala ja tänasel päeval nii mõnigi doktorikraadi kaitsnud geograaf on samuti selle eriala peale juhuslikult sattunud. Näiteks ei saadud mingil põhjusel juurasse või majandusse sisse. Siin võiks isegi tammsaarelikult targutada, et mine geograafiat õppima, küll see armastus selle aine vastu ka tuleb.

Üldiselt valitses meil suhtumine (matemaatika-füüsika eriklassis SÜG-is), et kohe pärast gümnaasiumit ülikooli. Austraalias kohtasin hulganisti Euroopa noori, kes olid pärast gümnaasiumi lõppu tulnud kõigepealt sinna elukooli ning pärast üht-kaht aastat sealse päikese all tagasi Euroopasse ülikoolipinki.

Kas geograafiateaduskonnas loodud tutvused viisid sind erakonda Eestimaa Rohelised?

Kindlasti. Otseselt keegi mind ära ei rääkinud. Ühtpidi oli see minu maailmavaateline otsus. Teistpidi mu tee keskkonnakaitse juurde toimus läbi Tartu üliõpilaste looduskaitseringi. Sealt tekkisid kontaktid ja lähem huvi.

Kes teab, kui oleksin majandusteaduskonda sisse saanud, siis huvitaks mind eelkõige virtuaalses börsimaailmas toimuv.

No kuidas sa kujutad ette ennast börsimaaklerina?

Küllap oleksin hakkama saanud, aga täna ma seda enam eriti ette ei kujuta.
 

Oled sa veel erakonna liige?

Faktiliselt jah. Aktiivne liige ma ei ole. Pigem tahtsin oma liitumisega anda teistele võimaluse luua erakonda, et juurutada rohelist maailmavaadet poliitmaastikul. Kahjuks tuleb nentida, et meil ei ole läinud hästi.

Mingil hetkel olid Saaremaa kalanduspiirkonna juht?

Tegemist on EL-i kalandusfondis konkreetse meetmega, mis tegeleb kalanduspiirkondade arendamisega ja eesmärk on aidata kaasa rannakalanduspiirkondade majanduslikule ja sotsiaalsele arengule arvestades piiratud kalavarudega. Saaremaal loodi selle meetme rakendamiseks MTÜ Saarte Kalandus, mille tegevjuhiks ma hakkasin.

Sinu leping pidi kestma 2013. aastani. Kas väsisid ära või sa ei ole bürokraadi usku?

Mina lootsin rohkem tegeleda keskkonna poolega, sest põhiprobleem on ju kalavarudes. Kui seal on kõik hästi, siis tuleb muu asi järele. Aga bürokraatiat oli muidugi ka ja paberil oli kõik ette kirjutatud, mida tohib ja mida mitte. Loovust väga palju ei olnud.

Pärast ameti mahapanemist otsustasid uuesti rändama minna?

Läksin aastaks Austraaliasse. Alustasin sedakorda Lääne-Austraalia otsatutelt põlluväljadelt, kus kasvatasime lambaid, tegime loomadele suveks heina ning koristasime viljasaaki. Aga pärast paari kuud olin merel tagasi ning maitsesin pool aastat tuunikalafarmeri leiba. Reisi lõpuks kogunes siis ühtekokku üheksa erinevat ametit

Enamik ameteid olid vist seotud kaladega?

Enamasti küll. Uus-Meremaal tekkis huvi ka muude tegevusvaldkondade vastu. Näiteks kalakasvatus, mis otseselt merega seotud ei olnud, aga kaladega sai tegeletud. Mind võlus oma asupaigaga maailmas kõige kõrgemal asuv kalafarm Mount Cooki mäetipu jalamil, 761 meetrit üle merepinna.Tulevikus tuleb sellega ilmselt palju tegeleda, kui loodus ei suuda enam kasvava inimpopulatsiooni kalahimu rahuldada.

Millise külje pealt nägid Austraalia kalandust?

Näiteks Läänemere looduslik mitmekesisus on väga väike. Siin püütakse konkreetselt kala. Aga Austraalia kalanduse peamisteks püügiobjektideks ei ole üldsegi mitte kalad, vaid krevetid, merivähid, kammloomad, molluskid jne. Sardiine sai püütud vaid tuunikaladele söödaks.

Kui halvasti praegu Läänemerel kaladega on?

Üldhinnang on halb. Inimestel seostub reostus nähtavate asjadega nagu õli, aga ka põllumaadelt merre kantud liigsed toitained on reostus, mille poolest on Läänemeri maailmas saastatuim. Merevetikate kasv kalade koelmualadel vähendab Läänemere kalavarusid.

