Kuidas ma põgenesin krevetilaeva pardalt?

Peale 6-te ööpäeva krevetitraaleri „N.W.Lewillian“-i pardal kasutasin ma valetamist, et põgeneda krevetilaeva pardalt. Nüüdseks olen tagasi armsas lobsterilinnas Geraldtonis ning naudin töörahva püha, aga pärastlõunal tegelen võimaluste otsimisega naasta merivähipüü­gi­le. Kuid miks ma otsustasin ikkagi põgeneda? Need mõtted tekkisid mul juba üsna pea peale otsade andmist sadamas, aga lõplikult pani mind tegutsema peale mobiiltelefoni sisselülitamist saabunud sõnum Tim Bogle-ilt: „Taavi, Chook is unable to work on the boat. We have another 5 weeks work to do - with lots of paid days off. Please call“. Saadetud 24.aprill. Mina lülitasin oma telefoni sisse 28-ndal ja Tim-ile helistades selgus, et ta oli kedagi oma laeva pardale juba leidnud, kuid lubas leida mulle koha kuskil mujal. Otsustav ajend põrgust põgenemiseks oli olemas. Lisaks sellele leidus hulgaliselt argumente, mis veen­sid mind põgenema:

1. TERVIS: tööpäev laeval algas õhtul kell 17, kui alustati traalimisega, mis käib päikeseloojangust päikesetõusuni. Peale traalimise lõppu tegelesime mitmeid tunde kammloomade rookimisega (scallops shucking).

Scallop (kammkarp)

Lisaks sellele kulus vähemalt tund laevateki puhastamiseks. Kell 12 saime tööga ühele poole, kiirelt duši alla ning midagi kõhtu ja kell 12.30 maandusin koikusse. Kell 16-17 uuesti üles, enamjaolt tõelise zombina, silmi avades oli esimese hooga kõik jube ere. Viiendal päeval ma juba tõsiselt tundsin, kuidas sellest magamatusest silmad valutavad ning paremale silmamunale oli tekkinud verevalumi taoline punane rõngas. Kalalaeva pardal töötatakse märgade kinnastega ning kantakse kummisaapaid, mistõttu jalad meeletult higistavad ning igasugune mustusesaast tekitab kehale kõiksugu vinne-punne-mädapaistetust. Kokk-madrus Rachel nägi seal laeval üsna jube välja. Tekkis tal mingi kolle näkku, mistõttu sõi ta $80/pakk antibiootikume. Tõsisema terviseprobleemi korral oleks reisikindlustus katnud haiglakulud, kuid igasugused ravimid oleksin pidanud ma ise ostma ($80 pakk - no thanks). Traalides sattus laeva tekile kõikvõimalikke rikkaliku šelfiala elustiku esindajaid, k.a. astelrai (stingray, Dasyatis pastinaca), merimadud, kivikala (stonefish), jt. Kivikala, mis elutseb Austraalia ranniku­me­res, on kõige mürgisem kala maailmas. Enamuse ajast töötasin sorteerimislindi ääres, kus tuli krevette välja noppida, samal ajal hoidudes kokkupuutest nende äärmiselt mürgiste kaladega, mille torke puhul oleks tulnud veeta kindlasti paar nädalat haiglas.

Merimadu

Merimadu hammustuse korral võib samas lausa 3min inimene hinge heita.  

2. Töö: peamiseks püügiobjektiks olid kuning- ja tiigerkrevetid ning kammkarbid. Lisaks sellele krabid, kalmaarid ning flathead lobster (Moreton Bay Bug, Thenus orientalis). Kõik need liigid tulid sorteerimislindil välja sorteerida kõige kaaspüügi seest, k.a. erinevad kalad,

Moreton Bay Bug, Thenus orientalis)

mis sellel laeval läksid kõik üle parda. Tõeline piin oli eristada häid krevette pehmetest krevettidest. Selleks tuli iga krevett näppude vahelt läbi lasta ning tunnetada, kas tegemist pehme või korraliku krevetiga. Ja kui paned pehme kreveti korralike hulka, siis on väga halvasti. Minu meremehe käed sellise tilu-liluga soovi tegeleda. 

3. Firma poliitika: mina olin paberite järgi „Nor-West Seafood“-i alltöövõtja ja oleks saanud mingi osa saagist, mille määrab kapten isiklikult, aga mitte väiksem kui 5%. 75% palgasummast maksis firma välja 7 päeva jooksul peale laeva tühjaks lossimist ja saagi ülevaatamist. Puudujääkidel kvaliteedis oli firma usinalt valmis rakendama erinevaid kärpemeetodeid. 25% rahast maksavad nad välja alles peale püügihooaja lõppu, s.t. novembri keskpaigas. Hallloooooo, mind ei ole sel ajal enam Austraaliaski. 

4. Üldine õhustik: väga šokeeriv oli tulla lobsterilaevalt, kus üldine õhustik oli „käib tõõ ja vile koos“, sinna krevetilaevale, kus üldine õhustik oli „ainult raha pärast“. Kõik viibisid laeva pardal vaid raha pärast ning mitte kellegist ei õhanud tunnet, et nad oma tööd naudivad (mina kaasa arvatud). Seda ropendamise laviini esimestel päevadel oli raske taluda, sest oli mul inimestest lihtsalt kahju. Miks nad tegelevad millegi sellisega, mida nad iseenesest ei naudi, lihtsalt raha pärast - aga kas on see kõige olulisem? Kalalaeva pardal on samas tegemist alati meeskonnatööga. Kui õunaaias korjab igaüks õunu oma ämbrisse ja saab vastavalt nopitud kogusele palga, siis kalalaeva pardal tehakse tööd ühiselt ning saadakse palka vastavalt ühise töö tulemustele. Samuti jagatakse ühiselt ka kõik jamad, kui toodangus esineb nt. praaki. Kui keegi töötab liiga aeglaselt või liiga lohakalt tekitab see juurde veel hulga lisapingeid.

5. Süsteemitus, kaootilisus: meeskond sealsetel kalalaevadel vaheldub väga kiiresti ja sellest tulenevalt valdab kaootilisus ja räpasus-mustus. Selleks et selle räpasuse sees üldse terve püsida on vaja hulganiselt panustada enda hügieeni (enda pesemine, riiete pesemine). Samas kui töötada 19h ööpäevas, siis ülejäänud võimalikust uneajast taas raske eraldada väga palju aega hügieenile. Kodumajapidamislikult peaks kõik toimima õlitatult, aga ei. Keegi pani enda paar hilpu peale tööd pesema ja teised vaadaku ise, millal omi riideid pesta.

6. Tohutu müra: laeva mootorid töötavad katkematult, sest laeval külmutusagregaadid, mis ei tööta mitte vaikselt. Pidevalt saab viibitud tohutu müra keskel. Sellest mürast peab üle kostma veel muusika, mida vahetevahel kölarist lasti ning töökorraldused, millest raske aru saada müra, aktsendi ning võõraste terminite tõttu.

7. Laev: laev oli ehitatud 1970-ndatel aastatel ning püüdis oma noorusaegadel Põhjamerel brittide teenistuses, kuid püügivõimaluste kahanedes müüdi Austraaliasse. Laeva halb tehniline seisukord muutis seal töötamise veelgi raskemaks. Nt. kiirkülmkambri üks ustest kukkus pidevalt eest ära, veesurve voolikus oli madal, mistõttu ei uhanud see tekilt kogu saasta merre ja muutis laevateki koristamise piinarikkaks.

8. Kapten: kapten oli samuti rahamaias, kes andis vaid tuld, hiivates pidevalt uusi püügikoguseid laevatekile, hoolimata sellest, kas eelmine saak oli läbi sorteeritud. Hinge läksid kindlasti paaril korral tema poolt öeldud sõnad: esimestel öödel, kui teised seisatusid suitsupausiks ja mina lihtsalt võtsin istet laeva pardal värske õhu pausiks, siis käratas ta mulle roolisillalt „do something, fuck sake“. Samas paar ööd hiljem, kui sorteerimisliini ääres läks üks krevett minu näppude alt mööda: „prawn, prawn, this is money, money, sake“. Krt, nagu ma oleks tema ori - ooooo ei, selline pull kaua ei kesta, et saare mehed kedagi orjama hakkavad.

