Mingem üles mägedele

Seal kus Maa ja Meri kohtuvad

Sügisränne

View Sügisränne Alesund-i in a larger map

End of the Tour de Arctic

26. juuli 2013. Reede

Umeå – Sundsvall – Njurunda – Hudiksvall – Uppsala 572km

Umeå-s tee äärde jõudes oli seal juba üllatuseks üks hääletaja. Põhja-Norra-st liikuma sundinud jahedus oli asendunud meeldiva Läänemerelise leitsakuga. Mingi hetk nautisin hääletamiseks viadukti poolt tekitatud varju. 1 tunni möödudes võttis peale Oslo-s elav ja töötav Rootsi kutt, kellega lobisesime kogu tee Sundsvall-i, kus meie teed linna servas asuvas ostulinnakus lahku läksid. Ostulinnak ei olnud kindlasti parim valik hääletamiseks, aga peagi sain ema-tütrega teiselepoole Sundsvall-i. Ema oli 70-ndatel ise Iirimaal hääletanud. Järgmiseks pealevõtjaks Lulea ülikooli tudeng, kellega sain Hudiksvall, kus halvaks üllatuseks oli peamaantee perv niivõrd kitsas, et sain hääletada vaid linnast peamaanteele suunduvaid autosid. Eeldatust kauem, aga siiski peatus auto, mille juht oli sõpradega purisurfimas käinud. Hetk hiljem hääletas tee ääres tüüp kanistriga, kelle lähimasse tanklasse Södermalm-i sõidutasime. Uppsala-s oli 10 aasta tagusega võrreldes valmis saanud linnast eemalt mööduv kiirtee ning õhtuhämaruses ei tundunud seal edasihääletamine enam mõistlik. Esimest korda oli õhtul telki püstitades tõesti soe.

27.juuli 2013. Laupäev

Uppsala – Knivsta – Rimbo – Kapellskär – Paldiski – Keila – Tuula 116km

Hommikul pakkisin aegsasti kell 6 telgi kokku ning õnnestus suht kiiresti lennujaama töötajaga saada kiirteelt mahakeeramiskohani Knivsta-sse, kus sai Statoil-is hommikukohvi nautida. Järgmiseks reisikaaslaseks objektile suunduv poolakas ning Rimbo väikelinnast sain juba Kapellskär-i sadamasse, kus tuli välja oli vaja samuti hääletada, sest DFDS Seaway-s opereeritavale laevale saab vaid sõidukitega. Samal ajal piletit soetanud Veiko oli abivalmis ning võttis mind enda auto peale. €45 eest sai soetatud tekipilet, aga meeldivaks üllatuseks anti laeva pardal selle raha eest ka kaks korda süüa. 11 tunni pärast sildusime Paldiski Põhjasadamas ning Veiko suundus Keilast Tallinna suunas, mina Saaremaa suunas. Viimast korda tuli Tuula küla servas telk püsti lüüa.

28.juuli 2013. Pühapäev

Tuula – Ääsmäe – Risti – Koluvere – Kuressaare – Nasva 205km

Pühapäevasel varahommikul ei ole suurt liiklust oodata, aga une minetamise tõttu asusin kella 6-st taas minekule. Hommikuvõimlemiseks sai kand ja varvas taktis 8km astutud Ääsmäele, kust juba häälega Risti-le ja sealt koheselt peatunud autoga Koluvere-le. Koluvere-l bussipeatuses hääletades lõpetas minu hääletamistuuri peatunud Sebe Kuressaarde suunduv liinibuss, kuhu ma meelsasti peale ronisin.

17 päevase Tour de Polar Circle käigus sai hääletades läbitud ühtekokku 3200km-t.

