Port Lincoln – Alice Springs 2509km

08. august 2011.

Port Lincoln – Port Augusta – Marla 1105km, 2 autot

Järjekordne töönädal algamas olen loomulikult varakult taas üleval, aga seekord eesmärgiga vaadata kriitilise pilguga üle minu isiklik vara ning mittevajalik prügikasti visata. Suurima ohvri tuunikarjatamisel tõin ma Ringi T-särgi Ä läämi metsö näol, mis minu arvates kõige õnnestuma värvikombinatsiooniga Ringi särkidest. Ribadeks töötatuna rändas ta nüüd Port Lincoln-i prügimäele. Kell 9 heitsin veel viimast korda mitmemiljonilise pilgu aknast ookeanile ning sulgesin enda järel ukse. Tagasiteed enam ei olnud – olin taas teel! Maja asus meil paralleeltänaval highway-le seega hääletamispaika olid vaid loetud sammud allamäge. Mingi aeg pidas minu ees kinni auto, mille pesemata hammastega juht tuli minuga juttu puhuma. Tema sõnum oli, et ta autol on mahlad otsas, aga ta võib igast taksost odavamalt mind lennujaama viia. Minu sõnumi, et olen  teel Cairnsi liigitas ta arvatavasti ulmevaldkonda ning pööras otsa tagasi linna poole. Tunni aja möödudes peatus aga auto, mille juht sõitis Adelaide-i ning kellega sain Port Augustasse, kust minu tee pööras otse põhja. Kuus kuud järjest ei olnud ma väljunud väiksema linna kui Kuressaare piiridest. Linnast väljudes üllatas mind rohelus mis mu ees avanes. Sest peale uut aastat kesksuvel saabudes kolletasid viljapõllud, aga nüüd rohetasid uue viljasaagi ootuses. Juht ise oli teel Filipiinidele, et tuua Austraaliasse oma naine ning poeg. Kui Eestis kombeks, et naised suunduvad kellelegi välkarile abikaasaks siis aussies on mehepojad need, kes endale aasia kaunitare naiseks toovad. Eks huvi mõlemapoolne,aasias kindlasti hulganiselt naisisikuid, kellel soov saada aussie mehele. Lõunaeineks Port Augustas värske tuunikala ning ei jõudnud rohkem kui 15 minti hääletada, kui peatus uhke tuunitud sportauto ning black fellow roolis. Kuidagi kahtlane ning koht kuhu sõidab pole tuttav, aga 800km kõlab hästi. Tüüp siis teel Victoria kõrbes asuvasse 400 elanikuga kodukülla tööle, Northern Territory ja South Australia piiri lähistel asuv Amata town. Töötab siis kohaliku council-i teenistuses ning nädalane majaüür 25 doltsi, mina saan 25 dollari eest veeta ühe öö hostelis ühistoas. Ja tema palganumbrit kuuldes hakkan juba uskuma, et sellise autoga sõidetakse kuskile kõrbesse võsas asuvasse linna tööle. Kui teekonna alguses pälvisid tähelepanu soolajärved oma jääkatet meenutava soolakihiga, siis kilomeetrite möödudes muutus ümbritsev aina üksluisemaks ning outback haaras mind oma embusesse. Opaalilinnas Coober Pedy-s autot tankides selgus, et meil sabas black fellow abikaasa lastega ning veelgi uhkema autoga. Meie teed lahknesid siis Marla nimelise asumis asuvas tanklas. Siit ootas siis neid ja nende uhkeid autoid 3 tundi sõitu austraalia outback-i dirt road-il ning mind kuuvalge öö tankla taguses võsas.

09. august 2011.

