Uus-Meremaa adrenaliinipealinnast Queenstown-ist Wanakasse sõites viis tee mind 1076 meetri körgusele (Crown Range Saddle), mis on Uus-Meremaal kõige kõrgemal asuvaks asfaltteeks hetkel. Päev hiljem aga kulgesin ma üle Haast Pass-i (562m), mis kõige madalam kolmest Lõuna-Alpe ületavast mäepääsust. Eelmisel korral ületasin Lõuna-Alpid Arthur Pass-il (920m) ja taas olin ma jõudnud oma teel läänerindele. West Coast of Southern Island on Uus-Meremaa kõige höredamalt asustatud piirkond ning põhjuseid ei pea kaugelt otsima. Lõuna-Alpide ning Tasmaania mere vahele jääv maa-ala on suures osas väga järsk, 
mis takistas pikka aega ka autotee rajamist läänerannikule ning asustus tekkis rannikutasandikele, kuhu oli võimalik laevaga randuda. Loodustingimustest tuleb kindlasti mainida veel suurt sademete hulka 2575mm ning väga raevukat Tasmaania merd, 4meetrine swell ehk ummiklainetus on üsna tavapärane. Nendes inimese jaoks rasketes tingimustes on siinne metsik ning samas maaliline loodus suutnud samas köige enam säilida. Kui mujal 
Meremaal on madalikel kunagi asunud parasvöötme vihmamets juba ammu maha saetud ning põllumajandusmaaks muudetud, siis lääneranniku järskudel nölvadel leiab veel piisavalt seda metsikut, lopsakat parasvöötme vihmametsa. Sellele lisaks kanduvad lausa sinna vihmametsa mäeliustikud, mille keeled asuvad madalamal kui Suur-Munamägi ning on arvatavasti kõige lihtsamini ligipääsetavad liustikud maailmas. 
Enamasti tuleb liustikule jõudmiseks organiseerida pikk mägimatk, aga siin tuleb söita rannamaanteelt vaid 4km orgu mööda mäestiku suunas ning juba autoparklast avaneb vaade liustikule. Seda juhust ei jäta kasutamata ka jaapani turistid, kes bussitäite kaupa sinna saabuvad ning kolonnis liustiku poole marsivad. 
Altais Beluhha jalamil matkal käinuna samas mulle nende liustike nägemine sellist AHHAA vaimustust ei pakkunud. 
Minu eesmärk oli ära näha Okeaania körgeim tipp Mt.Cook. Selleks sõitsin Lake Matheson äärde ning jäin tipuilma ootama, et näha seda maalilist vaadet – järv,liustik,Mt.Cook-i tipp. Ootasin siis tipuilma kaks päeva, järve ja liustiku vaate nägin ära, aga oma silmaga jäi tipp nägemata. Tuleb siis leppida teiste fotojäädvustustega. 
Kui liustikul ristus minu tee pilvedega, siis linna nimega Hokitika jõudes sai mind lõpuks ka vihm kätte, täpsemalt uduvihm – drizzle. Aeg oli suunduda muuseumisse ning tutvuda whitebaitingut puudutava väljapanekuga. 
West Coast on nimelt peamine whitebait-ingu püügiala ning see kalapüügiharrastus kuulub kindlasti suure tähega Uus-Meremaa kultuuripärandisse. Üle hulga aja ööbisin ma ka hostelis ning magasin backpackeri kombel naris. Vana-aasta plaanisin ära saata läänekalda suurimas linnas Greymouth-is, aga kuna olin seal juba eelnevalt olnud, siis viis minu tee mind vana-aasta öhtuks juba Nelson Lakes National Park-i, kus ma tervitasin uut olümpiaaastat matkaga Mt.Robert-i otsa vaatega Rotoiti mägijärvele. 
Head olümpia-aastat kõigile!
mis takistas pikka aega ka autotee rajamist läänerannikule ning asustus tekkis rannikutasandikele, kuhu oli võimalik laevaga randuda. Loodustingimustest tuleb kindlasti mainida veel suurt sademete hulka 2575mm ning väga raevukat Tasmaania merd, 4meetrine swell ehk ummiklainetus on üsna tavapärane. Nendes inimese jaoks rasketes tingimustes on siinne metsik ning samas maaliline loodus suutnud samas köige enam säilida. Kui mujal 
Meremaal on madalikel kunagi asunud parasvöötme vihmamets juba ammu maha saetud ning põllumajandusmaaks muudetud, siis lääneranniku järskudel nölvadel leiab veel piisavalt seda metsikut, lopsakat parasvöötme vihmametsa. Sellele lisaks kanduvad lausa sinna vihmametsa mäeliustikud, mille keeled asuvad madalamal kui Suur-Munamägi ning on arvatavasti kõige lihtsamini ligipääsetavad liustikud maailmas. 
Enamasti tuleb liustikule jõudmiseks organiseerida pikk mägimatk, aga siin tuleb söita rannamaanteelt vaid 4km orgu mööda mäestiku suunas ning juba autoparklast avaneb vaade liustikule. Seda juhust ei jäta kasutamata ka jaapani turistid, kes bussitäite kaupa sinna saabuvad ning kolonnis liustiku poole marsivad. Altais Beluhha jalamil matkal käinuna samas mulle nende liustike nägemine sellist AHHAA vaimustust ei pakkunud. 
Minu eesmärk oli ära näha Okeaania körgeim tipp Mt.Cook. Selleks sõitsin Lake Matheson äärde ning jäin tipuilma ootama, et näha seda maalilist vaadet – järv,liustik,Mt.Cook-i tipp. Ootasin siis tipuilma kaks päeva, järve ja liustiku vaate nägin ära, aga oma silmaga jäi tipp nägemata. Tuleb siis leppida teiste fotojäädvustustega. 
Kui liustikul ristus minu tee pilvedega, siis linna nimega Hokitika jõudes sai mind lõpuks ka vihm kätte, täpsemalt uduvihm – drizzle. Aeg oli suunduda muuseumisse ning tutvuda whitebaitingut puudutava väljapanekuga. West Coast on nimelt peamine whitebait-ingu püügiala ning see kalapüügiharrastus kuulub kindlasti suure tähega Uus-Meremaa kultuuripärandisse. Üle hulga aja ööbisin ma ka hostelis ning magasin backpackeri kombel naris. Vana-aasta plaanisin ära saata läänekalda suurimas linnas Greymouth-is, aga kuna olin seal juba eelnevalt olnud, siis viis minu tee mind vana-aasta öhtuks juba Nelson Lakes National Park-i, kus ma tervitasin uut olümpiaaastat matkaga Mt.Robert-i otsa vaatega Rotoiti mägijärvele. 
Head olümpia-aastat kõigile!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar