0°0´0´´

Kanadasse asusin ma teele juba kevadel, kui peale 15 000 kilomeetri läbimist Uus-Meremaal sai Meremaa lihtsalt otsa. Aga miks minna otse kui saab ringiga. Seega valisin Vaikse ookeani idapoolkeral asuvalt kaldalt läänepoolkeral asuvale kaldale jõudmiseks rännumarsruudi üle suvise Saaremaa, kus siis kosutasin keha ja vaimu. Kuid ilma imelises ilmas rändamata igavene suvi kesta ei saa ning sügisese Saaremaa ralliga oli Saaremaa suvi lõplikult lõppenud ja oli aeg jätkata oma teed. Samas on minusse pugenud siiski kartuseuss, et sedakorda ma talve ainult sandaalide ning lühkaritega üle ei ela.

Vahepeatuses Eesti üllatas mind kindlasti positiivselt Kalamaja, millest on tekkinud  täiesti elatav linnaruum Tallinnas ning lahkumisõhtul elus esmakordselt Tops-i jõudes saadeti mind sealt perenaine poolt teele juba kui OMA inimest. Igatahes tean, kust Eestisse naastes saab kõigepealt kodust kartulisalatit.

Rooma impeeriumis viisid kõik teed Rooma. Lennumaailmas kulgevad suurem osa lennuteedest läbi Londoni. Kahel korral olümpiamänge vöörustanud Londonis olin ma käinud, aga kolmekordses olümpialinnas käik oli mulle esmakordne. Valikut üle Londoni lendamiseks aitas kindlasti langetada ka asjaolu, et tänu näoraamatule sain aimu leedulannast sõbergeograafi Irma tegemistest ja et ta ootab Londonis enda poole külla. Kodustest võtsin siis sedakorda kaasa kalatrio: suitsuangerjas - kes oli teel Sargasso mere poole, suitsutuulehaug – kes käis Nasva rannas kudemas ja suitsulest – kes on Saaremaa suve vapikalaks. Minu önneks ei olnud Irma ning läti tüdruk Laima veel toortoitlaste poole üle läinud ning kalatrio pakkus vaimustust. Ovatsioonide esilekutsumiseks völusin siis kotist välja veel ka Vana Tallinna ning tubli läti Laima ütles ise välja ära, et ega see Rigas Palsams maitsev asi pole ja teeks veel ringi Vanakat.

Saaremaa tuuniheitekoondise seni ainukese liikmena asusin siis järgmisel hommikul klassikalise inglise ilmaga teele  Stratfordi, kus asub olümpiapark. Enne olümpiaparki jõudmist tuli läbida meeletu kaubanduslinnak, aga see ei olnud veel halvim, mis juhtuda sai. Nimelt kõige säästlikumaks olümpiaks pürginud London säästab spordihuvilisi ning on juba sulgenud olümpiapargi publikule ja ehitusmesilased pakivad selle palagani kokku jälgi jätmata. Olümpiahõngu levis  veel vaid seni avatud olümpia suveniiripoes tulnukast maskotiga tõtt vaadates. Aga jah, kes hiljaks jääb, see ilma jääb.

Suures olümpiavaimustuses ei meenunud mulle pörmugi, aga olümpiaunistuste purunedes siiski, et Londoni puhul on ju geograafide ja maadeavastajate jaoks tegemist paljutähendusliku paigaga. Greenwich-i pargis asuv tähetorn on  pikkuskraadide lugemise nullpunktiks ehk 0-meridiaaniks. Kujunes sedapsi, et 180° meridiaanile jõudsin ma enne kui 0° meridiaanile. Aga lisaks Greenwich-i meridiaanile pakkus elamuse mööda 1902. aastal rajatud jalakäijate tunnelit mööda Thames-i jõe alt läbijalutamine. Mingil erilisel põhjusel paistis pargis ringijalutades kaunis ja soe õhtupäike, aga hommikupimeduses lennujaama teele asudes oli kõik taas seaduspärane, pouring rain was back in London. Bye-Bye London, Vancouver is calling!

Taaskohtumine Taga-Karpaatiaga

Tartu Üliõpilaste Looduskaitseringi bussiekspeditsioon Taga-Karpaatiasse 28. september kuni 07.oktoober 2012.

Noored eestlased pagevad Austraaliasse

Urmas Vahe
17. september 2012

http://www.ohtuleht.ee/492456

Paiguti jääbki tunne, et vist kõik Eestimaa sobivas eas noored on ette võtnud Austraalia-sõidu, tunnistab tervisetõendeid välja kirjutav tohter. Tööd on nii, et ole ainult mees ja jõua ära teha, ja ka maksmisel ei olda kitsid.

On kümmekond head põhjust, mis kutsuvad noori lendama just nii kaugele – võimalus näha eksootilist, mõnede jutu järgi isegi erivärvilist maailma, leida noori igast ilma otsast, saada pingelisele gümnaasiumile pisut vaheldust ja valmistuda ülikooliks. Mõni läheb õppima – isegi raamatupidamist. Aga kõige konkreetsem ja materiaalsem on leida seal ka mingit tööd, mis teeks tagasi vähemalt päris kopsaka reisiraha ja jätaks üht-teist veel taskugi. Mõnele õpingute jätkamiseks, mõnele kopsakama, eluks vajaliku eseme soetamiseks.

Paber pole odav

Austraaliasse reisimisel hoiab silma peal ravikeskus Innomedica, ainus volitatud raviasutus Eestis, kellel on lubatud väljastada Austraalia viisa juurde kuuluvaid tervisekaarte. Viisavabadus on kolm kuud. Kui inimene lendab sinna tõepoolest tööd otsima, siis ei juhtu kolme kuu jooksul veel midagi – see aeg kulub alles koti kindlale pinnale mahapanemiseks, ütleb Innomedica kliendihaldur Riina Heinaste.

Tervisetõendi nõue on tema sõnul Austraalia poolelt suhteliselt uus asi. "Varem seda polnud, Eesti kuulus regiooni, mida peeti ohutuks. Ent Austraalia elab juba pikka aega tuberkuloosihirmus ja ju siis leiti Austraalias mõni inimene, kes sellist ohtu kandis ja tervele meie regioonile häda ja täiendava kulutuse kaela tõi. Ent meilgi on kopsupiltidel märgatud paari-kolme sellele haigusele viitavat arengut. Seetõttu on neil inimestel ka sõitmata jäänud," räägib Heinaste.

Tervisetõend sisaldab tegelikult ainult ühte näitu: kopsupilti. Seda nõuavad austraallased ka soomlastelt ja venelastelt. Ainult selle vahega, et Soomes maksab paberi väljastamine 260, Venemaal kuuldavasti pea 400 eurot. Meil oli see kuni viimase ajani 58 eurot. Aga kuna Innomedica tohter Jaak Tälli käis Türgis arstide kongressil ja seal seegi asi jutuks tuli, palusid just austraallased meiegi hinda natuke tõsta pisut ebavõrdse konkurentsi pärast. Nüüd maksab tervisetõend Eestis 102 eurot.

"Ju Austraalia sel moel sagimist piiril pisut ohjeldada püüab. Peale selle paberi küsivat nad tulijalt veel piisavat pangaseisu ja muud bürokraatlikku. Oma eesmärki piirangud ometi saavutanud pole. Vastupidi: Eestist väljasõitjate arv on pigem tugevalt kasvanud," räägib Tälli. "Praegu, kui hooaeg juba lõppemas, anname nädalas välja umbes 70 tõendit. 20 paberit päevas pole mingi haruldus. Paiguti jääbki tunne, et vist kõik Eestimaa sobivas eas – tööviisahankijad mahuvad 18 ja 30 aasta vahele – noored on Austraalia-sõidu ette võtnud. Ühte tendentsi võib veel täheldada – enamik tervisepaberitest läheb Kallele või Mallele. Sašat ja Mašat näeb meie majas üliharuharva. Kui, siis ainult idanaabri juurest."

Eestlaste tööjõud on hinnas

Heinaste saab läinute käest ohtrat tagasisidet. "Kindlasti raha. Nagu Venemaal ootavad iga tulijat vaksalis või lennujaamas kümned taksojuhid, kes ohtralt oma teeneid pakuvad, toimub peaaegu sama ka Austraalias. Ainult taksojuhtide asemel on tööpakkujad," teab Heinaste. "Tööd on nii, et ole ainult mees ja jõua see ära teha. Ka maksmisel ei olda kitsid. Olen kuulnud 23eurosest tunnitasust. Seegi pole hea õnne korral veel piir, sest eestlaste tööjõud on kuulu järgi väga hinnas. Suurim õnn on tööle saada kuhugi kaevandusse. See on ühtlasi kullaaugu ülesleidmine."

"Ma elan, mitte ei võta ainult kohta ära."

Niisugune on 21aastase Lõuna-Eestist pärit neiu Lindsay Kuninga elu moto, mis on tätoveeritud ka tema kaelale. Lindsay ja temast aasta noorem Tallinna tüdruk Mari-Liis Kirt on kaks eriti krapsakat piigat, kellel suu nii õigel kohal, et ei jäta ainsatki vastust võlgu.

Mari-Liis jättis oodatava Austraalia-sõidu ees pooleli isegi oma õpingud Tallinna Ülikoolis. "Eesti elu on hullupööra ära tüüdanud. Tundus, et kui ma nüüd järsult aega maha ei võta ja teises keskkonnas ei viibi, võib midagi pöördumatult nihu minna." Mari-Liis õppis ülikoolis meelelahutusürituste korraldamist. Seepärast tunneb ta end sellel alal väga kindlalt. Ja kohustusliku farmiotsa teeb ta ka kindlalt ära. Kas või võimalikku viisapikendust silmas pidades. Raha pole kindlasti mitte see, miks Mari-Liis maakera kuklasse sõidab. Ja et terve Sydney lennujaam tema tuttavaid täis on. "Lähen Austraaliasse selleks, et sealt alustada maailmareisi. Just kõige kaugemast kohast. Ja lõpetada see USAs. Ma ei ole endale võtnud mingisuguseid ajalisi piiranguid ega tea üldse, kauaks sinna jään. Võib-olla pole lubatud aastatki. Võib-olla ei meeldi mulle see riik üldse. Lähen sinna veendumaks oma silmaga, mis on see präänik, miks suurem osa sõpru mu ümbert kadunud on.

Raha? Olen selles mõttes pisut ebaharilik tüdruk, et olen palju aastaid tööl käinud ja oma rahaga oma unistusi täitnud. Olen töötanud päris pikalt baaris. Nagu mu isa ja vendki. Oskan pakkuda kõige atraktiivsemalt toite üle kogu maailma. Inglise keel on mul suus sel määral, et pean teda juba oma emakeeleks. Minu CV on 21 aastale vaatamata juba praegu kahe lehekülje pikkune. Tulen just praegu Norrast. Tegin oma tööd, mida oskasin. Olen ju hariduselt kokk. Ma ei lähe kaugele maale tühja rahakotiga. Ja allaandja tüüp pole ma kindlasti. Olen iseendale elaja – see on alati võitja."

Lindsay ütleb, et erineb teistest eestlastest nagu öö päevast. "Vastupidiselt rahvuskaaslastele lähen mina sinna mitte eestlasi otsima. Pigem neist eemale hoidma. Kavatsen teha kõik endast oleneva, et ei selgukski, et ma üldse eestlane olen. Minu elus on olnud piisavalt konflikte paikades üle maailma. Need kõik on juhtunud eestlastega, kes on minu silmis rahvas, kes kadedusest on valmis sulle esimesena nuga selga lööma. Parem juba olla inkognito. Aga Austraaliasse lähen igal juhul," kinnitab ta.