Kas protsessi on võimalik ka peatada või tagasi pöörata?

Filosoofiliselt võiks ütelda, et protsessi on võimalik peatada. Küsimus on ajas, tahtes ja rahas. See on kindlasti väga vaevaline.

Tuleb hääletada roheliste poolt?

Pigem peavad muutuma inimesed sisemiselt. Ega käskude-keeldudega seda reguleeri, samas ilma nendeta ka ei saa. Haridus ja haritus on võtmeküsimused. Tänased noored on tegelikult palju keskkonnateadlikumad kui nende vanemad.

Kuidas sulle tundub, millest on kalavarude vähenemine tingitud?

Alustame sellest, et minu isa kuldsetel kalurimehe aastatel oli teine majandussüsteem. Meri oli suletud, millele oli ligipääs ainult kutselistel kaluritel. Väljapüük oli limiteeritud. Püünised olid küll meres, kala oli sees, aga kolhoos ütles, kui palju kala on vaja merest tuua, mitte püüda.

Majandussüsteemi kokku kukkudes jäid tööta ka paljud põllumehed ja meri muutus vabaks. Turumajanduses oli kalale turgu ja iga mees püüdis kala. Saagid olid suured ja nii said kalavarud hoobi. Rannarahvas peabki kalal käima, aga iga mees ei saa sellega leiba teenida. Aga ka liigiti on asi erinev. Näiteks mõni rannakalaliik suudab pärast lühiajalisi püügipiiranguid hästi taastuda. Ahvenapopulatsioon on pöördunud tõusutrendile. Aga angerjaga on lugu palju keerulisem. Ainult meie pingutusest tema varude säilitamiseks ei piisa.

Mida merepäevade raames ette võtad?

Mul on sõpru siia tulemas kaljasega Hoppet. Eks tuleb nad üle vaadata ja vanu aegu meenutada, kui paar suve tagasi sai ühiselt osaletud meeleolukal kultuuridessandil Läänemeres. Siis seilasime laevadega Ruhnu Karu ja Jõmmu Pärnu hansapäevadelt edasi Ventspilsi, Gotlandile, Stockholmi, Ahvenamaale, ja Turu kaudu jõudsime Tallinnasse. No ja Sigtuna all käisime ikka ka ära!

Kes ta on?

Sündinud 11. augustil 1980. a Nasval
Hariduskäik:
Lõpetanud Saaremaa Ühisgümnaasiumi 1998
Lõpetanud Tartu Ülikooli bioloogia-geograafiateaduskonna 2005?
Töökäik:
2005–2008 MTÜ Eesti Roheline Liikumine juhatuse esimees
2008–2009 MTÜ Saarte Kalandus tegevjuht
Muu:
Töötanud ja elanud pikemalt Austraalias ja Uus-Meremaal tudengite tööviisaga
Kuulub parteisse Eestimaa Rohelised
Hingelaadilt kalamees

Võõrliik pannile!

Ümarmudil on pisike või keskmise suurusega kalake, kes viimaseil aastakümneil on tiidsasti oma leviala laiendanud üle maailma. Viimasel aastal on selle apla võõrliigi esindajad ilmunud üha sagedamini Saaremaa Suure katla ja ka Sõrve sääre kalurite saakidesse.

Eestis püüti esimene ümarmudil 2002. aastal Pärnus, Soomes Saaristomeres 2005. aastal. Saaremaa ühisgümnaasiumi kalakogu 19 cm pikkune ümarmudil pärineb 2006. aastast Kuressaare kalaturult.

Ohuks kalakoelmutele

Juba 1990-ndatel oli Poolas Gdanski lahes ümarmudil põhjalähedastest kaladest arvukaim. Eesti viimase aja kindel ümarmudila püügipaik on olnud Muuga laht ja tänasel päeval saab teda seal väikesesilmaliste püünistega lausa hulgi.
Ümarmudila tunneb ära mõnusate pruntis põskede järgi. Ka esineb isastel elusast peast süsimust värvus. Mudilatele iseloomulikult on kala rinnauimed kokku kasvanud imilehtriks ja elus kala hoiab selle abil end isegi niiske käe küljes kinni. Segi võib teda ajada meie põlisliigi musta mudilaga, kuid temal esineb kõrge, terava tipuga esimene seljauim, mida ümarmudilal ei ole. Ka on must mudil väiksem, ümarmudila keskmine pikkus on Euroopas 22 cm.

