esmaspäev, 22. august 2011
Winton to Townsville 1585km
Outback way-lt Matilda HWY-le keerates ning Winton-i poole sõites ilmusid maastikupilti erineva sõnumiga reklaamtahvlid ning nende hulk andis põhjust aimata, et miski suur koht ootab meid ees. Kesklinnas M-i maasturist välja ronides sai karavaniarmeed nähes kinnitust sellele, et olin tagasi tsiviliseeritud outback-is. Winton valiti 2010. Aastal Lääne-Queensland-i kõige korrastatumaks linnaks, 
aga mitte sellega ei ole ta suutnud ennast jäädvustada Austraalia ajalukku. Winton is intimately involved in the story of the popular Australian folk song, "Waltzing Matilda" which is Australia's most widely known bush ballad, a country folk song, and has been referred to as "the unofficial national anthem of Australia". The title is Australian slang for travelling by foot with one's goods in a "Matilda" (bag) slung over one's back.[2] The song narrates the story of an itinerant worker, or swagman, making a drink of tea at a bush camp and capturing a sheep to eat. When the sheep's owner arrives with three police officers to arrest the worker for the theft, the worker commits suicide by drowning himself in the nearby watering hole, and then goes on to haunt the site. 1998. Aastal avati linnas ka Waltzing Matilda Center, mis minu jaoks klassifitseerus klassikaliseks turistilõksuks ning suundusin Matilda keskuse asemel linna kohvikusse keha kinnitama.
aga mitte sellega ei ole ta suutnud ennast jäädvustada Austraalia ajalukku. Winton is intimately involved in the story of the popular Australian folk song, "Waltzing Matilda" which is Australia's most widely known bush ballad, a country folk song, and has been referred to as "the unofficial national anthem of Australia". The title is Australian slang for travelling by foot with one's goods in a "Matilda" (bag) slung over one's back.[2] The song narrates the story of an itinerant worker, or swagman, making a drink of tea at a bush camp and capturing a sheep to eat. When the sheep's owner arrives with three police officers to arrest the worker for the theft, the worker commits suicide by drowning himself in the nearby watering hole, and then goes on to haunt the site. 1998. Aastal avati linnas ka Waltzing Matilda Center, mis minu jaoks klassifitseerus klassikaliseks turistilõksuks ning suundusin Matilda keskuse asemel linna kohvikusse keha kinnitama. Austraalia riiklik lennufirma ei ole ei Australian Air ega Air Australia vaid QUANTAS. Kas pole imelik? Aga Winton-i kesklinnas asuv mälestusmärk avas minu silmad. Qantas was founded in Winton, Queensland on 16 November 1920 as Queensland and Northern Territory Aerial Services Limited.(QUANTAS).
Geograafiliselt asusin ma 200 kilomeetri kaugusel lõunas Flinders-i maanteest, mis piirkonna teine peamaanteedest ja suundub rannikul asuvasse Townsville-i. Tundus juba mõistlik lasta keskpäevasel päikesel ära särada ning siis kõmpida linna serva hääletama. Hughenden oli siis linn Flinders HWY-l kuhu hakkasin hääletama. Michael ja kogu karavanidearmee suundus aga mööda Matilda HWY-d kagusse jääva Brisbane-Sydney suunas. Minu soovitud suunas liikusid vaid kohalikud, kes prügikastid taga autokastis suundusid linnaservas asuvale prügimäele või turistid, kes koheselt peale raudteeülesõitu keerasid teispool raudteed olevasse Musical Fence nimelisse muuseumisse. Roadhouse-is peatunud trucki juhid sõitsid aga oma sõnade järgi vaid kuskile linnast välja jäävale maavaldusele, mitte Hughendenisse. 
Üks soovitas lausa hääletada Rockhamptoni kaudu, et seal palju rohkem trucke liikvel, aga johhaidii, sealtkaudu ju pea 1000km pikem tee Townsville-i. Peale päikeseloojangut lugesin tööpäeva lõppenuks, sest vähemalt Austraalia outback sureb peale loojangut välja kut noaga lõigatult. Leidsin, et edutu 4 tunnise hääletamise põhjuseks on pühapäev ning homne uus tööpäev annab mulle küüdi järgmisse linna mööda Kennedy Developmental Road-i. Telkisin karavanpargi aia ääres, väljaspool, kuna seespool oli tänu vihmutitele vihmane.
Üks soovitas lausa hääletada Rockhamptoni kaudu, et seal palju rohkem trucke liikvel, aga johhaidii, sealtkaudu ju pea 1000km pikem tee Townsville-i. Peale päikeseloojangut lugesin tööpäeva lõppenuks, sest vähemalt Austraalia outback sureb peale loojangut välja kut noaga lõigatult. Leidsin, et edutu 4 tunnise hääletamise põhjuseks on pühapäev ning homne uus tööpäev annab mulle küüdi järgmisse linna mööda Kennedy Developmental Road-i. Telkisin karavanpargi aia ääres, väljaspool, kuna seespool oli tänu vihmutitele vihmane.15. august 2011. Winton – Longreach – Barcaldine 283km
Peale hommikust kohvi teemajakeses suundusin ma reipalt tee äärde hääletama, seekord tiba kaugemale, et vältida prügimäele ning linna industrial alale suunduvate autode hääletamist. Paar autot sõitis isegi mulle sobivas suunas, paar karavani samuti, aga nende hääletamine võrdub seinaga rääkimisega. Nii ma siis hakkasin peale paart tundi hääletamist juurdlema, kui kaua ma plaanin siin oodata ja hääletada. Esimene möte oli, et murran siit läbi igal juhul, võtku aega palju tahes. 
Järgmisena leidsin, et õhtuni ja siis aitab. Peale seda lõunani ja siis aitab. Mis siis oli minu alternatiiv – nutta või naerda, aga kaalusingi eelmisel õhtul ulmevaldkond liigitunud plaani hääletada rannikul asuva Rockhamptoni kaudu. Tartust Saaremaale Viljandi asemel Kaunase kaudu hääletamist peaksid Eestis kõik tervemõistusega inimesed hullumeelsuseks, aga järjekordne tund enamjaolt vaid koos oma mõtetega viis mind otsuseni – hääletan Rockhamptoni suunas. Suundusin siis Matilda HWY-le ning jäin ootama nn. lennuefekti (kiirelt pealesaamist), aga mida ei olnud oli lennuefekt. Passisin sealgi tunnikese puu all. Aga keskpäeval peatus auto ning 24 tundi Winton-i linnas jäid minust seljataha. Pealevõtjaks siis 1960.-ndal aastal Austraaliasse elamaasunud serblasest vanamees, kes teel bush-is asuvast kaevandusest koju, 180km kaugusel asuvasse Longreach-i nimelisse linna. Saades autoga edasi vaid Tartu-Tallinn pikkuselise maa tundus naljakalt väike, sest senine keskmine ühe autoga oli 920 kilomeetrit. 50 kilti enne sihtpunkti kaotas üks tagumistest rehvidest osa oma läbimöödust ning peatusime rehvivahetuseks. Olin juba tungraua toestamiseks raudteetammilt haaramas vanu raudteeliipreid, kui serbia vanamees hõikas – leave it. Varurehvil polnud nimelt õhku sees, nii me siis tiksusime vaikselt 60-ga viimased 40 kilti. Serbia vanamees rääkis ka rongist, mis paar korda nädalas Rockhamptonisse sõidab ning see tekitas minus huvi kohaliku rongiliikluse vastu. 
Longreachis avastasin ennast hääletamas keset tihedat liiklust, mida ma olin ju otsima tulnud, aga üsna pea haaras mind tunne, et ma ei taha-ei viitsi. Olin harjunud peale auto hääletamist mitmeks minutiks seljakotil istet võtma, kuid siin liikusid autod suht katkematu joana ning polnud mahti kättki langetada, aga möödasõitjatel samuti oli vast kiire, et ei olnud neil mahti vähemalt lehvitatagi. Mingi aeg viskas üks kohalik tüüp mind oma juudiga linna serva. Sai sealgi omajagu aega vehitud – suur hulk hobutreileritega masinaid oli tagasiteel Mt.Isas toimunud Austraalia kuulsaimalt rodeofestivalilt, aga need masinad Victoria ja NSW numbrimärkidega, keda ei peeta just aussie lahkeimateks osariikideks. Korjasid mind siis peale Gold Coast-ilt pärit aussie backeripaar oma van-iga ja sain järgmisse 100km kaugusel olevasse linna – Barcaldine. Siin siis taaskord hargnesid maanteed, Matilda HWY suundus lõunasse, minu teekond jätkus otseteed itta mööda Capricorn HWY-d. Lasin ennast küll linna serva sõidutada, et koheselt edasi hääletada,sest loojanguni oli veel tunnike, aga maantee ääres valitsev vaikus ja rahu lennutasid mind tagasi linna, tutvuma läbisõidul küllaltki huvitava mulje jätnud outback town-iga. Barcaldinel on oluline roll hetkel Austraaliat valitseva Tööpartei (Labor) sünni juures. Australian Labor Party (ALP) sünnikohaks peetakse linnas asuvat 
Tree of Knowledge kummipuu jalamit, kus peeti maha 1891. Aastal toimunud villapügajate streigikoosolekud. One of the first May day marches in the world took place during the Australian shearers' strike on 1 May 1891 in Barcaldine. 
Peale sööki-jooki ning kodulugu suundusin tuldud teed mööda tagasi Rotary klubi poolt loodud piknikuparki telkima.
Järgmisena leidsin, et õhtuni ja siis aitab. Peale seda lõunani ja siis aitab. Mis siis oli minu alternatiiv – nutta või naerda, aga kaalusingi eelmisel õhtul ulmevaldkond liigitunud plaani hääletada rannikul asuva Rockhamptoni kaudu. Tartust Saaremaale Viljandi asemel Kaunase kaudu hääletamist peaksid Eestis kõik tervemõistusega inimesed hullumeelsuseks, aga järjekordne tund enamjaolt vaid koos oma mõtetega viis mind otsuseni – hääletan Rockhamptoni suunas. Suundusin siis Matilda HWY-le ning jäin ootama nn. lennuefekti (kiirelt pealesaamist), aga mida ei olnud oli lennuefekt. Passisin sealgi tunnikese puu all. Aga keskpäeval peatus auto ning 24 tundi Winton-i linnas jäid minust seljataha. Pealevõtjaks siis 1960.-ndal aastal Austraaliasse elamaasunud serblasest vanamees, kes teel bush-is asuvast kaevandusest koju, 180km kaugusel asuvasse Longreach-i nimelisse linna. Saades autoga edasi vaid Tartu-Tallinn pikkuselise maa tundus naljakalt väike, sest senine keskmine ühe autoga oli 920 kilomeetrit. 50 kilti enne sihtpunkti kaotas üks tagumistest rehvidest osa oma läbimöödust ning peatusime rehvivahetuseks. Olin juba tungraua toestamiseks raudteetammilt haaramas vanu raudteeliipreid, kui serbia vanamees hõikas – leave it. Varurehvil polnud nimelt õhku sees, nii me siis tiksusime vaikselt 60-ga viimased 40 kilti. Serbia vanamees rääkis ka rongist, mis paar korda nädalas Rockhamptonisse sõidab ning see tekitas minus huvi kohaliku rongiliikluse vastu. Longreachis avastasin ennast hääletamas keset tihedat liiklust, mida ma olin ju otsima tulnud, aga üsna pea haaras mind tunne, et ma ei taha-ei viitsi. Olin harjunud peale auto hääletamist mitmeks minutiks seljakotil istet võtma, kuid siin liikusid autod suht katkematu joana ning polnud mahti kättki langetada, aga möödasõitjatel samuti oli vast kiire, et ei olnud neil mahti vähemalt lehvitatagi. Mingi aeg viskas üks kohalik tüüp mind oma juudiga linna serva. Sai sealgi omajagu aega vehitud – suur hulk hobutreileritega masinaid oli tagasiteel Mt.Isas toimunud Austraalia kuulsaimalt rodeofestivalilt, aga need masinad Victoria ja NSW numbrimärkidega, keda ei peeta just aussie lahkeimateks osariikideks. Korjasid mind siis peale Gold Coast-ilt pärit aussie backeripaar oma van-iga ja sain järgmisse 100km kaugusel olevasse linna – Barcaldine. Siin siis taaskord hargnesid maanteed, Matilda HWY suundus lõunasse, minu teekond jätkus otseteed itta mööda Capricorn HWY-d. Lasin ennast küll linna serva sõidutada, et koheselt edasi hääletada,sest loojanguni oli veel tunnike, aga maantee ääres valitsev vaikus ja rahu lennutasid mind tagasi linna, tutvuma läbisõidul küllaltki huvitava mulje jätnud outback town-iga. Barcaldinel on oluline roll hetkel Austraaliat valitseva Tööpartei (Labor) sünni juures. Australian Labor Party (ALP) sünnikohaks peetakse linnas asuvat Tree of Knowledge kummipuu jalamit, kus peeti maha 1891. Aastal toimunud villapügajate streigikoosolekud. One of the first May day marches in the world took place during the Australian shearers' strike on 1 May 1891 in Barcaldine. Peale sööki-jooki ning kodulugu suundusin tuldud teed mööda tagasi Rotary klubi poolt loodud piknikuparki telkima.16. august 2011. Barcaldine – Anakie – Emerald – Comet – Gracemere – Rockhampton – Townsville 1302km
Real outback-is ööbides valitses ööd haudvaikus ning kuuvalgus ja esimeste koidukiirte saabudes hakkasid pöösad siutsuma ja säutsuma. Tol varahommikul kuulsin ma taas linnulaulu, aga seekord tunde enne päikesetõusu - Kires kukk kolmat korda, kui Ants silmad lahti lõi, märg nagu kalts. Vaevas meest eilaõhtane äng, mis meil sest, tähtis on vahemäng. Küll need hommikud on ikka ilusad, eriti kui enamus homo sapienseid veel magab ning valitseb vaikus. Kuigi pole suurt lootust enne 8-9 auto peale saada on need alati kvaliteettunnid minu päevast. Ja keset kvaliteetaega peatub auto. Tüüp oli paar päeva tagasi laadinud kogu oma maise vara Adelaide-is auto peale ning oli teel oma sünnikoju, juba ida pool Great Dividing
Range-i asuvasse lehmafarmi. Aga enne kodukohas uue töö otsimist on tal plaan väisata alates septembrist Euroopat (Türgi-Kreeka-Inglismaa-Prantsusmaa). Reisu- ja austraalia elu-olu juttu puhudes olime märkamatult jõudnud ületama Suurt Lahknemisahelikku. The Great Dividing Range, or the Eastern Highlands, is Australia's most substantial mountain range and the third longest in the world. The range stretches more than 3,500 km. Kui põhiliselt jagasin mina oma nõuandeid ja soovitusi Euroopas reisimise kohta, siis tema avas tagamaid, kuidas siinsed lehmafarmerid siin karjamaid endale soetanud on ja kuidas ta lennukiga invasiivset ameerika päritolu rohuseemet lennukilt peale metsataimestiku eemaldamist külvamas käis. Meie teede hargnedes mitmeid kordi head-aega öeldes, oli tunne, et saadad ära head sõpra, mitte et astud maha järjekordselt autot, mille juhti sa tõenäoliselt oma elus enam ei kohta. Üllatavalt kiirelt sain sealt maantee äärest edasi. Pealevõtjaks ikka tõeline staarik, kellelt arstid juba mitmeid kordi on ähvardanud juhiload ära võtta, aga austraalia outback linnas ei ole ilma autot elamine kuidagi möeldav. Pealegi selle staariku töi siia pensionipõlve veetma huvi opaalide vastu, mida ta siis mingitest mahajäetud sahtidest käib siiani otsimas. Austraalia kaevandab 97% maailma opaalidest – suht monopol. Laskumine dividing ahelikult alla tähendas ka seda, et ma olin jõudnud piirkonda, mis napid 9 kuud tagasi võitles piirkonna ajaloo suurima looduskatastroofiga – nimelt üleujutustega.
