Ma ei ole turist, ma elan siin II

Kolme esimese kuu jooksul  Uus-Meremaal olen maha söitnud 6000km, ära käinud punktis, kus tee saab otsa, ulpinud 40 päeva Uus-Meremaa majandustsoonis, ära matkanud miniatuurse osa kiivi matkarajadest – aeg on peatada rännumehekarussell ning hakata ristiinimese moodi elama. Elan nüüd majas, magan voodis, valmistan toitu köögis, söön noa ja kahvliga laua taga, vaatan öhtul diivanilt televiisorit, hommikuti suundun tööle, laupäeval käin ostukeskuses shoppamas ja mul on auto, mille ma rookisin tühjaks kogu rännumehe kolast. Backpackerite kontsentratsioon siinses veinipiirkonnas on küllalt körge, sest hooajaline vähetasustatav töö on seljakotlase leib. Nii on siis ka minu töö- ja majakaaslasteks välismaalased – 2 iirlast, 1 jänki, 1 juut. Masinapargi ühes tiivas elavad mingid tsehhid, aga nendega pole ma kohanud, olen vaid kuulnud lugusid nende umbejoomistest ning peale löunapausi löhnadega tagasi tööleilmumistest. Nädalavahetusel toimus siis meil basseini ääres bavaarialase ärasaatmispidu, kuhu siis ilmus kohale ka mitmeid teisi sakslasi, mis on domineeriv rahvus seljakotlaste hulgas. Könetasin siis samuti ühte Dresdeni sakslast ning mainis ta, et kohtas Austraalias mitmeid eestlasi. Olevat töötanud lausa koos ühe eestlastest paariga. Täpsustasin siis, et kas töötas samuti veiniaias Austraalias, aga ei hoopis oliiviistanduses. Rääkisin siis selle peale oma loo, et esimesel korral Austraalias lobsterilaeval töötades töötasid minu söbrad samuti oliiviistanduses traktoriga oliive raputades Frankland River Farmis. Sakslane siis lisas omalt poolt, et ta töötas samas paigas. Libistasime ölut ja möni aeg hiljem ma siiski igaks juhuks küsisin, et mis aastal ta seal oliivisalu möllas. Saades vastuseks juuni 2008 – sept 2008 olin ma väga otsekohene. Kas see eesti paar oli Veronica ja Hannes? Jah sain ma vastuseks ning palus tervitada oma ekskolleege, kes nüüdseks juba önnelike lapsevanematena önnelikus abielus Tartus, mitte kaugel Õnne tänavast.

In vino veritas

Kui üdini aus olla, siis veinis peitub töde. Juba eelmisel aastal tuunilinnas Port Lincoln-is kalalaeva pardale tööd otsides saatsin ma oma CV mönedele Barossa oru veinikodadele, sest vein on mulle juba pikemat aega huvi pakkunud ning koos sellega on tärganud huvi ka selle tootmise vastu. Nüüd siin Uus-Meremaal kalalaeva pardale kohta otsides jäi mulle taas silma veiniistanduse töökuulutus ja just eelköige seetöttu, et tegemist oli bio-orgaaniliselt sertifitseeritud veiniistandusega. Panin oma CV taas teele ning erinevalt Austraaliast helistati koheselt ka tagasi ning oodati tööle, aga jöudis siiski kalalaeva kapten Al mind enne juba kalalaeva pardale kutsuda. Peale elu pikimat merereisi taas kuivale maale naastes ning ümber Uus-Meremaa lõunasaare rännakule asudes jöudsin ma jöululaupäeva õhtuks Invercargilli linna, kus siis suundusin öhtal ka kirikusse teenistusele. Seal istus aga minu körvale vana Jumal ise ning ütles mulle, et kui ma ka uuel aastal tahan edaspidi seda va jumalate jooki juua, siis pean ka selle heaks tööd tegema. Veinist loobumine ei tulnud kuidagi köne alla, seega helistasin järgmine päev koheselt veiniistanduse manager-ile Brad-ile ning küsisin, kas ma saaksin jätkuvalt tööle tulla. Vastus oli positiivne. Olen nüüdsest Isabel Estate Vineyard-i traktorist. Isabel Estate is not only one of the largest family owned vineyards in Marlborough, it also has some of the oldest vines in Marlborough producing exceptional quality grapes and wines from: Sauvignon Blanc, Chardonnay, Pinot Noir, Pinot Gris and Riesling. Located in the Wairau Valley in the heart of Marlborough, Isabel Estate Vineyards receives the full benefit of extended sunshine hours combined with a long, relatively cool growing season. Long, brilliantly sunny, mild autumns allow for the development of intense flavours and aromas in the fruit. Isa Mike ja ema Robyn ning nende 4 last töötavad siis köik veiniistanduses ja minu otsene ülemus on siis poeg Brad - a recent Bachelor of Science graduate from the University of Auckland, Brad is keen to put into practice much of his previous 4 years of research and study into the family business. With the degree-box ticked and the city life behind him, Brad is back at his roots – out in the vineyard, where he was found most of his childhood – playing on tractors, riding motorbikes, fixing things that weren’t even broken, and chasing around his Dad. Keen to continue Isabel’s reputation as one of Marlborough’s leading vineyards, and with a double major in Environmental Management and Physical Geography, Brad is the driving force behind Sustainable and Organic certification and constantly adapting newer technologies into the vineyard. Muide lennates Emirates Airline-ga soovitan teil stjuuardesside käest küsida joogiks Isabel Sauvignon Blanc. Hetkel villime veinikojas 187ml pudelitesse seda suurepärast joovastavat jooki. In vino veritas!!!