Marla – Erldunda roadhouse- Uluru 520km, 1 auto

Raskeim moment minu päevas on hetk, mil ma avan silmad ning asun üles tõusma ja telefonilt aega vaadates selgub halval juhul, et on kesköö ning paremal juhul, et on juba 4. Seekord oli siis kell 3 ja pimedas võsas telgis pole lootustki mingit tegevust leida. Võitlesin siis kella viieni telgis olla, aga rohkem ei suutnud. Kuuvalges pakkisin telgi kokku ning maanteel valitses haudvaikus. Kella kuuest hakati tanklas samuti vaikselt sebima, aga maanteel valitses rahu. Tõeline kontrast näiteks Poolale, mille maanteed kubisevad liiklusest öötundidel. Kella seitsmest avati kohvik ning tõusis päike. Enne kaheksat märkasin ühte autot maanteele suundumas ning suundusin hääletama. Järgmist autot tuli mingi 15 minutit oodata. Eelnevate välitööde käigus kogutud andmete põhjal olin järeldanud, et kui autol on järel karavanhaagis, siis ei ole mõtet teda hääletada – no way they will pick you up. Aga kui maanteel liiguvadki ainult karavanhaagisega autod – loodusseadustele vastupidiselt sa ikka hääletad neid. Ning rekkad, mis siinses outback-is koosnevad kolmest treilerist ning kannavad nime road train peatuksid heal juhul kilomeetri kaugusel minust. Peale kolme tundi kaalusin ma juba agressiivsema hääletusmeetodi, ehk siis pealelendamise, kasutuselevõttu, kui peatus sõiduauto, üksiku meesterahvaga roolis. Kui eelmisel päeval kaaludes olin mitmeid kordi jõudnud veendumusele, et Uluru vallutamisel pole mõtet, siis taaskord sai kinnitust tõsiasi, et pole oluline mis on hääletaja plaanid – loeb mis on pealevõtja plaanid. Nii mind ootas ees küüt Alice Springis pöikega Ulurule. Uluru asub siis 260 kilomeetrit eemal Adelaide-Darwin maanteest Stuart HWY. Kõrb on paljude jaoks eksootika, aga sadu kilomeetreid samasuguses maastikus kulgedes läheb see eksootika kiirelt üle ning asendub kannatamisega. Aga peale25 doltsise pargipääsme lunastamist leidsime ennast Uluru jalamilt. Loomulikult on tegemist erakordse loodusobjektiga, kuid kas eelarvamuste küüsis või mis – sellist ahhaa efekti ja vasikavaimustust ta siiski minus ei tekitanud. Tugeva tuule tõttu oli tõus Uluru tippu suletud, läbisime siis inglise backpackeri Phil-iga uluru base walk-i päikeseloojangul. Rohkem pani mind imestama Uluru külje alla rajatud a la Las Vegas Yulara linn, kus siis hotellid, rendikorterid, baarid, kaubanduskeskus ning ühtekokku 9 restorani siis teenindamas kõiki neid Ulurust hullutatud turiste, kellest siis jõukamad lennutatakse kohalikule Conellan-i lennuväljale ning sealt siis helikopteriga Uluru kohale. Peale selle kompleksi nägemist ei üllatanud mind enam meile vastutulevate truck-ide hulk. Kui Lincoln-ist lahkudes lootsin, et olen pääsenud Austraalia rahvaloendusest ehk Censusest, siis too 9.augusti õhtu oli valitud loenduspäevaks ning caravan pargi registratuuris suruti aga loendusankeet taas näpu vahele.

10. august 2011.

Yulara – Kata Tjuta – Yulara- Kings Canyon- Erlunda roadhouse – Alice Springs 884km, 1 auto 

Paljude jaoks assotseerub kõrb palavusega, aga peale päikeseloojangut jahtub kõrb nagu kiirjahuti. Et ei ole enam kesktalv siis miinuskraadide eest oleme kaitstud, aga 5-6 kraadi sooja tundub ka mulle juba äärmiselt külmana. Seekord oli mul varahommikul luuke avades trump taskus, nimelt levis Yulara turismimekas minu pulgainternet, seega sain jätkuva pimeduse vastu võidelda internetti varjumisega. Kas vappekülm või mis, igatahes oli päikesetõusul minu röömuks üleval ka Phil ning suundusime avastama Kata Tjutat, mis paljudele ei ütle midagi, aga mis on vahest isegi enamgi huviväärsem kui Uluru ise. Asub ta siis 50 km kaugusel Ulurust. Läbisime seal siis Valley of Wind matkaraja ning sai ületatud ka kaks kuru. Phil plaanis külastada ka Kings kanjonit, mis omakorda vaid 170 kilomeetrine põige Uluru teelt. Osad kutsuvad seda ka Australia Great Canyoniks, aga seninähtud kanjonitele Karijini rahvuspargis WA-s jäi ta küll minu arvates alla. Läbisime sealgi 5,5km matkaraja ja huvitavaim mida kohtasin oli hoopis kuskil 400 aastane tsikaad. Sama teed pidi 170 kilti tagasi ning ööpimeduses veel 300 kilti otsa jõudsime kell 23 Alice Springsi. Väljavalitud hosteli värav oli lukus ning telefoni teel sain vaid teada,et hommikul kell 8.30 lootust sisse regada ennast. Tekkis mõte, et sõidame siis karavanparki telkima, aga siinsetel karavanparkidel tõkkepuud ees ning siis katkes inglase kannatus ning leidis, et ta veedab öö autos. Lasin ennast hosteli värava taga maha panna ning kui auto oli paigast liikunud ilmus nurga tagant minu ingel. Avas hosteli värava ning tagaõu muruplats oli minu päralt. Ilmaennustus lubas ööseks kolm kraadi sooja.

11. august 2011.

Alice Springs

Kindlasti kõige jahedam sünnipäevahommik. Isegi 2007. Aastal Altai mägimatkal olime minu sünnipäevaks jõudnud tagasi sooja jõe orgu karu persse, kus me siis plaanitud minu sünnipäevaõhtu sauna ja õllede asemel lõpetasime päeva täitsa persses. Täna on tuuril puhkepäev – keskendun kirjutamisele, surfamisele, söömisele ning sünnipäevatähistustele. Hommikul retseptsiooni avanedes pean targu targemaks mitte mainida oma öist sissehiilimist ning küsimusele, kus veetsid eelmise öö vastan üle tee playing groundil. Tüüp kostis selle peale oled mingi kodutu, vä. Krt, minu ausalt soetatud telk on rohkem kodu, kui mõne mehe pangale kuuluv vees lahustuv kipsist tare soo peal. Aga Alice Lodge Backpackersit soovitan siia tulles kindlasti. Nüüdseks on hommikune jahedus asendunud sooja päikesega ning võib vist asuda järgmise päevakorra punkti juurde. Kõik on oodatud Toddys pub-i õllele – Saaremaa koduõlut ning suitsuangerjat seekord ei luba, aga püüame siis vaesel ajal selle vesise Austraalia õllega läbi ajada. Cheers!