View Tour de Arctic in a larger map

Hääletusvõistlus „Kas tunned Lapimaad?“

22.juuli 2013. Esmaspäev

Tromsø – Nordkjosbotn-Skibotn 117km

Esmaspäeva hommikul algas Tartus Pirogovi platsil tudengite igasuvine hääletusvõistlus "Kas tunned maad XIII“, mille käigus tuleb võistlevatel segapaaridel nelja päeva jooksul pöidlaküüdiga läbida sadu kilomeetreid Eestis. Alternatiiviks sellele hääletusvõistlusele kuulutasin spontaanselt välja hääletusvõistluse „Kas tunned Lapimaad?“ algusega Tromsø Stortorget platsilt, mille käigus tuli pöidlaküüdiga jõuda läbi Lapimaa Västerbotten-is asuvasse Tavelsjö külla. Osalemiseks tuli kõigepealt kokku pakkida minu baaslaager Tromsø-s, mis asus Tromsøya saare ühes kõrgemais paigus rabas, kus liigvesi tungis vihmasadude ajal minu elamisse. Positiivse poole pealt tuleb ära mainida, et odavaimaks toitaineks supermarketis olid värsked lõhesteigid. Kuna värske lõhe on minu lemmik, siis käisin neid ostmas ning sissesoolamas igapäevaselt.

Peale Tromsøya saarelt mandrile viiva silla ületamist asusin koheselt Tromsø Arctic Cathedral-i juures autosid hääletama ning järelemõeldes sai pea 10 aastat tagasi samast paigast alustatud hääletades tagasiteed Eestisse. Saatuse tahtel võttis meid tol korral sealt auto peale Trond Olsen, kes oli noorteklassis treeninud koos Norra jalgpallikuulsuse Tore André Flo-ga ning töötas tol hetkel krevetipüügi laeva peal. Tema sõitis tol korral Lofootidele, mistõttu langes meie valik jõuda Läänemere äärde Narvik-u ja Kiruna kaudu. Jätsin sedakorda samuti mõtetes marsruudivaliku tegemise esimesele autojuhile. Senisele ebaharilikult alustasin linna tipptunnile omaselt hääletamist suht katkematus liiklusvoos, kui peagi mind bensiinijaamas peatunud tüüp enda auto peale kutsus. Nagu juba palju kordi eelnevaltki oli juht omal ajal ise palju hääletanud ning mõistis koheselt minu heietusi hääletamisest. Ametilt oli ta meteoroloog ja suundus jõe äärde kalale. Teadupärast on maailma ühed parimad lõhepüügijõed just Norra kiirevoolulised jõed ning meie ühine tee kulges Norra lõhepüügi eripärade teemalise arutelu saatel. Erinevalt Läänemerest saabub sealsetes vetes lõhepüügi tippaeg augustis. Sellele andis kinnitust seegi, et Nordkjosbotn-is hääletades võttis mind samuti peale tüüp, kes suundus jõe äärde kalale. Kui tekib soov püüda lõhet sama jõe ääres, kus ka Norra kuningas, siis 1 ööpäevase kalastusloa eest tuleb olla valmis välja käima ligemale 800 NOK. Lõhepüügiteemadel arutledes olin märkamatult jõudnud Skibotn-isse, kust saab alguse Norra mere rannikult üle Skandinaavia mäestiku läbi Lapimaa Tornio jõe suudmesse Botnia lahe ääres kulgev E8 rahvusvaheline maantee. Võitluskaaslaste varasemad kogemused sellel teel hääletades ning reaalne pilk mööduvale liiklusvoole midagi kerget ei tõotanud. Peale 2 tunnilist hääletamist pidasin ahvatlemaks suunduda metsasalu serva mõnulema peale vihmast nädalavahetust taevasse siginenud päikesekiirte alla ning lugeda sellega hääletuspäev lõppenuks.

23.juuli 2013. Teisipäev

Skibotn – Kilpisjärvi – Muonio – Kolari – Pajala – Korpilombolo – Överkalix- Jävre – Umeå – Tavelsjö 847km

Hoolimata kaunistest soojustkiirgavatest päikesekiirtest õhtu aal saabus hilisemal aal taaskord jahedus mu telki, nii miskit 8kraadi. Hommikul kell 5 sai sellest jahedast telgist villand ning kuna taamal säras mäenõlval juba päike läksin sooje päikesekiiri kinni püüdma. Tee äärde kiiret sellisel ajal ei olnud, sest märgata võis seal vaid mäekuru tagant valla pääsenud päikesekiiri. Kell 8 tegin seda siiski ja moraalselt olin ma valmis pikaks ootamiseks ning aja sisustamiseks hakkasin ma erandlikult mööduvaid autosid lugema. Esimese pooltunniga möödus 10 autot, sama järgmises pooltunnis, kolmandas pooltunnis möödus juba 25 autot ja lähenes samuti üks autobuss, keda ma juba ammu pole pidanud vajalikuks hääletada. Samas buss vähendas iseeneseslikult enne mind kiirust ning nähes esmapilgul tühja bussi käis minus läbi mõte, et bussijuht on reisijad kuskile maha pannud ning naaseb nüüd tühja bussiga kodu poole. Bussi peatudes viskasin enda seljakoti õlale ning asusin salongi  sisenema, aga soomlasest bussijuht juba oli ise krapsti bussist väljas ning täpsustas, kuhupoole ma teel ning avas mulle pagasiluugi, mis tundus juba kahtlane. Panin koti pakiruumi ja ronisin salongi, kust ma leidsin üllatuseks veel mõningaid inimesi, kuid bussijuhi naastes silmasin tema kõrval piletiaparaati, misjärel oli minu  jaoks selge, et olin sisenenud ikkagi liinibussi. Viisin ellu viisaka evakueerumise ning leidsin ennast taas teepervelt, 50km kauguselt Kilpisjärvi-st. Sellest tagasilöögist hoolimata peatus uue pooltunni saabudes maastur Tommy-ga roolis ja sõit juba Soome Vabariigi territooriumil asuva Kilpisjärvi poole võis alata. Tommy-t Kilpisjärvile tõmbavaks teguriks oli sealne märksa odavam diiselküte, millega joota enda neljaraudset. Tromsø kallitest kinnisvarahindade tõttu soetas ta endale 117km kaugusele Skibotn-isse maja ja üürib 3000NOK-i eest kuus väikest korterit ülikoolilinnas. Kilpisjärvile jõudes silmasin samuti mind eelnevalt narritanud liinibussi, kuid tanklast üle tee astudes avastasin ehmatusega tee äärest armee seljakottidega tüüpe, keda esmalt samuti hääletajateks pidasin. Õnneks oli tegu vaid seda sama liinibussi ootavate tundrahuvilistega. Peale liinibussi lahkumist oli kogu teeperv taas minu kasutuses ning peale 14 auto möödumist peatus Poola rekka Konin-ist pärit Pawel-iga roolis. Salamisi olin ma endas lootnud, et önnestub siinsetest tundrateedest mõne rekkaga läbi murda, sest liiklejate grupp „sõbralikud kohalikud“ puudus. Peale sõitma asumist selgus, et Pawel-i sõidusuund samuti Umeå, kuid seda kohustuslike puhkepauside ning limiteeritud tööajaga. Esialgu vene keeles vestlust alustades tuli vastu suuresti arusaamatut poola keelt, kuid sõidu kulgedes tundus, et me mõlemad harjusime aina rohkem vene keelega. Meil oli selleks ka piisavalt aega, sest veetsime tol päeval koos ligemale 10 tundi ja kahe 45min pausiga jõudsin temaga Umeå-st 200km kaugusele Jävre-sse, mis samas asus juba mööda Rootsi idarannikut kulgeva maantee E4 ääres. Enne tee äärde viimast ponnistust andma minnes olin tanklas Pawel-ile parkimistingimuste täpsustamiseks abiks inglise keele tõlgina ning suundusin tee pervele ületama koera saba. Juba edukas päev sai väga edumeelse lõpu, kui tankla kõrvale sisse keeranud vanemapoolne rekkajuht tuli mind hääletamas nähes küsima kuhu suundun ning avas minu seljakoti jaoks suure rekka tühja furgooni. Umeå külje all asuvast Ersboda-st sõidutas Mike mind juba Tavelsjö-sse, kus me juba keskööl istusime kolmekesi (mina, Mari, Mike) saunalaval ning võisin tunda heameelt eduka tulemuse saavutamise üle hääletusvõistlusel „Kas tunned Lapimaad?“.