Tavaliselt esimene töökoht farmis

Algul antakse välja ühe aasta viisa. Kui õnnestub saada nn. sponsoriviisa, kus Austraalia riik tõendab, et see inimene on riigile väga vajalik, siis viisa pikeneb. "Teine võimalus on kohustus esimese aasta jooksul vähemalt 88 päeva töötada kusagil farmis. Nii loodetakse kohalikku põllumajandust elus hoida. Kui päevade arv täis, pikeneb selgi puhul viisa automaatselt veel aastaks. Seetõttu ongi tavaliselt esimene töökoht farm, kus juba sõbrad ees. Või juhatab kohale internet, mis selleteemalistest nõuannetest lausa pakatab. Siis vaadatakse edasi. Olen kuulnud eesti noori töötamas igasugu "kummalistel" töökohtadel. Küll meelejahutaja, küll diskori, küll fotograafina," räägib Riina Heinaste .

Riina laua juurde kogunev seltskond on küll siit-, küll sealt nurgast, kes ei pruugigi keskpõrandal kokku saada. "On noori, kellele annaks paberi üle kõige paremate soovidega, et mingu aga, nähku maailma. Nende soov on minek kindla peale, kõik on läbi mõeldud, küsimused asjalikud. Aga on ka teistsuguseid," tunnistab ta.

"Kellel käsi väriseb juba minu laua juures. Kuigi selleks ei pea mingit põhjust olema. Kes räägib inglise keelt tasemel I´m a pencilbook. Mõnele tahaks lausa otsesui öelda, et miks sa nii kaugele trügid. Sa ei saa ju siingi hakkama..."

Saaremaa, Fidži ja Pealtnägija

Autor: SH– 07/09/2012

Nasvalt pärit Risto Härmat selgitas üleeile ETV saates “Pealtnägija”, kuidas ta teisel pool maakera riigireetmise afääri tõmmati – mees oli lihtsalt valel ajal vales kohas.

Risto Härmat (41) on Vaikse ookeani saartel elanud viimased 14 aastat. Poolteist aastat tagasi sattus ta kummalisse afääri, mille tõttu on Saaremaal sündinud mees Fidžil sisuliselt koduarestis.

“Mu nimi on juba maha tehtud siin Fidži ajalehtedes, televisioonis,” rääkis Härmat, kel oli isegi raskusi advokaadi leidmisega, kuna ükski sealne advokaat ei tahtnud teda kaitsta.
Härmat on ligi poolteist aastat oodanud lõplikku kohtuotsust. Seni on temalt ära võetud nii pass kui ka tööluba ning ta pole saanud tööd teha juba aasta ja neli kuud. “Ma olen praktiliselt kõik, mis mul siin on olnud, maha müünud,” selgitas ta.

9. mail 2011. aastal palus kohaliku armee kolonelleitnant Tevita Mara, et Risto Härmat viiks ta oma paadiga Fidžile kuuluvale Kadavu saarele, mida eestlane pahaaimamatult ka tegi. Tevita Maral oli aga plaanis Fidžilt põgeneda, sest paar päeva varem oli alanud kohus, kus Marat süüdistati mässu õhutamises ja peaminister Bainimarama režiimi kukutamise katses. Risto Härmat ei teadnud sellest aga midagi ja viis tema teada kalale suunduva kõrge sõjaväelase naabersaarele.
Kui võimud kolonelleitnanti kätte ei saanud, tõmmati liistule tema põgenemisele pahaaimamatult kaasa aidanud Härmat. Teda süüdistatakse õigusemõistmise takistamises.

Poolteise aasta jooksul on nii Risto Härmat ise kui ka tema pere Eestis püüdnud juhtunut lahti harutada, ent see pole lihtne.
Kohtupidamine Fidžil on veninud üle aasta. Istungeid ja kohtuotsuse langetamist lükatakse pidevalt edasi. Härmat on abipalvega pöördunud nii Fidži presidendi kui ka peaministri poole, ent tagasiside on olnud olematu. Härmati juhtum on keeruline ka Eesti välisministeeriumi jaoks.