Teeperved muutusid ka aina valgemaks, sest tegemist puuvilla kasvatuspiirkonnaga ning seda villa jagub seal siis ka mujale kui vaid põllule. Mida lähemale idarannikule, seda tihedamini vahetusid linnad ning suuremaks nad muutusid. Staarik hea inimene sõidutas mind õnneks läbi linna ja üle jõe, mis hiljuti oli külvanud linna palju kahju, järjekordse uue kaubanduskeskuse taha hääletama. Siin ma tajusin, et see ei ole enam minu hitchhiking Austraalia ja minu õnneks oli õhtul minemas öörong Rockhamptonist Townsville-i. 8 tundi tundus piisav aeg jõudmaks 300km kaugusel olevasse vaksalisse. Järgmise juudiga sain edasi vaid 40km ja seal edasihääletades, kuidas tuli puuvill minu ninna tuli vaikselt, tuli tasa. 
Järgmine tüüp oli tõeline vastand hommikul kohatule. Ta ütles ausalt, et tal ei ole mingit huvi ega tahtmist, kuhugi overseas (ehk väljamaale) minna – ja see õigus tal loomulikult on. Temaga kulgesime me siis läbi nn. Queenslandi söebasseini, kus üks söekaevandus ajab teist taga. Päikeseloojanguks sain siis selle tüübiga Rockhamptonist 10km asuvasse eeslinna Gracemere, kust ma oleks juba ka ainult jala tulles jõudnud rongi peale, aga üsna teine-kolmas auto pidas kinni ja sõidutas vaksalisse. Minu 4500 kilomeetrise hääletamismaratoni lõpetaski siis see napilt 9 kilomeetrine küüt. Sellega oli seiklus selleks korraks läbi. Edasine oli juba nagu õpikust - ostad pileti, sööd pub-is õhtust, 
astud perroonilt rongi ning hommikul tagasi perroonile, aga perroon ei ole enam see. See oli Townsville! Plaanitud 3700 kilomeetri asemel näitas spidokas läbitud teekonnaks 
5268km.
Range-i asuvasse lehmafarmi. Aga enne kodukohas uue töö otsimist on tal plaan väisata alates septembrist Euroopat (Türgi-Kreeka-Inglismaa-Prantsusmaa). Reisu- ja austraalia elu-olu juttu puhudes olime märkamatult jõudnud ületama Suurt Lahknemisahelikku. The Great Dividing Range, or the Eastern Highlands, is Australia's most substantial mountain range and the third longest in the world. The range stretches more than 3,500 km. Kui põhiliselt jagasin mina oma nõuandeid ja soovitusi Euroopas reisimise kohta, siis tema avas tagamaid, kuidas siinsed lehmafarmerid siin karjamaid endale soetanud on ja kuidas ta lennukiga invasiivset ameerika päritolu rohuseemet lennukilt peale metsataimestiku eemaldamist külvamas käis. Meie teede hargnedes mitmeid kordi head-aega öeldes, oli tunne, et saadad ära head sõpra, mitte et astud maha järjekordselt autot, mille juhti sa tõenäoliselt oma elus enam ei kohta. Üllatavalt kiirelt sain sealt maantee äärest edasi. Pealevõtjaks ikka tõeline staarik, kellelt arstid juba mitmeid kordi on ähvardanud juhiload ära võtta, aga austraalia outback linnas ei ole ilma autot elamine kuidagi möeldav. Pealegi selle staariku töi siia pensionipõlve veetma huvi opaalide vastu, mida ta siis mingitest mahajäetud sahtidest käib siiani otsimas. Austraalia kaevandab 97% maailma opaalidest – suht monopol. Laskumine dividing ahelikult alla tähendas ka seda, et ma olin jõudnud piirkonda, mis napid 9 kuud tagasi võitles piirkonna ajaloo suurima looduskatastroofiga – nimelt üleujutustega.
Teeperved muutusid ka aina valgemaks, sest tegemist puuvilla kasvatuspiirkonnaga ning seda villa jagub seal siis ka mujale kui vaid põllule. Mida lähemale idarannikule, seda tihedamini vahetusid linnad ning suuremaks nad muutusid. Staarik hea inimene sõidutas mind õnneks läbi linna ja üle jõe, mis hiljuti oli külvanud linna palju kahju, järjekordse uue kaubanduskeskuse taha hääletama. Siin ma tajusin, et see ei ole enam minu hitchhiking Austraalia ja minu õnneks oli õhtul minemas öörong Rockhamptonist Townsville-i. 8 tundi tundus piisav aeg jõudmaks 300km kaugusel olevasse vaksalisse. Järgmise juudiga sain edasi vaid 40km ja seal edasihääletades, kuidas tuli puuvill minu ninna tuli vaikselt, tuli tasa. 
Järgmine tüüp oli tõeline vastand hommikul kohatule. Ta ütles ausalt, et tal ei ole mingit huvi ega tahtmist, kuhugi overseas (ehk väljamaale) minna – ja see õigus tal loomulikult on. Temaga kulgesime me siis läbi nn. Queenslandi söebasseini, kus üks söekaevandus ajab teist taga. Päikeseloojanguks sain siis selle tüübiga Rockhamptonist 10km asuvasse eeslinna Gracemere, kust ma oleks juba ka ainult jala tulles jõudnud rongi peale, aga üsna teine-kolmas auto pidas kinni ja sõidutas vaksalisse. Minu 4500 kilomeetrise hääletamismaratoni lõpetaski siis see napilt 9 kilomeetrine küüt. Sellega oli seiklus selleks korraks läbi. Edasine oli juba nagu õpikust - ostad pileti, sööd pub-is õhtust, 
astud perroonilt rongi ning hommikul tagasi perroonile, aga perroon ei ole enam see. See oli Townsville! Plaanitud 3700 kilomeetri asemel näitas spidokas läbitud teekonnaks 5268km. neljapäev, 18. august 2011
Alice Springs to Winton (QLD) 1174km
Alice Springs – Bush (Tobermorey cattle station land) 468km
Aasta jagu vanema ning elukogenumana olin taas enne koitu jalgel, et jätkata oma teekonda Lõunaookeani äärest Vaikse Ookeani äärde. Eelmisel õhtul oli minu tuppa maandunud saksa backpacker Frankfurdist, aga ida-eurooplastele teada-tuntud hääletamiskoha Oder jõe äärest. Aga aeg tõesti lendab, sest teadmine, et antud ala oli former east-Germany ei oma tänastele saksa backpackerite puhul enam mingit tähtsust – nemad üles kasvanud ju taasühendatud Saksamaal. Igastahes tegime koos linnas sünnipäevasnitslid ja õlled, aga aussie õlu on selline januõlu. Jood januga paar tükki ära ja rohkem ei taha – a la Pilsner. Seega tervis oli hommikul peale kosutavat puhkepäeva autosõidust värske ning reibas. Peale jahedat ööd saabuv päikesetõus körbes on rabav ning hea aeg suurte kottidega tee äärde liikumiseks, sest ei aja higistama. Tööpäeva alguses kell 8 olen paar kilti kesklinnast välja 
astunud ning asun hääletama. Harjumatu üle hulga aja hääletada nn. liikluses, aga jah, enamus sellest kindlasti linnasisene. Teen kahetunnilise tsükli ning siis otsustan pisut edasi liikuda, sest isegi hääletamispaiga muutmine annab minu puhul mentaalse efekti, et oleks nagu edasi saanud. Liigun siis kõnniteel, kui taamal keerab tänavalt maha üks maastur, haagis taga ning jääb sinna seisma. Meesterahvas ilmub autost välja ning minu sinnajõudes pöördub minu poole – Do I need a lift, I am going to Brisbane. Loomulikult ma tahan ning mida paremat mu kõrvad oleks tahtnud kuulda, et auto suundub Queenslandi, sest ma eeldasin et esimene auto viib mind Alice Springsist 500km Darwini suunas, kust siis pöörab maha peamaantee idakalda suunas (Barkly HWY). Autosse istudes selge, et mööda asfaltit see palju liikunud ei ole, 
punast dirt-i e. kõrbeliiva ja tolmu leidub omajagu. Jutu käigus selgub, et pensionilejäänud tassie jurist Michael oli oma sõpsidega sooritanud trip-i läbi Simpsoni kõrbe üle luidete, aga Alice Springsis otsustanud, et talle aitab ning ta suundub koju. Üritas siis leida endale reisikompanjoni hostelitest, aga edutult – seega võis tema heameel seltsilise üle olla isegi suurem, kui minu oma järjekordse eduka hääletamise osas. Sattusin esmalt pisut hämmeldusse, kui ta teatas, et me pöörame peale 48km Alice-st, sest minu mötted olid 500km 
kaugusel asuvas Tennant Creek-is, aga siis selgus, et meie plaan suunduda Queenslandi mööda kuulsat Outback Way-d. The Outback Way" on siis Austraalia pikim “otsekas” mis kulgeb 2750km from Laverton, WA to Winton QLD via central Australia (Ayers Rock, Alice Springs, MacDonnell Ranges) - shown in bold red on the map to the left 
ja lühendab teekonda Cairns Perth 1600-ja kilomeetri võrra. The route includes 1,800km of unsealed road (mostly sandy, corrugated, dual-lane track, suited to 4WD's) and 1,500km of sealed bitumen making the drive an experience of a lifetime (i.e. crossing deserts, remote regions, central Australian ranges, cattle country, fossicking / prospecting fields, flood plains-channel country, etc). Teisest suunast tulijate väitel maantee heas seisukorras (tuletan meelde et me räägime austraalia outback-ist) ning esimesed 70km kulgevad outback asfaltteel, kus siis tee keskel ühe sõidurea jagu asfalt ning servades kruus, kuhu siis vastutuleva sõiduki lähenedes kõrvale tömmata (aga seda juhtub harva). Üks sõpradest lahkumise põhjustest oli Michaelil nende soov läbida päevas liialt kilomeetreid ning minu eesmärk oli ka läbida päevaga heal juhul 1000km, aga võttis pisut aega et kohandada oma vaim nn. sporthääletamiselt outback-is kulgemisele. Punasele kõrbekruusale jõudes on tee lausa nelja sõidurea laiune ning tõesti rahulikult sajaga sõidetav. 
Stuart HWY-lt mahakeerates siis järgmisse linna Boulia-sse 745km-t. Peale paarisada kilomeetrit jõuame Jervois cattle station-is asuvasse tanklasse, kust siis jääb veel ligemale 500kilomeetrit järgmise tanklani. Sinne maa kuulub siis peamiselt cattle station-itele ehk siis emakeeles lehmapidajatele. Aga keskmine cattle station on umbes Saaremaa suurune, kus siis lehmakari aasta-kaks omapead ringi luusib ning siis helikopterite abil võsast üles otsitakse ning nädalaid kestva musteringi (ajamise) tulemusena kokku aetakse, et lihaks minevad loomad suurte autorongidega sadamasse saata. Aga hetkel on eelkõige NT lehmafarmerid hädas, sest peale öövastavaid kaadreid Austraalia lehmade väärkohtlemisest Indoneesia tapamajades kehtestas valitsus elusloomade ekspordile keelu, aga enamus siinsetest lehmadest eksporditakse just elusalt laevadega. Kellel suurem huvi siis hiljuti toodetud mängufilm Australia tegevus toimubki ühes NT paiknevas cattle stationis ning nende teekonnal lehmadega Darwini sadamasse. Saaremaa suuruses Jervois cattle station-is elab siis lisaks paarikümnele inimesele ligikaudu 8000 herefordi, kellest mõnda me siis ka oma teel kohtasime. 
Ööbima jäime siis veel Põhjaterritooriumile, ühe järjekordse cattle station-i jootmiskoha juures. Sest kui esmapilgul tundub Saaremaa suurusest võsast lehmade ülesleidmine võimatuna, siis kuival aastaajal toimuva kokkuajamise aal on joomiskohad paigad, kust farmerid oma lehmad eelkõige leiavad. Valges kogume kiirelt lõkkepuud ning läidame lõkke, mis minu jaoks suur haruldus – ei suudagi meenutada, millal viimati tunde lõkkekumas istusin. Michael on oma matkatreileri ise disaininud ning kõik outback-is campimiseks vajalik on läbimõeldud ning mina siis vaid jälgin, kuidas valmib õhtusöök. Samas ei ole midagi paremat, kui külm õlu peale sooja päeva. Taevasse tõusnud täiskuu valguses sean üles oma telgi ning võib päeva pidada lõppenuks.
