Down south

View Down South in a larger map 

 

 

Good bye, Queensland!

My days in Queensland are now over, time to move into New South Wales

Laadime akusid

Cairnsi tagasijõudes jätkasin ma traditsiooni, et ööbin vaid hostelites, kes on hostelbookersi poolt auhinnatud ja seekord langes valik Calypso Inn Backpackers Resort-ile, who was ranked top 3 for 'Best Atmosphere' in Oceania **** HostelBookers Awards for Excellence 2010. Samas on nende poolt küsitav 18 dollarit öö dorm-is ka küllaltki odav. Hosteli reception ning chill out ala olid jah hea atmosfääriga, aga dorm-i ukse avanedes valla pääsenud odöörid ei olnud seda mitte. Viskasin enda koti ukse vahelt sisse ning taganesin kiirelt chill-out tsooni, kus eelmisest laupäeva õhtust leidis veel üsna ära sätitud tüüpe. Kuna ootamatult oli saabunud taas suvi, siis pole paremat kui külm ölu kuumal suvepäeval. Siirdusime siis vennas Tõnisega linna peale öllele. Cairnsis on seljakotlaste peakorteriks koht nimega Woolshed (Villakoda), kes teeb koostööd mitmete backpackersitega jagades tasuta söögi talonge seal. Tasuta söök, mille peale backpackerid nagu herilased mee peale kohale lendavad koosneb siis spagettidest ning tomatipastast, normaalse söögi saamiseks tuleb siis 5-7 doltsi juurde maksta. Ning peale söömist vötab siis rahvas loomulikult ka ölli. Aga ega seal muud raffast peale backpacker sheilade maiaste meesterahvaste küll ei tuvastanud.

Järgmine päev lahkusin pakid kainus äärelinna couchsurfima. Peale nädalat turismikuurortis ümbritsetuna turistidest ja veel kord turistidest oli kosutav maanduda äärelinnakeskkonda. Minu rööm oli seda suurem, kui sain tutvuma oma vöörustaja Steve-iga, kes siis pikki aastaid seigelnud ise maailmas ringi ning tegelenud-tegeleb aktiivselt keskkonnakaitsega valitsusväliselt. Hetkel tema põhiteemaks Coral Sea – www.protectourcoralsea.org.au Ja seigelnud just eelköige hääletades ning lennutransporti mittekasutades Euroopast Austraaliasse läbi suure laia Venemaa mööda BAM-i. Kosutav oli kaeda tema pilte Baikali äärest, kus ta kohalike linnapeade ja muu rahvaga sinasõprust jõi. Suurepärane keskkond akude laadimiseks maja terrassil, kust avaneb vaade mäenõlval paiknevale troopilisele vihmametsale, esineva linnukoori kõiki helisid ma kaugeltki ei suuda eristada, keha kosutamiseks pöördun aias oleva kolme kana ning juurviljapeenra poole. Tänutäheks annan kanadele süüa ning kastan veega juurikaid. Eile õhtul serveerisin Eesti Toitu: värskekapsa-hakklihahautis tuhlipudruga. Tänaseks hommikueineks olid Riia sprotid, aga maitsest oli kohe tunda, et kilud on Eesti vetest varastatud. Ja naudin hetkel täiega mittemidagitegemist ning mittekuhugiminemist.

Homsel tarkusepäeval aasta tagasi sulgesin ma enda järel koduukse ning asusin teele. Selle sündmuse tähistamiseks korraldan ma nädala pikkuse ratastel matka Cairnsist Sydneysse. Matkavahendiks on ratastel lustikummut, kus on ühtekokku 4 kohta, köögiblokk, kraanikauss, 2 double-bed, külmkapp, gaasipliit. Kohti hetkel matkale veel jagub, aga kes ees, see mees. Osaleda võivad ka naised!