“Me osutame abi õnnetusjuhtumite ja kinnipidamisjuhtumite korral ja ka vangistuse ajal. Aga praegu on tegemist olukorraga, kus meie kodanikul on tegelikult piiratud liikumine riigist välja. Ta ei ole kinnipidamisasutuses ja tal ei ole ju ka praegu ohtu ei tervisele ega elule,” selgitas ministeeriumi asekantsler Lauri Bambus.

Bambuse kinnitusel on otsesuhtlemine Fidži võimudega olnud tagasihoidlik – palvetele ja kirjadele vastuseid ei tule.
Kuna otsekontakti Fidži riigiga on raske saada, siis on omalt poolt survet avaldatud läbi Prantsuse saatkonna, meie diplomaadid on kohtunud Fidži ametivendadega Brüsselis ning viimane samm oli välisminister Urmas Paedi kiri otse Fidži välisministrile.

Risto Härmat ütles, et kui ta pääseb Fidžil vabaks, tuleb ta kindlasti Eestisse.

Maitseelamus: Surströmming – amps segastele seiklusteotsijatele

Carol Ojasoo

Eesti Ekspress

31. august 2012 16:00 

Mädandatud räime­konserv Surströmming on pärit Põhja-Rootsist ja usutavasti 16. sajandist, kirjutab Carol Ojasoo.Levinud müüt jutustab, et rootsi meremeestel polnud kala säilitamiseks piisavalt soola ning püütu roiskus kiiresti. Üritanud kala vaid poolega vajalikust soolakogusest säilitada, oli varsti selge, et süüa see kraam ei kõlba. Kohtudes Soome rannarahvaga, püüdsid kavalad rootslased riknenud kraamist siiski lahti saada ning neil õnnestuski jälk ollus soomlastele maha müüa. Aasta pärast naastes olnud Soome randlased juba aegsasti rootslastel veepiiril vastas, nõudes veel seda head kala, mida eelmisel aastal oli proovitud. Rootslased maitsnud viimaks ka ise veidrat rooga ja otsustanud, et pole sel häda midagi. Nii sai soomlasi tögada armastavate rootslaste arvates alguse Surströmmingu lugu. Teine versioon pajatab, et noil vanadel aegadel oli sool väga kallis, aga toidusäilitajana Põhjalas peaaegu ainuvõimalik valik, ning fermentatsioonimeetodil säilitatava toidu puhul kulus seda oluliselt vähem. Vanade roomlaste ja kreeklastegi juurest on leitud kala fermenteerimise tõendeid.

Rootslased peavad Surströmmingut üheks oma rahvustoiduks ja söövad ise ning annavad lahkesti ka teistele. Tänapäeval söövad nad seda pidulikel puhkudel lameda valge leiva, kartuli ja sibulaga. Lisada võib ka tomatit, tilli, hapukoort, nagu meie laiuskraadidel ikka kombeks.
Jaapanlaste tehtud katse tõestas, et värskelt avatud Surströmmingu konservi aroom on inimese jaoks kõige jälgim lõhn maailmas, pannes pika puuga teistele fermenteeritud toitudele, mida Koreas ja Jaapanis samuti süüakse. Pean jaapanlastega nõustuma, ilgemat lehka ei ole ma vist kunagi tundnud, kuigi veetsin lapsepõlve maal vanaema juures ja puutusin kokku üsna vängete aroomidega, nagu sigala juures asuv virtsahoidla või lehmakorjused nõukogudeaegse tapamaja nurga taga.