Enormous crayfish

This is a tale of a (cray)fish that didn't get away. Eight-year-old William MacKenzie, from Blenheim, was in a boat with family in Queen Charlotte Sound fishing for blue cod when he pulled up a 4.4 kilogram (9.8 pound) crayfish on his fishing line. The catch astonished everyone on board who at first thought William had got his hook caught on the sea floor. The colossal crustacean even stunned a man with 30 years of experience in the lobster industry who said it was the biggest he had heard of. William's dad said the family were on their 5.5 metre boat on December 23 looking for blue cod and Maori chief (sea perch) when William got his hook caught on what they thought was the sea floor. But it came up and he thought it might have been seaweed, but once the group realised what it was they scrambled to get a landing net, he said. William landed the beast, aka a spiny red rock lobster, on his own, his dad said. The crayfish was weighed back at shore. The family were in an area where they fish regularly and was not renowned for lobsters or as a spot for diving. Cramac 5 executive officer Larnce Wichman said the lobster was the biggest he had heard of and was stunned when shown the photos. "I don't know if there are any records kept [for crayfish sizes], but it'd be damn close to it." It was "near impossible" to tell the age of a lobster once it grew to more than 800 grams because its size depended on where it lived and the food sources available to it. "The problem with ageing anything over 2kg is that it doesn't necessarily moult every year, but [this lobster] could easily be 50 years old." It was not uncommon to snag a lobster on a fishing line, but the more popular methods were diving or bobbing. Bobbing involves lowering a stocking filled with bait and weighed down by a sinker which catches the spiny legs of the lobsters as they feed. Mr Wichman said if he had known about the lobster he would have offered to swap it for several others so it could be stuffed. However, the family had already eaten the lobster on Christmas Day. They said it tasted delicious

Ring on täis

Teada kõigile tösiasi, et käies ringimööda jõuame alati alguspunkti tagasi. Nii sai ka minul 2012. aasta esimesel päeval ring peale Uus-Meremaa lõunasaarele. Aga kindlasti ei tähendanud see seda, et ma oleksin lõunasaarega lõpetanud, kaugeltki mitte. Juba esimesel pilgul Uus-Meremaa kaardile jäi mu silm pidama lõunasaare põhjatipul, mis koosneb mitmetest väinadest ja poolsaartest-saartest ning kannab nime Marlborough Sounds. Marlborough Sounds moodustab 1/5 mitte just lühikesest Uus-Meremaa rannajoonest. Juba laevaga põhjasaarelt tulles saab sellest ilust osa ning sissesöitu Picton-i sadamasse vöib vörrelda Stockholm-i omaga. Poolsaared ning saared pakuvad hulganiselt varjulisi lahesoppe, mis hetkel pungil köikvöimalikest veesöidukitest ning paljud majapidamised siin ongi ligipääsetavad vaid veeteed mööda. Mägine maa pakub matkarajal matkates suurepäraseid vaateid kaunitele lahesoppidele. Nii matkasin minagi 2 päeva 71km pikkusel Queen Charlotte matkarajal. Matka teisel päeval muutus päike muutkui eredamaks ning mööda matkarada mäkke ründamine tundus ummikteena, sisetunne ütles, et aeg suunduda rannale ning peale seda jäätis ja külm ölu. Aga Marlborough on vast enimtuntud just veinikasvatuspiirkonnana tänasel päeval. Eelarvamused, et Uus-Meremaa on liiga külm viinamarja kasvatamiseks ei osutunud tõeseks. 1973. Aastal istutati esimesed viinamarja taimed Wairau jõetasandikul laiunud lambakarjamaadele. Tänaseks päevaks on viinamarjaaiad vallutanud kogu Wairau ning Awatere jõeoru ja ühtekokku tegutseb nüüd siin 65 winery-t. The area is widely considered by many critics to produce the world's best Sauvignon Blanc. One wine critic said that "no other region in the world can match Marlborough, the northeastern corner of New Zealand's South Island, which seems to be the best place in the world to grow Sauvignon blanc grapes. Ja lisaks sellele. Based on the number of hours of sun recorded, in more recent years the title of "New Zealand's Sunniest Town" has gone to Blenheim, mis on siis Marlborough piirkonna keskuseks. Historically, Nelson has been the Sunniest. Suur suvi on ees ning jään siia nüüd möneks ajaks paigale.