Where the rainforest meets the reef

5 päeva troopilist linnaelu oli täiesti piisav, et tekiks soov saada eemale troopilisest aga ikkagi inimese poolt loodud tehiskeskkonnast. Juba tuunipealinnas kostus minu kõrvu aeg-ajalt linnanimi Port Douglas, kust soovitati kalalaeva peale tööd küsida, nüüd oli aeg siis järjekordne sadamalinn üle kaeda. Astusin järjekordse sammu ka reisimismugavuse astmel. Valisin Port Douglases ööbimiseks Port O’Call Eco Lodge, mis tunnistati hostelbookers.com poolt 2010 aastal Okeaania kõige keskkonnasõbralikumaks (Port O'Call is ecologically sustainable with solar heating, water and lighting efficiency) ja sõidutasid nad siis tasuta mind trepist-treppi. Ei saa kurta, päris mugav niiviisi.

Kui sadamalinn asutati aastal 1877 peale kulla avastamist sisemaa pool ning teenis eelköige kullapalavikus inimeste huve, siis tänasel päeval on linnast kujunenud välja tõeline puhkekuurort. 4 Mile Beach-i leidsin vaevata üles 5 minuti kaugusel lodge-ist ning kõikvõimalikest lõbusõidualustest kubiseva Marina ning jahtklubi, aga mida pole on kalalaevad. Järgmisel päeval saan siiski värskeid krevette müüvast tanklast kinnitust, et kalalaevad peaksid ikka kusagil marinas olema. Lähemal uurimisel suudan siis mõningatest väikestest laevadest koosneva kalalaevastiku üles leida, aga ühel laeval sebivate meestega juttu tehes selgub, et kalasadamana Port Douglas oma hiilguse minetanud ning tänasel päeval baseeruvad kõik suuremad kalalaevad Cairnsis.

Õhtul hostelis oli piinlik moment, kui köögis kokates sai juttu tehtud ühe prantsuse aktsendiga tüübiga, kelle päritolumaad kuuldes olin ma sama juhm, kui suur osa inimesi kuuldes, et ma olen Eestist. Lisaselgitus Madagaskari ning Maurituse vahel aitas mul paiga maailmakaardile asetada, aga hiljem tutvusin siis interneeduses selle saarekesega. Mul on kahju ja ma vabandan, et ma ei teadnud et Réunion asub Madagaskari ning Maurituse vahel ning kuulub Euroopa Liitu. Oma koduliitu võiks ju ometi tunda!

Siinne piirkond tutvustab ennast kui place Where the rainforest meets the reef. Ja mitte lihtsalt vihmamets, vaid maailma vanim. Kui Amazonase vihmametsa vanuseks on ligikaudu 7 miljonit aastat, siis Port Douglasest põhjas asuva Daintree vihmametsa vanuseks hinnatakse 110-200 miljonit aastat. Suure osa Eestimaa pinnavormide vanus on ligikaudu 10 000 aastat.  Ja mitte lihtsalt korallrahu, vaid Great Barrier Reef, mis on kuul käinute sõnutsi nähtav lausa tollelt taevakehalt. Loomulikult on need mõlemad kantud ka World Heritage List-i e. maailmapärandisse. On 4 September 2006, entertainer a.k.a. "Crocodile Hunter" Steve Irwin died at Batt Reef, off Port Douglas, after a stingray barb went through his chest into his heart while Irwin and his crew were filming a documentary called The Ocean's Deadliest.^[4] Irwin was filmed snorkelling directly above the stingray when it lashed him with its tail, embedding its toxic barb. Irwin died almost immediately.

Hommikul maanteele jõudes pidas koheselt kinni esimene auto tänu sellele, et käisin eelmisel päeval sadamas kohalike kalameestega juttu puhumas. Piloodiks oli siis üks eelmisel päeval pardal viibinud kalameestest, kes mu tee ääres ära tundis. Sai siis selle küllaltki lühikese sõidu jooksul veelgi täiendatud oma teadmisi kohalikust kalandusest. Peale Daintree jõe ületamist parvega olin jõudnud siis tõeliselt troopilisse märga vihmametsa. Võrreldes avatud põllumajandusmaastikega oli seal liikudes enamus ajast looduslik päikesevari pea kohal, sest võitlus päikesevalguse eest on vihmametsas karm ja kõikvõimalikud elupaigad on tihedalt hõivatud. Ühelt hektarilt vihmametsast võib leida 20-30 000 erinevat taimeliiki ning kuni 150 erinevat puuliiki – seda on siis enam kui kogu terves Euroopas. Aga kogu sellele ahhetamapanevale liigirikkusele ligipääs on üsna piiratud, sest see on ju džungel. Daintree Discovery Center-is ronisin vaatetorni ning läbisin kaks matka-õpperada ning aus olles, siis eks see nimekiri kõikvõimalikest taimeliikidest ajas üsna kiirelt juhtme kokku. Ma olen ju ikkagi geograaf,kellele pakub vihmamets huvi kui terviklik elupaik, aga kahju oli mul küll sellest et ei õnnestunud näha Cassowary-t. Tegemist siis Emuga sarnaselt lennuvõimetu linnuga. Oma teel seekordse Austraalia rännaku põhjapoolseima punkti Cape Tribulation poole möödusin küll paljudest Cassowarydest hoiatavatest siltidest, aga see jäi ka minu kõige otsesemaks kokkupuuteks nendega. Cape Tribulation-il sai üle saja aasta taas magatud rannaliival merekohina saatel. Samas öhtune rännak pub-ist rannaliivale oli paras katsumus, sest kui körbes olin harjunud kuuvalgete öödega, siis tihedas vihmametsas on öösel sõna otseses möttes kottpime. Lõpuks leidsin helendava telefoniekraani toel ikka merekohina ülesse.

Hääletades ei saa endal olla väga konkreetseid reisiplaane, saab olla vaid reisisiht. Tagasiteel sain esimese autoga ühe matkaraja algusesse, egas siis midagi , tutvume matkarajaga. Järgmise autoga sain 200 meetri kaugusele kohalikust jäätisevabrikust, kellel siis ka oma puuviljaaed, kus nad kasvatavad kõiksugu erinevaid puuvilju jäätise maitsestamiseks. Lõpuks ometi sain sel aastal siis ka esimest korda värsket banaani süüa, kohaliku sugar banana hinnaks oli 8 dollarit kilo.

Kahe päevaga oli ilm Port Douglases muutunud märgatavalt. Tugev tuul oli vaibunud, soe hoovus oli rannikule kandnud hulganiselt sooja troopilist ookeanivett, öhuniiskus oli tõusnud 70%-lt 93%-le, välja oli ilmunud suur hulk kohalikke silmaga esmapilgul nähtamatuksjäävaid sääski, kes levitavad dengue fever-it.  Kohalike viiti ilmne märk sellest, et talv on lõppenud ning algab suvi. Oli aeg lasta ennast sõidutada tagasi  Cairnsi.