9. Kõige krooniks: armastus käib kõhu kaudu, toitained samuti. Ööpäevas oli sageli vaid üks rõõmuhetk. See oli kutse õhtusöögile ning tõsi, kokk-madrus Rachel tegi hästi süüa. Samas mitmel korral polnud aega isegi oma õhtusööki rahulikult lõpuni süüa, vaid tuli tormata tekile tekile traalipära tekile hiivama.

Elukool missugune, aga püüan edaspidi sellise supi sisse mitte enam sattuda :-) Head kevadpüha!

Nüüd läheb asi veelgi tõsisemaks

Alates tänasest olen ma sõlminud alltöövõtja lepingu „Nor-West Seafood“-iga ning homsest püüan krevette traaler „NW Levillian“ pardal. Traaler „NW Levillian“ viibib Shark Bay-s püügiretkel 23.04.2008 kuni 19.05.2008. Sellega seoses vaikib kuni järgmise täiskuuni „Kord kalalaeva pardal“ blogi ning peale meeleolukat Kiikri&Tiina pulmatralli Muhu saarel ootan Teid kallid lugejad tagasi.

Carnarvon on väikene sadamalinn 900km kaugusel Perthist, mis on teada-tuntud oma kreveti ja kammkarbi (scallop) kalanduse ja banaaniistanduste poolest. Kaljukitse pöörijoon (Capricorn) ei ole siit samuti kaugel, mida peetakse troopika lõunapiiriks. Selle kinnituseks tervitas mind hostelitoas suur pöörlev tiivik toa laes. Vanast harjumusest saabub uni juba kell 8.30-9.00 ning lahkub hommikul kella 5-e ajal, seetõttu olin hommikul juba kell 7 sadamas tööjahil. Samas ülemäära suurt pinevust ei tundnud, sest isegi hosteli infotahvlil oli üleval kuulutus, et vajatakse kalalaevadele madruseid. Usutavuse suurendamiseks ei pidanud madrusesärgi selgapanemist vajalikuks. Jätsin oma telefoninumbri laevastikukorraldajale (fleetmaster) ning poole tunni pärast helises telefon ja kutsuti pardale. Tegemist hoopis teise maailmaga võrreldes armsa merivähilaeva „James Jourdan“-iga, kus kapten tegi aeg ajalt märkusi selle eest, kui röstsaia asetasid ilma alustaldrikuta lauale. „NW Levillian“ nägi täna küll välja kui paras seapesa. Seltskond, kes pardal ringles tundusid samuti tõelised fruktid, nii et „nalja“ hakkab saama.

Otsustasin teha endale reisikindlustuse 2 kuuks 107€ eest, sest olles alltöövõtja pean kandma ise ka võimalikud tervishoiukulud.  Eraettevõtjaks saamiseks kandsin ennast äriregistrisse (Australian Business Register). Laeval töötamiseks pidin taotlema Commercial Fishing Licence-i $76 eest, litsents nr. 99890 kuulub tänasest päevast minule. Laeval olles tuleb mul läbida „Fisherman´s training programme“: on board training, on board chemical training, wafic occupational health&safety code, cyclone contingency plan. Kalastame piirkonnas, kus esineb troopilisi tsükloneid. Aga 19. mai saabub järjekordne täiskuu, mille ajal krevett ei näkka ning krevetilaevastik saabub 7 päevaks sadamasse pardal 5-te erinevat liiki mereande: Western King Prawns (Penaeus latisulcatus), Brown Tiger Prawns (Penaeus esculentus), Coral Prawns (Metapenaeopsis crassissma), Scallops (Amusium balloti), Blue Swimmer Crabs (Portunus pelagicus).

Get off the road

Uut nädalat alustasin ma asjade pakkimisega Geraldtoni Foreshore Backpackers hostelis. Laupäevase töökoha ülesütlemisega seoses lõppes praeguseks lobsteri saaga. Kõigile elukooli kalanduskursuse kuulajatele rahustuseks - maikuus on tulemas veel loenguid merivähi püügi teemal.

