Drop in tuna farm deaths

RESEARCH into Port Lincoln's wild tuna farming industry has resulted in a significant drop in fish mortality rates since the program began in 2008.

The project, which involves investment from the Fisheries Research and Development Corporation (FRDC), has reduced fish losses dramatically for tuna fishers in the first quarter of this season.

Australian Southern Bluefin Tuna Industry Association chief executive officer Brian Jeffriess said the strategy behind the program was to build a full fish health data base, and then find out individually why each fish was dying during the growout process.

"Substantial progress was made with trials in 2010, and the results were implemented this year," Mr Jeffriess said.

"At this stage, the results appear very promising for the longer term, but we will only know the effects fully by mid 2012."

Mr Jeffriess said the changes made in the process should allow farmers to produce a higher quality tuna and increase growth rates, but the industry would not know until the middle of next year if these goals had been reached.

Another hurdle for the project was the fact that Port Lincoln fishermen pioneered tuna ranching technology, Mr Jeffriess said.

"And it is still the Australian industry and scientists who are pioneering the research.

"Many industries can look to overseas to find the answers to fish health challenges, but this is unfortunately not the case with tuna.

"The reality is that modern tuna farming only began in the 1990s, and this compares with hundreds of years of research in livestock and crops for other industries."

Research into further reducing the mortality rates will be scaled up next year, with the industry hoping to expand on its future prospects and gains in productivity.

"The industry has always run on the continuous improvement strategy, and we will not stop until fish mortalities are minimised," Mr Jeffriess said.

Kalapüügirahu

Kui  metsamehed on välja kuulutanud raierahu, siis Mullutu lahel ning Nasva jões on välja kuulutatud püügirahu kaladele, kes on saabunud Läänemere avarustest siinsetesse vetesse kudema. Õngitsejatel samas on aasta kõige kiiremad päevad, sest räästaalused vaja täita särgedega, et oleks õlle kõrvale voblat haugata. Pölised kalurid putitavad siis püüseid seniks kuni kalad teevad sugu.

Inspektorid majas

Laekus meile kiri kinnisvarafirmalt, et tulevad maja olukorda tuleval nädalal inspekteerima. Saatsid pika nimekirja kriteeriumitest, mida nad inspekteerimise käigus arvesse võtavad. Hiljem nad siis kirja järgi koostavad omanikule inspekteerimisaruande. Maja on meil heas korras, vaja siis enne vaid üle pühkida ja pesta, aga suurim konks on selles, et kinnisvara lubab majas elada vaid kahel meeskodanikul. Hetkel meid seal siis kolm. Plaan on siis järgmine, et mina peidan endale kuuluvad asjad ära ning jätame inspektoritele mulje, et minu toas ei ela mitte kedagi. See on märksa lihtsam viis, kui INJU KEK-i viiti naisteriided selga tõmmata ning üritada inspektoritele jätta muljet,et toas elab naisterahvas.

Breeding tuna

Suur osa maailmamerede kalavarudest on ülepüütud ja seda just eelkõige hinnalisemate ning suuremate kalaliikide puhul. Olukorras, kus looduslikud kalavarud on kiirelt vähenemas on pilgud pööratud kalakasvatuse suunas, mis peaks tulevikus kindlustama kala tarbijate lauale. Aga võrreldes põllumajandusega (agriculture) on kalakasvatus (aquaculture) alles sipupükstes ning paljude looduslike liikide kasvatamisest inimese poolt loodud keskkonnas puuduvad teadmised. Põhiline küsimus, mis vajab lahedamist on kuidas tagada kalade paljunemine. Näiteks osade meile teada-tuntud liikide (angerjas) paljunemine isegi looduses on siiani veel ebaselge, rääkimata siis võimalikust paljunemisest nn. vangistuses (captured).

Tuunivarude vähenemisel ning püügikvootide sisseseadmisel alustati Port Lincoln-is tuna farming-uga, mis seisneb tuunikalade kinnipüüdmisest ookeanist ning nende hilisemast nuumamisest sumpades. Samas on üks siinne firma CleanSeas Tuna teinud tõsist teadustööd ka tuunikalade paljunemise teemal nn. tehiskeskkonnas, mis annaks tuna farmingu-le sõltumatuse loodusliku tuunipopulatsiooni olukorrast. Australian aquaculture pioneer Clean Seas Tuna Limited has successfully induced reproductive maturation among male Southern Bluefin Tuna (SBT) broodstock housed in the company’s purpose-built, land-based breeding facility at Arno Bay. It is the first time in the world that reproductive maturation of SBT has been achieved under controlled conditions and is a major step towards achieving the company’s long-term goal of breeding and growing out SBT from its own broodstock with the goal of duplicating SBT wild catch, which is currently subject to a strict international quota system. Clean Seas Chairman, Hagen Stehr AO said the world-first breakthrough was achieved using hormonal therapy developed in Europe to mimic the natural production of hormones by wild fish and carried out in Clean Seas’ Arno Bay breeding facility which was developed with the funding assistance of a Federal Government Commercial Ready Grant.

