reede, 8. aprill 2011

Tuuniteadus

Viimasel nädalal on meil laeva pardal olnud mitmeid naissoost isikuid, kuid õnneks eesti vanasõna "naine laevas, laev põhjas" ei ole siinsetel ookeanivetel paika pidanud. Naiste merele kaasavõtmise põhjuseks on olnud tuunikalateadus, mille hüvanguks oleme käinud sumpades olevatelt tuunidelt proove kogumas. Täpsemalt määratledes on olnud tegu siis pigem parasitoloogiaga, sest  ükstapuha mis liigi isendite kontsentreerumine väga väikesele alale on heaks pinnaseks kõiksugu haiguste ning parasiitide levikuks, mis muudab võitluse parasiitidega väga oluliseks teemaks tuunikalakasvatuses. Mina olen oma senises elus kokku puutunud peamiselt selle osaga kalateadusest, mille osaks on hinnata kalavarude olukorda ning püügisurvet sellele, mida väljendab näitaja CPUE (catch per unit effort –saak püügiühiku kohta). Selleks viiakse regulaarselt läbi seirepüüke ning analüüsitakse kalapopulatsiooni vanuselist koosseisu, et hinnata varude taastumisvõimet ning määrata selle põhjal võimalik püügisurve ehk väljapüügikvoodid. Inimeste puhul võib tuua paralleeli siinkohal siis demograafiaga, mille üheks põhiandmestikuks on inimeste sündimus ja suremus. Inimkonna suremuse vähendamiseks on sajandeid oma panuse andnud arstiteadus ning ravimitööstus. Kalade puhul üritab saavutada sama parasitoloogia, mille vastu minul pole suuremat huvi, sest minule meeldivad kalad, mitte nendel elutsevad parasiidid.
Nimelt viimastel aastatel on tuunide suremus sumpades nuumamise käigus suurenenud ja seda just parasiitide tõttu. Kui meres vabalt elutsevad tuunid on võimelised ise võitlema parasiitide vastu laskudes sügavamatesse veekihtidesse, kus olev rõhk tapab parasiidid, siis madalas rannikuvees asuvates sumpades olevatel tuunidel see võimalus puudub. Sel põhjusel üritame sel aastal esmakordselt tuunidele sisse sööta mingit preparaati, mis tapaks nendel tegutsevad parasiidid. Selleks on siis preparaati (nimi on sellel ka, aga mulle ei ütle see midagi) doseeritud süstimise näol sardiinidesse, millega me tuunisid söödame. Et hinnata, kuidas tuunid praktikas seda preparaati omastavad oleme sumbast kinni püüdnud tuunisid, kellelt oleme võtnud vereproovid ning peale märgise saamist sumpa tagasi lasknud. Aga on olnud ka tuunikalasid, kes on pidanud surema teaduse hüvanguks, kelle elutähtsatest kudedest on siis teadustüdrukud proove kogunud ning laboritesse analüüsima suundunud. Aga meremees hoiab oma käed eemale mikroskoobist ning jääb oma liistude juurde.

2 kommentaari:

Unknown ütles ...

See parasiitidest vabanemise viis on tuunidel küll huvitav. Aga pakun, et see toimib vaid ektoparasiitide puhul(?)
Kuid mis seisus on täna tuunide kunstlik paljundamine? Kas on edusamme selle saavutamisel või käib kasvatussumpadesse noorjärkude hankimine endiselt looduslikest populatsioonidest püüdmise teel?

Taavi Nuum ütles ...

Ahoi Tauno,
Kui blogilugejatel on huvi, siis luban et k2sitlen tuunide kunstliku paljundamise teemat oma j2rgmises postituses. V2ikesi edusamme on tehtud millest kirjutada