Troopiline linnaelu

Port Lincoln-ist nädala alguses teele asudes sai juba Townsville-i jõudnud vennas Rüüteliga kokku lepitud, et nädala lõpus teeme linnas mõned õlled. Valisin siis ööbimiskohaks sama hosteli, kus Tõnis poiss juba tegutses, seda enam et Alice Springsis leidsin eripakkumise sinna hostelisse – ole kaks ööd ja saad kolmanda tasuta. Aga kui meremees Nuum Adventure Backpackersisse jõudis oli Rüütel juba Cairnsi suunas lahkunud. Hostelbookers.com veebilehele jäetud kommentaarid selle hosteli kohta olid üsna laitvad ning nendel oli tösiselt öigus. Peale kolme ööd selles hostelis iseloomustan ma seda kohta kui KOMBINAAT. Ja ma arvan, et Estraalia võttemeeskond oleks sealt saanud hulganiselt võttematerjali oma Austraalias elamist-olemist mahategeva saate jaoks. Eks oli seal piisavalt tüüpe, kel rahad lõppenud ning tööotsinguahastuses valmis tegema ükskõik mida, kodulehele reklaamitud suurimas köögis oli ka tuvidele piisavalt ruumi ringilendamiseks ja vast oleks nendega ühinenud ka seal ringipatseeriv kana, kui ta vaid oskaks lennata, voodis meenus rebasena Pepleri 14 ühikas veedetud ööd reformvoodis – banaanikujuline magamisasend is not my favourite.  Aga, et vennas Tõnis oli lahkunud, ei tähendanud, et hostelis poleks eestlasi olnud. Vatla juurtega Heleni ning Lasnamäe otsast pärit Ellaga sai esimesel õhtul mindud rannapargis toimunud CultureFest-ile, kus too õhtu oli lava Okeaania saareriikide kogukondadel, enamjaolt esineti siis tantsunumbritega. Äsja Austraalia pinnale maandunud Ellale sai siis tagasiteel selgitatud mis asi on backpacker, aga ei hakanud talle selgitama veel mis on flashpacking. Ja kõrvaltoas ööbis siis Taavi Rakverest.

Kuivas troopikas asuva Townsville-i huvitavaim ettevõtmine oli  ronimine Castle Hill-i otsa. Central city is dominated by the mass of red granite called Castle Hill, 292 metres (958 ft) metres high (just 8 metres short of being a mountain). Tõusumeetreid pole ju kuigi palju, aga isegi ilma seljakotita sai naha higiseks ja pulsi üles, aga kõike seda kompenseeris suurepärane panoraamvaade linnale ning Magnetic saarele. Mina olin siis üles roninud mööda järsemal nõlval olevat Goat track-i, aga tipp kubises autoga teisest nõlvast üleskulgenud vanainimestest.

185 000 elanikuga linnas hääletamasaamiseks olin eelneval päeval välja ajanud endale sobiliku linnaliinibussi plaani, sest suurte linnade puhul on kordi raskem hääletama saamine kui hilisem hääletamine ise. Aga kesklinnas pälvis minu tähelepanu pakkumine Townsville-Cairns $55 ja kergelt sündis otsus sõita Cairns-i järgmisel päeval viisaka inimese kombel bussiga, tuli vaid kombinaathostelis veel üks öö üle magada. Naabertuba oli öö jooksul muutunud gaasikambriks, sest keegi vabastas öösel oma maomahlad seal ja mida siis hommikul käidi uudistamas. Tagasivaatamata lahkusin bussijaama, sest fopaa mittekordumiseks olin Cairnsis bookinud endale hosteli, mis on Voted * Best Valued Hostel In Oceania in HostelBookers Awards for Excellence 2010 & 2011 *Globetrotters International.

Õhtul sai Eesti esindajatega Cairnsis, vennas Rüütel ning Pärnu piiga Reelika, võetud õlut kodumaa auks ja hiiluseks backpackerite peakontoris Woolshed e. Villakoda. Huvitav fakt siinsete pubide puhul on see, et HappyHour ei ole mitte varasel õhtusel aal, kui pubis rahvast vähe, vaid 22-23, kui õhtu tipphetk. Jug of beer please. Sai investeeritud piisavalt, et järgmist päeva alustada aasta esimese pohmelliga.

Siinsetes troopilistes linnades on mind õnnistatud festivalidega. Townsville-i jõudes algas samal päeval 5 päeva kestev CultureFest, Cairns-i jõudes oli just eelmisel päeval alanud CairnsFest, 50 years under a tropical sun. Pühapäeval kaesime siis EESTI esindajatega ühte festivali peaüritust Far-North Queensland Grand Parade and Fireworks.