Mitu lõhet mahub külmkappi?

Tänapäeval pakub kalapüük paljudele meeldivat ajaviidet, kuid kõige ürgsem ajend kalapüüdmiseks on olnud ikkagi soov täita oma kõhupoolist. Paljud enda koduvetes sooritatud kalapüügiretked on lõppenud tõdemusega „süüa saab“. Kõiksugu iseenda püütud värske mereand maitseb hiljem  hästi, kuid minu isiklikuks lemmikuks on ajapikku kujunenud lõhekala. Ainult et mitmetest faktoritest põhjustatuna ei ole endal õnnestunud koduvetes sageli kuigi palju  neid maitsvaid kalu kinni püüda. Ekspeditsioon  Kanada läänerannikule kuulsa lõhejõe Fraser-i kaldale lõppes tõdemusega, et lõhet tuleb püüda siis, kui selleks õige aeg on, mitte kui selleks aega on. Siiski on veel teisigi võimalusi lõhekala jõudmiseks meie toidulauale, nimelt kalakasvandus. Peale ebaõnnestunud tutvust Vaikse ookeani idakalda metsikute lõhedega olen nüüd saabunud tutvust sobitama Norra mere lõhedega, kes kasvavad sumpades inimkäe abil ning hoole all. J. Kindlust sisendasid tööintervjuu ajal paadikai ääres ringilaveerivad makrelliparved, mis kohalikes ei pälvinud miskit suuremat tähelepanu, kuid mille kättesaamiseks oleks piisanud vaid kalasirbakust. Kuu aega hiljem päriselt kohalesaabudes olid suviselt soojad sügisilmad taandunud ning samaaegselt suundunud sügavamatesse vetesse ka makrelliparved. Esimesel nädalavahetusel ostukeskuses sisseostes tehes allusingi kommertsprovokatsioonile ning sirutasin käe kohalike „Fiksekakker“ ehk kalalaadsete kotlettide järele.

Kui kalamees saabub pea igalt püügiretkelt saagiga ning kojujõudes on miskit potti-pannile panna, siis kalakasvataja peab kõigepealt üle aasta käima merel kala kasvatamas kuni kala sünnib patta panna. Austraalias tuunikalafarmis pool aastat töötades saigi värsket tuunikala söödud praktiliselt vaid kaks korda, tuunikalade sumpa paigutamise ning kalade realiseerimise aegu. Sellest tulenevalt ei olnud minus kindlust selles, kuivõrd õnnestub lõhekalafarmis töötades endal sellega maiustada ja tööintervjuul ei pidanud ma poliitiliselt korrektseks seda küsida

 Igapäevastelt toimetamistelt õhtul merelt naastes on kalakasvatajatel mitmeid kalu endaga ühes samuti, kuid tegemist on enneaegselt parimatele jahimaadele läinud kalakestega. Välisel vaatlusel on paljude nende kalade olek olnud veel päris värske, kuid otsustasin targu oodata, mida tulevik toob. 6-ndal tööpäeval palus ülemus Harald tulla tavapärasest tund aega varem tööle ning hommikuhämaruses suundusime koos kahe kalaveterinaariga kalasumpade juurde. Hagesime sumbast kalapurikaid analüüsimiseks, aga kui paar päeva varem lihtsalt uinutasime kalakesi hetkeks nendel parasiitide loendamiseks ning nad peale toibumist hakkasid taas sumbas ujuma, siis nüüd Harald-i käes olev metallvasar andis aimu, et seekord lähevad asjad teist teed. Kokku võtsime 5-st erinevast sumbast pea 40 1-6 kilogrammist lõhekala, millelt kalaveterinaarid kogusid endale maksa ja muude siseelundite proove. Veterinaaride kaldale toimetamisel püsis kahtus, et nendega koos lahkuvad pardalt ka veristatud lõhekalad, kuid õnneks viisid nad endaga kaasa vaid maksaproovid. Samal ajal saabus pardale piirkonna koordinaator Peeter jahutuskast ehk husky näppus, mis oli juba otsene vihje, et täna miskit jagatakse. Kasvandusse tagasijõudes asuski Peeter endale suuri lõhesid fileerima ning palus mul fileerimisjäägid (pea, selgroog) minema visata. Kuidas saab lõhe pea lihtsalt minema visata? Keedetud lõhe pea näol on tegemist kulinaarse elamusega. Surusin enda emotsioone tagasi ning heitsin fileerimisjäägid ühte patta sumbas hinge heitnud lõhedega. Igast sumbast võetud viielt suuremalt kalalt võtsime Harald-iga koos laboris värviproovi tegemiseks proovitüki seljauime tagant kuni rasvauimeni. Ja nüüd teatas Harald juba ametlikult, et kala peapoolsed osad ning sabatükid  jäävad meile endale söömiseks võtmiseks. Hiljem kohendatakse vastavalt värviproovi tulemustele kalasööda koostist. Värviproovitükkide kogumisega ühele poole jõudes palus Harald mul lisaks peapoolsete tükkide puhtakspesemisele visata värviproovideks mittevajalikuks osutunud alla kahekilosed lõhed juba eelpoolmainitud anumasse. See oli minu jaoks juba liig mis liig. Visata värsket minu lemmikkala minema, samas kui endal külmkapis vaid kalalaadsed kotletid ning paar tingtoosi Läti sprotte. Valisin minemaheitmisele määratud lõhekaladest pooled suuremad välja ning pesin needki puhtaks. Aga ülejäänuid ikkagi veel ei visanud lõplikult ära. Peale tööpäeva lõppu ning teiste lahkumist puhastasin needki pooleteistkilosed  lõhed ära, sest leidsin,et lõhekala saab hiljem sügavkülmutatultki ära visata. Nibin-nabin mahtusid need umbes 20 lõhekala sügavkülmkapi kolmele korrusele ära ja isegi „fiskekakker“-itel õnnestus oma koht säilitada, aga järgmise värviproovide kogumise päevani on jäänud alla 30 päeva, mis tähendab, et päevas tuleks ära süüa umbes 1 lõhekala. Esimese kolme päevaga olen ma juba 2 kalaga graafikust maas, kuigi menüüs on olnud nii kalasupp, soolalõhe, ahjulõhe.

