What happened in Fiji

Peale 6 kuud tuunikarjatamist sai suundutud Austraalias Far-North Tropical Queensland-i, aga see tõeline troopiline holiday oli siiski planeeritud troopilisele Fijile, Okeaania ühele suurematest turismimekadest. Troopiliselt niiske õhk oli mind koheselt lennujaamas tervitamas ning ega ta minu siinoleku jooksul minust väga lahkunud. Lisaks troopilisele õhule oli lennujaamas mind tervitamas ja vastuvõtmas ka minu couchsurfingu host (diivanisurfajast vöörustaja) Oripa, kahe lapse ema, armastav abikaasa ning turismiettevõtja. Küllap selles viimases peitus ka põhjus, miks sai sellest minu senine kõige ebamugavam couchsurfingu kogemus, aga siiski kindlasti positiivne. Lennujaamast kojusõites Oripale oma plaanidest rääkides tema huvi minu kui persooni vastu praktiliselt lakkas. Vast oli ta siis lootnud mulle pakkuda mönda oma turismipakettidest. Sellest hoolimata sai peres veedetud 3 päeva ja 4 öö jooksul juttu puhutud möne teise noorema pereliikmega ning vöörustasid nad samal ajal ka sakslasest vabatahtlikku noort õpetajannat. Õhtuti sai teleekraani kaudu tehtud tutvust rugby ning Rugby World Cup-iga, sest fijilased suured rugbyhuvilised. Ja oma kuuajalise Fiji seikluseks mittevajalikud talveriided sain jätta samuti nende manu, seega olin valmis avastama troopilist paradiisi. Kahjuks mitte täiel rinnal, sest kas aklimatiseerumise vöi taeva tahtmise tõttu tabas mind nohu ning umbes kanalitest pöhjustatud uimasus. Eelnevalt olin otsustanud, et esmalt soovin teha suuruselt kolmandal saarel Taveunil Advanced Open Water sukeldumiskursuse seega asusin kiirele taastumisele lootes teele. Kuna pealinnast Suvast Taveunile väljuva laevani oli 4 päeva aega, siis teel Suvasse peatusin kaheks ööks Coral Coast-il Beachhouse resortis, mida nimest hoolimata vöis pidada backpackersiks. Päike, palmid, troopiliselt soe ookeanivesi ning vörkkiik – eeldused nautimaks "Fiji time-i" olid loodud. "Fiji time" ehk meie möttes lihtsalt vedelemine on täiesti tunnustatud termin rahvusvaheliselt. 15min rannaliival, 15min ookeanis, pisut aega hammock-is ehk vörkkiiges ja tundus mulle juba küllalt sellest Fiji time-ist, aga nagu hiljem selgus vajas meel ja vaim lihtsalt kohanemist sellega. Kuna fijilased on väga religioosne rahvas,siis sai endalgi ette võetud järgmisel pühapäevasel päeval ette tee kirikusse. Jalakäigutee kaugusel lähimas külas asus metodisti kirik, aga hoolimata et metodistide protsent usklikest on maailmas suurim Fijil, otsustasin hääletada külla, kus paiknes katolik kirik. Kui enamus keskajal Euroopasse ehitatud pühakodadest on tolleaegase arhitektuuri ning ehituskunsti tippsöna ja tänasel päeval sageli turismimagnetiteks,siis Fiji pühakodade puhul on välisel vaatlusel suuri raskusi neid pidada jumala teenimise rajatisteks. Aga jah erinevalt massiivsetest Eesti paekivist kirikutest, kus näiteks Ruhnu kirikuõpetaja peab iganädalast teenistust vaid Jumalale taevas, siis Fijil kirik rahvast pungil, kes suures osas kõik annavad ka oma panuse, et lauluga panna pühakoda kölama. Jalas Eesti sokigigandi "Suva" etnosokid saabusin ma Fiji pealinna Suva. Ja Eestile sarnaselt domineerib pealinn Fiji eluolus tugevasti ja vöib teda pidada riiki riigis. Reisimine on tore, aga kui väsimus ning haigusevimm naha vahel ning siis pole mingit soovi ringi kapata. Seetöttu veetsin oma 1,5 päeva Suvas hostelivoodis ning kinotoolis kuni sadamas ootas mind tee üle vee. Üle vee pidi mind viima alus, mis omal ajal peale pöhjaminekut Kreeka vetes müüdi vanarauaks, aga pandi nime all Spirit of Fiji (SOFI) teenindama fijilasi ja nende külalisi. Kaheldamata oli tegu minu halvima laevasõidukogemusega ning Taveunile jõudes sai minu missiooniks hoiatada kõiki selle vanaraua logu eest. Kõigest hoolimata olin ma jõudnud teisele poole maakera. Poleks olnud vahet kas oleksin suundunud itta või läände, Greenwichi observatooriumisse oleks olnud sama tee ehk 180° meridiaan. Taveuni, tuntud kui "The Garden Island", kubises troopilisest rohelusest, kuid mind oli siia toonud eelkõige Taveunit ning Vanua Levut eraldav Somosomo väin, kus paikneb siis "soft corals capital" of the world Rainbow reef. Kuna nohu ei olnud mul jätkuvalt taandunud, siis plaanisin veeta paar päeva sukeldumisresorti Vuna külalistemajas, kuhu ma siis peale 180 meridiaani ületust teele asusin. Peale asfalttee lõppemist kätt vibutama asutades korjasid peale mind inglane John ning hollandlane George, kes mõlemad uhkete troopilisest puidust majade omanikud endises copra plantationis – Taveuni estate. John siis uuris minu Dolphin Bay Divers Resorti omanikult Violalt, mis olukord on. Selgus, et peale eelmisel nädalal toimunud traagilist õnnetust koolibussiga saarele saabunud transpordikomisjon kõrvaldas saare 7-st bussist 6, mis tähendas ühistranspordi seiskumist teadmata ajaks. Päikeseloojangul sõidutas siis väike laevuke mind siis tõrvikutuledes Dolphin Bay Divers Resorti, mis ligipääsetav siis paadi või langevarjuga. Küünlavalguses troopilisel rannaliival meeldivate inimestega õhtustades lummas mind selle paiga aura kiirelt. Järgneval päeval käisin ma siis tutvumas Bouma national pargis asuvate waterfall-idega ning kosutasin hiljem ennast maalilises restoranis külma öllega. Aga peale seda haaras aina enam ja enam relaxed fiji time mind endasse. Meel laseb ennast vabaks ning lihtsalt naudid lainete uhtumist randa, palmikohinat, suure tähega – DOING NOTHING. Suur panus oli kindlasti inimestel kellega koos ma seal eraldatud paigas viibisin, nii kaugelt maalt tulnud, kui kohalikud lahkus kuubis fijilased. Peale paari päeva taastumist tegin siis algust oma Advanced Diver kursusega, mis siis sisaldas 5 erinevat sukeldumist: Navigation, Naturalist, Drift, Deep, Night. Kõige enam ma nautisin nendest deep dive-i, sest sooritasin selle Rainbow reef-i kõige kuulsamas sukeldumispaigas The White Wall. Sukeldumine on lahe – trust me! Kuigi jah, võimalik sukeldumine Läänemere sogases, külmas, pimedas vees sügaval asuvale laevavrakile ei tömba mind mitte. Päev-päevalt saadeti kuulsa fiji lahkumislauluga teele viibitud ajaga ka minule armsaks saanud inimesi ning peale 8 päeva ütles mu meel – on aeg lahkuda.