Pesitses minus soov ära proovida Austraalia hääletamistingimused. Seljakott seljas vantsisin maantee äärde, kus hiljuti sai ise „Tarakan“-i roolitud. Maanteele jõudes tervitas mind korraks vihmasabin, kuid vaid niipalju, et sain vihmasajus enda matkakoti vihmariiete otsimiseks laiali rebida ning kokkupakkimise hetkeks vaibus ka vihm. Esimesed autod näe ei peatunudki. Peale paarikümment minutit õnnestus mul peatada, mnjaa pigem peatus see ise, politseidziip ning aimates milles probleem, küsisin kohe „should I hitchhike somethere else“ (kuna olin ikkagi highway ääres). Vastus oli resoluutne: „get off the road, it is illegal“. Mitte ei suutnud ega tahtnud neid uskuda. Igaks juhuks lonkisin siiski edasi, et mitte samas kohas neile teistkordselt vahele jääda. Kohas, kus 3 nädalat tagasi sai hääletatud võttis mind peale mingi surfimees, kes kuuldes minu kavatsustest Carnarvorn-i tööd minna otsima leidis, et mine parem lehekioskisse ja võta endale töökoht kohaliku ajalehe „Geraldton Guardian“ töökuulutuste rubriigist. Nii ta mind ühe linnaserva leheputka ette sõidutas. Viskasin pilgu ajalehte, aga ei leidnud midagi huvitavat. Järgmine vana peatus ise ja pakkus küüti järgmise tanklani. Tegemist oli usukuulutajaga, kes lahkudes surus surematuse teemalise bukleti näppude vahele.  Seeläbi olin jõudnud seigelda linnast välja ja haihtunud ka liiklusvoog. Nasva küla vahel on igatahes tihedam liiklus, kui 10km-i kaugusel Geraldtonist North Highway-l. Kahe kepiga vanamees sõidutas mind 50km edasi Northhamptoni, kus ma veetsin teepervel järgnevad kolm tundi. Enamus möödujaid olid Austraalia taadid-memmed dziipidega, karavanhaagised sabas või muud reisiseltskonnad, liiklustiheduseks 1 auto iga 3-5 minuti jooksul. Saavutasin hääletamisstaadiumi, mil oled veendunud, et lähenev auto kindlasti kinni ei pea. Hääletama asudes oled vastupidiselt veendunud, et iga järgnev auto kohe peatub. Olgu kevad või sügis, Euroopa või Austraalia, tööpäev või puhkepäev,  meeles tuleb pidada alati hääletaja põhitõde – „You will always get a ride, it´s just a matter of time“. Ühel hetkel peatus nagu välk selgest taevast Holden maastur, roolis sakslane Markus, kelle sõidusihiks oli samuti Carnarvon ja kes sõidutas mind minu hosteli treppi. Welcome to tropica!

Elu nagu merelaine

Viimati merele suundudes ning merel olles jäin ma mõtisklema vaadates merelaineid, et meie ilmaelu on sarnane merelainetega. Kord oled teel laineharjale, kord laineharjalt laine põhja. Lobsteri tekitatud põletikuga võitluse alguses olin kindlasti laine põhjas, kuid peale antibiootikumikuuri algust algas kiire tõus laineharjale. Viimati täies meeskonnas merel olles võisin juba tõdeda, et päris tervena tööd teha on päris lihtne. Aga, sadamasse naastes tegi kapten teatavaks, et kuna Chook on samuti paranenud ning lobsterisaagid ei ole enam niivõrd rikkalikud, siis hakkavad nad harvemini merel käima ja minule enam laeval tööd pakkuda ei ole. Nojah, sel hetkel tundsin taas, et paiskusin laineharjalt laine põhja. Väikene kaine analüüs olukorraga ning taas teele laineharja poole. Kolm nädalat tagasi juba olin maantee ääres, käes Carnavorn-i silt ning jõudsin tõsta pöidla ühe auto mõõdudes kuni helistas Tim Bogle ja pakkus tööd oma laeval. Nüüd on aeg keerata aega kolm nädalat tagasi ning jätkata sealt, kus tookord kõik pooleli jäi. Homme suundun tee äärde ning hääletan 400km põhja poole Carnavorn-i, mis samuti kalasadamalinn ning algamas scallop-i (kammkarpide) hooaeg ja lehes samuti mitmeid kuulutusi, kus otsitakse deckhand-e. Samas, lobsteripüügikogemusega usun et leiaks ka siin Geraldton-is endale uue laeva, kuid sisetunne ütleb, et ikka edasi uutele jahimaadele. Vaim tuleb hoida värske.