Väikesaare elanik

Selle aasta alguses otsis politsei- ja piirivalveamet konkursi korras saarevahti Vaindloo saarele. Vaindloo on Eesti kõige põhjapoolsem saar. Selle pindala on vaid 6,2 hektarit. Peale lennusalga kopterimeeskonnale käib külalisi saarel harva. Konkursist kujunes samas lausa hiidkonkurss. Kokku kandideerisid pisikese Vaindloo üksiku saarevahi kohale ligi 400 inimest. "Ju siis on inimestel närvid läbi, tahavad rahu," põhjendas Vaindloo uus saarevaht Vello Küla seda, miks saarevahi ameti vastu nii suurt huvi tunti. Kevadel välja kuulutatud avalikule konkursile Ruhnu vallavanema leidmiseks laekus kokku 30 avaldust. Nii palju ei ole Ruhnul varem inimesi vallajuhiks kandideerinud. “Kõik kandideerijad on pärit mandrilt, nende hulgas ei ole ka mitte suveruhnlasi,” ütles Ruhnu vallasekretär Tiina Allik. 2009. aastal kutsus  Austraalia Queensland-i  osariik üle maailma kandideerima „maailma parimale töökohale“ saarevahiks Hamilton saarele. Ühtekokku laekus üle 35,000 avalduse enam kui 200-st riigist. Mis on see, mis ajab inimesi elama väikesele, veega ümbritsetud  maalapikesele?

 

Røvær (59° 26′ 0″ N, 5° 5′ 0″ E) on üks Norra läänepoolsemaid saari Rogaland-i maakonnas, mis kuulub Haugesund-i omavalitsusüksusesse. Saarel elab ligikaudu 100 inimest ning paljude inimeste peamisteks tegevusaladeks on siiani kalapüük, kalakasvatus ning karjakasvatus. Saare sloganiks on „100 elanikku ja 1 auto“. Saarel asub kool, lasteaed, pood, hotell, kohvik. Suvine õhutemperatuur varieerub 15-27°C, talvel -5°C kuni +10°C. 

 

7-9 korda päevas teeb Liinilaev „Røværfjord“  25 minuti pikkuse reisi saare ning Haugesund-i linna vahel.

Røvær-i  saare kõrgeim punkt Bråvarden asub 46m üle merepinna. Urd-i nimeline saareke on Røvær-iga ühendatud kõrge betoonsillaga. Veereservuaar ja surnuaed asuvad Hillerøya nimelisel saarekesel, mille ainukeseks püsielanikuks olen hetkel mina. 

Hillerøya asustus

   

Minu, kui saare ainukese püsielaniku, eluase