180° idapikkust vöi 180° läänepikkust – selle üle tuleb veel aru pidada

ThThe 180th meridian or antimeridian is the meridian which is 180° east or west of the Prime Meridian passing through the Royal Observatory, Greenwich. It is common to both east longitude and west longitude. It is used as the basis for the International Date Line because it for the most part passes through the open waters of the Pacific Ocean. However, the meridian passes through Russia and Fiji as well as Antarctica.

Of interesting note is that the island of Taveuni crosses the east-west Antimeridian so the north-eastern portion of the island is located at +179 degrees longitude and the south-western part at -179 degrees longitude. This is often an example that causes havoc to GIS software in which a polygon geometry around the perimeter of the island is incorrectly rendered and wraps around the globe.

Püha päev – Sun day!

Ahoi, ristirahvas! Nagu ütleb laulusalm: aastad mööduvad, tuuled pöörduvad, Jumal alati jääb! Ammu pole enam teile kirjutanud, aga täna teeme selle tembu ära.

Fijilased on usklik rahvas. Isegi valgetelt turistidelt raha äravõtmiseks loodud kuurortites ei viida läbi sel pühal päeval erinevaid tegevusi, sest on aeg Jumalat teenida. Kuigi Sun day viitab päikselisele päevale, siis reaalsuses tervitas mind hommikul pilvealune ning püha päeva suurimaks atraktsiooniks sai planeeritud kirikusse minek. Lähimasse külla kõmpisin siis jala, aga sealne metodisti kirikule viitav maja ei suutnud kuidagi jätta mulle muljet, et tegemist pühakojaga. Kohalikega suheldes sain tääda, et järgmises külas asub katoliku kirik, kuid sinna 5-6 km maad. Tegin siis tutvust hääletamisega Fiji moodi. Iseenesest on Fijil hääletamine igapäevase elu osa, sest suurel osal elanikest oma auto puudub, aga küüdi eest siis kombeks anda juhile bussipileti vääringus raha. Seega ei peatunud esimene väikebuss, sest see oli juba rahvast täis tuubitud vaid järgmine tagumise kastiga sõiduauto. Ronisin siis samuti taha kasti seltsiks siis erinevas vanuses kohalikele kirikusse suunduvatele fijilastele. Lahtises kastis sõitmine vist siiski päris lubatud ei ole, sest külla sissesõites varjus muidu püstiseisev pereisa samuti kabiini varju. Pühale päevale kohaselt domineerisid riietuses kaunid valged särgid meesterahvastel ning igas värvis lillelised kleidid naisterahvastel. Nagu ka Austraalias oli ka siinsel katoliku kirikul oma kool, kus tundub pööratakse teravat tähelepanu laste kõrvalehoidmiselt elupahedelt. Teenistus ise algas minu jaoks meeldiva üllatusega, sest kui eesti jumalateenistustel sageli lauluosas domineerib kirikuõpetaja hääl ning ülejäänud heal juhul vaikselt ümisevad kaasa, siis Korolevu katolikus kirikus löödi koheselt kõigi kohaletulnute poolt ruum kajama. Ning veelgi, lauludes oli mitmeid jagunemisi mees- ja naishäältel ja hea tahtmise puhul oleks need sobinud lausa jalakeerutamiseks. Omal ajal Põhja-Iirimaal Blackwatertownis samuti pühal päeval peatus kohalik jumala sulane oma jutluses kohaliku county Tyron-i Iiri jalgpallimeeskonna eelseisval finaalmängul ja palus kõiki pöörduda kõigevägevamapoole, et see annaks võidu nende meeskonnale. Fiji jumala sulasel aga ei olnud tänasel päeval kirikus enam muud teha, kui nentida vaid fakti, et Fiji rugbykoondis sai eile hävitava kaotuse osaliseks world cup-il. Kaotati Springboksidele e. Lõuna-Aafrika Vabariigile.  