Ümarmudila algne elupaik on Kaspia, Musta ja Marmara mere piirkond. Araali merre on ta kunagi tahtlikult sisse viidud ja seal jõudsalt levinud. Araali mere mudilasaagid aastas on olnud tuhandetes tonnides, kuid nüüdseks, kui meri kuivamise äärel, on sellega kaasnenud soolsuse tõus seal ka ümarmudilale piirid seadnud.

Ilmselt ongi vee soolsus see, mis ümarmudila üleilmset levikut piirab. Kuigi kala peetakse soolsuse suhtes tolerantseks, on enamik tema levikukoldeid riimvees ja sealt tungib kala edasi magevetesse. Selles peitubki otseselt Saaremaad ähvardav oht. Kui ümarmudil anastab meie Mullutu–Suurlahe süsteemi, pääseb ta meie rikastele kalakoelmutele.
Tegemist on apla kalaga, kes toitub praktiliselt kõigest loomsest: väiksematest karpidest ja kaladest, putukavastsetest, aga ka kalamarjast. Laia toiduspektrit peetaksegi ümarmudila üleilmse leviku ja konkurentsivõime eeliseks. Ka temperatuurinõudlus sobib tegelikult meie tingimustega: 4–30 plusskraadi.

See kala võib teiste liikidega võrreldes üle elada suuremat ajutist hapnikupuudust. Elab ta veesügavusel 0–30 meetrit. Koeb mai algusest septembri lõpuni portsjonitena, eelistades selleks 15-kraadist veetemperatuuri. Marjakogumit hooldavad ja kaitsevad isaskalad. Viljakus kala kohta on 200–3900 marjatera. Suguküpsus saabub kahe- kuni kolmeaastaselt. Veekogu põhja iseloomu suhtes ümarmudilal erilisi nõudmisi ei ole, kuid kudemisajal eelistab ta kivist põhja, sest koeb oma pirnikujulised kleepuvad marjaterad kivide alumisele küljele. Ilmselt esineb kalal ka mudilatele iseloomulik pulmamäng, kuid täpsemalt seda ei teata.

Inimene aitab levikule kaasa
Ümarmudila kollete leidumine Gdanskis, Muugal ja üle ookeani näitab, et väitel selle kala levimisest tankerite ballastveega on tõepõhi all. Kuigi Läänemerre võis see kala jõuda ka jõesüsteeme pidi, sest teda esineb ka Moskva jões. Üleüldiselt aitab ikka inimene ise võõrliikide levikule alati mingil moel kaasa.

Määratlus “kahjulik” või “kasulik” on alati suhteline. See tähendab, kellele ja millal. Kalamehed taipavad õige pea, et ümarmudil varastab nende angerjaliini otsast kõik ussid. Ise olen ümarmudila ussiröövimist kogenud käsiõngepüügil Rohuküla sadamas 2007. aastal. Tundus, et võtab midagi suurt ja rasket ja kogu aeg. Kui pool ussipurki oli läinud, sain 4 cm pikkuse, lõhkise suuga ümarmudila. Ilmselt võtab ümarmudil õngesööda vägisi, uss suhu ja iminapaga kivi külge kinni. Tühi konks tuleb kas või läbi lõualuude tagasi. Kuna nälg on suur ning süüakse kõike ja alati, võetakse ikka ja uuesti.

Vee ökosüsteemi seisukohalt on ümarmudilast arvatud toidukonkurentsi ohtu emakalale, lestale ja teistele põhjast toituvatele kaladele. Teisest küljest arvatakse ümarmudilat tema väheliikuva eluviisi tõttu olevat hea saak kormoranidele. Saaremaa kormoranide toidus siiski ümarmudilat veel leitud ei ole. Ümarmudilat ennast ja tema noorjärkusid peetakse heaks haugi ja ahvenasöögiks, kuid tuleb meeles pidada, et kui ümarmudil pääseb koelmutele ja noorjärkude kasvulavale, on kõik risti vastupidi.

Igal juhul peetakse ümarmudilat kahjulikuks põlisliikidele ja ta on tunnistatud invasiivseks liigiks Austrias, Kanadas, Saksamaal, Kasahstanis, Poolas, Usbekistanis ja Ameerika Ühendriikides. Mujal maailmas, kus kehtib kalastiku järelevalve kord, on keelatud ümarmudilat kasutada elussöödana, lasta elusat ümarmudilat vette tagasi. Paati tuleb puhastada ühest veekogust teise minnes, samuti tuleb teatada ümarmudila leiust. Mississipi jõkke on ümarmudila tõrjeks isegi paigutatud elektriga pingestatud raudteerööpad, mis elektrivälja abil kalu peletavad.