Nii ma leidsingi ennast eile juba keskpäeval harjumatult hostelist, sest tol hommikul oli tõusnud merel taas tormituul, mis ei lubanud meil enamusi püügikorve nõuda. Dr. Šlepikovski rahustuseks asun tegelema täiel rinnal puhkamise ning vedelemisega. Sisse registreerudes mainis hosteli omanik, et hostelis on veel üks minusugune pikk eestlane. Siiajõudes oli ta küsinud, kas hostelis veel eestlasi, mille peale omanik kaes vastu, et ta on üleüldse kolmas eestlane keda ta on oma elu jooksul kohanud. Igatahes õhtul kell 8 oli Mihkel Nõmm minu ukse taga. Tegemist Treffneri vilistlasega, kes teab härra Liirat kuna õppis Martini õega ühes klassis. Suundus tema peale gümnaasiumi lõpetamist Austraaliasse seiklema ja tõõd tegema ning nüüd on tal 4000$ kõrvale pandud, et alustada sügisel Tartus juuraõpingutega. Kurvastasin tema meelt pisut õlle- ning pelmeenihindade tõusu osas Zavoodis, sest tegemist tema näol samuti aktiivse tehase külastajaga. Sügisel lubasime hoolimata alkoholiaktsiisi tõusust paarid õlled Zavoodis teha! Seekord Camel Bar-is rüüpas tema õlut ning mina mahla, sest 6 päeva neelan ma veel antibiotse. Hommikul praadisin köögis suure pannitäie värsket kala, mis ma laevalt kaasavaraks eile sain.

Veronn on oma blogis keskendunud lindudele. Nägin minagi seekord ära ühe avaookeani iluduse - Albatrossi nimelt. Tugevas tuules pikeerivad nood kui säravvalged IL-86-d. Päev varem pakkusid tõelise etenduse delfiinid. Mingi hetk, kui laev sõitis 10 sõlmese kiirusega, kogunesid 5-6 delfiini, k.a. üks delfiinipoeg, laeva kiilu ette viirgu ning ujusid paraadkäigul kümneid minuteid meie ees. Üks staar otsustas mingi hetk sooritada väikese spurdi, et selle kiiruse pealt pakkuda minule kui turistile kauni hüppe. Ole sa tänatud!

Kaotatud lahing ei ole veel kaotatud sõda

Esimese lahinguvõidu suutsid lobsterid ja kurjad bakterid napsata endale, aga nad arvatavasti ei tea, et võidetud lahing ei ole veel võidetud sõda. Igastahes olen peale pühapäevast haiglakülastust uuesti sündimas, olgugi et paremal käel on lahingust kuuliauk, kuid see ei takista merest lobstereid välja vinnamast. Muide pühapäeval oli Geraldton-i haiglas langenuid veelgi. Meie first deckhandil oli bakteriaalsest infektsioonist parem jalalaba 1.5x suurem kui vasak ning tema too õhtu ei pääsenudki enam sealt tulema. Seega ootas mind järgmisel hommikul ülendamine second deckhandiks ning kolm tööpäeva 1.5x koormusega. Aga arstiteadus suudab ikka ja jälle üllatada. Pühapäeval haiglas palaviku ning üleüldise nõrkusega võideldes oleksin peaaegu kokku kukkunud, siis peale veenisisest antibiotsilaksu ning loovutatud mädakogust oli jõudu maadelda püügikorvidega küll. Väga oluline ravivahend on vesi, mida ma nüüd joon lausa hulgem. Mehed peavad kestma püügihooajal kõigest hädadest hoolimata ning püügipäeva raisku minna ei saa lasta. Kui ikka tehnikal halb hakkab, siis pole teha midagi. Täna meil üllatus-üllatus vaba päev kuna laeva elektroonika vajab parandamist.