“This is a major breakthrough in our quest to close the lifecycle of Southern Bluefin Tuna as we have replicated in our land-based breeding facility the complex and previously unknown natural breeding conditions of one of the wildest fish in the sea – the first time in the world that has been achieved, and only three months after commissioning the facility and moving our fish from the ocean,” Mr Stehr said.

“While we still have some way to go to reach our ultimate goal, we have made giant strides over the past week.  The next step will be to stimulate the natural release of eggs from our female broodstock and their subsequent fertilisation, at which point we will be in a position to return domestically-bred SBT fingerlings to our pens in the pristine waters of Arno Bay where they can be grown to order for the restaurants of the world.

“Ultimately, this will be the equivalent of domesticating and breeding cattle for food – but on a new frontier,” Mr Stehr said. 

Time magazine, one of the world’s most influential publications, named the work of the Australian aquaculture pioneer behind “the best and smartest and coolest thing built in 2009″ - NASA’s Ares 1 rocket - and ahead of the AIDS vaccine. Commenting on Clean Seas’ breakthrough breeding program, Time magazine says “by coaxing the notoriously fussy Southern Bluefin to breed in landlocked tanks, Clean Seas may finally have given the future of bluefin aquaculture legs (or at least a tail).”

In March 2011 FOR the first time in the world southern bluefin tuna were put back into the water off Arno Bay by Clean Seas Tuna as part of its breeding program. The company transferred the first fingerlings from its onshore tanks at Arno Bay to a sea cage for grow-out trials. About 90 fingerlings, ranging in length from 8 to 10 centimetres and weighing up to 25 grams, were shifted to the 25-metre cage following the successful weaning of the fingerlings onto a manufactured diet. A similar number of fingerlings will remain in the onshore nursery tanks while the fish in the sea cage are assessed. CLEAN Seas Tuna yesterday said it was pleased with the progress of the juvenile southern bluefin tuna it has transferred to sea cages off Arno Bay. Two batches of fingerlings have now been transferred from the company's onshore tanks for controlled grow-out trials in the sea. The first transfer of 90 fish was followed by a second batch of 60, which have grown to 15 centimetres and continue to feed well. Mature tuna will be transferred from offshore sea cages into the onshore facilities to act as broodstock for upcoming spawning programs.

Tuuniteadus

Viimasel nädalal on meil laeva pardal olnud mitmeid naissoost isikuid, kuid õnneks eesti vanasõna "naine laevas, laev põhjas" ei ole siinsetel ookeanivetel paika pidanud. Naiste merele kaasavõtmise põhjuseks on olnud tuunikalateadus, mille hüvanguks oleme käinud sumpades olevatelt tuunidelt proove kogumas. Täpsemalt määratledes on olnud tegu siis pigem parasitoloogiaga, sest  ükstapuha mis liigi isendite kontsentreerumine väga väikesele alale on heaks pinnaseks kõiksugu haiguste ning parasiitide levikuks, mis muudab võitluse parasiitidega väga oluliseks teemaks tuunikalakasvatuses. Mina olen oma senises elus kokku puutunud peamiselt selle osaga kalateadusest, mille osaks on hinnata kalavarude olukorda ning püügisurvet sellele, mida väljendab näitaja CPUE (catch per unit effort –saak püügiühiku kohta). Selleks viiakse regulaarselt läbi seirepüüke ning analüüsitakse kalapopulatsiooni vanuselist koosseisu, et hinnata varude taastumisvõimet ning määrata selle põhjal võimalik püügisurve ehk väljapüügikvoodid. Inimeste puhul võib tuua paralleeli siinkohal siis demograafiaga, mille üheks põhiandmestikuks on inimeste sündimus ja suremus. Inimkonna suremuse vähendamiseks on sajandeid oma panuse andnud arstiteadus ning ravimitööstus. Kalade puhul üritab saavutada sama parasitoloogia, mille vastu minul pole suuremat huvi, sest minule meeldivad kalad, mitte nendel elutsevad parasiidid.

Nimelt viimastel aastatel on tuunide suremus sumpades nuumamise käigus suurenenud ja seda just parasiitide tõttu. Kui meres vabalt elutsevad tuunid on võimelised ise võitlema parasiitide vastu laskudes sügavamatesse veekihtidesse, kus olev rõhk tapab parasiidid, siis madalas rannikuvees asuvates sumpades olevatel tuunidel see võimalus puudub. Sel põhjusel üritame sel aastal esmakordselt tuunidele sisse sööta mingit preparaati, mis tapaks nendel tegutsevad parasiidid. Selleks on siis preparaati (nimi on sellel ka, aga mulle ei ütle see midagi) doseeritud süstimise näol sardiinidesse, millega me tuunisid söödame. Et hinnata, kuidas tuunid praktikas seda preparaati omastavad oleme sumbast kinni püüdnud tuunisid, kellelt oleme võtnud vereproovid ning peale märgise saamist sumpa tagasi lasknud. Aga on olnud ka tuunikalasid, kes on pidanud surema teaduse hüvanguks, kelle elutähtsatest kudedest on siis teadustüdrukud proove kogunud ning laboritesse analüüsima suundunud. Aga meremees hoiab oma käed eemale mikroskoobist ning jääb oma liistude juurde.