Mida siis ette võtta selle õgardist võõrliigiga? Aga mitte midagi. Peame meeles, et looduses toimuva reguleerimisel on inimene ikkagi väga abitu ja alati on see väga kulukas. Kui teadmamehed mõtlevadki välja asise ohjamiskava, pöördub see ministeeriumi laual ikkagi jaburuseks ja ametniku erakonnakaaslase MTÜ rahapesumasinaks. Peame leppima sellega, et Läänemere liigivaesesse kalastikku on ilmunud uus liik ja Saaremaa ümbruses toimub lähiaastatel ilmselt tema arvukuse plahvatuslik tõus. Parem õpime seda kala sööma – tegemist on ikkagi väga väärtusliku söögikalaga Musta ja Kaspia mere piirkonnas. Vanemad, raamatuid lugevad inimesed kindlasti mäletavad jutte Odessa kõurikutest, kelle suvehobi ja taskuraha oli mudilapüük. Kuressaare turu kukeseeneletid läheks mudilalettidega ainult huvitavamaks.

Ise tellisin endale kunagi mudilakonservi Kasahstanist, et järele proovida. Sõpradele, kes tõid, läks see kena kopika maksma, tegemist on hinnatud kalaga. Praegu võib mudilakonservi ka Maximast osta. Konserv nagu konserv ikka, kalad nagu väikesed ja tuimad tükid. Kui aga värske ümarmudila kätte saate, tehke nii: sooled kääridega välja, kahe sisselõike abil rebige paberitükiga küljest selja- ja pärakuuim, kala jahust läbi, siis kaheks minutiks tulikuumale pannile, soola-pipart lisage praadimise lõpul ja tilli taldrikul. Keele viib alla!

Mart Mölder
Saaremaa ühisgümnaasiumi bioloogiaõpetaja

Mehed rõngastasid 300 kormorani

Autor: Ahto Jakson
Teisipäev, 17. juuli 2012. 

Linnuvaatleja Mati Martinson eestvedamisel lõppes möödunud nädalal kormoranide rõngastamise Vesitükimaal ja Abruka taga Kirjul. Kokku sai rõnga üle 300 linnu. Nelja päeva jooksul pandi kormoranidele 223 värvirõngast Vesitükimaal ja 17 Abruka Kirjul, lisaks läksid käiku 17 alumiiniumrõngast, et vanade rõngaste jääki ära kasutada.
“Kui kormoranide rändekoht ja talvitumiskohad on teada, siis see, kus nad pesitsema hakkavad, vajab uurimist,” ütles Mati Martinson. Kõige kaugem paik, kus Saaremaa lähistel peatuvad kormoranid talvitama lennanud, asub rahvusvahelise rõngastuskeskuse andmetel Põhja-Aafrikas Tuneesias. “Mõned inimesed söövad seal neid,” täheldas Martinson. Tänu rõngastele laekub palju tagasisidet kormoranide kohta. Noorlindudel on suremus üsna suur. Nad upuvad kalavõrkudesse, neid leitakse külma kätte jäänult ja kalatiikidelt mahalastuna. Kalameestele tülikate kormoranide arvukuse vähendamiseks õlitatakse aeg-ajalt nende mune. “Kuid vaatamata õlitatud munadele koorusid Kirjul pojad väga hästi,” märkis Martinson.

Meri tuli täna öösi meite öuele

Nasva külas sadas reedel (06.07) vastu laupäeva aga nii tugevasti, et majade õued olid üle ujutatud ja kalurite paadid täitusid veega. Külaelanik Endli sõnul polnud tal aias isegi kevadel lume sulades ja suurvee ajal nii palju vett kui nüüd. Hommikul välikööki kohvi tegema minnes avastas ta end järsku poolest säärest saati vees seismas. Selle üle, et paduvihm täitis isegi sadamas olevad kaluripaadid, imestas ka kohalik kalur Rein, kelle sõnul säärast vaatepilti just sageli ei näe.

Nüüd Eestis rändan ma

„Kui ma oleks teadnud, et sa Saaremaale tuled, ma oleks hoopis kodunt ära läinud,” ütles Tõnisson Tootsile. Minule laekus eelinfot, et ka sel aastal on suur hulk massakaid jaanipäeval Saaremaale tulemas, nii ma siis otsustasin ise hoopis kodunt ära minna. Selgus, et ka väikesel Eestimaal on võimalik rännata tuhandeid kilomeetreid. Tosina päeva pärast koju jõudes oli selja taha jäetud ligemale 2000km-it. 

View Jaanipäev in a larger map