esmaspäev, 7. aprill 2008

Algab Austraalia elukooli valikkursus "Australian fish and fisheries" 2AP


Tänasest algab Austraalia elukooli valikkursus "Australian fish and fisheries", mis on veebipõhine ning mille kõik loengumaterjalid ilmuvad „Kord kalalaeva pardal“ blogis. Lisaks loengumaterjalidega tutvumisele annab kursuse läbiviija David Non kursusel osalejatele vahetevahel kodutöid ning esitab loengu lõpus küsimusi. Kursus lõpeb arvestusega, mis saadetakse arvestust tehasoovijatele e-maili teel. Head õppimist
I loeng Merivähi püügikorvi (lobster pot) ehitus ning sõõtmine
Oma esimestes loengutes pühendume merivähi püügi olemusele ning praktilisele külgedele. Alustame kõige elementaarsemast ehk merivähi püügivahendist. Merivähke püütakse nata või korviga (pot). Lobsteri püügikorvi mõõtmed on umbes 120*80*40. Kokku kaalub püügikorv umbes 50kg.

Joonis 1. Otsavaade püügikorvile, avatud luugiga. Luuki on vaja avada, et püügitegevuse käigus sinna kogunenud saak kätte saada. Luuk on valmistatud samuti puidust
Joonis 2. Pealtvaade lobsterikorvile. Tähelepanu juhin siin eelkõige esmalt avausele, mis paikneb pildi keskosas. Selle avause kaudu pääsevad merivähid korvi. Antud korvi puhul on see puidust, alumise foto puhul võite näha plastmassist rõngast. Avause kõrval paiknevad kaks kaanega suletavat nn. karpi. Vasakpoolne hetkel tühi, parempoolne täidetud. Tegemist söödakarpidega, kuhu pannakse erinevat kala peibutuseks ning peale söötmist suletakse kaas. Joonisel 1 võite näha seda söödakarpi külgvaates, kus on näha väikesed augukesed, kust siis merivähid sõrgadega omale söödavat kougivad.
Joonis 3. Altvaade lobsterikorvile. Alumine raamistik on tehtud metallvarrastest, sest põhi peab vastu pidama kõiksugusel pinnasel ookeaniväntsutustele. Loomulikult annab raudpõhi enamuse püügikorvi raskusest
Joonis 4. Korralikul lobsterilaeval on iga päev püügil umbes 130 püügikorvi.

Joonis 5. Söödaks kasutatav Blue Mackrel (Scomber australasicus). Viimastel päevadel on meil olnud kaasas söödaks ka Jack Mackrel, mis sarnaselt blue mackrelile on imporditud Uus-Meremaalt. Lisaks kasutatakse söödaks meile kõigile teada-tuntud heeringat, mis püütud Atlandi ookeanist. Makrell ja heeringas on meie poelettidel hinnatud kalaliigid, kuid siin peetakse neid tõesti vaid vähisöödaks kõlbavateks. Blue Mackerel-i kilo $1.60. Kokku kulub ligemale 130 korvi söötmiseks 300kg sööta e. makrelli ja heeringat.

Küsimus: Teadupärast on ookeanivesi väga soolane ning rauast esemed korrodeeruvad väga kiiresti. Seda eelkõige kokkupuutel hapnikuga. Eelnevalt tutvusime, et püügikorvi põhi on valmistatud metallist ja iga päev vinnatakse see ookeaniveest õhuhapniku kätte. Korrosioon peaks seetõttu sellest raudvõrest saama jagu paari aastaga, aga tänu ühele keemilisele elemendile ning koolikeemiast õpitud reaktsioonile peavad korvide põhjad vastu rohkem kui kümme aastat. Nimetage püügikorvi raudvõrestiku korrodeerumist vähendav aine ning keemiline reaktsioon? Vihjeks võin veel lisada, et see keemiline element on terasele silmale märgatav ühel joonistest.

5 kommentaari:

Karl Lont ütles ...

Ilmselt peab see olema rauast aktiivsem metall.

Murks ütles ...

Tsinkplekki te seal vist ei kasuta? Pange mõttes :P

See raudkarkass tundus nagu veidike vaskne. Pakun vask.
Metallide vahel ja lahustes olid vist miskid elektrokeemilised reaktsioonid... mis vist tähendabki seda (nagu isand Lont mainis), et aktiivsem metall võtab löögid enda peale, kaob kiiremini ja jätab tüünema metalli terveks pluss veel tekitab ioonidevahelise seose abil kaitsekilpi.

Päikest! Ja rohkem räimi!

Putukas ütles ...

Ma ei leia ÕIS'ist kohta, kus registreeruda... :(

Sillu ütles ...

kas õiget vastust ei saaks juba?

might be ütles ...

mina pakuks pigem midagi sihukest, mis teeb eriti aktiivset korrodeerumist ja sooritab rauale peale kaitsekihi, mis on ka ilmselt oksiid aga mingi nati teine.