Kuna “see pole võimalik” on minu jaoks meeldivaim väljakutse, siis ei suutnud ma kiusatusele vastu panna, kui poeg Rootsi-reisilt naastes roiskumisprotsesside tulemusena äärmuseni pundunud plekktoosi lauale pani. Olen kuulnud, et Surströmming tuleb avada vett täis anuma põhjas, sest kui rõhu all olev roiskunud kraam õhuga kokku puutub, võib toimuda plahvatus, millest enam toibuda pole võimalik. Ka taipasin, et parem oleks seda teha õues, sest mu kinnisvara võib konservi avamise tulemusena kaotada poole oma väärtusest. Varustatud kummikinnaste, vett täis ämbri ja konserviavajaga, lähenesin tarmukalt toosile.
Niipea kui konserviavaja tera esimese ava plekktoosi serva tegi, hakkas sealt visinal roisumullikesi välja paiskuma. Kogu see limane ja hallikas kogum tundus olevat elus. Mullikesi aina tuli ja tuli. Lõhna kirjeldada pole võimalik. Või noh, ma proovin. See oli lihtsalt nii uskumatult halb, et mitte keegi meie pisikesest gurmaanide seltskonnast ei suutnud naeru pidada. Kombinatsioon joodiku väljaheitest, mädast ja riknenud kalast peaks olema midagi ligilähedast sellele, mida me tundsime. Asjata pole lennukite salongis Surströmming keelatud: kui see juhtub mingil põhjusel avanema, siis täiesti ilmselgelt tuleb lennukil kiirelt hädamaanduda.
Pean kohe ütlema, et see roog on tõesti delikatess. Väljakutse, aga huvitava ja rikka maitsekombinatsiooniga. Niisamuti kui väärikas vakladega kaetud vana Prantsuse juust või näiteks raipesööjaist silmud.

Kalakesed näevad küll limased, hallid ja pundunud välja, kuid nende maitse on märksa meeldivam kui lõhn. Väga tugev, läbitungivalt terav ja ülimalt pikantne, tugevalt hapukas ja soolane. Ei saagi aru, kas keel kipitab kala tugevast maitsest või eralduvad roisumullikesed suus edasi. Pits külma viina võib manustamist tunduvalt kergendada, samuti aitab see üle saada roa jäledast järelmaitsest.

Ei tea, kas vallandunud adrenaliinitulv aitas kogemuse meeldivaks muutmisele kuidagi kaasa, aga pean ütlema, et üsna hästi arenenud maitsemeelega inimene nagu ma olen, leidsin selle toiduelamuse olevat huvitava.

Võttes juurde musta juuretiseleiba ja pisikese sidruniviilukese, ei piirdunud ma ühe-kahe ampsuga. Mu hispaanlasest elukaaslane paraku nii entusiastlik ei olnud. Uutele kogemustele avatud, proovis temagi tükikese seda kala. Lisaks vastikusgrimassile peegeldus ta silmis vaid uskumatus ja suur küsimus: “Miks? Miks te seda teete?” Ei osanudki vastata muud, kui et kui sõbrad rootslased roast lugu peavad, ju siis seal midagi proovimisväärset on.

Elukad on konserveeritud koos peade-luude ja sisikonnaga, mille võib kalu puhastades ära visata. Kalu võiks enne tarvitamist pesta, aga kinnitan, et lehk ei kao kuhugi. Esimesel võimalusel tuleks tühi plekkpurk ja kalapuhastamise jäägid kilekotti sulgeda ja kodust võimalikult kaugele viia.

Maha kukkunud kalatükist käisid meie kaks koera kaarega mööda. Harilikult koerad armastavad roiskunud toitu, Surströmmingu lõhn aga käsib lojustel eemale hoida. Surströmmingu söömiseks on võimast tahtejõudu vaja. End ületades haisva olluse alla neelanud, valdab mind tunne, nagu oleks hakkama saanud langevarjuhüppe või mingi muu suure eneseületusega: rõõm ja rahulolu suurest saavutusest. Minu kaaskondlastest mitte keegi enam suure tõenäosusega Surströmmingut ei söö. Mina aga ei välista, et mekin seda veel ja veel. Tore on kuuluda väheste inimeste hulka, kes toidust ja toiduvalmistamise traditsioonidest nii sügavalt lugu peavad, et ka siis, kui mõistus karjub EI, suudavad uuele avatud olla. Soovitan teistelegi, aga piisavas koguses külma viina võiks igaks juhuks olla käeulatuses. Viina desinfitseerivaid omadusi teades võib see lohutavalt mõjuda.

Tervitan rootslasi ja ootan pingsalt aega, mil saan näiteks Filipiinidel Balut’i ehk keedetud pardiembrüod maitsta.

400 ml plekktoos Surströmminguga maksab umbes 12 eurot.