astunud ning asun hääletama. Harjumatu üle hulga aja hääletada nn. liikluses, aga jah, enamus sellest kindlasti linnasisene. Teen kahetunnilise tsükli ning siis otsustan pisut edasi liikuda, sest isegi hääletamispaiga muutmine annab minu puhul mentaalse efekti, et oleks nagu edasi saanud. Liigun siis kõnniteel, kui taamal keerab tänavalt maha üks maastur, haagis taga ning jääb sinna seisma. Meesterahvas ilmub autost välja ning minu sinnajõudes pöördub minu poole – Do I need a lift, I am going to Brisbane. Loomulikult ma tahan ning mida paremat mu kõrvad oleks tahtnud kuulda, et auto suundub Queenslandi, sest ma eeldasin et esimene auto viib mind Alice Springsist 500km Darwini suunas, kust siis pöörab maha peamaantee idakalda suunas (Barkly HWY). Autosse istudes selge, et mööda asfaltit see palju liikunud ei ole, 
punast dirt-i e. kõrbeliiva ja tolmu leidub omajagu. Jutu käigus selgub, et pensionilejäänud tassie jurist Michael oli oma sõpsidega sooritanud trip-i läbi Simpsoni kõrbe üle luidete, aga Alice Springsis otsustanud, et talle aitab ning ta suundub koju. Üritas siis leida endale reisikompanjoni hostelitest, aga edutult – seega võis tema heameel seltsilise üle olla isegi suurem, kui minu oma järjekordse eduka hääletamise osas. Sattusin esmalt pisut hämmeldusse, kui ta teatas, et me pöörame peale 48km Alice-st, sest minu mötted olid 500km kaugusel asuvas Tennant Creek-is, aga siis selgus, et meie plaan suunduda Queenslandi mööda kuulsat Outback Way-d. The Outback Way" on siis Austraalia pikim “otsekas” mis kulgeb 2750km from Laverton, WA to Winton QLD via central Australia (Ayers Rock, Alice Springs, MacDonnell Ranges) - shown in bold red on the map to the left ja lühendab teekonda Cairns Perth 1600-ja kilomeetri võrra. The route includes 1,800km of unsealed road (mostly sandy, corrugated, dual-lane track, suited to 4WD's) and 1,500km of sealed bitumen making the drive an experience of a lifetime (i.e. crossing deserts, remote regions, central Australian ranges, cattle country, fossicking / prospecting fields, flood plains-channel country, etc). Teisest suunast tulijate väitel maantee heas seisukorras (tuletan meelde et me räägime austraalia outback-ist) ning esimesed 70km kulgevad outback asfaltteel, kus siis tee keskel ühe sõidurea jagu asfalt ning servades kruus, kuhu siis vastutuleva sõiduki lähenedes kõrvale tömmata (aga seda juhtub harva). Üks sõpradest lahkumise põhjustest oli Michaelil nende soov läbida päevas liialt kilomeetreid ning minu eesmärk oli ka läbida päevaga heal juhul 1000km, aga võttis pisut aega et kohandada oma vaim nn. sporthääletamiselt outback-is kulgemisele. Punasele kõrbekruusale jõudes on tee lausa nelja sõidurea laiune ning tõesti rahulikult sajaga sõidetav. Stuart HWY-lt mahakeerates siis järgmisse linna Boulia-sse 745km-t. Peale paarisada kilomeetrit jõuame Jervois cattle station-is asuvasse tanklasse, kust siis jääb veel ligemale 500kilomeetrit järgmise tanklani. Sinne maa kuulub siis peamiselt cattle station-itele ehk siis emakeeles lehmapidajatele. Aga keskmine cattle station on umbes Saaremaa suurune, kus siis lehmakari aasta-kaks omapead ringi luusib ning siis helikopterite abil võsast üles otsitakse ning nädalaid kestva musteringi (ajamise) tulemusena kokku aetakse, et lihaks minevad loomad suurte autorongidega sadamasse saata. Aga hetkel on eelkõige NT lehmafarmerid hädas, sest peale öövastavaid kaadreid Austraalia lehmade väärkohtlemisest Indoneesia tapamajades kehtestas valitsus elusloomade ekspordile keelu, aga enamus siinsetest lehmadest eksporditakse just elusalt laevadega. Kellel suurem huvi siis hiljuti toodetud mängufilm Australia tegevus toimubki ühes NT paiknevas cattle stationis ning nende teekonnal lehmadega Darwini sadamasse. Saaremaa suuruses Jervois cattle station-is elab siis lisaks paarikümnele inimesele ligikaudu 8000 herefordi, kellest mõnda me siis ka oma teel kohtasime. 
Ööbima jäime siis veel Põhjaterritooriumile, ühe järjekordse cattle station-i jootmiskoha juures. Sest kui esmapilgul tundub Saaremaa suurusest võsast lehmade ülesleidmine võimatuna, siis kuival aastaajal toimuva kokkuajamise aal on joomiskohad paigad, kust farmerid oma lehmad eelkõige leiavad. Valges kogume kiirelt lõkkepuud ning läidame lõkke, mis minu jaoks suur haruldus – ei suudagi meenutada, millal viimati tunde lõkkekumas istusin. Michael on oma matkatreileri ise disaininud ning kõik outback-is campimiseks vajalik on läbimõeldud ning mina siis vaid jälgin, kuidas valmib õhtusöök. Samas ei ole midagi paremat, kui külm õlu peale sooja päeva. Taevasse tõusnud täiskuu valguses sean üles oma telgi ning võib päeva pidada lõppenuks. 13. august 2011. Bush – Boulia – Hamilton river 441km
Mööduv öö on juba küllaltki soe ning varahommikul pimedas ärgates on mu meel koheselt positiivselt meelestatud, sest tean täpselt, 
mida teha enne koitu. Nimelt lõkke üles tegemine ning sinna okste loopimine on tõeline feng-shui tegevus ning võin seda teha tunde. Seda enam kõrbes, kus puit on kordi kuivem kui kodumaal saekaatri kuivatist väljatulev puit ja seda austraalia bush-is jätkub. Peale erakordseid üleujutusi eelmisel aastal on tegelikult körb erakordselt roheline ning lopsakas. Taimestik on sageli üle põlve pikkune ning paljud põuaajal seal viibinud ei tunneks paika arvatavasti ära. Peale päiksetõusu ärkab ka tõelise austraallasena swag-is 
maganud Michael ning valmib aussie brekky ehk bacon and eggs.
Peale hommikusööki küsib M minu käest mööduvale linnuparvele osutades, et kas tahan neid süüa. Emakese looduse andidest ei ütle ma kunagi ära, eriti proovimise mõttes. Pardihaavlitega kütib siis M õhtusöögiks kaks tutt-tuvi, mis pidavat hea maitsma. Asume siis taaskord möötma kilomeetreid outback-i kruusal ning peagi kohtame teepervel asuva 4 rehvi põlengus kaotanud truck-i juures mootorratturit, kelleks sveitsi kutt, kes 15 kuud olnud ratastel ning läbinud teekonna Euroopast läbi Aasia ning peale Austraaliat teda veel ees ootamas 8 kuud tagasiteed, aga siis juba läbi Lõuna-Aasia. 
Ületame NT (Northern Territory) ja QLD (Queensland) piiri ja maastik muutub märgatavalt ning muutub palju avatumaks. Tee muutub valgemaks, mis annab märku lubjakivist ning samas ka kitsamaks. Sageli laiub meie ees mõningaste rohukamaratega platoo. Mootori jahutamiseks on auto soojendus samuti sisse lülitatud ning salongi jahutame siis omakorda avatud akendega ning kuna tegemist ikkagi talvega,
siis taoline lisajahutus täitsa toimib. Mingi aeg puruneb tagarehv, aga oma sakslasest abikaasa tungival soovil on meil kaasas lausa neli varurehvi ja kaks tungrauda – seega rehvivahetus möödub valutult. Paarsada kilti enne linna valame paaki ka kanistritega kaasavõetud lisakütuse, seega pole vaja närviliselt lugeda sõitajäänud kilomeetreid pilk kiilunult kütusenäidikul. Samas peatume sõiduautoga teises suunas teel olevatest saksa backpackeritest, kes juba peale 100km läbimist panevad alla oma ainsa varurehvi – M soovitab neil heaga pöörata tagasi ning mitte suunduda vallutama allesjäänud 800 kilomeetrit outback-i kruusateed tühja varurehviga. Pealelõunal jõuame siis 600 elanikuga Boulia linna, kus peale masina jootmist suundume jootma ennast kohalikusse pubisse. Baaridaamiks cattle-stationis üleskasvanud nooruke Kirstin ning joogiks QLD kohalik õlu XXXX. Kui senini oli too õlu kindlasti minu üheks mittejoodavamaks, siis eelista kohalikku rakendamisel ei ole pääsu – XXXX siis Queensland-i õlu. Pint-i tellides satub Kirstin segadusse ning nõustun schooner-iga, mis siis pea sama suur kui pint. Õhtupoole sõidame siis linnast 100km edasi Hamiltoni jõe äärde telkima. M valmistab hommikul 
lastud tutt-tuvidest öhtusöögi ning demonstreerib oma treileri valgustussüsteemi. Aga selle allikaks on väike bensiinil töötav generaator – vat kuskil loodusesse põrisevat generaatorit ma küll kaasa ei võtaks, eriti kui taevas särav täiskuu ning lõkkekuma annavad samapalju valgust kui elektripirnid. Enne pimedat lendab üks kohalik farmer meist üle ka oma väikese kopteriga – küllap siis ajab taga oma lehmakarja.
mida teha enne koitu. Nimelt lõkke üles tegemine ning sinna okste loopimine on tõeline feng-shui tegevus ning võin seda teha tunde. Seda enam kõrbes, kus puit on kordi kuivem kui kodumaal saekaatri kuivatist väljatulev puit ja seda austraalia bush-is jätkub. Peale erakordseid üleujutusi eelmisel aastal on tegelikult körb erakordselt roheline ning lopsakas. Taimestik on sageli üle põlve pikkune ning paljud põuaajal seal viibinud ei tunneks paika arvatavasti ära. Peale päiksetõusu ärkab ka tõelise austraallasena swag-is maganud Michael ning valmib aussie brekky ehk bacon and eggs.
Peale hommikusööki küsib M minu käest mööduvale linnuparvele osutades, et kas tahan neid süüa. Emakese looduse andidest ei ütle ma kunagi ära, eriti proovimise mõttes. Pardihaavlitega kütib siis M õhtusöögiks kaks tutt-tuvi, mis pidavat hea maitsma. Asume siis taaskord möötma kilomeetreid outback-i kruusal ning peagi kohtame teepervel asuva 4 rehvi põlengus kaotanud truck-i juures mootorratturit, kelleks sveitsi kutt, kes 15 kuud olnud ratastel ning läbinud teekonna Euroopast läbi Aasia ning peale Austraaliat teda veel ees ootamas 8 kuud tagasiteed, aga siis juba läbi Lõuna-Aasia. 
Ületame NT (Northern Territory) ja QLD (Queensland) piiri ja maastik muutub märgatavalt ning muutub palju avatumaks. Tee muutub valgemaks, mis annab märku lubjakivist ning samas ka kitsamaks. Sageli laiub meie ees mõningaste rohukamaratega platoo. Mootori jahutamiseks on auto soojendus samuti sisse lülitatud ning salongi jahutame siis omakorda avatud akendega ning kuna tegemist ikkagi talvega,
siis taoline lisajahutus täitsa toimib. Mingi aeg puruneb tagarehv, aga oma sakslasest abikaasa tungival soovil on meil kaasas lausa neli varurehvi ja kaks tungrauda – seega rehvivahetus möödub valutult. Paarsada kilti enne linna valame paaki ka kanistritega kaasavõetud lisakütuse, seega pole vaja närviliselt lugeda sõitajäänud kilomeetreid pilk kiilunult kütusenäidikul. Samas peatume sõiduautoga teises suunas teel olevatest saksa backpackeritest, kes juba peale 100km läbimist panevad alla oma ainsa varurehvi – M soovitab neil heaga pöörata tagasi ning mitte suunduda vallutama allesjäänud 800 kilomeetrit outback-i kruusateed tühja varurehviga. Pealelõunal jõuame siis 600 elanikuga Boulia linna, kus peale masina jootmist suundume jootma ennast kohalikusse pubisse. Baaridaamiks cattle-stationis üleskasvanud nooruke Kirstin ning joogiks QLD kohalik õlu XXXX. Kui senini oli too õlu kindlasti minu üheks mittejoodavamaks, siis eelista kohalikku rakendamisel ei ole pääsu – XXXX siis Queensland-i õlu. Pint-i tellides satub Kirstin segadusse ning nõustun schooner-iga, mis siis pea sama suur kui pint. Õhtupoole sõidame siis linnast 100km edasi Hamiltoni jõe äärde telkima. M valmistab hommikul 
lastud tutt-tuvidest öhtusöögi ning demonstreerib oma treileri valgustussüsteemi. Aga selle allikaks on väike bensiinil töötav generaator – vat kuskil loodusesse põrisevat generaatorit ma küll kaasa ei võtaks, eriti kui taevas särav täiskuu ning lõkkekuma annavad samapalju valgust kui elektripirnid. Enne pimedat lendab üks kohalik farmer meist üle ka oma väikese kopteriga – küllap siis ajab taga oma lehmakarja.14. august 2011. Hamilton river – Winton 265km
Läbitud ala kuulub siis kõik Lake Eyre valgalasse ning kõrbejõgedele kohaselt on siinsed jõed enamuse osa aastast kuivad. Aga kui sadama hakkab, siis tõusevad oma sängidest ning voolavad kõikjal. Konkurentsitult levinuim liiklusmärk tee ääres osundab – floodway. 
Ning paljudes kohtades on ka kõrval skaala, kuivõrd sügava vooluvee ületusega tegu on. Peale Bouliat asendub kruus taas outback-i asfaltiga, aga rohkem kui kolmesaja kilomeetri läbimisel kohatud autod saab taas kokku lugeda kahe käe sörmedel. 
6 kilomeetrit enne Winton-it jõuame Landsborough Matilda maanteele, mis ühendab siis Darwin-it idakalda suurlinnadega (Brisbane, Sydney) ning siin lähevad meie teed M-iga lahku. Tema suundub siis kagu suunas, minul jääb lõppsihtkohani Townsville-is 600km kirdesse.
Ning paljudes kohtades on ka kõrval skaala, kuivõrd sügava vooluvee ületusega tegu on. Peale Bouliat asendub kruus taas outback-i asfaltiga, aga rohkem kui kolmesaja kilomeetri läbimisel kohatud autod saab taas kokku lugeda kahe käe sörmedel. 
6 kilomeetrit enne Winton-it jõuame Landsborough Matilda maanteele, mis ühendab siis Darwin-it idakalda suurlinnadega (Brisbane, Sydney) ning siin lähevad meie teed M-iga lahku. Tema suundub siis kagu suunas, minul jääb lõppsihtkohani Townsville-is 600km kirdesse.neljapäev, 11. august 2011
Port Lincoln – Alice Springs 2509km
08. august 2011.
Port Lincoln – Port Augusta – Marla 1105km, 2 autot
Järjekordne töönädal algamas olen loomulikult varakult taas üleval, aga seekord eesmärgiga vaadata kriitilise pilguga üle minu isiklik vara ning mittevajalik prügikasti visata. Suurima ohvri tuunikarjatamisel tõin ma Ringi T-särgi Ä läämi metsö näol, mis minu arvates kõige õnnestuma värvikombinatsiooniga Ringi särkidest. Ribadeks töötatuna rändas ta nüüd Port Lincoln-i prügimäele. 
Kell 9 heitsin veel viimast korda mitmemiljonilise pilgu aknast ookeanile ning sulgesin enda järel ukse. Tagasiteed enam ei olnud – olin taas teel! Maja asus meil paralleeltänaval highway-le seega hääletamispaika olid vaid loetud sammud allamäge. Mingi aeg pidas minu ees kinni auto, mille pesemata hammastega juht tuli minuga juttu puhuma. Tema sõnum oli, et ta autol on mahlad otsas, aga ta võib igast taksost odavamalt mind lennujaama viia. Minu sõnumi, et olen teel Cairnsi liigitas ta arvatavasti ulmevaldkonda ning pööras otsa tagasi linna poole. Tunni aja möödudes peatus aga auto, mille juht sõitis Adelaide-i ning kellega sain Port Augustasse, kust minu tee pööras otse põhja. Kuus kuud järjest ei olnud ma väljunud väiksema linna kui Kuressaare piiridest. Linnast väljudes üllatas mind rohelus mis mu ees avanes. Sest peale uut aastat kesksuvel saabudes kolletasid viljapõllud, aga nüüd rohetasid uue viljasaagi ootuses. Juht ise oli teel Filipiinidele, et tuua Austraaliasse oma naine ning poeg. Kui Eestis kombeks, et naised suunduvad kellelegi välkarile abikaasaks siis aussies on mehepojad need, kes endale aasia kaunitare naiseks toovad. Eks huvi mõlemapoolne,aasias kindlasti hulganiselt naisisikuid, kellel soov saada aussie mehele. Lõunaeineks Port Augustas värske tuunikala ning ei jõudnud rohkem kui 15 minti hääletada, kui peatus uhke tuunitud sportauto ning black fellow roolis. Kuidagi kahtlane ning koht kuhu sõidab pole tuttav, aga 800km kõlab hästi. Tüüp siis teel Victoria kõrbes asuvasse 400 elanikuga kodukülla tööle, Northern Territory ja South Australia piiri lähistel asuv Amata town. Töötab siis kohaliku council-i teenistuses ning nädalane majaüür 25 doltsi, mina saan 25 dollari eest veeta ühe öö hostelis ühistoas. 
Ja tema palganumbrit kuuldes hakkan juba uskuma, et sellise autoga sõidetakse kuskile kõrbesse võsas asuvasse linna tööle. Kui teekonna alguses pälvisid tähelepanu soolajärved oma jääkatet meenutava soolakihiga, siis kilomeetrite möödudes muutus ümbritsev aina üksluisemaks ning outback haaras mind oma embusesse. Opaalilinnas Coober Pedy-s autot tankides selgus, et meil sabas black fellow abikaasa lastega ning veelgi uhkema autoga. Meie teed lahknesid siis Marla nimelise asumis asuvas tanklas. Siit ootas siis neid ja nende uhkeid autoid 3 tundi sõitu austraalia outback-i dirt road-il ning mind kuuvalge öö tankla taguses võsas.
Kell 9 heitsin veel viimast korda mitmemiljonilise pilgu aknast ookeanile ning sulgesin enda järel ukse. Tagasiteed enam ei olnud – olin taas teel! Maja asus meil paralleeltänaval highway-le seega hääletamispaika olid vaid loetud sammud allamäge. Mingi aeg pidas minu ees kinni auto, mille pesemata hammastega juht tuli minuga juttu puhuma. Tema sõnum oli, et ta autol on mahlad otsas, aga ta võib igast taksost odavamalt mind lennujaama viia. Minu sõnumi, et olen teel Cairnsi liigitas ta arvatavasti ulmevaldkonda ning pööras otsa tagasi linna poole. Tunni aja möödudes peatus aga auto, mille juht sõitis Adelaide-i ning kellega sain Port Augustasse, kust minu tee pööras otse põhja. Kuus kuud järjest ei olnud ma väljunud väiksema linna kui Kuressaare piiridest. Linnast väljudes üllatas mind rohelus mis mu ees avanes. Sest peale uut aastat kesksuvel saabudes kolletasid viljapõllud, aga nüüd rohetasid uue viljasaagi ootuses. Juht ise oli teel Filipiinidele, et tuua Austraaliasse oma naine ning poeg. Kui Eestis kombeks, et naised suunduvad kellelegi välkarile abikaasaks siis aussies on mehepojad need, kes endale aasia kaunitare naiseks toovad. Eks huvi mõlemapoolne,aasias kindlasti hulganiselt naisisikuid, kellel soov saada aussie mehele. Lõunaeineks Port Augustas värske tuunikala ning ei jõudnud rohkem kui 15 minti hääletada, kui peatus uhke tuunitud sportauto ning black fellow roolis. Kuidagi kahtlane ning koht kuhu sõidab pole tuttav, aga 800km kõlab hästi. Tüüp siis teel Victoria kõrbes asuvasse 400 elanikuga kodukülla tööle, Northern Territory ja South Australia piiri lähistel asuv Amata town. Töötab siis kohaliku council-i teenistuses ning nädalane majaüür 25 doltsi, mina saan 25 dollari eest veeta ühe öö hostelis ühistoas. 
Ja tema palganumbrit kuuldes hakkan juba uskuma, et sellise autoga sõidetakse kuskile kõrbesse võsas asuvasse linna tööle. Kui teekonna alguses pälvisid tähelepanu soolajärved oma jääkatet meenutava soolakihiga, siis kilomeetrite möödudes muutus ümbritsev aina üksluisemaks ning outback haaras mind oma embusesse. Opaalilinnas Coober Pedy-s autot tankides selgus, et meil sabas black fellow abikaasa lastega ning veelgi uhkema autoga. Meie teed lahknesid siis Marla nimelise asumis asuvas tanklas. Siit ootas siis neid ja nende uhkeid autoid 3 tundi sõitu austraalia outback-i dirt road-il ning mind kuuvalge öö tankla taguses võsas. 09. august 2011.
Marla – Erldunda roadhouse- Uluru 520km, 1 auto
Raskeim moment minu päevas on hetk, mil ma avan silmad ning asun üles tõusma ja telefonilt aega vaadates selgub halval juhul, et on kesköö ning paremal juhul, et on juba 4. Seekord oli siis kell 3 ja pimedas võsas telgis pole lootustki mingit tegevust leida. Võitlesin siis kella viieni telgis olla, aga rohkem ei suutnud. Kuuvalges pakkisin telgi kokku ning maanteel valitses haudvaikus. Kella kuuest hakati tanklas samuti vaikselt sebima, aga maanteel valitses rahu. Tõeline kontrast näiteks Poolale, mille maanteed kubisevad liiklusest öötundidel. Kella seitsmest avati kohvik ning tõusis päike. Enne kaheksat märkasin ühte autot maanteele suundumas ning suundusin hääletama. Järgmist autot tuli mingi 15 minutit oodata. Eelnevate välitööde käigus kogutud andmete põhjal olin järeldanud, et kui autol on järel karavanhaagis, siis ei ole mõtet teda hääletada – no way they will pick you up. Aga kui maanteel liiguvadki ainult karavanhaagisega autod – loodusseadustele vastupidiselt sa ikka hääletad neid. Ning rekkad, mis siinses outback-is koosnevad kolmest treilerist ning kannavad nime road train peatuksid heal juhul kilomeetri kaugusel minust. Peale kolme tundi kaalusin ma juba agressiivsema hääletusmeetodi, ehk siis pealelendamise, kasutuselevõttu, kui peatus sõiduauto, üksiku meesterahvaga roolis. Kui eelmisel päeval kaaludes olin mitmeid kordi jõudnud veendumusele, et Uluru vallutamisel pole mõtet, siis taaskord sai kinnitust tõsiasi, et pole oluline mis on hääletaja plaanid – loeb mis on pealevõtja plaanid. Nii mind ootas ees küüt Alice Springis pöikega Ulurule. Uluru asub siis 260 kilomeetrit eemal Adelaide-Darwin maanteest Stuart HWY. Kõrb on paljude jaoks eksootika, aga sadu kilomeetreid samasuguses maastikus kulgedes läheb see eksootika kiirelt üle ning asendub kannatamisega. Aga peale25 doltsise pargipääsme lunastamist leidsime ennast Uluru jalamilt. Loomulikult on tegemist erakordse loodusobjektiga, kuid kas eelarvamuste küüsis või mis – sellist ahhaa efekti ja vasikavaimustust ta siiski minus ei tekitanud. 
Tugeva tuule tõttu oli tõus Uluru tippu suletud, läbisime siis inglise backpackeri Phil-iga uluru base walk-i päikeseloojangul. Rohkem pani mind imestama Uluru külje alla rajatud a la Las Vegas Yulara linn, kus siis hotellid, rendikorterid, baarid, kaubanduskeskus ning ühtekokku 9 restorani siis teenindamas kõiki neid Ulurust hullutatud turiste, kellest siis jõukamad lennutatakse kohalikule Conellan-i lennuväljale ning sealt siis helikopteriga Uluru kohale. Peale selle kompleksi nägemist ei üllatanud mind enam meile vastutulevate truck-ide hulk. Kui Lincoln-ist lahkudes lootsin, et olen pääsenud Austraalia rahvaloendusest ehk Censusest, siis too 9.augusti õhtu oli valitud loenduspäevaks ning caravan pargi registratuuris suruti aga loendusankeet taas näpu vahele.10. august 2011.
Yulara – Kata Tjuta – Yulara- Kings Canyon- Erlunda roadhouse – Alice Springs 884km, 1 auto
Paljude jaoks assotseerub kõrb palavusega, aga peale päikeseloojangut jahtub kõrb nagu kiirjahuti. Et ei ole enam kesktalv siis miinuskraadide eest oleme kaitstud, aga 5-6 kraadi sooja tundub ka mulle juba äärmiselt külmana. Seekord oli mul varahommikul luuke avades trump taskus, nimelt levis Yulara turismimekas minu pulgainternet, seega sain jätkuva pimeduse vastu võidelda internetti varjumisega. Kas vappekülm või mis, igatahes oli päikesetõusul minu röömuks üleval ka Phil ning suundusime avastama Kata Tjutat, mis paljudele ei ütle midagi, aga mis on vahest isegi enamgi huviväärsem kui Uluru ise. Asub ta siis 50 km kaugusel Ulurust. Läbisime seal siis Valley of Wind matkaraja ning sai ületatud ka kaks kuru. Phil plaanis külastada ka Kings kanjonit, mis omakorda vaid 170 kilomeetrine põige Uluru teelt. Osad kutsuvad seda ka Australia Great Canyoniks, aga seninähtud kanjonitele Karijini rahvuspargis WA-s jäi ta küll minu arvates alla. Läbisime sealgi 5,5km matkaraja ja huvitavaim mida kohtasin oli hoopis kuskil 400 aastane tsikaad. Sama teed pidi 170 kilti tagasi ning ööpimeduses veel 
300 kilti otsa jõudsime kell 23 Alice Springsi. Väljavalitud hosteli värav oli lukus ning telefoni teel sain vaid teada,et hommikul kell 8.30 lootust sisse regada ennast. Tekkis mõte, et sõidame siis karavanparki telkima, aga siinsetel karavanparkidel tõkkepuud ees ning siis katkes inglase kannatus ning leidis, et ta veedab öö autos. Lasin ennast hosteli värava taga maha panna ning kui auto oli paigast liikunud ilmus nurga tagant minu ingel. Avas hosteli värava ning tagaõu muruplats oli minu päralt. Ilmaennustus lubas ööseks kolm kraadi sooja.
11. august 2011.
Alice Springs
Kindlasti kõige jahedam sünnipäevahommik. Isegi 2007. Aastal Altai mägimatkal olime minu sünnipäevaks jõudnud tagasi sooja jõe orgu karu persse, kus me siis plaanitud minu sünnipäevaõhtu sauna ja õllede asemel lõpetasime päeva täitsa persses. Täna on tuuril puhkepäev – keskendun kirjutamisele, surfamisele, söömisele ning sünnipäevatähistustele. Hommikul retseptsiooni avanedes pean targu targemaks mitte mainida oma öist sissehiilimist ning küsimusele, kus veetsid eelmise öö vastan üle tee playing groundil. Tüüp kostis selle peale oled mingi kodutu, vä. Krt, minu ausalt soetatud telk on rohkem kodu, kui mõne mehe pangale kuuluv vees lahustuv kipsist tare soo peal. Aga Alice Lodge Backpackersit soovitan siia tulles kindlasti. Nüüdseks on hommikune jahedus asendunud sooja päikesega ning võib vist asuda järgmise päevakorra punkti juurde. Kõik on oodatud Toddys pub-i õllele – 
Saaremaa koduõlut ning suitsuangerjat seekord ei luba, aga püüame siis vaesel ajal selle vesise Austraalia õllega läbi ajada. Cheers!
Saaremaa koduõlut ning suitsuangerjat seekord ei luba, aga püüame siis vaesel ajal selle vesise Austraalia õllega läbi ajada. Cheers!pühapäev, 7. august 2011
Time to go
Ühtekokku 6 kuud ehk pool aastat ei ole ma maad mööda lahkunud Port Lincoln-i linna piiridest, mis on väiksem isegi kodulinnast Kuressaarest. Väiksena sõitsime vähemalt nädalavahetustel linnast maale Nasvale maakodusse, olgugi et Nasva asub Kuressaarest vaid 8km kaugusel. Aga ega mind siin teispool linnapiiri pole midagi ka oodanud, lõputud põllud, sest Eyre poolsaarel on suur osa võsast maha võetud ning põllumajandusmaana kasutusele võetud. Viimane lahing võsale anti, kui jäneste populatsioon plahvatuslikult kasvas, siis põletati ka viimased võsalaigud maha. Aga nüüd on aeg murda see linnablokaad ning asuda taas oma põhitöö juurde e. rändamise juurde. Päris-päris tuuniharvest-i lõpuni ei suutnud ma siiski jääda, laupäeval on tulemas harvest-i lõppu tähistav pidu, kuid sinna veel terve nädal ning mida lähemale on tulnud hetk asuda teele, seda pikemaks on muutunud päevad ning minutid. Ja eile ma otsustasin, et enam ei suuda ning elevus asuda teele seljatas võimaluse panna lõppakord siinsele tuunikarjatamisele aasta esimese pohmelliga. Sest see on isegi teise ilma lahkunud tuunidele selge, et alkoholiga seal peol piiri ei peata.
Seljakotid selga
koju jäägu tsumadan
kikilips ja kaap
oodaku oma aega veel
mees ei ohte pelga
naine kodus kamandab
kodust välja saab harva ju
hea on olla teel
koju jäägu tsumadan
kikilips ja kaap
oodaku oma aega veel
mees ei ohte pelga
naine kodus kamandab
kodust välja saab harva ju
hea on olla teel
Rännumees oma vabadust ei kingi. Rännumees teab kas ta ajast taga on või ees
View Hitchhiking to Cairns in a larger map
Tellimine:
Postitused (Atom)