Take a bus

Fiji suuruselt kolmandast linnast Nadist (42 000) suuruselt teise Lautoka (52000) poole suunduv tänav kubiseb liiklusvahenditest ja suur osa nendest on kohalikud liinibussid. Arengumaale kohaselt ei ole oma mootorsõiduki soetamine paljudele jõukohane ja kui arenenud riikides panustatakse suuri summasid, et meelitada inimesi sõitma isikliku auto asemel ühistranspordiga, siis siinsed tossavad aknaklaasideta bussiollused täituvad iseenesest. Ja bussisõit on odav. Bussipilet maksab ühe fiji dollari, mis siis kuskil 5 eesti krooni ja buss peatub praktiliselt igas tänava otsas,kui kellelgi tekib soovi maha minna või peale tulla.

Sama tihe on ka bussiliiklus läänekaldal paikneva Nadi ning idakaldal paikneva riigi pealinna Suva (87000) vahel. Igal täistunnil väljub siis igati moodne klaasakendega buss Suva suunas ja 4 tunnilise bussisõidu eest küsitakse $15 ehk siis 70 EEK-u. Mina pidasin 4 tunnilist bussisõitu liiga pikaks ning soetasin pileti poolel teel oleva Beachhouse resorti juurde. Sellest hoolimata sõitis bussijuht resortist mööda ning bussi etteotsa jõudes olime pool kilomeetrit eemale jõudnud. Aga ei jõudnud ma bussist maha astudes veel lõpetadagi kohalikele selgitust kuhu suundun, kui tuldud suunas suunduv sõiduauto peatati kinni ning pakiti mind autosse ja juhile lausuti vaid – Beachhouse, Beachhouse. Here I am now – Beachhouse.

Flying Fijians

Lako Viti

Enne olümpiamänge ja muid spordimaailma suurvöistlusi tulevad köik telekamüüjad välja oma kampaaniatega , et vaata seda suurvöistlust juba uuelt laialt teleekraanilt. Okeaania piirkonna telekakaupmeestel on see hetk just hetkel käsil, sest käimasolev Rugby World Cup Uus-Meremaal  on Okeaania riikidele olümpiamängude järel kindlasti spordimaailma suurüritustest kindlal teisel positsioonil. Kui Uus-Meremaa koondist kutsutakse All-Blacks, Austraalia oma Wallabies, Lõuna-Aafrika Vabariik Springboks, siis Fiji tiimi hüüdnimi Flying Fijians. Küllap siis nende mängustiili tõttu, sest nad röhuvad läbijooksudele, aga ülakeha neil nõrk, seega jäävad positsioonimängus nõrgaks. Rugbyt tundvale inimesele on minu kommentaarid kindlasti üdini blondiinilikud, aga järgneva kuu jooksul minu teadmised rugbyst plahvatuslikult kasvavad.

Eilne maabumine Fijile oli ülimalt pehme, sest minu couchsurfing host Oripa võttis mind lennujaamast auto peale ning söidutas oma koju. Aga kui tavaliselt couchsurfides saab ikka vähemalt esimesel õhtul juttu aetud, siis eile söime kiirelt õhtust ning ülejäänud õhtu sisutas rugby. Scotland-Georgia , mille gamarjoba pojad kaotasid. Täna teeb oma debüüdi rugby world cup-il Russia ja ei kellegi muu kui USA vastu.

Kui kohalike väitel on veel talvine ja hommikuti jahe, siis minul oli õhtul ilma tekita magamajäädes palav ning hommikupoole saabus siis meeldiv temperatuur tuppa. Aga kui Eesti suves on värske kala turustamine sageli suur probleem, siis troopilises Fijis seda probleemi ei ole. Hommikul püütud värske kala lebab turul lihtsalt letil bambusest läbitorgatuna ning jääd või jahutuskonteinerit need troopilised kaunitarid oma eluteekonnal elavalt või surnult ei kohta. Järgneva kuu jooksul saavad siinsed mereannid suureks osa minu menüüst. Ja austraaliast tulijana on $1.5 ölu baaris ikka hinnasokiks.