Läänerindel muutustega

Uus-Meremaa adrenaliinipealinnast Queenstown-ist Wanakasse sõites viis tee mind 1076 meetri körgusele (Crown Range Saddle), mis on Uus-Meremaal kõige kõrgemal asuvaks asfaltteeks hetkel. Päev hiljem aga kulgesin ma üle Haast Pass-i (562m), mis kõige madalam  kolmest Lõuna-Alpe ületavast mäepääsust. Eelmisel korral ületasin Lõuna-Alpid Arthur Pass-il (920m) ja taas olin ma jõudnud oma teel läänerindele. West Coast of Southern Island on Uus-Meremaa kõige höredamalt asustatud piirkond ning põhjuseid ei pea kaugelt otsima. Lõuna-Alpide ning Tasmaania mere vahele jääv maa-ala on suures osas väga järsk, mis takistas pikka aega ka autotee rajamist läänerannikule ning asustus tekkis rannikutasandikele, kuhu oli võimalik laevaga randuda. Loodustingimustest tuleb kindlasti mainida veel suurt sademete hulka 2575mm ning väga raevukat Tasmaania merd, 4meetrine swell ehk ummiklainetus on üsna tavapärane. Nendes inimese jaoks rasketes tingimustes on siinne metsik ning samas maaliline loodus suutnud samas köige enam säilida. Kui mujal Meremaal on madalikel kunagi asunud parasvöötme vihmamets juba ammu maha saetud ning põllumajandusmaaks muudetud, siis lääneranniku järskudel nölvadel leiab veel piisavalt seda metsikut, lopsakat parasvöötme vihmametsa. Sellele lisaks kanduvad lausa sinna vihmametsa mäeliustikud, mille keeled asuvad madalamal kui Suur-Munamägi ning on arvatavasti kõige lihtsamini ligipääsetavad liustikud maailmas. Enamasti tuleb liustikule jõudmiseks organiseerida pikk mägimatk, aga siin tuleb söita rannamaanteelt vaid 4km orgu mööda mäestiku suunas ning juba autoparklast  avaneb vaade liustikule.  Seda juhust ei jäta kasutamata ka jaapani turistid, kes bussitäite kaupa sinna saabuvad ning kolonnis liustiku poole marsivad. Altais Beluhha jalamil matkal käinuna samas mulle nende liustike nägemine sellist AHHAA vaimustust ei pakkunud. Minu eesmärk oli ära näha Okeaania körgeim tipp Mt.Cook. Selleks sõitsin Lake Matheson äärde ning jäin tipuilma ootama, et näha seda maalilist vaadet – järv,liustik,Mt.Cook-i tipp. Ootasin siis tipuilma kaks päeva, järve ja liustiku vaate nägin ära, aga oma silmaga jäi tipp nägemata. Tuleb siis leppida teiste fotojäädvustustega. Kui liustikul ristus minu tee pilvedega, siis linna nimega Hokitika jõudes sai mind lõpuks ka vihm kätte, täpsemalt uduvihm – drizzle. Aeg oli suunduda muuseumisse ning tutvuda whitebaitingut puudutava väljapanekuga. West Coast on nimelt peamine whitebait-ingu püügiala ning see kalapüügiharrastus kuulub kindlasti suure tähega Uus-Meremaa kultuuripärandisse. Üle hulga aja ööbisin ma ka hostelis ning magasin backpackeri kombel naris. Vana-aasta plaanisin ära saata läänekalda suurimas linnas Greymouth-is, aga kuna olin seal juba eelnevalt olnud, siis viis minu tee mind vana-aasta öhtuks juba Nelson Lakes National Park-i, kus ma tervitasin uut olümpiaaastat matkaga Mt.Robert-i otsa vaatega Rotoiti mägijärvele. Head olümpia-aastat kõigile!