Austraalias on juhusliku töö leidmine küllaltki lihtne, sest hooajatöödel tehakse suur osa tööst ära casual labori (juhuslik tööjõud) poolt. Casual laborile ei pea maksma puhkusetasu ega muid sotsiaalseid tagatisi. Ning casual labor-i saab kutsuda tööle siis, kui talle midagi tööd pakkuda on, kui midagi teha pole, saadad casuali koju uut telefonikönet ootama ning telefonivalves olev casual palgafondi ei söö. Viimastel nädalatel hakkasid ka minu töötunnid tuunilaeval kahanema, sest selleks aastaks on nüüd kõik tuunid paigutatud sumpadesse ning kuni harvest-ini vähe rahulikum periood. Kuna kõik kinnipüütud tuunid on jõudnud koju, siis on tagasi ka kõik põhikohaga (full-time) töötajad ning meeskonna komplekteerimisel höivatakse need, kellele niikuinii tuleb palka maksta. Viimasel kahel nädalal oli mulle ette nähtud siis kaks tööpäeva, lisaks sain siis töötada kaks päeva, kui hommikul keegi haiguse või muul põhjusel pardale ei ilmunud ning mind tööle kutsuti ommiku telefoniga. Aga kui eelmisel reedel PC mainis, et there is no work for me next week oli minu jaoks asi selge. Mulle hetkel aitab, kuni harvest-ini tuleb leida endale mingi muu jobi.
Esimese hooga tormasin kuivale maale saades külastama kalandusettevõtteid, kes eelmiste tööotsingute käigus olid jäänud positiivselt meelde, aga eks sealgi niimoodi lambist sissejalutades on võimalik saada miskit juhuslikku tööd. Kui saabub suurem kogus kala, mida töötleda, siis tömmatkse nimekirjas olevatele casual-idele traati ning kutsutakse tööle. Ja casual-ide tööle võtmise juures on arvestatud ka seda, et kõik ei pruugi tuletörjuja kombel kiirelt reageerida ning nimekiri peab olema igaks juhuks pikem (a la varumeeste pink, mõne jalgpalliklubi varuväravavaht teeb aastaid trenni, aga väljakule ei saa). Kuna elan hetkel paari millise vaatega majas, siis püüdsin kramplikult hoida kinni linnast, mis mulle meeldib, aga see juurte kasvatamine on ohtlik – tööturul tuleb olla painduv nagu plasteliin.
Lähenesin asjale teisest küljest. Mida tuleb elus korda saata. Eestis öeldakse, et elus tuleb istutada vähemalt üks puu. Mulle öösel ilmutas, et Austraalias tuleb elus vähemalt korra külvata vilja. Hommikul sukeldusin siis linna eesmärgiga leida tööd viljakülvajana. Minule üllatuseks ei ole siinsetes kahes tööbüroos ühtegi põllumajanduslikku tööpakkumist, kuigi kogu Eyre poolsaar on aerofotolt vaadates üks suur põld. Marssisin siis EP Grain kontorisse, kes üks kohalikest viljakokkuostjatest ning pärisin aru, et mis värk on, kus farmerid endale casual tractor driver-eid leiavad. Grain merchant Tom ei osanud mulle esimese hooga miskit tarka kosta, aga siis tärgatas tal, et ta helistab oma onule Mike-ile, kellel mitmeid farme ümbruskonnas. Jättis minu numbri temale ning õhtul Mike helistas. Uuuris kohe, et kas töötasin Esperances WA- s George-i juures, kus olevat 5 eestlast olnud ja andis Manager David-i numbri. Manager David-iga leppisime kokku, et saame jutuajamiseks kokku Tumby Bays afternoon, 40 km Lincolnist.
Hommikul hääletasin aegsasti Tumby Bay-sse. Sadas vihma. Tumbys jätsin David-i telefonile sõnumi, et olen kohal. Peagi ta helistas, et ta elab hoopis Cleve-is, mingi 100km edasi põhja pool. No mis seal ikka, lubasin kohale hääletada. Aga peale poolt tundi vihmas leidsin, et tahan koju. Ületasin maantee ning hääletasin tagasi Lincoln-i.
Homme plaanin küsida viljaterminalis küüti mõnelt Cleve-ist saabuvalt viljarekkalt (grain road train).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar